Jaan Kross "Keisri hull" (0)

Jaan Kross “Keisrihull”

Ajastu, miljöö

Taust – Tegevus algab 1827. aastal, troonil on Aleksandr I( keiser kuni 1825) asendab tema vend Nikolai I. Eesti talurahvas on vaba juba 1819 aastast alates. Aleksandri valitsemise ajal võeti vastu palju reforme, näiteks Talurahva seadus, taasavati Tartu Ülikool jne.
Antud ajastul olid siiski alles seisused, seega ei pooldatud erinevate klasside vahelisi abielusi. Seetõttu tauniti ka peategelase Timotheus von Bocki ja Eeva abielu. Samuti oli naistel vähem õigusi kui meestel, olenemata seisusest, sama kehtis ka Romanovite suguvõsale:“noh, ega Maria Fjodorovna ei saa sul Timo vabaks laskma hakata … peale heategevuse pole poeg talle õiendamisruumi eriti jätnud“(lk131).
Teos on kirjutatud päeviku vormis, enamus tegevustikust toimub Võisiku mõisas, Kivijalal, vahetevahel ka Pärnus, Põltsamaal ja Tartus. Esineb tihti peale ka ajaloolisi tegelasi: Otto W. Masing, Maria Fjodorovna(keisrite ema), Nikolai, Aleksandr Pavlovitš jne…

Timo – Keiser – Memorandum

Timotheus Eberhard von Bock oli ajalooline isik(1787 – 1836). Bock saavutas sõjaväes keisri ihukaitseväe  polkovniku  auastme. 1816. aastast elas ta koos Evaga (ja teoses väljamõeldud venna Jakobiga) Võisiku mõisas. Timo teenis enne seda keisri sõjaväes ning saavutas keisri ihukaitseväes polkovniku auastme. Timo pidas oma elu jooksul 61 lahingut, nendest 60 keisri eest ja selle viimase keisri vastu.
Keiser oli palunud Timol temale, juhtugu mis tahes, alati ausaks jääda:“ pane oma käsi pühakirjale ja tõota mulle, et sa räägid mulle alati ja igas asjas puhast tõtt…“(lk 60).
1818 aastal oli Timo saatnud keisrile kirja, mis sisaldas ülevaadet Timo memorandumist, peale seda oli Timo olnud kõigeks valmis. Ta leidis, et kuna oli Keisrile vande andnud, et sel juhul peab ta seda ka pidama. Mõnda aega peale seda Timo vahistati, saadeti Schüsselburgi kindluses asuvasse vanglasse. Ta vabastati alles 9 aastat hiljem ning selle ajajooksul oli Aleksandr I surnud ja Timo oli hulluks tembeldatud. Memorandumi leidis hiljem Jakob, Timo oli peitnud selle laelaudadele, kust keegi selle ei leiaks, aga siiski avastas kogemata selle peidukoha Jakob. Memorandumi leidmine ja lugemine muutis Jakobi arvamust Timost, esialgu negatiivselt – „kui heausklikud me kõik need aastad olime olnud. Me oleme aina uskunud, et Timo vangi panemine ja kõik, mis temaga on juhtunud oli enne kuulmatu ülekohus.“ Hiljem hakkas ta sellesse positiivsemalt suhtuma – „Ja ikkagi, mu õe mees on rajanud vähemalt oma isiklikkus elus silla üle kuristiku“(lk 105).
Keiser tundis mingil määral süüd , et oli oma endise parima sõbra vangi saatnud, kuid ta kartis, et Timo plaanib revolutsiooni ning võib talle ohtlik olla. Ta oli Timol isegi korraks vangis külas käinud, saatnud talle kingitusi, klaveri, sigarid. Samuti oli ta otsustanud tühistada Timo võlad, mis ta oli keisrilt kunagi saanud. Timo samal ajal lootis, et keiser murduks ning vabastaks ta vangistusest ja mõistaks, et selle kirja sisu vastas tõele – „ma lootsin, et ta ei kannataks seda välja, et keiser ei kannataks välja ---- Seda, et tõe eest, mida ta tunnistama peab, niimoodi pikka-mööda – tapab – oma kunagist sõpra“ (lk 111-112).
Jakob: „… need tema poolt välja öeldud mõtted, mis kõige ilmsemalt kinnitavad tema hullust.“
Timol oli hakanud vanglas, u 20. aasta paiku mälulünki tekkima ning sel hetkel ta mõistis , et ta on hulluks läinud ning tunnistas seda ka iseendale „ – ma tean ise paremini, missugune mu tervis on“(lk 160). Doktor Robst oli kindel, et Timo on hull, ainsad, kes selles kahtlesid olid , Eeva ja Georg, esialgu Jakob. Hiljem Jakob siiski mõistis seda isegi, hetkel kui Timo keeldus lahkumast.
Timo ei tahtnud Eestist põgeneda oma arusaamade pärast, ta oli veendunud, et ta ei saa siit lahkuda, kuna sel juhul kaotaks ta oma „61. lahingu.“ – „lahingust ei põgeneta“ (lk 246). Ta ütles, et ta ei saa lahkuda, kuna ta tahab olla raudnael keisririigi ihus (lk 246).
Leian, et Timo hullust on raske kinnitada, kuid kindlasti jättis pikk vangipõli oma jälje tema meeltesse. Ainuke kindel tõestus Timo hullusest on tema käitumine Laminguga, kuid seegi oli farss. Kui ta tõesti oligi hull, siis leian, et see lõi välja alles elu lõpul, kui ta keeldus põgenemast ja keisrist tema fataalne(oletatavasti) kinnisidee sai.

