Intelligentsus ja isiksus (0)

1. INTELLIGENTSUS

Intelligentsus on üldine vaimne võimekus, mis hõlmab loogiliste järelduste tegemise võime, planeerimisvõime, ülesannete lahendamise võime, abstraktse mõtlemise võime, mõistetest ja keelest arusaamise võime ja õppimisvõime. 1994 kirjutasid 54 teadlast alla avaldusele , milles määratleti intelligentsuse definitsioon. Eestlane Rene Mõttus on seda intelligentsuse definitsiooni tõlkinud sedasi: „Intelligentsus on väga üldine vaimne oskus, mis muu hulgas hõlmab võimet arutleda, planeerida , lahendada ülesandeid, mõelda abstraktselt , aru saada keerulistest mõttekäikudest, õppida kiiresti ning õppida kogemustest. Intelligentsus ei ole üksnes raamatutarkuse omandamine, kitsas akadeemiline vilumus või oskus edukalt teste sooritada . Pigem peegeldab see laiemat ja sügavamat võimet mõista seda, mis meid ümbritseb— asjadest arusaamist, taipamist või lahenduste väljanuputamist” ( Allik , Mõttus ja Realo 1997).

1.1. PSÜHHOMEETRILINE KÄSITLUS

Psühhomeetria on intelligentsuse, võimete ja isikuomaduste mõõtmiseks mõeldud psühholoogiliste testide väljatöötamine ning nende testide tulemuste analüüs ja tõlgendamine. Psühhomeetriline arusaam intelligentsusest on katse mõista intelligentsuse olemust, uurides intelligentsustestide tulemuste seaduspärasusi (Moodle, Psühholoogia- intelligentsus).

1.2. FAKTORANALÜÜS

Faktoranalüüs on statistiline meetod, mille abil uuritakse mitmesuguste testide omavahelisi seoseid . Analüüsi eesmärk on välja selgitada, kas kõiki teste mõjutavad samad tegurid või on need erinevad. Faktoranalüüsi abil otsitakse testide tulemuste ühiseid faktoreid. Teste tehes, on faktoranalüüs kinnitanud, et kõikidel intelligentsustestide komponentidel on olemas ühine tegur (Moodle, Psühholoogia- intelligentsus).

1.3. ÜLDINE INTELLIGENTSUS

Üldine intelligentsus on vaimne omadus, mis oletatavalt mõjutab sooritust praktiliselt iga intellektuaalse ülesande puhul. Charles Spearman on üldist intelligentsust tähistanud tähega g. Ta väitis, et g on vaimne omadus, mis kerkib esile praktikaliselt igasuguse intellektuaalse ülesande lahendamisel. Sellest järeldub, et igaühel, kellel on palju g- d, on eeliseid iga intellektuaalsust nõudva tegevuse juures. Kui g- d on vähe, on inimene raskustes igasuguste ülesannetega (Moodle, Psühholoogia- intelligentsus).

1.4. VOOLAV JA KRITSLLISEENUD INTELLIGENTSUS

Voolav intelligentsus tähistab võimet hakkama saada uute ja ebatavaliste probleemidega. See hõlmab vaimsete operatsioonide teadlikku ja juhitud teostamist. Seda vormi vajatakse olukorras, kus probleemi lahendamisel ei saa toetuda sisseharjunud rutiinile. Kristalliseerunud intelligentsus hõlmab omandatud teadmisi. Siia alla kuuluvad verbaalsed teadmised ja oskused, mis tulevad kasusks selliste probleemide puhul, millega ollakse juba kokku puutunud. Voolava ja kristalliseerunud intelligentsuse vahel on ilmne seos. Kõrge voolava intelligentsusega inimene on tõenäoliselt kiire õppija ning omandab seetõttu kerge vaevaga need oskused ja teadmised, mis on aluseks kristalliseerunud intelligentsusele (Moodle, Psühholoogia- intelligentsus).

