J.Kross „Keisri hull“ (0)

J. Kross „Keisri hull“
Peategelane:
Viljandi kreisi Võisiku mõisa omanik Timotheus von Bock – ajalooline isik, keiser Aleksander I tiibadjutant ja sõber, kes teadaolevalt võttis endale naise talurahva hulgast, kirjutas Al. I-le kirja, milles ütles tõtt tema valitsemismeetodite kohta, mille järgselt Aleksander I ta vangistada lasi.
Põhiprobleem:
Kas inimene (Timotheus von Bock) jääb kannatuste järel truuks oma vaadetele või murdub.
Aeg:
19. saj algus (I pool)
J. Kross alustab romaani Timotheus ( Timo ) von Bocki ja Eeva tutvumisest, mis on nähtud Eeva venna Jakob Mättiku silmade läbi (teos on kirjutatud Jakobi päevaraamatuna, seega mina-vormis). (Ilmselt ei olnud Krossi käsutuses nii palju materjali, et kirjutada Timo seisukohalt, eriti puudutab see tema surmaga seotud asjaolusid, mida ei olekski saanud Timo sõnadega kirja panna). Timo saadab Eeva (temaga koos läheb ka Jakob) mitmeks aastaks pastor O.W. Masingu juurde õppima, kus Eeva muu hulgas ka perfektse saksa ja hea prantsuse keele omandas, nii et kui ta läheb hiljem paluma keisri ema, kes on Eestist läbisõidul ja peatub Tormas, imestab too, öeldes: „Saksamaal leidub muidugi kõrgesti haritud inimesi, kes on talupojaseisusest pärit. Aga ikkagi on neid harva. Ja isegi Venemaal olen ma säherdusi näinud. Üksikuid. Aga et ka eestlasi on, kes saksa ja prantsuse keelt räägivad ja vaat et aadlisse välja on jõudnud – see on mulle täielik uudis.“ Niisiis saab teose sõlmitus alguse sellest, et Timo kirjutab keisrivastase kirja, sest keiser ise on käskinud tal alati tõtt rääkida. Selles kirjas on öeldud järgmiselt:

• Mis on meie sõjaväes vastumeelset, see on keisri süü. Sest tal on õnnetu illusioon ennast sõjameheks arvata. Mis tegi keiser 1812 .aastal?- Ta rikkus kõik ära. Ja kui kõik lõplikult rikutud, lahkus ta nii kiiresti, kui sai.
  
• Keisri esimene põhimõte on anduda oma tujudele ja kirgedele. Ta ei tunnista mingit kohustust oma rahva vastu. Otsuste tegemine usaldatakse pugejatele ja avantüristidele. Sest ausad ja andekad inimesed võikisd ju Tema Majesteedi varju jätta!
  
• Valitsus on korrumpeerunud. Muuseas , kui Lobanov määrati Riiga kindralkuberneriks, kuulutas ta alguses, et tema uksed saavad olema kõigile rõhutuile lahti. Järgmisel päeval oli terve loss talupoegi täis. Lobanov pidas neile venekeelse kõne. Talupojad ei saanud sellest mõhkugi aru. Ning Lobanov, vihane , et nad polnud saja aastaga vene keelt ära õppinud, näitas neile keelt ja laskis nad minema ajada.
  
• Mispärast armastab keiser nii kirglikult paraade? Sellepärast, et paraad on tühisuse triumf ! Keiser võib kujutleda end seal ainukäskivaks Jumalaks. Timo nimetab keisrit kirjas isamaa äraandjaks. Ta esitab ka omapoolse manifesti, milles toob välja seadused, mille täitmine on riigivalitsemisel hädavajalik. Seal märgib ta, et teadmised peavad võrrutama õiguse ameteile, õigusemõistmine peab olema avalik, igaüks peab võima mõelda oma tõekspidamiste järgi ja öelda, mis ta mõtleb. Riigi sõjajõud peavad kaitsma isamaad, mitte teostama vägivalda. Venemaa vajab kodanikke , orjasid on tal enam kui tarvis
  

