Investeerimine ja säästmine (0)

Traditsiooniliste makromajanduslike teooriate kohaselt sõltub säästmine eeskätt eraisikute sissetulekust ja jõukusest, investeeringute maht aga investeerimisprojektide üldisest riskitasemest ja tulukusest. Kuna säästmine ja investeeringud sõltuvad erinevatest teguritest, võib ka nende suurus teineteisest erineda.
SÄÄSTMINE
Säästmine – raha kogumine ootamatuteks /planeeritud tulevasteks väljaminekuteks, mis on jooksvast sissetulekust katmiseks liiga suured.
Säästmine tähendab peale vältimatute kulude eest tasumist üle jääva raha kõrvalepanemist. Säästetud raha on võimalus, millega tasuda suuremate väljaminekute eest ja viia ellu tähtsad rahalised eesmärgid.

• Eesmärgid säästmiseks – inimeste säästmisharjumused ja vajadused on väga erinevad. Raha kõrvalepanek võib paljudele tähendada sissejuurdunud harjumust kulutada teenitust vähem. Samuti koguvad paljud teadlikult oma soovide ja unistuste täitmiseks, olgu nendeks siis reisimine , kodu ostmine , hea haridus lastele või täisväärtuslik pensionipõlv. Igakuise säästmisega alustades tuleb kõigepealt teha eelarve, kuhu panete kirja oma regulaarsed sissetulekud ja väljaminekud. Nii saate kindlaks teha, kui palju saate raha kõrvale panna. Üldiselt soovitatakse säästa igakuiselt vähemalt 5-10% oma sissetulekust.
  
• Varude loomine – väga oluline on omada rahavaru ootamatute väljaminekute puhuks. Mis juhtub siis, kui hambaarsti arve ületab kõige hullemadki prognoosid või külmkapp ja televiisor korraga üles ütlevad? Just sellistele küsimustele annab vastuse varuraha, mis aitab tasuda ootamatu arve ja vältida laenu võtmist. Varuraha võiks olla 1-3 kuu sissetuleku ulatuses.
  
• Sihtotstarbeline säästmine – kuni 5-aastase säästmise eesmärgiks võib olla uus koduelektroonika , puhkusereis, auto ost või ka näiteks eluaseme sissemaksu kogumine. Kuna soove võib võrreldes rahaliste võimalustega olla palju rohkem, tuleb paika panna kõige olulisemad eesmärgid ja otsustada, millised eesmärgid on kiireloomulisemad ja millised väljaminekud saab kaugemale tulevikku edasi lükata.
  
• Pikaajaline säästmine – pikaajaline säästmise eesmärk võib olla 15-25 aasta kaugusel või isegi veel kaugemal. Siia sobituvad näiteks lapse ülikooliõpinguteks või enda pensionipõlveks raha kogumine.
  

Säästmine aitab valmistuda suuremateks väljaminekuteks ja vähenenud sissetulekutega toime tulla, näiteks töökaotuse või haiguse ajal. Inimesed kipuvad rohkem kulutama ja vähem säästma siis, kui sissetulekud on kõrgemad ja majanduses on buumiaeg. Kui majanduslik olukord muutub ebakindlamaks, hakatakse hoolimata raskematest tingimustest rohkem raha kõrvale panema . Mitte just kõige efektiivsem tegutsemisviis, aga inimlik ja mõistetav. Arukas oleks siiski ka headel aegadel mõelda, kuidas pere heaolu ei väheneks, kui olud halvenevad või vastupidi – kuidas head rahalist olukorda kõige mõistlikumalt ära kasutada. Näiteks varuda raha laste hariduse jaoks, vahetada eluaset, käia unistuste reisil, toetada oma vanemaid nende vanaduspõlves või oma pensioniajaks valmistuda.
INVESTEERIMINE
Võimalused säästude paigutamiseks, investeerimiseks:

Hoiused:

• Tähtajaline hoius
  
• Kogumis-, kasvu- või säästuhoius
  
• Kasutushoius
  
• Investeerimishoius (segu tähtajalisest hoiusest ja investeerimistootest)
  

Aktsiad – tähistavad omandit ettevõttes, aktsiaseltsis

• Nimiväärtus
  
• Turuväärtus
  
• Avalik aktsiaemissioon (IPO)
  
• Eesti väärtpaberite keskregister
  

Võlakirjad – fikseeritud tuluga väärtpaberid

Tuletisväärtpaberid – hind sõltub teise instrumendi hinna liikumisest ; riskantsemad

• Futuur – kohustab osapooli ostma/müüma
  
• Optsioon – annab omanikule õiguse osta/müüa; väljaandjal kohustus osta/müüa
  

Kinnisvara – osalus kinnisvara omamise, arendamise, opereerimise rahavoogudes ja/või nende rahavoogude tulevases müügiväärtuses.

