ehkki majanduskäibelt ja investeeringute mahult teisel kohal. Rahvatulu 1 inimese kohta on seal madalaim kogu Eestis, kogurahvatulu aga vaid 8% Eesti üldmahust. Seal on kõige suurem tööpuudus. Ka sissetuleku suuruselt 1 elaniku kohta on ta vaesemate hulgas. Põllu- ja metsamajanduses on see regioon tähtsusetu. Ka Eesti väliskaubanduses on ta vaid teisejärguline tegija. Viimasel ajal on aga Ida-Virumaa majanduse seisund selgelt paranema hakanud. Tartumaal on elanikke 150 000, Pärnumaal 90 000. Need kaks regiooni on ka jõukamate hulgas, sissetulek elaniku kohta on neis vaid veidi alla Eesti keskmise, tööpuudus aga suhteliselt väike. Ülejäänud regioonid on kõik juba väikese rahvaarvuga, ning loovad pisikese osa Eesti rahvatulust. Elanike jõukuselt aga erinevad nad tublisti. Lääne-Eesti regioonid on mõõtmetelt ja majanduslikult tähtsuselt väikesed, kuid
Linnuse täpsem kuju ei ole teada ja selle välja selgitamine vajab täiendavaid uuringuid. Arvatavasti oli tegu ringmüüriga ümbritsetud suurema linnusega. Vasall-linnusest on säilinud ainult madal küngas, mille servast mõnes kohas paljanduvad müürisäilmed. Linnuse asukoht on kantud arhitektuurimälestisena kultuurmälestiste riiklikku registrisse nr. 13866 (Jõhvi kirik vallikraaviga 14.-16. sajand ning arvele võetud 13.01.1988 aadressil Ida-Virumaa, Jõhvi vald, Jõhvi linn, Rakvere mnt. 6b). Linnuse asukohta ümbritseb muinsuskaitse piiranguvöönd. Härrastemaja Mõisa härrastemaja pärineb 18. sajandi teisest poolest, ümbehitatuna 19. sajandi teisel poolel hoonealune pind 655,6 m2. Hoone on ühekorruseline murdkelpkatusega kiviehitis, mille fassaadipindu ilmestavad kaaraknad ning nendevahelised liseenid. Hoone siseruumid on täielikult ümberehitatud ja kõik ajastupärased sisearhitektuuri elemendid hävinud
Mõni linn (Sillamäe, arengus mahajäänud Paldiski, sõjas purustatud ja inimtühjaks jäänud Narva) oligi mõeldud vaid sisserännanuile, eestlaste sinnaasumist takistati. Sisserännanuid asus palju ka Tallinnasse ja põlevkivikaevanduste juures tekkinud uutesse linnadesse, samuti mitmetesse teistesse Põhja-Eesti asulatesse. Selles piirkonnas tekkis mitmeid uusi tööstusaleveid, millest mõned hiljem linnaks kasvasid või olemasolevate linnadega liitusid. Harjumaa, Raplamaa, Lääne- ja Ida-Virumaa muutusid tugevasti linnastunud aladeks. Mujal Eestis, kuhu sisserännanuid saabus märksa vähem, oli linnade kasv aeglasem. Kasvasid vaid suuremad linnad, linnadeks ümbernimetatud alevite areng aga seiskus. Siiski loodi aleveid algul isegi juurde. Ent uued ja endised alevid ei osutunud kuigi eluvõimelisteks. Linnaks kasvas neist ainult Põlva, mõned aga nimetati tagasi maa-asulateks. 1945. aastal taaskehtestati Eestis alevi staatus. Seoses sellega suurenes ka linnaliste asulate arv. 1945
KESKKONNAKAITSE JA KORRALDUS 1. loodus- ja keskkonnakaitse üldküsimused Keskkonnakaitse: atmosfääri, maavarade, hüdrosfääri ratsionaalse kasutamise ja kaitse, jäätmete taaskasutamise või ladustamise, kaitse müra, ioniseeriva kiirguse ja elektriväljade eest. Keskkonnakaitse on looduskaitse olulisim valdkond. Looduskaitse : looduse kaitsmist (mitmekesisuse säilitamist, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamine), kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine, loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine 2. loodus- ja keskkonnakaitse mõiste Keskkonnakaitse- rahvusvahelised, riiklikud, poliitilis-administratiivsed, ühiskondlikud ja majanduslikud abinõud inimese elukeskkonna saastamise vähendamiseks ja vältimiseks ning l
Kõik kommentaarid