1.5. INTELLIGENTSUSE ELEMENDID

Intelligentsust mõjutab vaimne kiirus. Inimesed, kelle IQ on kõrgem, reageerivad ülesannete puhul kiiremini. Lisaks mõjutab intelligentsust ka võime hoida meeles erinevaid eesmärke ja juhtida oma tähelepanu õiges suunas. Selle võimega saame moodustada keerukamaid ülesannete mudeleid ning kontrollida oma mõtteid palju efektiivsemalt (Moodle, Psühholoogia- intelligentsus).

1.6. PRAKTILINE JA EMOTSIONAALNE INTELLIGENTSUS

Praktiline intelligentsus tegeleb igapäevaste probleemide lahendamisega ning sõltub inimese sotsiaalsest ja kultuurilisest keskkonnast (Moodle, Psühholoogia- intelligentsus). Emotsionaalne intelligentsus teiste sõnadega emotsionaalne andekus , on võime oma tundeid mõista, tajuda, juhtida ja väljendada. Lisaks hõlmab see empaatiavõimet, enesevalitsemist ja eneseregulatsiooni. Emotsionaalse intelligentsuse tasemest sõltub, kui hästi inimene suudab oma vaimsele intelligentsusele vastavaid võimeid realiseerida
( https://et.wikipedia.org/wiki/Emotsionaalne_intelligentsus 2017 ).

1.7. MULTIINTELLIGENTSUSE TEOORIA

Multiintelligentsuse teooria ehk vaimsete võimete paljususe teooria esitas Howard Gardner aastal
1983. Gardner jagas intelligentsust kaheksasse üksteisest sõltumatutesse intelligentsuse tüüpidesse ( https://et.wikipedia.org/wiki/Multiintelligentsuse_teooria 2015).

Keeleline ehk lingvistiline intelligentsus avaldub keele kasutuses ehk kui selgesti väljendad oma mõtteid, moodustada lauseid . Lisaks, kui hästi kasutad sõnavara, tunned sõnade tähendust, valdad keele foneetilist külge, saad aru tekstist, jutustad lugusid .

Loogilis-matemaatiline intelligentsus väljendub loogiliste tegevuste tulemusrikkas sooritamises, seaduspärasuste leidmises, kiires taipamises, probleemide lahendamises. Samuti võimes lahendada matemaatikaülesandeid ning huvis sarnaste vaimsete tegevuse vastu.

Muusikaline intelligentsus ilmneb võimes ära tunda ja imiteerida rütmi ning viisi, laulda või ümiseda järele meloodiat, luua ise muusikat ja seda ette kandma, lisaks muusikalises kuulmises ja mälus.

Ruumiline intelligentsus peegeldub võimes orienteeruda ruumis, lisaks ruumilises kujutlusvõimes ning kaartidel kasutamise oskuses.

Kehalis -kinesteetiline intelligentsus väljendub eelkõige heas kontrollis oma liigutuste üle.
Lisaks eriti heas võimes tööriistu ja aparaate kasutada ning üldises käteosavuses.

Enesetunnetamisintelligentsus seisneb võimes mõista iseennast ja oma tundeid, analüüsida, mõista ja juhtida enda käitumist. Lisaks ilmneb see oskuses oma tegevust suunata ja planeerida

Suhtlemisintelligentsus peegeldub võimes märgata inimeste erinevusi, saada aru teiste inimeste tunnetest ning soovist teistega koostööd teha. See on samuti seotud empaatiavõimega.

Naturalistlik intelligentsus hõlmab inimese võimet eristada taimi ja loomi, saada nendest aru .
Lisaks, see intelligentsus väljendub huvis ümbritseva maailma esemete ja nähtuste vastu.

