Kirjandus oma poeetilise keelekasutusega muudab ka igapäeva keelekasutust. Kirjanduse poeetiline keel on igapäevasest keelest hulga intentsiivsem. Kirjanduse keel erineb/võõrandub sellest, lugemisel tekib nn. võõrandumisefekt. Poeetiline keel on kahtlemata keel, mis tõmbab tähelepanu enda toimimisele, nt rütmiga, sõnakasutusega jne, seega see keel on enamat kui tavatähendus. (2) Kirjandus kui fiktsioon. (3) Kirjandus kui esteetilise väärtusega objekt. (4) Kirjandus kui intertekstuaalne konstuktsioon ja eneserefleksiivne (enesekohane) konstrutksioon. Kirjandustekst eksisteerib teiste tekstide sead läbi nendega suhestumise. Oluline on kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega. Rõhk sellel, kuidas kirjandusprotsessis toimub eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. ● Miks uurida kirjandust ? Kirjanduse uurimise eesmärk on saavutada täielikum, kvaliteetsem, ja rahuldavam käsitlus kirjandusest
solidaarsus" eest 2011 Friedebert Tuglase novelliauhind novelli "48 tundi" eest 2011 Stipendium "Ela ja sära" 2014 Friedebert Tuglase novelliauhind novelli "Atropose Opel Meriva" eest LOOMING: - Range joont. Kangro lausestus on omapärane, stiil pingeline. Mõttevaheldused on kiired ja kaunid. Kangrol on väga kindel positsioon eetika ja esteetika suhetes: ta ignoreerib esimest ja armastab teist. - Itaalia mõjutustega - Luulet iseloomustab intertekstuaalne mängulisus ja soov ühildada luules ühildamatut – peeni kultuurilisi teadmisi elusolemise tumedate kehamahladega. Kangro on ka erudeeritud tõlkija PALK: - Kõhklesin päris pikalt, sest ma ei tahtnud ahnepäitsina mõjuda - Järgneva kahe aasta jooksul on Kangrol plaanis mitu teost. - On vähemalt kaks romaanimõõtu asja plaanis. Samuti mitu jutustuse mõõtu teksti, lisaks veel novellikogud ja luuletused sinna juurde.
Kunstnik Kirke Kangro on tema õde. Viimase kümne aasta eesti luule üks säravamaid komeete. Haridus Ta on tõlkinud inglise, itaalia (sealhulgas Umberto Eco "Ilu ajalugu") ja saksa keelest. Õppinud Tartu ülikoolis inglise keelt ja kirjandust, Eesti humanitaarinstituudis kultuuriteooriat, täiendanud ennast Torino ülikoolis ja Rooma La Sapienza ülikoolis, praegu 2007. aastast Tallinna ülikooli doktorant kultuuride uuringute alal Looming Kangro luulet iseloomustab intertekstuaalne mängulisus ja soov ühildada luules ühildamatut peeni kultuurilisi teadmisi elusolemise tumedate kehamahladega Libretod: ·· Raimo Kangro ooperile ,,Süda" (1999, koos Kirke Kangroga) ·· Tõnu Kõrvitsa ooperitele ,,Tuleaed" ja ,,Mu luiged, mu mõtted" (2006) ·· Tõnis Kaumanni ooperile ,,Kaubamaja" (2005) ·· Timo Steineri kantaadile ,,Monument Muneja-Kukele ehk Kuked ja kanad" (2008) Tõlkinud: ·· Andrea Zanzotto ,,Hääl ja tema vari. La voce e la sua ombra" (2005)
o Intensiivsem o Fookus keelel Väljamõeldis o Ei oma praktilist väärtust o Konstrueeritud kunstireeglite põhjal o Ei ole alati kujundlik Esteetilise väärtusega objekt o Ilusa, tõese ja väärtusliku seosed o Sisu ja vormi seosed o Kunst kunsti pärast, e eesmärgitu eesmärk o Loomisprotsess eesmärgiline, aga suunatud endale, ei veena, informeeri Intertekstuaalne konstruktsioon o Kirjandus kui intertekstuaalne ja enesereflektiivne konstruktsioon o Eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise o Tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes o Eelnevate teoste kordamine, problematiseerimine, muutmine Mis on kirjanduse uurimise otstarve? Kuivõrd sõltuvad eesmärgid ja teadmised, mida taodeldakse sellest, millele keskendutakse (kirjandustekst, autor, kontekst, lugeja)?
