Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Jääkaru". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
jääkaru, ursus, jalatalla, 30cm, isane, 300kg, jahipidamine, taimestikust, ainsa, marjad, rohi, samblikud, poegade, tiinus, sündides, koopad, haistmine, 30km, joostaJÄÄKARU Suurus Kõrgus kummargilasendis: 1,5 m. Kõrgus püstiasendis: 2,4-3,3 m. Jalatalla suurus: 30 cm pikk ja 25 cm lai. Kaal: Isastel 350-650 kg, emastel 175-300 kg. Paljunemine Suguküpsus: 3-5-aastaselt. Paaritumisperiood: Märtsi lõpust mai alguseni. Tiinuse kestus: 195-265 päeva. Poegade arv: Tavaliselt 2. Eluviis Harjumuspärane eluviis: Elavad eraldi. Toitumine: Hülged, loomakorjused, taimestik. Eluea pikkus: 15-18 aastat. Toitumine ja jahipidamine Jääkarud toituvad põhiliselt hüljestest. Nad peavad jahti jääaukude juures,kus hülged käivad õhku hingamas või hiilivad jääl lebavate isendite juurde. Jääkarud tapavad hülge ainsa käpalöögiga. Hilissuvel ja varasügisel patrullivad jääkarud kaldal, otsides surnud vaalalisi ja morski. Ühe loomakorjuse juurde võib koguneda 10 kuni 20 karu. Suvel, kui ligipääsvateks osutuvad suuremad piirkonnad, muutub jääkarude toidulaud palju mitmekesisemaks
Jääkaru Põhiandmed · Kõrgus püstiasendis: 2,4 3,3 m. · Jalatalla suurus: 30 cm pikk ja 25 cm lai. · Kaal: Isastel 350650 kg, emastel 175300 kg · Harjumuspärane eluviis: Elavad eraldi. · Poegade arv: Tavaliselt 2 · Toitumine: Hülged, loomakorjused, taimestik. · Eluea pikkus: 2530 aastat Jääkaru suurus · Kuna jääkaru on maailma suurim kiskja, looduslikke vaenlasi tal rohkem ei olegi. · Teda pole peaaegu üldse valges lumes märgata, sest ta sulab hästi ümbritsevaga kokku. Tema karvakate võib olla valgest kollaseni. · Jääkarude jalatallad on kaetud karvaga, see annab talle stabiilsuse jääl liikumiseks. Eluviis Jääkarud kogunevad kokku enne jääle minemist. Üheskoos oodatakse kuni jää on piisavalt paks, et suudaks kanda kuni 650 kg kaaluvat suurt kiskjat
jääkaru kõrgus võib olla kuni 3 m ja nende kaal võib ulatuda kuni 770 kg. Karude karvkate on kohastunud ideaalselt külma Arktilise kliimaga ja valge värvus tagab ümbruskonda sulandumise. Suurema osa elust veedetakse jääl põhitoitu hülgeid küttides, kuid jääkarud on võimelised sööma ka taimtoitu. Jääkarud on ohustatud liik ja paljudes kohtades on nad kaitse all. 4 Jääkaru Jääkaru, ladinakeelse nimetusega Ursus maritimus, on loomaliik karulaste sugukonnast karude perekonnast. Jääkarud elutsevad polaaraladel, kus nad saavad hülgeid jahtida. Jääkarusid on leitud Ameerika Ühendriikidest (Alaskalt), Kanadast, Venemaalt, Taanist (Gröönimaalt) ja Norrast. Nad ei ela lõunapoolkeral. Jääkaru on suurim maismaal elutsev kiskja. Isased isendid võivad kaaluda 250-770 kg, emased isendid kaaluvad seevastu ainult pool sellest massist. Püsti tõustes võivad isased jääkarud olla 2,5 kuni 3 m kõrgused.
Referaat Jääkaru d Tallinna Kuristiku Gümnaasium Ekaterina Sulima 8.a Tallinn 2009 Sisukord Sissejuhatus...................................................................................... 3 Jääkaru toitumine ja jahipidamine .................................................. 4 Harjumused...................................................................................... 5 Paljunemine...................................................................................... 6 Kas sa teadsid , et..............................................................................7 Miks on jääkaru valge ?.....................................................................7 Kasutatud kirjandus ............................
