Okaapi (0)

Referaat
Okaapi
Markus Lomann
8.c
Gustav Adolfi Gümnaasium
10.11.2009
Okaapi põhiandmed
Suurus:
Turja kõrgus: 1,5 – 1,7 m
Pikkus: 2 – 2,1m
Saba pikkus: Kuni 40 cm
Kaal: 200-250 kg
Paljunemine:
Suguküpsus: Emasloomadel 2. eluaastal , isasloomadel hiljem.
Innaaeg: Mais-juunis või novembris-detsembris, võib väldata ka aastaringselt .
Tiinuse kestus: 14-15,5 kuud.
Poegade arv: 1
Eluviis
Harjumuspärane eluviis: Elavad üksi või ka väikeste karjadena
Toitumine:
Lehed, pungad , rohi , sõnajalad, puuviljad, seened.
Häälitsused: Köhatused
Eluea pikkus: Pikim vangistuses registreeritud eluiga on 33 aastat.
Lähisuguluses olevad liigid
Kaelkirjaklaste sugukonna ainuesindajateks on okaapi niing tema lähisugulane kaelkirjak .
Esinemine
Okaapi esineb eranditult ekvatoriaalsetes vihmametsades Kongo põhja-, kesk- ja idaosas ning Kongo ja Uganda piiril .
Kaitse
Okaapi on alates 1932. aastast täieliku kaitse all, ent sellele vaatamata tema küttimine jätkub. Tema levila on niivõrd piiratud, et liigi säilimine on ohus. Okaapit kaitsevad Washingtoni Konventsiooni sätted.
Okaapi kuulub metskaelkirjakute rühma. Ta elutseb Kongo vihmametsades väga piiratud territooriumil. Vabas looduses elavate loomade arv pole teada. Okaapi meenutab pigem sebrat, kuigi tema sugulusele kaelkirjakuga viitab isasloomadele tüüpiline tunnus: okaapil ja kaelkirjakul on mõlemal laubal tillukesed sarved , mis tegelikult nahaga kaetud luujätked.
Keskkond
Okaapi on päevase eluviisiga loom, kes elutseb tihedates ja raskesti ligipääsevates troopikametsades. Kuid okaapi ei ela paksus metsas, sest seal varjab okstepadrik päikesevalguse, takistades alustaimestiku kasvu, seetõttu pole okaapil tihedas metsas midagi süüa. Okaapi eelistab valgemaid kohti, soovitatavalt veekogude ligiduses paiknevaid lagendikke, kus maapinnal kasvab piisavalt rohttaimi. Samal ajal väldib okaapi pehme pinnasega soiseis piirkondi. Okaapi varvaste vahel paikevad lõhnanäärmed, mis eritavad erilist ainet, mille abil loom oma territooriumi märgistab. Teiseks märgistusmeetodiks on uriini pritsimine põõsastele. Seetõttu arvatakse, et okaapi kaitseb oma territooriumi – vähemalt neid kohti, kus ta puhkab ja magab.
Troopilises džunglis on okaapi ainsaks looduslikuks vaenlaseks leopard . Leopardi kohates asub okaapi pöörasele enesekaitsele, andes sõrgadega hirmuäratavaid hoope. Kahjuks ei kaitse neid teda teise, palju suurema ohu – jahimehe eest.
Toitumine
Sarnaselt kaelkirjakuga on ka okaapi eranditult taimtoiduline loom. Tema meelistoiduks on puude ja põõsaste varred ja pungad. Ta armastab ka erinevaid lehti, puuvilju , seeni ning teatud rohuliike ja sõnajalgu. Okaapil on äärmiselt pikk ja võimas keel, millega ta süües oksast kinni haarab ning selle pungade või lehtedeni sirutab, oksa paljaks süües. Kuna tema organism nõuab teatud hulgal mineraalaineid, saab ta neid, lakkudes soolakat, salpeetrit sisaldatavat savi, mida loom hangib metsaojade kallastelt. Samuti on tema väljaheidetest leitud puusüsi.
Okaapi ei ole võimeline hüppama ega tagajalgadel seisma. Ehkki tema kael on kaelkirjaku omast lühem, on see väga nõtke. Tänu kaelale ja pikale keelele ulatub ta kuni 3 m kõrgusel asuvate oksteni.