- konstrueeritud kunstireeglite põhjal - väljamõeldislik ei ole alati kujundlik 3. Esteetilise väärtusega objekt - Ilu > teoses eneses? > lugeja silmades? - esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed - sisu ja vormi seosed - Kunst kunsti pärast e. Nn. ‘eesmärgitu eesmärk’ - Kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne. 4. Intertekstuaalne konstruktsioon - Kirjandus kui intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon; - Kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; - Kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega; - Eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. Miks uurida kirjandust? Mis on kirjanduskriitika (sh kirjandus-teaduslikud käsitlused) otstarve? Kirjanduskriitika – tegeleb kaasajas ilmuvate teoste tõlgendamisega, kasutatakse hiljem
süsteemi (märgisüsteemide vaheline ehk intersemiootiline tõlkimine ehk transmutatsioon) (Torop&Sütiste 2007: 562). Vermeeri järgi tuleks selgusele jõuda, mis on teksti skopos (eesmärk)? Kellele tõlgin? Kellele jään seejuures truuks? Kas tõlgin kultuuri või autorit? Või semiootilisest vaatepunktist kellele teen märgid mõistetavaks või jätan ära, sest on ju seegi märk omaette. Samas on kultuuriruum alati intertekstuaalne. Seetõttu ei saa eristada, millised tekstid on primaarsed. Õigupoolest ei eksisteeri ühtki puhast teksti ja see tähendab, et mille alusel panna tekstile piirid. Tõlkija peab kindlaks tegema tõlgitavuse astme ja töötama välja tõlkestrateegia. Minu strateegia on toetuda märkide ülekandmisel autoriteetsetele tõlkeallikatele st antud artikli terminoloogia tõlkimisel toetun eesti keelsetele feministlikele tekstidele. Kasutan paralleltekstide abi ja võrdlevat meetodit.
fakt >< väljamõeldis, ajalooline >< väljamõeldislik tõde. Fiktsionaalne tekst ei oma (otsest) praktilist väärtust. Konstrueeritud kunstireeglite põhjal. Väljamõeldislik ei ole alati kujundlik (3) esteetilise väärtusega objekt - ilusa, tõese ja väärtusliku seosed. sisu ja vormi seosed. Kunst kunsti pärast e. Nn. ‘eesmärgitu eesmärk’. Kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne. (4) intertekstuaalne konstruktsioon - Kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; Kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega; Eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. Mis on kirjanduse uurimise otstarve? Humanistlik vaateviis - parem teadmine kirjandusest teeb meid ka paremaks inimeseks, ning kirjandust saab käsitleda nii, et see süvendaks, rikastaks ja avardaks meie elu.
Võib väita, et kirjandus on tekstide kogum, mida mingi ühiskondlik grupp sellena määratleb. (Mille alusel mingi grupp midagi kirjandusena määratleb?) Kuidas määratleda kirjandust (4 põhitüüpi)? Kirjandus kui väljamõeldis/fiktsioon (imaginative writing, belles lettres), al. 18. saj lõpust Kirjandus kui keel(e funktsioon), poeetiline keel, intergreeritud keel Kirjandusteos kui esteetilist väärtus kandev objekt Kirjandus kui intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon Kirjanduse põhizanrid ja nende iseloomulikud jooned. Lüürika: luule, zanrid: nt. sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, eleegia, haiku, tanka Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks zanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli `minavorm' Sisemaailma elamused v. tunded Subjektiivne, isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine)
Keelekasutus pole referentsiaalse tähendusega ehk üksnes infoandja, vaid tekst räägib autori suhtumisest, tekst on kellelegi adresseeritud – keelekasutuse interpersonaalne aspekt (keelekasutuses on alati 2 osapoolt). Suhtlus ei toimi tühjuses, vaid toimib sotsiaalses ja tegelikus kontekstis, mis tähendab alati ka kõiki teisi tekste, traditsioone jm, mis määravad suhtluse teket. Me paneme uue info kokku sellega, mida varem teadsime – keelekasutuse intertekstuaalne aspekt. Keele 3 kesksemat meta- ehk allfunktsiooni: - Tähistusfunktsioon – kuidas keel representeerib maailma? Sisu pool. - Interpersonaalne funktsioon – kuidas keel loob ja kinnistab suhtlusosaliste identiteete ja suhteid? - Tekstuaalne ehk intertekstuaalne funktsioon – kuidas tekst vormistab ja kujundab sõnumeid? Vormiline pool. Kriitilise tekstianalüüsi 3 astet: - Teksti kirjeldamine – mis valikud tekstis on