Investeerimisfond – investorite vara kogum, mida juhib fondivalitseja, kes paigutab investorite raha aktsiatesse, võlakirjadesse ja teistesse väärtpaberitesse.

Investeerimishoius

Elukindlustus

Väärismetallid (nt. kuld , hõbe), toorained

Mets

Eralaenud

Kunst

Haridus
Finantsinstrument - leping, mille tulemusena tekib ühele osapoolele finantsvara ja teisele osapoolele finantskohustus või omakapitaliinstrument.
Finantsvara põhiliikideks on:

• sularaha ja pangakontode jäägid,
  
• välisvaluuta,
  
• väärismetallid,
  
• väärtpaberid, sh. tuletisinstrumendid
  

Väärtpaberite liigitus riskidest lähtuvalt:

• Omakapitaliväärtpaberid: aktsiad ( tururisk , krediidirisk ja äririsk). Mõte on anda omandisse raha, võtta äririsk ja saada kasu selle realiseerumata jäämisest ( dividendid , vara jaotamine investeeringu lõpetamisel). Investeerimise puhul tururisk.
  
• Võlaväärtpaberid: võlakirjad (tururisk ja krediidirisk). Mõte on anda teatud hinna ( intressid ) eest kasutada raha ning mitte otseselt võtta äririski
  
• Tuletisväärtpaberid: swapid, forwardid ja optsioonid (erinevad riskid , põhinevad alusvaral, finantsvõimendus). Kindlustada riski vastu (optsioonid) või kanda risk teisele poolele ( futuurid , forwardid, swapid).
  

Vahetusleping ( swap ) - Leping vahetada ‘kassavooge/Rahavooge’ teatud tähtaegade tagant. Kassavood võivad olla fikseeritud või arvestuslikud.
Valuutaswap - Ühes valuutas oleva laenu põhiosa ja intressimaksete vahetamine teises valuutas olevate laenu põhiosa ja intressimaksete vastu.
Optsioon: leping tulevikus müüa/osta ese kokkulepitud tähtpäevadel ja hinnaga ja koguses, kuid ühel lepingupoolel on õigus osta ( call option ) või müüa (put option), teisel poolel kohustus tehingus osaleda, kui õigust kasutatakse.
Tagasimüügileping ( forward , futuur ( kaubeldav forward)) : leping tulevikus müüa/osta ese kokkulepitud tähtpäeval ja hinnaga, koguses. Futuurlepingu üheks lepingu osapooleks on alati börs. Futuuri hinda jälgitakse igapäevaselt. Lepingu sõlmimisel peab futuuriomanik deponeerima tagatise . Kui alusvara hind muutub ja futuurleping muutub sõlmijale kahjulikumaks/kasulikumaks, siis arvestatakse kahju kohe tagatissummast maha/ liidetakse kasu sellele juurde. Kui tagatise väärtus on kahanenud alla minimaalse tagatissumma, tuleb tagatist suurendada. Forvardlepingu tingimused ei ole standardiseeritud –osapooled lepivad omavahel ise kokku. Forvarlepinguga kaasneb risk, et teine osapool ei pea sellest kinni.

• lepinguline õigus saada teiselt osapoolelt raha (nt. väljastatud laen ) või muid finantsvarasid (nt. nõudeid ostjate vastu e debitoorne võlgnevus).
  

Finantskohustus on lepinguline kohustus:

• tasuda teisele osapoolele raha (nt. tagastada laenu) või muid finantsvarasid (nt. kohustus tarnijate ees ehk nn kreditoorne võlgnevus),
  
• vahetada teise osapoolega finantsvarasid potentsiaalselt kahjulikel tingimustel (nt. negatiivse õiglase väärtusega tuletisinstrumendid).
  