Eeva

Eeva oli pärit lihtrahva seast, seega kui Timo tema isalt tütart naiseks palus arvas too, et aadlihärra soovib omale l*tsi – „… härra tahtis ütelda, et ta tahab võtta minu tütre omale litsiks. Aga selleks isa nõusolekut ei küsta“ (lk 14). Tol ajal oli Eva üsna tagasihoidlik, kuid ajaks mil Timo vangistusest pääses oli ta üsna enesekindlaks muutunud. Eelkõige üllatas inimesi see, et Eva oskas rääkida Saksa ja Pr. Keelt (lk 135).
Seltskonnas tundus Eva vaga ning teda peeti rumalaks maaplikaks, kutsuti „ ilusakslehmaplikaks“(lk 33) ega mõistnud, miks mõni aadel oleks pidanud temaga abielluma, hiljem, temaga kohtudes hakkas inimeste arvamus muutuma – „Te olete kõigi reeglitega LIIGA suures vastuolus. Aga igatahes: ma hakkan Timo valikut mõistma“ (lk 101). Eelkõige
Samas kui Timo vangis oli tema valmis ka majapidamistöid tegema, riideid pesema jne, talurahvasse suhtus ta nagu kõikidesse teistesegi. Timoga koos oli Eva teistsugune, õrn, haavatav ja armunud – „… risti minu ja arsti vahelt läbi hõõgasid need kaks teineteisele oma suurt armastust, varjamatult, üle laua“ (lk 22). Ta oliTimo mõttekaaslane, aga samas oli ka palju asju, milles ta teisel nõul oli.
Timot otsides oli Eva väga sihikindel, ei kahelnud, kui tuli vastu võtta otsuseid või kedagi paluda, isegi kui see teistele ei meeldinud või peeti seda ebasündsaks – „Ja teie proua õde meeldib mulle koguni üliväga. Tema on tõeline naine ja tõeline aristokraat. Aga seesinane asi, mille pärast tema minu jutule tulnud – see meeldib mulle palju vähem“ (lk 135). Eevat süüdistati ka selles, et tema Timole valitsusevastased mõtted pähe pani, sõimati sõnniku sigitiseks (lk 69).