Võib väita, et kirjandus on tekstide kogum, mida mingi ühiskondlik grupp sellena määratleb. (Mille alusel mingi grupp midagi kirjandusena määratleb?) Kuidas määratleda kirjandust (4 põhitüüpi)? Kirjandus kui väljamõeldis/fiktsioon (imaginative writing, belles lettres), al. 18. saj lõpust Kirjandus kui keel(e funktsioon), poeetiline keel, intergreeritud keel Kirjandusteos kui esteetilist väärtus kandev objekt Kirjandus kui intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon Kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned. Lüürika: luule, žanrid: nt. sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, eleegia, haiku, tanka Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks žanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli ‘minavorm’ Sisemaailma elamused v. tunded Subjektiivne, isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine)
paljud teised diskursused. Nõnda luuakse luule tähistatava ümber keerukas tekstuaalne ruum, mille elemendid on hõlpsasti rakendatavad konkreetses luuletekstis. Nimetame seda edaspidi intertekstuaalseks ruumiks. (Poésie et négativité, 1969) Interteksti kontseptsioon lähtub Bahtini dialoogilisusest. Terminit kirjeldab Semeiotiké. 1969 Barthes´i Tekst on Kristeva interteksti variant. Paragrammatism. Intertekstuaalne protsess, milles eri diskursuste kokkupõrkamisel hävib nende algupärane subjekt, nende "mina", ilma et seda ära kasutav luulediskursus ise looks mingi uue kindlalt defineeritud subjekti. Krull Kui need alateadlikud tuikamised täielikult hõlvaksid subjekti, langeks subjekt tagasi pre- oidipaalsesse e. imaginaarsesse kaosess ning arendaks välja mingi vaimuhaiguse vormi. Subjekt, kelle keel lubab sellistel jõududel lõhkuda asjade sümboolse korra, on seega teisisõnu subjekt, kellel on
Tavaliselt kirjalik c. Ilukirjandus kuulub kunstide hulka d. Ilukirjanduslikul teosel on esteetilised või poeetilised funktsioonid e. Kunstiline fenomen tekib kommunikatsioonisituatsioonis AUTOR - TEKST - LUGEJA f. Ilukirjandus - Lugeja poolt tekib lisaväärtus g. Kirjandus on keele funktsioon (poeetiline ja integreeritud keel). Kirjandus on fiktsioon. Kirjandusteos on objekt, mis kannab esteetilist väärust. Kirjandus on intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon. 2. Millised on kommunikatsioonisituatsiooni tähtsamad komponendid? Mismoodi sünnib kirjanduslikus kommunikatsioonis teos ning millist rolli selles mängivad autor, tekst ja lugeja? 141 a. Autor - tekst - lugeja - see trio moodustab kirjandussituatsiooni tuuma b. tekst lähtub nii kirjanduslikust traditsioonist kui ajastust (reaalsusest); i. autor on teose looja, kelle rolli käsitletakse erinevatel ajastutel
• kirjandus kui poeetiline keel (kirjandus kui teatud sorti keelekasutus; igapäevasest keelekasutusest intensiivsem; tõmbab rohkem tähelepanu enda toimimisele[rütm, sõnakasutus]) • kirjandus kui funktsioon (väljamõeldislik, kujutlusvõime abil loodud) • kirjandus kui esteetilise väärtusega objekt (kunst kunsti pärast, kirjutajal endal on sellega eesmärk, kuid see ei pruugi olla eesmärk kellelegi teisele) • kirjandus kui intertekstuaalne konstruktsioon (kirjandusteos suhestub teiste tekstidega) Miks uurida kirjandust? Mis on kirjanduskriitika (sh kirjandusteaduslikud käsitlused) otstarve? • Kirjandust peab uurima, et saada täiuslikum ja kvaliteetsem käsitlus kirjandusest. Kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu. • Kirjanduskriitika otstarve on kirjanduse üle arutada, kritiseerida, anda hinnang, kuid ka teose seletamine (tähendus, vorm, esteetiline väärtus).