Omakapitaliinstrument on leping, mis annab selle omanikule õiguse osaleda ettevõtte netovaras (nt. aktsia või aktsiaoptsioon vms)
Finantsinstrument on igasugune leping, mis on:
1. Samaaegselt ühele poolele finantsvara (raha, nõue raha saamiseks ,optsioon) ja teisele poolele finantskohustus (kohustus anda teisele isikule raha või finantsvara, kohustus teostada teatud tehing, mis on potentsiaalselt kahjulik-optsiooni täitmine). Nendega kaubeldakse finantsturul (raha-ja kapitaliturud ). Tinglikult võib siin all mainida ka sularaha, mis on nõue keskpanga vastu.
2. Omandiinstrument – leping, mis tunnistab omandiõigust ettevõtte varadele, mis jäävad järele peale kõikide kohustuste mahaarvamist (aktsiad, investeerimisfondide osakud)
Väärtpaber on hulgi välja lastud ja vabalt võõrandatav (avalikult ringlev ) finantsinstrument.
Väärtpaberid ehk väärtpaberid jagunevad:
1) omandiõigust tõendavad väärtpaberid (aktsia,investeerimisfondi osatäht jmt.);
2) võlakohustust tõendavad väärtpaberid (võlakiri, obligatsioon , hoiuse sertifikaat jmt.);
3) ostu- või müügiõigust või -kohustust tõendavad väärtpaberid (optsioonid, forwardid).
Finantsinstrumentide majanduslikud funktsioonid
1. Vabade vahendite ülekandmine- ressursside efektiivseks juhtimiseks säästjatelt finantseerimist vajavatele majandusüksustele (aktsiad, võlakirjad)
2. Riskide juhtimine- majandustegevusega kaasnevate riskidele avatuse (investeerimisrisk, valuutarisk , intressimäärarisk, krediidirisk) juhtimiseks- tuletistehingud, optsioonid, forwardid, swapid.
Eraldi võiks veel käsitleda raha (kui finantsinstrument) ja tema funktsioone: maksevahend, rikkuse säilitamise vahend ja rikkuse mõõtühik.
Riskid võib jagada:

Finantsriskid – maandatavad tuletisinstrumentidega

Mittefinantsriskid – maandatav kindlustusega

Muud riskid:

• spekulatiivsed ja puhtad riskid
  
• põhitegevuse riskid funktsioonide põhjal – hankimis-, tootmis-, turustusriskid; tööjõu-, kapitaliriskid
  
• ettevõtte sisesed ja välised riskid
  
• materiaalsest aspektist – põhitegevuse riskid ja finantsriskid
  

Finantsriskid

• Likviidsusrisk
  
• Krediidirisk
  
• Tururiskid: toormehinnarisk, aktsiahinnarisk, valuutarisk, intressirisk
  

Mittefinantsriskid

Poliitiline risk

Maksurisk

Õigusrisk

Regulatsioonirisk

Arveldusrisk

Mudelirisk

Operatsiooniline risk
Üldise hinnataseme pidevat tõusu nimetatakse inflatsiooniks. Inflatsioon on põhjustatud mitmete tegurite poolt: muutused reaalraha nõudluses, tehnoloogia areng, erasektori ootused, välis- ja sisemajanduse šokid ning muud reaalmajandusega seotud muutused – võivad olla inflatsiooni põhjustajaks.
Kui inflatsioon on negatiivne, siis tegemist on deflatsiooniga. Inflatsiooni aeglustumist nimetatakse disinflatsiooniks. Inflatsioonimäärad on eri arengutasemega maades ja eriaegadel tavaliselt väga erinevad.
Eestis (nagu ka teistes riikides) kasutatakse inflatsioonimäära mõõtmiseks erinevaid hinnaindekseid. Enim on kasutatav tarbijahinnaindeks , mis väljendab eratarbija ostukorvis sisalduvate kaupade ja teenuste agregeeritud hindade muutumist. Üldisem näitaja on SKP deflaator , mis kirjeldab põhjalikumalt riigi majanduses toimuvat hinnataseme muutmist . Eraldi arvutatakse veel tootjahinnaindeksit ja ehitushinnaindeksit, ekspordi- ja impordihinnaindeksit.
Enam tuntud on tarbijahinnaindeks (THI), mis mõõdab keskmise tarbija ostukorvi hinna muutmist mingil perioodil. Tarbija ostukorv on teatud tarbimistasemele vastav kaupade ja teenuste fikseeritud struktuuriga kogum.
Table 1. Tarbijahinnaindeksi muutus võrreldes eelmise aastaga.
 
2001
2002
2003
2004
2005
2006
2007
2008
2009
2010
2011
Kokku, %
5,8
3,6
1,3
3
4,1
4,4
6,6
10,4
-0,1
3
5