Maarja Kangro (sündinud 20. detsembril 1973 Tallinnas) on eesti kirjanik. Ta on Raimo Kangro ja Leelo Tungla tütar.Kunstnik Kirke Kangro on tema õde. Viimase kümne aasta eesti luule üks säravamaid komeete. Haridus Ta on tõlkinud inglise, itaalia (sealhulgas Umberto Eco "Ilu ajalugu") ja saksa keelest. Õppinud Tartu ülikoolis inglise keelt ja kirjandust, Eesti humanitaarinstituudis kultuuriteooriat, täiendanud ennast Torino ülikoolis ja Rooma La Sapienza ülikoolis, praegu 2007. aastast Tallinna ülikooli doktorant kultuuride uuringute alal Looming
Naiskirjandus2000-ndate algul Kristjan Pille 12.klass Sisukord Mari Saat Doris Kareva Maarja Kangro Mari Saat Sünninimi: Mari Meel Sünniaeg: 27.september 1947 Sünnikoht: Tallinn, Eesti Rahvus: eestlane Amet: kirjanik Elulugu Mari Saat(kodanikunimi Mari Meel) õppis Tallinna 2. keskkoolis ning lõpetas 1970 majanduse erialal Tallinna Polütehnilise Instituudi, töötas aastatel 1970–1982 ENSV Teaduste Akadeemia Majanduse Instituudis.
Sündinud 20 detsembril 1937 a. Tallinnas Raimo Kangro ja Leelo Tungla tütar Ta on õppinud Tartu Ülikoolis inglise keelt ja kirjandust 2007. aastast on ta Tallinna Ülikoolikultuuride uuringute doktorant. Ta on tõlkinud inglise, itaalia ja saksa keelest 2008 Tallinna Ülikooli kirjandusauhind luulekogu "Tule mu koopasse, mateeria" eest 2008 Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali luule aastapreemia "Heureka" eest 2009 Tallinna Ülikooli kirjandusauhind luulekogu "Heureka" eest
Ilu, st ideaalne vorm, kindel piir teose ja maailma vahel. Inetus, st ambivalentne, mingi liialdus (üleastumine). See hõlmab: deformatsioon, grotesk, koletislik, väärastus, asümmeetria, loomalik, ebaproportsionaalne, hübriidne, kõver. Ilu ja inetuse vaheline kattuvussuhe. Näited: Peeter Sauteri "Kõhuvalu", "Lauakõne", Toomas Vindi posmodernese perioodi avateosed, Kaur Kenderi "Iseseisvuspäev", "Check out", "Untitled 12", Margit Lõhmuse tekstid "Vikerkaares". Maarja Kangro "Klaaslaps" (transgressiivse autobiograafilsie kirjanduse suurtekst, traumatekst, kus kirjeldatakse kunstliku viljastamise protsessi ja lootefaasis väärarenguga lapse kõrvaldamist, abjektne kirjandus, mis lähtub kehalisuse juurde kuuluva vigase, vastiku ja võika kirjeldamisest; palju ka tehnilist meditsiinilist sõnavara, mida tõlgivad päriskeelde luuletajast ja intellektuaalist jutustaja sageli iroonilised või
PS KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 Pilet 1 1. KIRJANDUSE PÕHILIIGID- EEPIKA, LÜÜRIKA, DRAMAATIKA LÜÜRIKA: (kreeka lyra- keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm. Värss=luulerida, stroof=salm. Lüürika liigid: ood - pidulik luuletus mingi sündmuse või ajaloolise isiku auks eleegia - nukrasisuline luuletus; pastoraal ehk karjaselaul epigramm - satiiriline luuletus sonett - Lüroeepiliste teoste puhul on lüüriline ja eepiline (ehk jutustav element) läbi põimunud, need teosed on ka pikemad, kui tavalised luuletused. Siia kuuluvad poeemid ja valmid EEPIKA: (kreeka sõnast epos - sõna, jutustus, laul) on jutustav kirjanduse põhiliik. Zanrid on järgmised: antiikeeposed, kangelaslaulud romaan - eepilise kirjanduse suurvorm , palju tegelasi, laiaulituslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline (Kross), ps
Kirjanduse lõpueksam 2015 Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium Pilet 1 1. Kirjanduse põhiliigid – eepika, lüürika, dramaatika, ühe XX sajandi väliskirjanduse teose analüüs (näiteks suveraamat, aga võib ka muu) EEPIKA: (kreeka k epos – sõna, jutustus, laul) on jutustava kirjanduse põhiliik. Žanrid on: - antiikeeposed, kangelaslaulud - romaan – eepilise kirjanduse suurvorm, palju tegelasi, laiaulatuslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline (Kross), psühholoogiline (Hesse, Tammsaare), põnevus-, sõja-, ulme-, kriminaal-, armastus-, seiklus-, autobiograafiline, sümbolistlik romaan jne; - jutustus – kujutab romaaniga võrreldes väiksemat elunähtuste ringi, teose kangelase elu kujutatakse põhiliselt mingil ühel perioodil (Vilde, Bunin); - novell – eepilise kirjanduse väikevorm, tegelasi vähe, keskendutakse ühele tähtsamale sünd
Eesti kirjandus II kevad I loeng Kuuekümnendad – sula EELNEVALT: Kirjanduse seisukohalt olid põhukoordinaadid: eeltsensuur, stalinistlikud repressioonid 40ndatel ja 50ndatel ja see, et on mingi esteetiline ja poliitikaga kooskõlas olev kaanon. Eriti halb oli olukord proosas. 1956 20. Kongress ja Nikita Hruštšovi kõne – kritiseeris Stalini isikukultust. Ta jõuab aste astmelt võimule, ta on partei eesotsas ja hakkab riiki juhtima. See kõne annab selge suunise, et ühiskond peab kuidagi teises suunas liikuma (ei loobutud kommunistlikest ideaalidest). Positiivsed arengud hakkasid silma juba aasta paar varem, aga suuri järeldusi neidt aastal 54-55 teha ei saanud – viiekümnendate kaskpaigas hakkasid ka Siberist inimesed tagasi tulema. Enne parteikongressi näeme, kuidas tsensuuri töö hakkab 55nda aasta paiku muutuma – keelatud autorite nimekiri hakkas lühenema (kui keegi elav autor nimekirjast välja
Kõik kommentaarid