Inglismaa uusajal (4)

Inglismaa
17.saj
Parlamendil juba 13. saj. Alates kindel koht. Inglm. valitsemises. Kaks koda: ALAMKODA -selle valis piiratud arv valimisõigustega mehi, ja LORDIDE KODA, millel ülemkoja funktsioon.
17.sa j puhkes parl õiguste ümber uus võitlus, mis viis konfliktide ja kodusõdadeni. Siiski oli Ingl. parlamentarismi areng eeskujuks kogu Lääne tsivilisatsioonile ja hiljem tervele maailmalegi.
1603.- troonile Šotimaa kuningas James VI, kes saab Inglismaal nimeks James I. Ei mõistnud inglasi ega Inglise õiguskorda. Ta oli veendunud, et kuningas on Jumala saadik ja tema tahe on kõrgem kõigist seadustest .
Parlamendi tüliõunad kuningaga:
1)kuningas müüs monopoolseid õigusi ettevõtjate kompaniidele. Parlament ei kiitnud seda heaks ja pidas ka maksude määramist oma põhiõiguseks.
2)James ! oli välispoliitikas orienteeritud Hispaaniale, parlament nägi teda aga Inglismaa suurima vaenlasena
3)Charles I proklamatsioon, et kuningavõim ei sõltu parlamendist.
4)Charles I kogus makse, mida parlament polnud kinnitanud, ja kuulutas keskkihtidele välja sundlaenu
5)Parlament, pidades vajalikuks kaitsta ISIKUVABADUSI ja INIMÕIGUSI, võttis 1628. vastu Õiguste Petitsiooni, milles keelas kuningal sundida elanikkonda maksma makse ja tegema laene, mida parlament. pole kinnitanud.
Charles I saadab 1629. parlamendi laiali ja püüdis valitseda ilma selleta. Vangistati parlamendi liidrid, loodi erakorralised kohtuorganid teisitimõtlejate jaoks. Raha hankimiseks elustati vanu makse. Šotimaal puhkes absolutistlikult valitseva Charles I vastu mäss sõda Inglismaa ja Šotimaa vahel. Et kuningal ei jätkunud palgasõjaväe tarbeks raha ja elanike maksustamiseks puudus tal parlamendi nõusolek, tuli 1940. jälle kokku Inglise parlament. Valimistel saatis edu opositsiooni. Charles I taotles Šoti sõjaks raha, kuid solvunud parlament keeldus ja nõudis kuninga nõunike karistamist. Kuningas saatis parlamendi laiali, ajalukku läks see kui nn. lühike parlament.
Šotlastega sõlmiti lühike vaherahu. Selle lõppedes tuli Charles I’l taas parlament kokku kutsuda, et saada raha sõja jätkamiseks. Parlament aga ründas kuninga omavoli eelnevate parlamentide kallal ja kirikupoliitikat (peapiiskop oli keelanud puritaanlikud jutlused ja püüdnud lähendada anglitsismi katoliiklusele), ning sekkus aktiivselt ka täitevvõimu tegevusse. Esinduskogu võttis 1641.vastu seaduse, mille kohaselt võis parlamendi laiali saata vaid parlamendi enda nõusolekul. Seadusliku laialisaatmise võimaluse puudumise tõttu läks see parlament ajalukku nn. pika parlamendina. Tegelik võim riigis läks parlamendi kätte.
1649 . moodustas Alamkoda Kõrge Kohtu, mis võttis vastu Charles I hukkamisotsuse. Samal aastal kuningas hukati. Parlament kaotas Lordide koja ja seejärel ka kuninga ametikoha. Mais 1649. kuulutati välja vabariik. Täidesaatva võimu organiks loodi Riiginõukogu, mille valis parlament üheks aastaks. Tegelikult ei olnud seadusandlik ja täidesaatev võim aga lahutatud., vaid suurem osa Riiginõukogu liikmetest olid parlamendi saadikud – sisuliselt suunas Riiginõukogu parlamendi tegevust. Riiginõukogu eesotsas seisis independentide liider Oliver Cromwell. Revolutsiooni algusest peale koos istunud parlament oli kutsunud esile rahva mitmete kihtide rahulolematuse. Ei olnud kaotatud kirikukümnist, talupoegadele polnud maad jagatud, lubatud ususallivust polnud rakendatud ja puritaanlikke kitsendusi igapäevaelu osas polnud kaotatud. Parlament võttis aga vastu uue valimisseaduse, mille kohaselt pika parlamendi liikmed pidid automaatselt kuuluma kõigisse järgmiseisse parlamentidesse  uus konflikt. 1653. ajas Cromwell parlamendi ja Riiginõukogu laiali. Kehtestati sisuliselt sõjaline diktatuur, võim vabariigis läks Cromwelli kui lordprotektori kätte.
1660. sõlmiti Bredas kokkulepe Stuartite monarhia taastamiseks Inglismaal. Kokkuleppes nähti muuhulgas ette parlamendi vaba kogunemine. Inglise parlament oli taastatud, kuid tekkisid selle õigustega seotud probleemid. Uus kuninags Charles II ei pidanud aga kokkuleppest kinni. Kuninga omavoli vastu koostas parlament 1679. Isikuvabaduste Akti, mille kohaselt tohtis inimese vahistada vaid kohtuniku kirjaliku korralduse alusel.