Jakob

Teose minategelane Jakob Mättik – kirjeldab Võisiku mõisniku Timotheus Von Bocki elu enese vaatenurgast. Peategelase Timo iseloomust, mõttemaailmast saab aimu – Timo käsikirjade kaudu. Jakob on n.ö. Puškinlik tegelane, kes kirjeldab asju, mida ta isegi päris ei mõista. Jakobil on tähtis roll kuna ta mõistatab lahti mõistatuste maailma, mis tiirleb Timo ümber. Jakob on väljamõeldud tegelane, Eeva vend, Timo nään. Timo oli eksinud, ta ei suutnud leida oma kohta maailmas, ta võitles tihti selle üle, et kas tema koht peaks olema oma õe kõrval, saksana või peaks ta minema tagasi vanemate juurde, võtma üle isa talu “Olen osalt eesti- ning prantsuse, osalt saksakeelse käsikirja võõrkeelsed osad.“
Jakob oli ametilt maamõõtja. Peale abiellumist oli tal tööd tarvis, kuna ta tundis tööd hästi pakkus tuttav talle ühe tööotsa Riias, tagasi tulles otsustaski ta selle töö peale jääda ja tegemist oli tal üpris palju. Samuti tegi ta ka väga palju teeneid Timole ja Eevale , abistas neid põgenemisega, planeeris seda ning rääkis vajalikke isikutega.
Peale Timo ära viimist arvas J., et kõik toimuv on Eevale veidi liiga palju kuna E. oli oma juuksed ära värvinud, tagasi värvis alles siis (pesi äädikaga maha) kui Timo koju lubati. J. parastas oma õde mõtetes, kuna ta oli tahtnud liiga kõrgele lennata ja sai kõik omale näkku tagasi (lk 69). J. taunis Timo ja Eeva kurameerimist lauas tema ja doktor Robsti juuresolekul. Samamoodi taunis ta ka asjaolu, et Eeva oli varjanud paljusi asju tema eest, näiteks seda, mille eest Timo oli kinni pandud ja seda, et ta Timot ikka veel kaitses. Ta leebus pikapeale kui ta hakkas mõistma Timo käitumist ning Timo maailmavaadet . Kuid oli siiski asju, mis teda oma õe juures ärritasid – „Õieti tahtsin teda oma küsimusega tema TÄIUSLIKKUSES veidi õrritada“ (lk202). J. ei usaldanud E. täielikult kuid hiljem siiski usaldus suurenes, aga päevikut peitis ta siiski tema eest, J. ei tahtnud oma õde maha jätta, kuna arvas, et ta peab tema eest hoolt kandma kuid mõistis lõpuks, et tema õde on isegi tugev ega vaja enam J. Ja Peale Timo surma nad enam ka väga ei suhelnud.
Jakobi elus oli vaid kaks naist, õed Lamingud. Esimene ja noorem neist oli Jette , tema isa oli palunud J. teda õpetada, tegelik siht oli teda luurama saata. Kuid noored armusid üksteisesse, hiljem tunnistas ka Jette ülesse, mida ta seal esialgu tegi, et tema isa oli valitsuse salakuulaja. „ … ta tahtis teada hr Bocki tevisest ja Detsembrimässust. Hiljem tulin iga kord sinu pärast. Nüüd ei ole meie vahel enam teadmatusevarju.“ Jette tahtis, et Jakob teda jääma paluks, kuna tema isa tahtis ära kolida , aga tüdruk jääda, kui poiss vaid paluks. „ … ta tahtis teada hr Bocki tevisest ja Detsembrimässust. Hiljem tulin iga kord sinu pärast. Nüüd ei ole meie vahel enam teadmatusevarju. Ja ma loodan, - - - et sa päästad mu nüüd isaga kaasa minemast“ (lk 63).. Jakob ei hoidnud teda kinni kuigi ta soovis seda, seda põhjusel , et tüdruku isa oli kits , kes nuhis tema perekonna järele. „Minu hirm tulevaste kahtluste ees on liiga suur. Ühesõnaga: minu armastus Jette vastu olnud küllaldane“ (lk 64). Hiljem mõtles ta temast tihti ja nägi pidevalt oma unenäodeski.
Kohtusid Kolga-Jaanis teenistusel. Nad olid kohe alguses üksteisele pilgu heitnud. Peagi hakkasid nad kohtuma ning hiljem tekkis probleem, et inimesed hakkasid sellest aru saama, aga nad ei tahtnud, et keegi teaks, kuna ei tahtnud kõlakate teket. Seega ostis Jakob kevade poole paadi ja hakkas jõge mööda Annal külas käima (lk 179). Anna oli varem olnud abielus, kuid mees suri. Nad abiellusid ja said kaks last, esimene suri sünnitusel, teie lapse nimeks sai Eeva. Anna suri enne Jakobi. A. ema surivoodil tunnistas ta, et Anna on Lamingi tütar. „ Sa ju tunned teda ka… See oli seesama härra Laming “ (lk 262). Peale seda tundis Jakob end halvasti, tundis end reeturina.
Jakobi elu mõjutas kõige enam Eeva, kuna E. elu mõjutas Timo väga palju kandus see kõik Jakobile, pealegi oli tema ju Eva vundament, see kes teda püsti hoidis. Isiklikult leian, et Jakobi otsus valida Anna, kuna ta vaid Jettet meenutas oli väär, oleks võinud ju ka esmapilgul kohe valida Jette, hoolimata kõigest muust ja lahkuda mõisast. Kuna tegelikult teadis ta ka ise, et Jette oli siiski see tema SUUR armastus – „ Ma armastasin Jettet. Ja armastan teda siiamaani. --- Igatahes on see suurim armastus, mida olen tundnud“ (lk 266).

Jakob ja Timo

Jakob ei sallinud esialgu Timo, hiljem tundis talle kaasa, kuna arvas, et talle oli ülekohut tehtud. Peale „memorandumi“ lugemist tundis ta ennast lollina. (lk 84)
Kui Timo oma Vangipõlvest rääkis hakkas Jakobil temast justkui kahju, ta teadis enese teadmiste järele, et Timo oli korraldanud väärteo, mida ei saa talle mitte mingisugusel juhul andestada. Kuid hiljem sai ta teada Timo antud tõotusest keiser Aleksandrile - Keiser oli palunud Timol temale, juhtugu mis tahes, alati ausaks jääda:“ pane oma käsi pühakirjale ja tõota mulle, et sa räägid mulle alati ja igas asjas puhast tõtt…“(lk 60). Peale seda hakkas Jakob Timo peale teise pilguga vaatama. Hakkas arvama, et ehk ei olnudki Timo nii hull kui ta esialgu lugedes arvanud ja kommenteerinud oli. „ Mispärast, mis põrast läheb tema ---- kui tal mõistuseraasuke peas on --- niisugustesse asjadesse sonkima“ (lk 89). Ainsad mõtted, millega J. nõustus oli seisuslikud arutlused muud pidas ta arulageduseks (lk 257).
Aususest – mõisahärra või mitte, hull või mitte …. Kudagi on kõige temaga sündinu läbi võimatu olla temaga midagi muud kui aus…“ (lk 107).