......................................................7 7. Muu huvitav..........................................................................................................................7 8. Kasutatud kirjandus...............................................................................................................8 2 1. Lühikirjeldus Jääkaru on maailma suurim maismaakiskija. Jääkarud on hästi kohanenud eluks Arktika jäise keskkonna tingimustes. Nad on äärmiselt tugevad ning on kiire sammuga võimelised läbima pikki vahemaid. Karu jalatallad on karvaga kaetud, mis annab talle stabiilsuse jääl liikumiseks. (1) Jääkaru on pruunkaru sugulane, ta keha omadused on kohanenud taluma madalat temperatuuri. Kuigi enamik jääkarusid sünnivad maismaal, veedavad nad suurema osa oma elust merel. (2) 2. Toitumine
Tiinuse kestvus: 195-265 päeva. Poegade arv: tavaliselt 2. Harjumispärane eluviis: elavad eraldi. Toitumine: hülged, loomakorjused, taimestik. Eluiga: 15-18 aastat. Esinemine: Arktika, Gröönimaa, Põhja-Ameerika ja Aasia põhjaalad. Selts: kiskjad Eluviis Jääkarud toituvad põhiliselt hüljestest. Nad peavad jahti jääaukude juures, kus hülged käivad õhku hingamas või hiilivad jääl lebavate isendite juurde. Jääkarud tapavad hülge ainsa käpalöögiga. Hilissuvel ja varasügisel patrullivad jääkarud kaldal, otsides surnud vaalasi ja morski. Ühe loomakorjuse juurde võib koguneda 10 kuni 20 karu. Suvel, kui ligipääsetavateks osutavad suuremad piirkonnad, muutub jääkarude toidulaud palju mitmekesisemaks. Pisinärilised, polaarrebased, täiskasvanud pardid ja hahad ning nende munad on siis karude toiduahela oluliseks täienduseks. Jääkarud söövad nage ka nende sugulased taimetoitu,
Jääkarud Põhiandmed Suurus · Kõrgus kummargilasendis: 1,5 m · Kõrgus püstiasendis:2,43,3m · Jalatalla suurus 30cm pikk ja 25cm lai. · Kaal : isastel 300650kg , emastel 175300kg Paljunemine · S uguküps : 35 aastaselt · P a a ritumis pe riood: Märtsilõpust mai alguseni. · Tiinus e ke s tus :195265 päeva · P oe ga de a rv: Tavaliselt 2 · P a a ritumis a ja l lä biva d is a s e d e ma s te ots ingul pikki va he ma id · P oja d:Kaaluvad sündides450 900grammi ning on rotisuurused. · P oja d:Nad sünnivad ilma karvateta,pimedate ja kurtidena. Eluviis
poegadega emasloomal on see esialgu paarkümmend km², hiljem laiendab ta oma territooriumi järk-järgult. Elevant Aafrika elevant on taimtoiduline, ta kulutab 16 tundi päevas taimede (lehtede, bambuse, okste jne) söömisele. Ta võib päevas süüa 140270 kg toitu. Ajavahemikus 18891946 on Aafrikast välja veetud umbes 2 280 000 elevandi võhka India elevant ja aafrika elevant on üpris sarnased, kuid aafrika elevant on suuremate kõrvade ja võhkadega (on nii isastel kui emastel). Isane elevant võib seistes olla 3,64 m kõrgune, 6...7,5 m pikk, (koos londiga) kaaluda kuni 5455 kg; emane 3 meetrine ja kaaluda 36364545 kg Sebra Sebra on võimeline järskudel mäenõlvadel kiiresti ja osavalt liikuma. Ta on üsna hästi kohastunud eluks Aafrika lõuna- ja edelaosa mägistes eraldatud piirkondades.Sebrad elavad pisikeste karjadena, mis on sageli segunenud teatud antiloobiliikide karjadega, kes nende seltsi otsivad,
PRUUNKARU Liiginimi eesti Pruunkaru keeles Liiginimi ladina Ursus arctos L. keeles Rahvapäraseid Mesikäpp nimesid Kehamõõtmed Tüvepikkus 160...250 cm Kehamass 150...250 kg Levik Eestis ja Kunagine levila hõlmas kogu põhjapoolkera metsavööndi ja ulatus otsapidi stepivööndini välja. maailmas Kaasajal on ta enamikus Euroopa riikides kadunud, olles säilinud veel vaid suurematel metsaaladel (tavaliselt mägedes)