Esile kerkis terav troonipärimisküsimus ja sellega seotud usuprobleemid. Charles II järglaseks oli määratud tema vend(troonil James II nime all), kes aga oli katoliiklane. Kardeti, et ta taastab katoliikluse Inglismaal. Opositsioon esitas kandidaadiks Jamesi tütre Mary ning tolle mehe Oranje Willemi. Nende pooldajad said nimeks viigid , Jamesi omad aga toorid . Viigidest ja tooridest kujunesid Inglismaa poliitilised parteid – 19. saj. Vastavalt liberaalid ja konservatiivid .
1688. ühinesid viigid ja toorid katoliikliku James II vastu. Inglise troon kuulutati vabaks, valitsema kutsuti Mary ja Willem ning suure laevastiku ja armeega saabunud Willem kukutas James II. 1689. kokku tulnud parlament kuulutas Oranje Willemi William III nime all Inglismaa kuningaks. Kuna riigipööre toimus veretult, on seda hinnatud kui Kuulsat revolutsiooni. Samal aastal võttis parlament vastu Õiguste billi (Bill of Rights ), mis reguleeris parlamendi õigusi kuninga võimu piiramisel:
kuningas ei saa peatada seaduste toimet;
parlament koguneb regulaarselt;
maksude määramine ja sissenõudmine kuulub parlamendi kompetentsi .
Eraldi võeti vastu veel ususallivuse akt, lahendamaks usutülisid. 1701. võeti vastu troonipärimise akt, millega lastetute Mary ja Williami järglaseks määrati James II noorem tütar Anne, ja kui ka temal pole lapsi, siis tulevikus Stuartite kõrvalliin – Hannoveride dünastia.
Kuninganna Anne’i ajal (18. saj. algus) toimus kuningavõimu edasine nõrgenemine ja parlamentarismi areng. Kujunes välja tava, et võimul on see partei, millel on parlamendis enamus. Et ka Anne’il polnud lapsi, läkski troon Hannoveridele. Et kaks esimest valitsejat neist ei osanud üldse inglise keelt, ei saanud nad osaleda ka valitsuse ülesandeid täitva Salanõukogu koosolekul, mis muutus sest ajast peale kuningast sõltumatuks Ministrite Kabinetiks. Robert Walpole juhitud valitsusest sai alguse traditsioon, et parlamendi enamuse toetuse kaotanud valitsus lahkub täies koosseisus . Inglise parlamentarism oli võitnud kuninga absolutismi ja teinud läbi olulise arengu. Edasi käis võitlus peamiselt valimisõiguse ümber.
17. sajandil jätkus katoliiklaste vastupanu anglikaani kirikule. 1605. “püssirohuvandenõu” – Guy Fawkes, parlamendi õhkulaskmise plaan. Usuline ja poliitiline opositsioon – PURITANISM ( kalvinismi erikuju). Nõudsid anglikaani kiriku täielikku puhastamist katoliikluse toretsemisest. Elizabethi ajal (16. saj. lõpp) oli puritanismile järeleandmisi tehtud, kuid too nõudis jätkuvalt muutusi ja kujundas aja jooksul uued moraalsed ja eetilised tõekspidamised. Sattus vastuollu ametliku kiriku, seeläbi kuningavõimuga  puritaanid pidid emigreeruma Madalmaadesse, Šveitsi, Saksamaale või Põhja-Ameerikasse, kus rajasid oma asundusi.
Puritanismi levikut soodustas majanduslik areng ja sellega kaasnenud muutused ühiskonna struktuuris. Hakkasid tekkima ja edukaks muutuma Manufaktuurid. Nende rajamiseks pidi aga olema ettevõtlik, kokkuhoidlik ja arvestav , vastupidiselt feodaalaristokraatia toretsevale ja pillavale elulaadile. Töölised pidid hakkama tööl käima(enne töötati kodus või meistri juures), mis kiskus teatud määral eemale perekondlikest suhetest ja ka kirikukogudustest.
Suurt osa Ingl. majanduslikus arengus ja jõukuse kasvus mängis väliskaubandus. Sellega said tegeleda ainult riigi privileegiga kaubakompaniid. Äri ajamine Euroopast kaugemal asuvate maadega oli üliriskantne.