2. ISIKSUS

Isiksuse mõiste definitsioone on määratletud väga erinevalt, mis omakorda sõltuvad iga üksiku inimese iseloomust ja olemusest. Kõige rohkem kasutatakse isiksuse mõiste kirjeldamiseks järgmiseid punkte: normaalne vaimne tervis, inimomane kasvatus, haritus , roll ühiskondlikus tööjaotuses, keele valdamine, ühiselu ja kultuuri normide omandamine ja järgimine ning oma eelduste väljaarendamine võimeteks ( Bachmann ja Maruste 2008).
Olulisemateks isiksuse omadusteks on temperamendiomadused ( ekstravertsus , koleerikus), vaimsed võimed (sõnaosavus, matemaatiline võimekus), iseloom (kangekaelsus, järeleandlikkus) ja väärtused (loodusearmastus, kord). Isiksusomadusi ja oma vaimseid võimeid saab mõõta nii isiksustestide kui ka intelligentsustestidega (Bachmann ja Maruste 2008).

2.1. ISIKSUSE TEOORIAD

1. Psühhodünaamilised teooriad

Põhiküsimuseks on see, et mis on inimest liikuma panev jõud. Motivatsiooni käsitletakse eelkõige psüühilise tegurina ja selle tuuma otsitakse alateadvusest. Alateadvus on inimese olemuse mõistmisel tähtsam kui teadvus (Bachmann ja Maruste 2008).

2. Tunnusjoonte teooriad

Isiksuse määrab ära stabiilsete tunnusjoonte kombinatsioon, mis iseloomustab konkreetset isikut. Temperamenditüübid: sangviinik , koleerik, flegmaatik ja melanhoolik. Samuti on loodud “Suure viisiku” teooria, mis koosneb 5-faktorilisest isiksusomaduste käsitlusest: ekstravertsus, seltsivus, kohusetunne , neurootilisus ja avatus kogemustele (Bachmann ja Maruste 2008).

3. Kognitiiv-käitumuslikud teooriad

Isiksuse kujunemisel on väga tähtsal kohal sotsiaalne õppimine ning sotsiaalsete kasvutingimuste olulisus. Õppimise kaudu kujunevad inimesel ootused ümbritseva suhtes, mis hakkavad suunama tema käitumist. Erinevate tegevuste käigus võib inimese vaenulikkus või ebaedu iseennast võimendada (Bachmann ja Maruste 2008).

4. Humanistlikud ja fenomenoloogilised teooriad

Rõhutatakse isiksuse unikaalsust ja arenemisvõimet. Keskmeks on ümbritsevate inimeste suhtumise kaudu kujunev suhtumine enesesse ja isiku elukäigu konseptisoon (Bachmann ja Maruste 2008).

2.2. ISIKSUSE PATOLOOGIA

On valdkond , millega tegeleb pigem psühhiaatria kui meditsiiniline distsipliin, kuid oma roll on siinkohal ka psühholoogidel. Lisaks abile kliinilistes tingimustes saab psühholoog kasulik olla isiksuse vaimsete häirete ja hälvete alal, aidates neid ennetada (Bachmann ja Maruste 2008).

2.3. ISIKSUSEPSÜHOLOOGIA

Isiksusepsühholoogia on psühholoogiaharu, mis uurib isiksust ja isiksuse variatiivsust indiviidide vahel. Peamised uurimissuunad on:

• Koherentse arusaama loomine indiviidist ja tema peamistest psühholoogilistest protsessidest.
  
• Individuaalsete psühholoogiliste erinevuste uurimine .
  
• Inimloomuse ja psühholoogiliste sarnasuste uurimine.
  

( https://et.wikipedia.org/wiki/Isiksusepsühholoogia 2017 ).