Juurdekasvusks nim populatsiooni suurenemist mingis ajaühikus, milleks metskitse puhul sobib üks aasta. Bioloogilised väljad selle terminiga tähistatakse ulukite poolt liigikaaslaste informeerimise otstarbel ümber kujundatud elupaiku. Visuaalsed ning lõhnamärgid. Kobrastel haisumättad, metssigadel sügamispuud, hirvlastel lõhutud põõsad, karudel küüntega kriibitud puud. JAHISEADUS: Jahiõigus. Jahimaa korraldamine. Jahipiirkonnad. Jahipidamine ja selle õigust tõendavad dokumendid. Etc. Jahiõigus (1) Jahiõigus on maaomaniku õigus seadusega sätestatud ulatuses ja korras oma maal jahinduse korraldamiseks tingimusi seada, jahti pidada (küttida) või jahipidamist keelata. (2) Jahitunnistust omav maaomanik tohib oma kinnistul jahti pidada, välja arvatud suurulukitele, kui tema kinnisasja pindala ühes ringpiiris on enam kui 20 hektarit. Õigus jahti
Kärp ( Mustela Erminea) Kehaehitus ja välimus Kärp on nirgiga sarnane, kuid suurem ja hästi eristatav musta sabaotsa poolest. Tüvepikkus kõigub 16 ja 38 cm vahel, sabapikkus on 6-12 cm, mass kuni 760 g (tavaliselt vähem). Tal on pikk vonklev keha ning tema karvkate suvel on ülalt poolt kastanpruun ja altpoolt kollakasvalge, kõrvade servad valged. Talvel on ta üleni või osaliselt valge(v.a must sabaots). Isane on emasest suurem. Sügisene karvavahetus algab kõhult, kust levib edasi külgedele ja seljale ning seejärel üle kogu keha, lõpuks pea. Kevadine karvavahetus algab peast, laieneb üle keha ja lõpuks kõhu. (Euroopa Imetajad, Eesti entsüklopeedia kirjastus). Leviala Selle looma leviala ulatub Püreneedest, Alpidest ja Iirimaast üle kogu Euroopa ning teda leidub ka Gröönimaal. Eestis esineb nii mandril kui ka saartel , kuid pole kuigi arvukas. Kärp eelistab metsatukki,
Kunagine levila hõlmas kogu põhjapoolkera metsavööndi ja ulatus otsapidi stepivööndini välja. Kaasajal on ta enamikus Euroopa riikides kadunud, olles säilinud veel vaid suurematel metsaaladel (tavaliselt mägedes). Eestis on ta laialt levinud mandril, kuid puudub saartel. Süstemaatiline kuuluvus: Riik: Loomad Animalia Hõimkond: Keelikloomad Chordata Klass: Imetajad Mammalia Selts: Kiskjalised Carnivora Sugukond: Karulased Ursidae Perekond: Karu Ursus Liik: Karu VÄLIMUS Karu on suur, tugev, kohmakas loom, keda katab pikk ja tihe karvastik. Eriti pikad karvad kasvavad turjal, sabajupp on karvade sees peidus. Karvastiku värvus varieerub pruunikaskollasest mustjaspruunini. Vanemad karud on heledamad, valge kurgulaik esineb põhiliselt noortel. Isakaru on märksa suurem kui emane .Eesti karude kaal jääb ilmselt 90200 kilo vahele
Soojadel talvedel võivad isased karud ka lihtsalt ringi hulkuda. Emased karud veedavad talved reeglina siiski ,,pesades" et kindlustada poegade ellujäämine. Taliuinak kestab märtsi-aprillini, poegadega emased väljuvad pesadest hiljem kui isased karud (aprilli lõpus, mai algul). Karu on öise eluviisiga loom, päevast aktiivsust on rohkem sügisel marjadest toitumise ajal ning häirimise puhul. Segatoiduline loom, kuid taimse toidu osakaal on suurem sügisel marjad, vili, rohttaimed ja silopallide sisu on sügisel oluliseks ,,nuumtoiduks". Kevadel on olulisem loomne toit: tõugud, sipelgad, putukad, hiired, linnumunad ja pojad, raibe. Vajadusel murrab ka suurulukeid ja koduloomi. Võimalusel sööb mett, kuid see on juhuslikuks toiduks mesilased leiab karu hääle (sumina) järgi, seetõttu saavad karud mõnikord surma kõrgepinge alajaamades. www.jahindusinfo.ee
Nagu kõigil karulastel, on pruunkarul raske, massiivne pea esileulatuva koonuga. Võrreldes sageli sama värvi baribaliga on laup märgatavalt kõrgem ja koon nõgusalt võlvitud. Kõrvad on eemalseisvad ja ümarad, silmad väga väikesed. Kukal on lühem kui jääkarul. Kael pöördub hästi. Karu on levinud kõikjal mandri-Eestis, välja arvatud Võru ja Valga maakonnas. Toitumine - Hammastiku ehituse järgi on karu kõigesööja. Valdava osa toidust moodustavad mitmesugused marjad, seened, seemned, kalad, puude lehed ja putukad (suvel põhitoidusena sipelgad). Palukesi läheb mahukasse kõhtu hulganisti. Karu jaoks on eelistatud maiuspalad kaer ja mesi, mida tal aga õnnestub harvemini hankida. Suuri loomi murravad karud üksnes kevadel ja sügisel – enne ja pärast taliuinakut, kui on vaja palju jõudu koguda. Värskele loomale eelistab karu raibet. Mahamurtud loomal süüakse ära keel ja sisikond, liha jäetakse laagerdama.