saj vana. Enne 1800 oli kirjandus kirjutised, kirja pandud teadmised. Al 18. saj kirjandus kui väljamõeldis/fiktsioon. Kirjanduse määratlemine erineb kultuuriti, nt lääne kultuur vs mittelääne kultuurid. 2. Kirjanduse kui mõiste määratlemise 4 põhisuunda a) poeetiline keel – kirjandus kui keele funktsioon; muudab igapäevast keelekasutust, fookus keelel; b) väljamõeldis/fiktsioon; c) esteetilise väärtusega objekt – kirjandusteos kannab esteetilist väärtust; d) intertekstuaalne konstruktsioon. Minu jaoks olulisim esteetiline väärtus ja poeetiline keel. 3. Kirjanduse uurimise otstarve Eesmärk täielikum ja kvaliteetsem käsitlus kirjandusest, kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu. Vajaliku teadmised ja kompetentsid: teadmised – kirjanduskaanonist; kirjandusloost ja kultuuritraditsioonist; žanritest ja kirjanduspraktikatest; kirjanduse analüüsimeetoditest (narratiivianalüüs, värsiõpetus, erinevad
Poeetika luulekunsti, laiemalt ilukirjanduslikkuse õpetus. Kirjanduslikkus toimib seostes teose, autori, keele, teiste tekstide, maailma ja lugeja vahel kirjandusele võib läheneda mitmeti. Lähilugemine teose tõlgendamine selle struktuurist lähtuvalt. Psühholoogiline vaatlus, elu- ja loomingulooline vaatlus teose tõlgendamine läbi selle autori Ühiskondlikud teooriad teose tõlgendamine läbi selle tähenduse ehk läbi selle seose maailmaga Intertekstuaalne lähenemine teose avamine teiste tekstide taustal Lugejakeskne analüüs teose avamine läbi selle vastuvõtu ehk lugeja reaktsiooni. Sõnakunstis on olulisel kohal kujundid, ilukirjandus ongi kunstilise keelekasutuse tulemus. Ilukirjanduse mõistmine algab kujunditest aru saamisel. Ilukirjandusel on tavaliselt mingi väärtus vaimne, keeleline, moraalne, ajalooline jne Kujundi jõul need väärtused kinnitatakse lugejale.
- Armastuslugude käsitlused võitlused pole dominantsed. - Erilist tählepanu saavad isikliku vastuolu kirjeldamine peategelase ja võimu vahel, - Vabadusvõitlus, mida peetakse kunagi vaba olnud väikerahva eest. - Peateglane saanud hariduse erakõpetlase juures. o Ajlugu peategelased tipavad ajaloo loogikast. - Peateglase välimus: suled kübara peal (kullisuled WT-l, kukesuled T-l). - Põhimotiivina tahe kätte maksta oma isa eest. Intertekstuaalne lähenemine: kasutab sarnast märgisüsteemi ja paigutub hästi teiste samalaadsete tekstide hulka. - Algus eesti ajaloolisele proosale. - Menu põhjuseks oli see, et 1880. aasatel ilmus palju ajaloolisi värke, ka zanrialgataja. - Tsensuuri nõrgenemine soosis sedalaadi kirjandue tekkimist ja väljaarendamist. - Tsensuuri omapära: kontrollitakse just minevikku. - Vene võimule mõneti meeldib oma võimu seisukohast, et eestlaste kirjandus halvustab
väljendada või ei taha neid ning need on piinlikud, aga unes väljenduvad nad loona. Freudi järgi on unenägu allasurutud soov või iha. 4.02.2015 Freud- unenäo teooria. „Unetöö“ Neli strateegiat: 1. Tihendamistöö ehk kokkusurumine, intentne protsess. 2. Nihutamine – mingi seos ehk mingi allusioon. Mingi üks element asendatakse teisega. 3. Sümbolite kasutusele võtmine- intertekstuaalne unenägu, leitakse näitkes mingi pildiline vaste. 4. Sekundaarne töötlemine- sümbolid muudetakse looks. Freud on arst- proovis näha vaeva sellega mis inimesega toimub. MARX- valgustusajastu jätk. Varajane sotsialistlike liikumiste idee. Eraomand- see ei tööta ja see ei ole midagi millele ühiskond võiks toetuda. Assotsiatsioon- põllutöö ja vabriku töö on ühendatud tervikuks ettevõtteks. Eraomand taandub. Kaks faasi: 1
