Isiksuseteooriad (0)

Isiksuse kirjeldamiseks võib leida mitmeid eripalgelisi vaatenurki või käsitlusviise ehk isiksuseteooriaid. Peamised isiksuse käsitlemise paradigmad on:
Psühhodünaamilise käsitluse järgi mõjutab inimese isiksuse arenemist seesmised psüühilised jõud, mida inimene endale ei teadvusta ( impulsid , instinktid, varajased kogemused lapsepõlvest), ehk isiksuse kujundab alateadvus.
Humanistlik käsitlus vaatleb inimest kui tevikut, indiviidi, kus isiksuse kujundab inimese vaba tahe . Inimesel on kontroll ja vastutus oma elu eest ning inimene püüdleb arengu ja täiuslikkuse poole
Kognitiivne lähenemine rõhutab, et mõtlemine, teadlikkus, analüüsivõime, taju juhib inimese käitumist. Isiksuse kujundab sotsiaalne õppimine ja sotsiaalsed kasvutingimused .
Bioloogilise teooria suund kirjeldab isiksust organismis, eriti ajus, toimuvate bioloogiliste ja keemilisted protsesside kaudu.
Seadumus- või iseloomujoonekeskne käsitlus põhineb inimese iseloomujoontel ning taandub kahele mõõtmele: ekstravertsus - introvertsus ja neurootilisus -emotsionaalne stabiilsus. Ekstravertne inimene on avatud teistele inimestele ja keskkonnale, seevastu introvertne inimene on rohkem keskendunud oma seesmistele kogemustele . Neurootiline inimene kaldub olema emotsionaalne ja kergesti ärrituv ja stabiilne inimene on emotsionaalselt püsivam. Selline käsitlus on pannud aluse tänapäeva isiksuseteooriate kujunemisele, mille kõige paremaks näiteks on
VIIE FAKTORI teooria, kus isiksuseomadused on koondatud viide rühma: neurootilisus, ekstravertsus, avatus , sotsiaalsus ja meelekindlus. Iga mõõdetud isiksuseomadus või viis inimest kirjeldada on oluliselt seotud kas ühe või enama suure viisiku faktoriga.
Neurootilisel inimesel on soodumus kogeda negatiivseid emotsioone ning nad on rohkem avatud depressioonile ja vaenulikkusele. Neurootilisel inimesel on madal kontroll impulsside üle pingelistes olukordades .
Ekstravertsel inimesel on soodumus kogeda positiivseid emotsioone, ta on aktiivne ja seltskondlik.
Vastandiks introvertsus: need inimesed eelistavad seltskonnale sagedamini üksinda olemist, kuid üksiolemine ei tee neid tingimata õnnetuks. Kogemusele avatud inimene huvitub uutest ideedest ja kogemustest, iseendast ja ümbritsevast maailmast. Vastandiks suletud inimesed on konservatiivsed ja eelistavad järeleproovitut uuele ja tundatule. Sotsiaalne inimesene usaldab teisi, on omakasupüüdmatu, leplik , koostöövalmis. Aitavad teisi, veendumusega, et teised vastavad samaga. Meelekindlad inimesed kontrollivad enda soove ja impulsse, planeerivad oma tegevusi ette, on kohusetundlikud ja viivad oma kavatsused ellu ka siis, kui see nõuab neilt suurt pingutust.
Isiksuseteooria – vaatenurk või käsitlusviis, kuidas inimest kirjeldada.
Psühhodünaamiline käsitlus – isiksuse kujundab alateadvus (S. Freud , C. G.
Jung , A. Adler jt)
Humanistlik käsitlus – isiksuse kujundab peamiselt tema vaba tahe (C. Rogers , A. Maslow jt)
Kognitiiv-käitumuslik käsitlus – isiksuse kujundab sotsiaalne õppimine ja sotsiaalsed kasvutingimused (A. Bandura, J. Piaget, W. Mischel jt)
Bioloogiline käsitlus – isiksuse kujundab organismis, eriti ajus, toimuvad bioloogilised ja keemilised protsessid
Seadumus- või iseloomujoonekeskne käsitlus - isiksuse omadused taanduvad kahele mõõtmele: ekstravertsus - introvertsus ja neurootilisus - emotsionaalne stabiilsus (H. J. Eysenck )
Iseloomujoontel põhinev lähenemisviis: SUUR VIISIK (Big five )
(R. R. McCrae, P. T. Costa )
Baastendents – ajas suhteliselt püsiv iseloomujoon , mis määrab viisi ja suuna, kuidas mõelda, tunda ja käituda
Iseloomulikud kohanemused – baastendentside ja keskonnategurite kokkupuutel tekkinud, elu jooksul omandatud oskused, harjumused, hoiakud
SUUR VIISIK:

Neurootilisus: soodumus kogeda negatiivseid emotsioone, (hirm, kurbus , süü, viha), soodumus emotsionaalseks häirituseks ( depressioon , vaenulikkus, madal enesekontroll )

Ekstravertsus: soodumus kogeda positiivseid emotsioone, aktiivsus, seltskondlikkus, enesekindlus ;
Vastandiks introvertsus: eelistavad seltskonnale üksinda olemist, mis ei tee neid tingimata õnnetuks.

Avatus kogemusele: huvi uute ideede, kogemuste, ümbristeva maailma ja iseenda siseelu vastu;
Vastandiks suletus, konservatiivsus .

Sotsiaalsus: usaldus teiste inimeste vastu, omakasupüüdmatus, leplikkus. Valmidus teisi aitama, veendumusega, et teised vastavad samaga.

Meelekindlus: kontroll enda soovide ja impulsside üle. Oma tegevuste ette planeerimine , organiseerimine, enesedistsipliin , kohusetundlikkus. Tahtekindlus viia oma tegevused ellu ka siis, kui see nõuab suurt pingutust.
Kasutatud kirjandus:
1. Allik , J., Realo, A., Konstabel , K. (2003) Isiksusepsühholoogia, 35–44.
2. Benson, Nigel C. (2005) Juhatus psühholoogiasse, 47–135.