Kuna tal on suurepärane kuulmine, poeb ta ka kõige nõrgemat heli kuuldes kohe peitu. Paljunemine Isased ja emased okaapid elevad harilikult eraldi, vaid erandjuhtudel ühinevad nad ajutiselt väikesteks karjadeks. Innaajal kohtuvad emas- ja isasloomad vaid lühikeseks ajaks. Oletatakse, et mõlemad partnerid otsivad üksteist üles haistmise abil. Paaritumisvalmis emane märgistab oma territooriumi erilise lõhnaga, mis on isase jaoks üheselt mõistetavaks signaaliks. Kui isane hakkab oma väljavalituga kurameerima, jalutab ta emase eest läbi, pea tahapoole pööratud ning näitab oma kaunist valget kurgualust. Emane ei näita algul isase käitumise vastu üles vähimatki huvi, ent lõpuks siiski soostub. Okaapipojad võivad ilmale tulla igal aastaajal, ent enamik sünde leiab aset siiski vihmaperioodil, kui toitva ema ning hiljem ka poegade jaoks on toitu piisavalt. Sünnituse lähenedes varjub emane tihedasse metsa ning toob varjatud kohas ilmale ühe poja.
Peamised saakloomad on hirved, metssead, pekaarid, aguutid, vöölased ja kapibaarad. Jaaguarid murravad kariloomi ja koeri, samuti püüavad nad kalu, väiksemaid kaimaneid, kilpkonni ja muid pisiloomi. Jaaguaridel on võimsad lõualuud ja nad suudavad kihvadega purustada saaklooma kolju või kilpkonna kilbi. Paaritumine Jaaguarid elavad tavaliselt üksikult, paarid moodustuvad vaid pulmaajal. Jaaguaril võib olla 4- 5 poega aastas. Emane ja isane elavad koos ainult 90 kuni 170 päeva. Käitumine Jaaguarid on head ujujad ja ronijad. Nad veavad sageli oma saagi puu otsa ja söövad seal. Ökoloogia Suurkiskjana on tal peale inimese vähe vaenlasi. Jaaguari võib looduses ohustada vaid anakonda, kelle peale jaaguar ka ise jahti peab. Eluiga Jaaguar elab looduses keskmiselt 10–12 aastaseks, vangistuses kuni 22-aastaseks. Mütoloogia Jaaguar on paljude indiaanihõimude mütoloogias oluline tegelane. Teda seostatakse nii tule
Mida rohkem metsa raiutakse, seda parem elupaik põtradele – neile meeldib noor mets. 1 1990 algul suurenes salaküttimine, suurenes legaalne küttimine, suurkiskjate arvukuslik kasv – põdra arvukus langes trastiliselt Levikut saab mõjutada soolakutega. Viljastamine ja jooksuaeg Sõrgade vahel intensiivistuvad lõhnanäärmed ning jäljed hakkavad lõhnama. Kiimalohk – isane peksab maasse augu ja lõhnastab selle ära, mõlemad püherdavad selles ja see mõjub neile erootiliselt Viljastumise võimalikkus kestab ainult 1-2 päeva. Ühel aktiivsel pullil võib olla 7 emast. Jooksuaja tipp on septembris. Vasikad sünnivad aprillis- mais. Põdra sigimisnäitajad Kollakehi lehma kohta: 1,4-1,6 Looteid: 1,2-1,4 Vasikadi: 0,7-0,8 Vasikate osakaal populatsioonis: 25-30% Tiinus kestab 8 kuud. Suremus