Väljamõeldis – kujutlusvõime abil loodud. Fiktsiooniline tekst ei oma praktilist väärtust; konstrueeritud kunstireeglite põhjal; väljamõeldislik pole alati kujundlik. Esteetilise väärtusega objekt – ilu teoses/lugeja silmades. Esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed; sisu ja vormi seosed; kunst kunsti enda pärast – kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne Intertekstuaalne konstruktsioon – kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega; eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. Ma arvan, et minu jaoks on kõige olulisemaks poeetiline keel, kuna see annab värskust minu igapäeva suhtluskeelele ja seda eriti tänapäeval, kus keelekasutusse imbuvad võõrkeelsed sõnad ja – ühendid
seda nii teoses eneses kui lugeja silmades, olulisel kohal on sisu ja vormi seos ja kunstiline ilu, teos on loodud mõeldes selle esteetilisele väärtusele, kirjutamisprotsess on eesmärgipärane, keskendub ilu loomisele ja teose ülesehitusele ilu silmas pidades, mitte informatsiooni edasiandmisele, ei pea olema veenev või faktiline vaid eesmärk ise ongi olla ilus ja pakkuda lugejale esteetilist naudingut. Neljandaks suunaks on teksti intertekstuaalne konstruktsioon , milles on rõhk tekstide seotusel ja suhestumisel teiste tekstidega. Iga teos on üks teos teiste seas, tähendus ja mõtestamine teistest teostest lähtuvalt, traditsioonidest sõltuvalt. Ben Okri - Luuletaja kohustus on inimvaimu vabastamine . Seega seostub luule minu jaoks põhimõtteliselt vabadusega, vaimse, hingelise, südame ja meele vabadusega. Sest elu ning ajalugu ... püüavad meid pidevalt vangistada
eneses kui lugeja silmades, olulisel kohal on sisu ja vormi seos ja kunstiline ilu, teos on loodud mõeldes selle esteetilisele väärtusele, kirjutamisprotsess on eesmärgipärane, keskendub ilu loomisele ja teose ülesehitusele ilu silmas pidades, mitte informatsiooni edasiandmisele, ei pea olema veenev või faktiline vaid eesmärk ise ongi olla ilus ja pakkuda lugejale esteetilist naudingut. Neljandaks suunaks on teksti intertekstuaalne konstruktsioon, milles on rõhk tekstide seotusel ja suhestumisel teiste tekstidega. Iga teos on üks teos teiste seas, tähendus ja mõtestamine teistest teostest lähtuvalt, traditsioonidest sõltuvalt. Ben Okri - Luuletaja kohustus on inimvaimu vabastamine. Seega seostub luule minu jaoks põhimõtteliselt vabadusega, vaimse, hingelise, südame ja meele vabadusega. Sest elu ning ajalugu ... püüavad meid pidevalt vangistada.
tuletatud tähenduse piirid? Kuidas teada, kas mingit lauset tuleub vaadelda iroonilises võtmes ja mitte sõna-sõnalt? Kirjanduse mõiste muutumine ajalooliselt. Kirjanduse mõiste on tänapäevases kasutuses umbes 2 sajandit, enne aastat 1800 tähistas kirjandus igasuguseid kirjutisi, kirja pandud teadmisi. Kuidas määratleda kirjandust (4 põhitüüpi)? Kirjandus kui keele funktsioon kirjandus kui fiktsioon kirjandus kui esteetilist väärtust kandev objekt kirjandus kui intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon Kirjanduse põhizanrid ja nende iseloomulikud jooned. Lüürika - luuletaja vahendab enda kogemust, tundeid, teema subjektiivne, isiklik. Kasutusel ,,lüüriline mina", mis võib, aga ei pruugi autoriga kattuda. Eepika - proosavormis, kuigi klassikalises määratluses värssides (eepose heksameeter), enamasti kolmandas isikus, pikem narratiiv, huvi keskmes objektiivne ja väline pilt või arenev sündmus.