ISIKSUSE UURIMINE EESTIS
Eestisse jõudis teaduslik psühholoogia 19. sajandi teisel poolel. Emil Kraeplein, kes valiti 1886. aastal Tartu Ülikooli psühhiaatriaprofessoriks, lasi ülikooli mehhaanikul Schulzel valmistada seadmed , mille abil ta alustas Tartus terve inimese psüühika eksperimentaalset uurimist . Aja- ja ruumitaju uurimise kõrval püüdis Kraepelin esimesena psühholoogidest katseliselt kindlaks teha, kui suur on psüühika varieeruvus ja mille poolest erineb üks inimene teisest. Kreapelin pidi oma uurimised peagi pooleli jätma, lahkudes venestamise tagajärjel Eestist. Siiski jäid tema juurutatud uurimispõhimõtted püsima: teadmine inimese kohta tugineb süstemaatiliselt kogutud eksperimendil ja faktidel, milles teaduslikud hüpoteesid pannakse kriitiliselt proovile. Eestisse jõudis esimest korda isiksusepsühholoogia maailmakaardile tänu osalemisele suurtes kultuure võrdlevates uurimisprojektides. Maailm sai teada, et emotsioonide tajumise ja partneri valimise poolest ei erine eestlased teistest rahvustest (Allik, Realo ja Konstabel 2003).

UURIMISPROGRAMMID
Isiksusepsühholoogias lähtutakse sellest, et on olemas erinevad isiksuse uurimise paradigmad. Thomas Kuhn defineeris , et paradigma on mingi grupi uurijate omaks võetud uurimistraditsioon, mis lähtub kindlatest põhjapanevatest oletustest selle kohta, mida uuritav nähtus endast kujutab, millised on mõtekad uurimisküsimused ja vastuvõetavad uurimismeetodid , mille abil nähtut uurida. David Funder, isiksuse uurimise liider, eristab nelja klassikalist paradigmat.

Psühhoanalüütiline paradigma, mis sündinuna tugitoolispekulatsioonidest üritab jätkuvalt jõuda kindlamale empiirilisele pinnale.

Isiksusjoonte paradigma elas üle võrdlemisi pika kriisiperioodi, milles pandi tervikuna kahtluse alla püsivate ja ajas stabiilsete isiksuseomaduste olemasolu.

Käitumuslik ehk biheivioristlik paradigma üritas psühholoogiast välja ajada kõik, mis on subjektiivne ega ole vahetult jälgitav, kaasa arvatud isiksus.

Humanistlikul paradigmal on suurejooneline ajalooline taust, milles on tuntav nii eksistentsialismi kui zen-budaismi mõju. Funderi arvates on nende nelja klassikalise paradigma kõrvale või osaliselt ka asemele kerkinud kolm uut paradigmat.

Sotsiaal-kognitiivsel paradigmal ei ole selgelt määratletud tuuma. See on üsna kirju uurimuste rühm, mis on välja kasvanud käitumuslikust paradigmast ning mida iseloomustab keskendumine tunnetusprotsesside uurimisele, rõhuga taju- ja mäluprotsesside eripärale.

Bioloogiline paradigma esitab küsimuse, millises kohas ajus paikneb isiksus. Täpsemalt millised ajuosad vastutavad olulisemate isiksuseomaduste eest.

Evolutsiooniline paradigma üritab tuletada isiksuseomadusi liigi evolutsioonilisest ajaloost (Allik, Realo ja Konstabel 2003).
ALLIKALOEND:
Allik, J; Konstabel, K; Realo, A. (2003). Isiksusepsühholoogia. Tartu Ülikooli Kirjastus.
Bachmann, T; Maruste, R. (2008). Psühholoogia alused. AS Kirjastus Ilo, Tallinn.
(Mõttus, Realo, ja Allik, 2011: lk 387; Gottfredson, 1997
Allik, J; Mõttus, R; Realo, K. (2011). Intelligentsus. lk 387; Gottfredson, 1997. (08.10.2017)
https://et.wikipedia.org/wiki/Isiksusepsühholoogia , 2017
Allik, J; Mõttus, R; Realo, K. (2011). Intelligentsus. lk 387; Gottfredson, 1997. (08.10.2017) https://et.wikipedia.org/wiki/Emotsionaalne_intelligentsus , 2017
Moodle materjal, Psühholoogia- intelligentsus, lk 500-520
Allik, J; Mõttus, R; Realo, K. (2011). Intelligentsus. lk 387; Gottfredson, 1997. (08.10.2017) https://et.wikipedia.org/wiki/Multiintelligentsuse_teooria , 2015