merelinde, keda ta varjust passib. Sobival hetkel sööstab ta oma ohvrile kallale ning surub selle vastu maad. Jäärebane pole toidu suhtes valiv ning sööb seda, mida õnnestub hankida. Sageli järgneb rebane ustavalt jääkarule, lootes osa saada tolle saagijäänustest, kelleks on tavaliselt hülged. Kevadperioodil langevad polaarrebase saagiks ka hülgepojad, keda ta hangedest osavalt välja kaevab. Paljunemine Kevade hakul hakkab isane polaarrebane partnerit otsima. Olles selle leidnud, jääb ta tema juurde niikauaks kui võimalik. Sel aastaajal märgistab isasloom oma territooriumi piirid uriini ja väljaheidetega ning kaitseb seda kutsumata külaliste eest. Polaarrebased suhtlevad omavahel paljude häälitsuste abil - klähvimisest ulgumiseni. Häälitsusi lasevad nad kuuldavale peamiselt innaajal. Mais või juunikuus sünnitab emasloom kaljulõhes või kaevatud urus 1-18 pimedat poega,
Vahel võib ta konfliktist surnult väljunud vastast ka toiduks tarvitada. Vene teadlased on täheldanud ka sellist käitumismaneeri, kus pruunkarud jälitavad tiigreid pika ajavahemiku kaupa ning võtavad nende saagi ära. Toitumine Hammastiku ehituse järgi on karu kõigesööja tal on nürid hambad ja vastavalt arenenud lõualuu. Nad söövad nii loomset kui taimset toitu. Kusjuures taimne toit moodustab ca 90%. Valdava osa toidust moodustavad mitmesugused marjad, seened, seemned ja putukad. Mida põhjapool, seda suuremad kiskjakalduvused. Suuri loomi murravad karud üksnes kevadel ja sügisel enne ja pärast taliuinakut, kui on vaja palju jõudu koguda või enesekaitseks. Pärast ärkamist suundub rabale, lootes leida mulluseid jõhvikaid. Värskele loomale eelistab karu raibet. Mahamurtud loomal süüakse ära keel ja sisikond, liha jäetakse risuhunniku alla laagerdama. Karud kasutavad oma suurust, et kiskjaid
Punahirv (Cervus elaphus) on looduses laialt levinud hirve liik. Teda leidub enamjaolt kõikjal põhjapoolkeral (kaasa arvatud Eestis). Punahirve on ka viidud teistesse riikidesse näiteks Austraaliasse ja Argentiinasse. Punahirvedest on Eestis enim levinud Euroopa punahirv. Meie kodumaa aladel on punahirv vähese arvukusega, külmadel talvedel võib ta ka kohati puududa. Sageli on teda asustatud Abrukale, Hiiumaale ja Saaremaale. Vähesel määral on ta Eestisse asunud ka Lätist. Praegu on punahirve Eestis just Eesti läänesaartel. Punahirv on suuruselt põdra järel teine hirvlane. Punahirve värvus suvel ja talvel on erinev, suvel on ta punakaspruun ning talve poole muutub ta hallikaspruuniks. Nagu punahirve värvus on ka ta toit suvel ja talvel mõneti teistsugune. Suvel toitub see hirvlane rohttaimedest, talvel aga puude-põõsaste koortest ja võrsetest. Välimus Punahirvedel pole sarved aastaringselt, vaid os
Jaaguarid murravad kariloomi ja koeri, samuti püüavad nad kalu, väiksemaid kaimaneid, kilpkonni ja muid pisiloomi. Jaaguaridel on võimsad lõualuud ja nad suudavad kihvadega purustada saaklooma kolju või kilpkonna kilbi. Jaaguarid on head ujujad ja ronijad. Nad veavad sageli oma saagi puu otsa ja söövad seal. Jaaguarid elavad tavaliselt üksikult, paarid moodustuvad vaid pulmaajal. Jaaguaril võib olla 4-5 7 poega aastas. Emane ja isane elavad koos ainult 90 kuni 170 päeva. Jaaguarid sigivad aasta ringi. Tiinus kestab 100-110 päeva. Pesakonnas on kuni 4 poega, kes kasvavad kiiresti, kuid suguküpseks saavad alles kolmandal eluaastal. (Loomade elu, 1987) Suurkiskjana on tal peale inimese vähe vaenlasi. Jaaguari võib looduses ohustada vaid anakonda, kelle peale jaaguar ka ise jahti peab. Marakaya kass (Felis Wiedi) Marakaya kass on Lõuna-Ameerika metsi asustav väike kaslane