Okaapi ja inimene
Okaapi avastas Briti teadlane Sir Harry Johnston, kes 19. sajandi lõpul oli Uganda kuberneriks. Teda üllatas, et põliselanikest pügmeed polnud uute asukate poolt kaasa toodud hobuseid nähes sugugi imestunud. Kui ta neilt selle kohta aru päris, vastati talle, et umbes samasugused loomad elavad ka sealsetes metsades. Tõestuseks toodi talle okaapinahk.
Londoni tedusselts uuris nahka ning andis ’’uuele’’ loomale nimeks johnstoni hobune. Alles hiljem tehti kindlaks, et okaapil pole hobusega midagi ühist ning et ta pole hobusega isegi suguluses. Selgus, et ta on skeleti järgi suguluses ammu väljasurnud loomadega. Nii seadustati nimi okaapi, mida pügmeed olid juba aastatuhandeid kasutanud. Suurem osa infost okaapi elu kohta on saadud isendeid loomaaedades jälgides. Oma looduslikus keskkonnas elab okaapi äärmiselt varjatud elu, sest on väga pelglik. Kuna tal on suurepärane kuulmine , poeb ta ka kõige nõrgemat heli kuuldes kohe peitu .
Paljunemine
Isased ja emased okaapid elevad harilikult eraldi, vaid erandjuhtudel ühinevad nad ajutiselt väikesteks karjadeks. Innaajal kohtuvad emas- ja isasloomad vaid lühikeseks ajaks. Oletatakse, et mõlemad partnerid otsivad üksteist üles haistmise abil.
Paaritumisvalmis emane märgistab oma territooriumi erilise lõhnaga, mis on isase jaoks üheselt mõistetavaks signaaliks. Kui isane hakkab oma väljavalituga kurameerima, jalutab ta emase eest läbi, pea tahapoole pööratud ning näitab oma kaunist valget kurgualust. Emane ei näita algul isase käitumise vastu üles vähimatki huvi, ent lõpuks siiski soostub.
Okaapipojad võivad ilmale tulla igal aastaajal, ent enamik sünde leiab aset siiski vihmaperioodil, kui toitva ema ning hiljem ka poegade jaoks on toitu piisavalt. Sünnituse lähenedes varjub emane tihedasse metsa ning toob varjatud kohas ilmale ühe poja.
Poeg tõuseb oma jalgadele püsti 6-12 tunni pärast ning hakkab emapiima imema. Sel ajal pole ta veel oma vanematega eriti sarnane. Võrreldes täiskasvanud looma proprtsioonidega on ta pea väiksem, kael lühem ja jämedam ning jalad pikemad . Pojal on ka must, harjaseline lakk , mis ulatub kaelalt seljale ning mis hiljem kaob. Okaapipoeg hakkab kuue kuu möödudes tahket toitu sööma, ent veel pool aastat saab ta ka emapiima. Pojad iseseisvuvad alles üheksa kuu vanusena.
Kas tead, et...

• Okaapi võlgneb oma omapärase nimetuse Kongo põliselanikele pügmeedele, kes nimetasid teda ’’okhapiks’’.
  
• Okaapi keel võib olla isegi 35 cm pikkune , seetõttu ulatub loom temaga silmade ja kõrvadeni, kasutades keelt nende puhastamiseks .
  
• Okaapi on äärmiselt puhas loom. Seda kasutavad ära loomaaedade talitajad: kui nad peavad loomale andma mingit ravimit või vitamiini, puistavad nad selle tema seljale. Loom lakub selle sealt ise ära, et end puhtaks teha.
  
• Okaapi toodi esmakordselt loomaaeda aastal 1918, ent esimesed õnnestunud katsed seda looma pidada läksid korda alles 1950-ndatel aastatel.
  
• Vabas looduses maskeerib okaapi kaitsevärvus looma nii hästi, et teda pole näha juba 25 m kauguselt.
  

Kasutatud kirjandus:
Raamat ,,Loomariigis’’
images.google.ee
en.wikipedia.org