Põhiliselt 20.saj luule. Mängib hingega kahel plaanil. Ingveritee on ka Kruusa juures tähtis (tee joomise luuletused). Viimane uudiskogu ,,Äädikkärbsed" (2015). Muutumise iseloomustus: Noor Kruusa on midagi sellist, nagu luuletus ,,Vyrsena/Vysuna" (pärit ,,Meeleolust") Imelik ortograafia. Õ asemel kasutab y (tema firmamärk). Tekitab ortograafilisel pinnal häire, ei saa normaalselt lugeda. Segased viited. Jutumärgid tähendavad, et tsiteerib midagi. Intertekstuaalne võrgustik. Eneseküllane ja tühi maailm. Alguses oli esteetiline tendents alguses, kuid hiljem see taandus. 90ndate lõpus ja 00ndate alguses hakkasid Aare Pilv ja Kalju Kruusa üksteist peegeldama. Luuletus ,,Ümber-panu". Pilve puhul oli ka loodus oluline, teisalt segasevõitu ja keeruline tekstimäng. Võõra ja oma sõna kokkupanemine. Kruusal on oluline kontakt lugejaga, et tekst jõuaks lugejale pärale. Pole kirjavahemärke ega suuri algustähte. Ignoreerib klusiili õigekirjutust
Mille poolest see neist erineb? 1. Poeetiline keel Teatud sorti keelekasutus. Igapäevasest keelekasutusest intensiivsem, tõmbab rohkem tähelepanu sõnakasutusele, rütmile jne. 2. Kirjandus kui fiktsioon (väljamõeldis, kujutlusvõime abil loodud) 3. Kirjandus kui esteetilise väärtusega objekt (kunst kunsti pärast, kirjutajal endal on sellega eesmärk, kuid ei pruugi olla eesmärgiks kellelegi teisele) 4. Kirjandus kui intertekstuaalne konstruktsioon (teos suhestub teiste teostega) Ben Okri kõneleb sellest, et asjad näivad tõelised, mida nad tegelikult pole, et on unenäotaoline reaalsus. Sõnad asuvad reaalsusega pidevas konfliktis. Poeedi kohustus on inimvaimu vabastamine. Kui sõnad on reaalsusega 2 konfliktis, siis kattub tema hinnang kirjanduse fiktsioonimääratlusega, aga et
Religiooni diskursus, religioossete sõnade kasutamine paistab nendes romaanides silma. Veel üks asi, mis kõiki neid raamatuid läbib: toimub mingi kuritegu või näeme seal tahet tappa või on üks või teine tegelane seotud mingi süüga. Süütunde analüüsi kaasatakse ka religioossed arusaamad kuriteost ja süüst. Loodus olulisem ruum kui kultuuriline ümber või linn. Peatähtis pole siiski loodus ise, vaid tung kuulatada olemist, ükskõikset ja sõnastamatult Teist. Tugev intertekstuaalne kihistus kõigis. Uue sajandi esimesel kümnendil suur nihe autobiograafilisus. Oma mineviku ja mõtetega tegelemine. Anton Nigov ,,Harjutused" ,,Piiririigi" saamislugu seal. Tagasivaade ajale Pariisis, mälestused. Kirjelduse objektiks on salajased tunded, isiklikud harjumused. Oma keha eluloo paneb kirja (traumad, vigastused) muide ju keha tabu. Üks oluline osa seostub selle päevikuosaga: ta arendab päevikusissekanded üsna traditsioonilisteks esseedeks. Seal on üks