Tegevad on nad peamiselt pimedas, kuid neid kohatakse päevalgi. Metsnugis peab jahti ta nii puu otsas kui ka maapinnal. Edasi liigub peamiselt maapinnal, kuigi on võimeline ka puult puule hüppama. Toiduks on talle peamiselt pisiimetajad, kuid võib murda ka jäneseid, linde. Nälja korral ei ütle ära putukatest ja marjadest. Alati sööb ta hea meelega raibet. (Eesti selgroogsed). Kivinugise toidusedel on äärmiselt mitmekesine: kõik võimalikud närilised, linnud, putukad, igasugused marjad ja puuviljad. Külades elavad kivinugised murravad sageli ka kodulinde. (Loomade elu,) Jooksuaeg on metsnugisel ja kivinugisel juunis juulis. Pojad sünnivad 8...10 kuu pärast. Seejuures võtab loodete areng aega ainult natukene alla kuu aja. Pojad sünnivad aprillis mais. Vastsündinud pojad on pimedad ja paljad. Silmad avanevad neil kuu aja vanuselt. Imetatakse poegi kaks kuud. Pesakond püsib koos sügiseni, misjärel noored iseseisvuvad. Suguküpsus saabub kahe aastaselt
elukuul. Innaaeg: Teadmata. Tiinuse kestus: 67 kuud. Poegade arv: 13. ELUVIIS Harjumuspärane eluviis: Ööloom. Erak. Häälitsused: Pobisemine, niutsumine ja vingumine. Toitumine: Linnud, kalad, roomajad, korjused, juured, pungad, puuviljad ja marjad, mesi, putukad. Eluea pikkus: Vangistuses kuni 25 aastat, vabas looduses teadmata. 2) Meemäger pole toidu valikul eriti kapriisne. Sööb peaaegu kõike, mida suudab püüda või leida, näiteks pisiimetajaid ja linde ning mürkmadusid, ka mambasid, sisalikke, kalu, konni, skorpione,
Tõenäoliselt oskavad merilõvid hinnata vee sügavust ning käituvad sukeldudes sellele vastavalt. Vee all on ninasõõrmed ja kõrvaavad suletud. Merilõvi peab vee all hingamata vastu mitu minutit. Merilõvide häälitsused on klähvimist meenutavad helid, möirgamine ja ulgumine. Elavad nad 10-15 aastat, vangistuses aga kuni 20 aastat. 5 Toitumine ja jahipidamine: Merilõvi on suure isuga. Täiskasvanud isend sööb päeva jooksul ära toidukoguse, mis vastab 14 % tema kehamassist. Keskmiselt 250 kg kaaluv merilõvi sööb seega päevas ära enam kui 30 kg toitu. Ta vajab seda, et püsida heas vormis ning korvata külma vee tõttu kaotatavat soojust. Sukelnorsu peab jahti avavetes või sukeldub merepõhja, et uurida tähelepanelikult kivihunnikuid. Lisaks turskadele, kalmaaridele ja teistele
vangistuses elanud 20 aasta vanuseks. Toob kasu kahjurputukate hävitamisega. Suur osa kuldnokki hukkub varakevadel ebasoodsate ilmastikutingimuste tagajärjel. Pole looduskaitse all. Hallrästas ehk paskrästas: Eestis harilik haudelind. Eestis pesitsevad 100 kuni 200 tuhat paari. On liikuv ja seltsinguline lind. Talvitub Kesk- ja Lõuna-Euroopas, Põhja-Aafrikas ning Väike-Aasias. Üksikud võivad talvituda ka meil. Sügisel on põhitoiduks marjad. Talvituvatel lindudel marjad talvel peaaegu ainus toit. Kevadel ja suvel söövad rohkelt putukaid ja umbrohuseemneid. Pesa ehitamine kestab 4 või 5 päeva, asub kuni 20 meetri kõrgusel. Pesas 4 kuni 7 muna. Pesitsevad kolooniatena. Teda ohustavad hakid ja hallvaresed pesarüüstetega. Pole looduskaitse all. Punarind: Eestis harilik haudelind ja läbirändaja. Eestis 200 kuni 500 tuhat paari. Noorlinnud on väga uudishimulikud ja ettevaatamatud, võivad pikalt jälgida ka inimest, kui see ei tee järske liigutusi