Iseenese kohta kirjutab Timo:“Ma ei ole nende kahetsusväärsete seast, kelle aadelikkus piirdub nende vapiga. Te teate kõik, kelle ma olen naiseks võtnud.“ Jakob ütleb selle kirja kohta, et Timo tahtis sellega hävitada sõgeduse ja alatuse ja ülekohtu Vene riigis –ühesõnaga keisri- ja hävitas iseenese.
Tõepoolest: keiser laseb Timo vangistada maa-alusesse kongi 9 aastaks. Timo juurde lasti ainult kindral Plutalov, isegi kirju oma naiselt ei tohtinud ta saada, seega ei teadnud ta, et tal sündis poeg, kes küsib onu Jakobilt, kui ta on saanud piisavalt vanaks :“Ütle, kas ma pean nüüd lütseumis keisri sõbraks hakkama?“
Osa teosest räägib Timo elust vangis . Loomulikult sai Jakob sellest teada alles siis, kui Timo vabaks lasti ja neid asju ise Jakobile räägib, kord ühe, kord teiseseiga. (Vabanes Timo pärast Aleksandri surma, sest järgmine keiser olevat ilmselt tahtnud lahti saada Aleksandri haisvast pärandist, nagu Timo ise ütleb).
Sclüsselburgi vanglas pidas Timo oma sõnade kohaselt 61 lahingut. Ja kui Jakob pärib, kellega, vastab Timo:“Keisriga, muidugi mõista. Ja türanniaga, mida ta sümboliseeris.“ Timo nimelt lootis, et keiser ei kannata välja, et ta tõe eest, mida ta lõpuks ometi tunnistama peab, niimoodi pikkamööda oma kunagist sõpra tapab .
Muide, korra käis Al. I ise Timo juures. Kuid ta ei julgenud tulla siis, kui Timo oli ärkvel. Timole pandi joogi sisse unerohtu, kuid ta ei joonud seda ja olles tegelikult üleval, nägi, kuidas keiser isiklikult ta haisvasse kongi tuli. Ta põlvitas „magava“ Timo ees ja too sosistas talle:“ Tartuffe “ (vihje Moliere `i vastavale näidendile- tähendab alatu, silmakirjatseja, petis ). Keiser tormas välja. Timo räägib ka sellest, kuidas keiser talle kasematti valge tiibklaveri saatis; kuidas tal hambad kurku peksti; kuidas ta püüdis oma vaimu töös hoida ajaloosündmuste meeldetuletamisega, samaaegselt kambris ringe joostes ; kuidas ta valjuhäälseid jutte rääkima hakkas ja püüdis siis harjutada ennast mõtlema inglise, poola, ladina ja eesti keeles, et vangivalvurid aru ei saaks (sellele järgneski hammaste sisselöömine).
Teost lugedes selgub peagi ka pealkirja tähendus. Kui Timo vabaneb, kuulutatakse ta hulluks ja tema järel hakkab valvama uus mõisavalitseja Mannteuffel . Küsimus on aga selles, kas Timo tõesti läks maa- aluses kongis hulluks või ta ainult mängib hullu . Jakob arvab , et mängib. Ometi ütleb Timo Jakobile:“ Minu probleem on selles, et Kitty (st.Eeva) arvab, et olen terve mees.“
Timot hinnati kui järjekindla mõtlemisega ja absoluutselt ausat meest. Sellisena ei saanud ta edasi elada oma mõisas Viljandimaal- Vene riigis.
Tal on võimalik välismaale põgeneda, kuid ta ei tee seda, öeldes, et välismaale lähevad ainult need, kes tahavad enese eest kätte maksta. „Kes midagi tahab, jääb koju. Minu jaoks on ainuõige olla seal, kus mind sunnitakse olema- kui raudnael keisririigi ihus .“
Ometigi lõpeb Timo elu traagiliselt. Ühel päeval leitakse ta oma kabineti toas surnuna. Tema peas on haavlid, ta on maha lastud . Veidi aega varem harjutas Timo laskmist. Oli see enesetapp? Nii arvatakse. Kuid Jakobit kummitab küsimus: mispärast on ta peas haavlid, kui ta harjutas kuulidega? Jakobil on Timo surma kohta oma versioon , milles mängib tähtsat rolli nende kunagine mõisavalitseja Leming , kes osutus nuhiks. Nüüdki tuli ta Timo kabinetti kompromiteerivaid pabereid otsima . Arvatavasti sattus Timo talle peale ja Leming haaras seinalt ettejuhtunud haavlipüssi ning tulistas, põgenedes akna kaudu. Küsimus Timo surmast jääbki lahendamata , nii nagu see ka ajaloos on. Kuid teoses püstitatud küsimus leiab kindla vastuse: Timotheus von Bock jääb oma vaadetele truuks ja võidab 61. lahingu keisriga: ootas ju Aleksandri I, et Timo hakkab teda paluma.
Romaanis on ka teine liin- see on Jakobi enda ja tema armastatu lugu. Palju lehekülgi on pühendatud Eevale, tema elule, kui ta mees vangis oli.’
Romaan kuulub eesti kirjanduse tippteoste hulka ja on ka Krossi loomingu parim teos koos mitmeosalise suurteosega „Kolme katku vahel“.