*uute hüpoteeside ülesseadmist *nende lülitamist kultuuri reeglite hulka Suhe tähistaja ja tähistatava vahel on Eco jaoks referendist sõltumatu. Eco semiootika huvitub vaid kultuuri kinnisest ruumist, kus valitseb Sümboolne (Eco järgi on märgid ainukesed orientiirid selles maailmas), mis sünnitab tähendusi ja opereerib nendega ilma, et pöörduks vahetult füüsilise reaalsuse poole. Intertekstuaalne dialoog -- fenomen, kus antud tekstis kajavad teised tekstid. Seotud "intertekstuaalse entsüklopeediaga" Freimid -- kultuurilised kliseed (lugeja teadvuses eksisteeriv ühe või teise asja vastuvõtu ja kirjelduse stereotüüp. Igasugune kultuuriline nähtus omab oma stsenaariumi (peoõhtu, supermarket, Oidipuse kompleks -- intertekstuaalne freim) Barthes Eseme semantika. Alati märk, mida saab kirjeldada kahel teljel:
Ajalooliselt on kirjandus olnud pigem esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed. Sageli usutakse, et ilusana on tõesem. Emmanuel Kant: esteetilised objektid kui side materiaalse ja vaimse maailma vahel. Seega kunst kunsti pärast ehk nn. eesmärgitu eesmärk. Selle määratluse järgi ei ole kirjandusel praktilist eesmärki. Eesmärk on suunatud iseendale, see ei veena ega informeeri. See on eesmärkipärane üksnes selle süsteemi sees. (4) Kirjandus kui intertekstuaalne konstuktsioon ja eneserefleksiivne (enesekohane) konstrutksioon. Kirjandustekst eksisteerib teiste tekstide sead läbi nendega suhestumise. Oluline on kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega. Rõhk sellel, kuidas kirjandusprotsessis toimub eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. 3.Miks uurida kirjandust? Kirjanduse uurimise eesmärk on saavutada täielikum, kvaliteetsem, ja rahuldavam käsitlus kirjandusest
Varblane / ühe väljasurnud laululinnu kauge / prillidega metsik järglane". (Vilep 2007: 38). Nimetatud luuletus kuulub n-ö kaksikadressaadiga, nii lastele kui täiskasvanuile suunatud luuletuste gruppi, kuhu kuuluvad veel ,,Kevadrõõm" ja ,,Kui issi telekat remontis". Neisse naljakatesse luuletustesse on peidetud vihjeid, mis pakuvad äratundmisrõõmu täiskasvanuile. Täiskasvanutele äratundmiseks on ka intertekstuaalne viide Hando Runneli luuletusele, millest on laenatud värss luuletusse ,,Tantsust": ,,pikk-pikk poiss tantsib kaerajaani". Vilepi muusikutausta arvestades võib tema allikaks olla pigem Peeter Vähi kirjutatud laul ansamblile Vitamiin. Täiskasvanu vaatepunkti, kes imestab maailma muutumise üle, kujutab toredalt luuletus ,,Tantsust", 58
(protestivalmidus, viha sakslaste vastu). On juttu Saksamaast kui religioosses mõttes pühast maast, kuid annab Saksamaale lõpus hävitava hinnangu. Eestimaast räägitakse kui paradiisist. Jakobsonil on paralleelselt 2 lugu: maa loomine VS pimeduse-valguse võitlus. Paradiis ~ valgus. Kõnedess vaieldakse kiriku ja selle õpetusega – seostub manilusega. Tsiteerib piiblit, Henriku Liivimaa kroonikat, Russowi kroonikat. Kõne on intertekstuaalne. Need tekstid on Eesti ajaloomõtlemise alustekstid, millega rahva eneseteadvus on seotud. Teaduslikku analüüsi ei tee, vaid esitab fakte retooriliselt. Kõnedes on juttu eestlastest, sakslastest, taanlastest, liivlastest, rootslastest, lätlastest, venelastest, šotlastest, kreeklastest, pärslastest ja itaallastest. I kõne = tähtsaim – jagab 3ks: Eesti ajaloo valguse-, orjuse- ja koiduaeg. II kõne „Võitlemised Eesti vaimupõllul“ = eesti kultuuriloo kujunemisalusd.
annaabi.ee 