millega saab puukoorest kinni hoida, ja pikale kohevale sabale, mis aitab tasakaalu hoida, on orav hästi kohastunud puu otsas elamiseks. Oravad on suurepärased akrobaadid, kes on võimelised raskusteta puudel ringi hüppama. See loom ronib parema meelega puude otsas, kui liigub maapinnal. Siit leiab ta toitu ja varju. Puu otsa ehitab ta ka pesa. Orava eelistatuim talvine toit on kuuse- ja männiseemned. Suvel ja sügisel on oraval toiduks peale puuseemnete veel marjad, seened, putukad, vahel ka linnumunad ja pojad. Talveks varub ta puuõõnsustesse ja oksaharude vahele pähkleid, tõrusid, seeni. Nendel aastatel, kui kuuskedel on hea käbisaak, võib ühel oravaperel olla korraga pesas ühe poja asemel 3-4 või rohkemgi järglast. Orav poegib kaks korda aastas. Esimest korda märtsis- aprillis, teist korda suvel. Vastsündinud oravapoeg on tikutopsi suurune. Orava pesa asub metsas tihti kuuse okste vahel
rolli ja iga looma positsioon karjas tehakse selgeks juba kutsikapõlves mänge mängides. Hundid kasutavad oma saba ja näoilmeid, et väljendada oma emotsioone ja oma staatust karjas. Näiteks saba hoidmine püsti väljendab kindlat kõrget positsiooni võimuastmestikus ja rõhutab enesekindlust. Koht karjas määrab ära sigimisõiguse ja selle kes sööb kõige ennem. Koos elab umbes 5-10, mõnikord isegi rohkem, looma. Loomade arv sõltub toidubaasi rikkusest. Tuumiku moodustavad domineeriv isane ja emane koos oma poegadega. Hundid elavad eri eluperioodidel kas karjas või paaridena. Karjades liiguvad hundid sügisest kevadeni. Kevadel jagunevad hundid paaridesse ja algab pereelu. Suvel elavad poegi kasvatavad hundid paarides ja paarid püsivad kogu elu koos. Kõikidel hundipaaridel on oma märgistatud 6 piirkonnad. Ükski hunt ei lähe teise hundi territooriumile. Heidikutest loomad või ka üksikud
Rebase toitumine Rebane on nii taime kui ka loomatoiduline. Ta ohvriks langevad enamasti närilised, jäneselised ja teised väikese ja keskmise suurusega selgroogsed (ka oravad, okassead, teod, vihmaussid ja 5 putukad rohutirtsud, põrnikad, kilgud). Rebane sööb ka parte, kanalisi ja laululinde ja nende mune. Vähesel määral sööb taimset toitu nagu puuviljad, marjad (eriti murakad), rohi, pähklid ning terad (tavaliselt mais ja nisu). Selgroogseid sööb rebane tavaliselt talvel, kui muu toidu hankimisega esineb raskusi. Näljaga sööb ta ka loomade jäänuseid. Linna sotsib rebane toitu maast ja aitab tühjendada ka prügikaste, linnumajasid ja kompostihunnikuid. Erinevalt maarebastest murravad linnarebased palju väikesi linde ja metsikuid tuvisid. Rebase päevane toiduhulk on 0,5 kuni 1 kg.