Kalvinismi keskne õpetus – predestinatsioon e. ettemääratus – iga kristlase saatus sõltub Jumala suvast. Ette on määratud kogu elu ja ei usklik ise ega kirik saa muuta taeva tahtmist. See vähendas katoliku kiriku mõju, mis väitis, et õndsaks saada võib vaid kiriku abil. Ettemääratuse õpetusest aga võis järeldada, et kõigel välisel puudub mõte; rõhutati sisemist usklikkust. Ilmaliku kutsumuse õpetus – keegi ei saavuta edu ega õndsust vastu tahtmist, enda osavõtuta. Usklik tunnetab Jumala armulikkust juba maa peal ja edu maises elus näitab, et ta on n-ö välja valitud. Järelikult tuleb järgida oma ilmalikku kutsumust- teha võimalikult hästi oma igapäevast tööd. TÖÖ ÕILISTAMINE. Puritaan oli usklik, askeetlik, vaikiv sünguseni ega talunud vähimatki elurõõmu avaldust. Sobimatuks peeti naeru , laulu, muusikat jm lõbutsemist. Inglise revolutsiooni ajal 1642 keelati ametlikult kõik teatrietendused . Hakati käima tagasihoidlikus mustas riietuses . Uus meestesoeng Ümarpead – kodusõjas parlamendi poolt võitlejad (kavalerid – kuninga pooldajad)
Puritaanlased leidsid, et kirikus tuleb kaotada piiskopi ametikoht . Seega sattus uusreformatsioon kohe vastuollu kuningavõimuga. Piiskopivõimu asendamise osas läksid arvamused aga lahku: presbüterlased leidsid, et koguduse eesotsas peaksid seisma koguduse vanemad – presbüterid; independendid aga, et kogudused peavad olema sõltumatud. Inglise revolutsiooni ajal muutusid presbüterlased ja independendid usuvooludest poliitilisteks parteideks. Presb . olid ülekaalus parlamendis, independente toetasid põhiliselt ohvitserid. 1648. vastasseis kulmineerus – indep. viisid läbi. Nn Pride ’i puhastuse . Kolonel Pride’i juhtimisel vangistati hulk presbüterlikku ja veel teisi parlamendisaadikuid – sisuliselt riigipööre võim independentide juhile Oliver Cromwellile.
!7. sajandil muutus puritanism teoloogide seisukohavõttudest rahvahulkade ideoloogiast. Loodi palju kogudusi, mis kujunesid ka kooskäimise kohtadeks, kus arutati ka maise elu probleeme. Paljude inimeste elujärje halvenedes loobuti kalvinismi ettemääratuse dogmast ja väideti, et Kristus on kõiki lunastanud. Paljudes sektides kalduti müstitsismi ja oodati peagi tulevat Kristuse rahuriiki.
Juhtivaks poliitiliseks vooluks revolutsiooni ajal kujunesid independendid, kes reorganiseerisid sõjaväe ja kelle juhtumisel saavutati võit kodusõdades.
“Ettepanekute peatükid” – independentide konstitutsiooniprojekt. Juhtiv osa Ingl. valitsemisel parlamendile, mis valitakse iga kahe aasta tagant. Valimisõigus anti kõigile maksumaksjatele. Majanduses seati eesmärgiks monopolide kaotamine. Usuküsimustes taotleti südametunnistuse vabadust, sh. Puritaanide õiguste kaitset anglikaani kiriku vastu.
Teise uue poliit . suunana kujunes revol. ajal välja levellerite liikumine, rajajaks John Lilburne. Kuninga võimu vastu. Rahvas – võimu tegelik allikas, parlamendi volitused seega piiratud. Võrdsustamise idee – seisuslike privileegide kaotamine ja iskuvabaduste kindlustamine – usuvabadus, isiku- ja omandi puutumatus , trükivabadus. Ideaaliks demokraatlik vabariik. Sellega ühinesid ka sõdurid. “Rahva kokkulepe” – demokraatliku konstitutsiooni projekt – üldine valimisõigus kõigile meestele alates 21. eluaastast, valimisringkondade moodustamine elanike arvust lähtudes. Ühekojaline parlament, kuningavõimu asendamine vabariigiga. Kõigi inimeste võrdsus seaduse ees,, vandemeeste kohtu loomise vajadus. Monopolide kaotamine, kehvikute maksukoorma kergendamine.
Francis Bacon – ettevõtlikkuse, kaubanduse rolli rõhutaja. Ründas Aristotelest, väitis, et teadmiste allikaks on inimese meeled, kogemus, EKSPERIMENT .
John Milton – suur inglise luuletaja. Avaldas revolutsiooni ajal poliitilisi pamflette, nt. Trükivabadust kaitsev “Areopagitica”. Pani aluse seisukohale, et trükivabadus kuulub inimõiguste hulka. Pooldas vabariiki.
Thomas Hobbes – pooldas absolutistlikku kuninga võimu. Inimene pole loomult halb, aga vajab valitsemist, sest on liiga individualistlik. Riigivõim on ühiskonnale vajalik ja seetõttu peab olema võimalikult tugev. Julgeolek ja rahu- ühiskonna tähtsaimad vajadused, mille kindlustab absolutism . Eitas isikuvabadusi ja pidas revolutsiooni kuriteoks. Tunnistas kõrgema olendi olemasolu, kuid nägi relgioonis inimese hirmu ja rumaluse saadust. Samas pidas seda vajalikuks korra hpidmiseks ühiskonnas.
John Locke – kaitses parlamenti kuningavõimu vastu, ülistas Kuulsat revolutsiooni. Locke’i peetakse liberalismi esiisaks. Tema ideed võtsid oma poliitika aluseks viigid. Valitsuse põhiülesanne – omandi kaitse.