Eesti loomastik Kahepaiksed · Praeguseks on Eestis kindlaks tehtud 10 liiki ja 1 hübriidne vorm kahepaikseid. · Lisaks on Eesti alal varem elutsenud mitmed liigid, keda me madala arvukuse tõttu pole suutnud seni kindlaks teha või kes siin praegu puuduvad: punakõht-unk (Bombina bombina), harilik lehekonn (Hyla arborea) ja välekonn (Rana dalmatina). Harilik lehekonn Punakõht-unk Välekonn Eesti kahepaiksete süstemaatiline nimestik I selts: SABAKONNALISED, CAUDATA 1. sugukond: Salamanderlased, Salamandridae 1. Harivesilik Triturus cristatus Laurenti 2. Tähnikvesilik Triturus vulgaris L. II selts: PÄRISKONNALISED, ANURA 2. sugukond: Mudakonlased, Pelobatidae 3. Mudakonn Pelobates fuscus Laurenti 3. sugukond: Kärnkonlased, Bufonidae 4. Harilik kärnkonn Bufo bufo L. 5. Rohe-kärnkonn Bufo viridis L. 6. Juttselg-kärnkonn e. kõre Bufo calamita L. 4. sugukond: Konla
Poegimisajal isased võitlevad. Isasloomadel on sigivustsükkel. Emased võivad paarituda mitme isasega, kuid partnerlus tekib ainult ühe isasega. Kopulatsioon kestab tavaliselt 1520 minutit. Viljastatud munaraku kinnitumine toimub 1014 päeva pärast edukat paaritumist. Eestis eelistab rebane pesapaigana kuivi liivaseid alasid. Kutsikad tulevad ilmale pesaurus. Kuni kutsikad on abitud (kaks nädalat), on emasloom kogu aeg nende juures, toites neid piimaga ja hoides nad soojad ja puhtad. Isane varustab teda toiduga, kuid ei sisene urgu. Urge kasutavad rebased üldse ainult siis, kui neil on pesakond. Tiinus kestab tavaliselt 5153 päeva, kuid varieerub vahemikus 4956 päeva. Pesakonna suurus on 113, keskmiselt 5 kutsikat. Sünnikaal on 50150 g. Kutsikatel on sündimise ajal pehmed pruunid karvad. Pojad sünnivad pimedana, kuid hakkavad nägema 914-päevaselt. Üle kahenädalased pojad saavad ka peenestatud toitu. Kutsikad hakkavad pesast väljas käima 46 nädalat. Sel
august) madal temp. -60 kraadi, rohke päikesekiirgus, lumi ,jää, igikelts, varju puudumine. Mereorganismide helendamine aitab lindudel jäämerel lahvandustes toitu leida. Valguse puudumist leevendavad: kuu, tähed, virmalised, lumehelk, keskpäevakuma, merekalade helendamine. Polaartursa e. saika paljumiljonilisi parvi jahivad valgevaalad. On ka jäätursk, lükood, kulleskala, merihärg, mägihõrnas, madutähed, rõngasussid, meduusid. Tundrakalad taluvad täielikku jäätumist. Jääkaru on Arktika sümbol. Võib kaaluda kuni 800kg. Pesakonna suurus on 1.87 poega. Pojad võõrduvad emapiimast 24-28 kuu vanuselt .Emakarud sigivad edukaimalt 10- 19 aasta vanuselt . Emakaru tukub 6 kuud lumest koopas toiduta, ei maga talveund. Jääkaru elab kuni 30 a. Toitub viigerhüljestest, lõpnud morskadest, morsapoegadest. Hea ujujana võib ta puhkuseta läbida üle 40 km. Ta tihe kasukas hoiab sooja nii vees kui kuival maal. Ema hoolitseb poegade eest 2 aastat
pikemad kui vähi keha), tema seljakilp on aga kare. Maitse poolest on need liigid nii sarnased, et maitsmiskatsetes pole suudetud vahet teha. Vähiliikide võrdlus Omadus Signaalvähk Jõevähk Vastupidavus vähikatkule Parem Puudub Kasvukiirus 23 suve 46 suve Paljunemisiga 23 suve 35 suve Juurdekasv kestumise Isane 10 mm Isane 5 mm kohta (10 cm pikkusel Emane 8 mm Emane 3 mm vähil) 10 cm isase kaal 40 g 33 g Kooriku kõvadus Kõvem kui jõevähil Pehmem kui signaalvähil Viljakus, marjatera 200 120 10 cm emase kohta Agressiivsus Jõevähist suurem Signaalvähist väiksem
EUROÜLIKOOL Keskkonnakaitse teaduskond Mariliis Samberk NAHKHIIRTE ARVUKUS LAAGRI PÜSIELUPAIGAS TALVITUSPERIOODIDEL 2007/2008 JA 2008/2009 Bakalaureusetöö Juhendaja: Triinu Tõrv, MSc Tallinn 2009 2 SISUKORD Resümee......................................................................................................................... 5 Summary........................................................................................................................ 7 Lühendite loetelu........................................................................................................9 Jooniste loetelu.........................................................................................................10 Tabelite loetelu...............................................................
annaabi.ee 
