alleeli poolt; dominantsus võib ja võib mitte esineda (nt vererühmade tunnused) Geenifond ühe liigi geenide kogum Lookus -- algne tähendus: geeni asukoht kromosoomigeneetilisel kaardil. Klassikalises geneetikas, kasutatakse termineid lookus ja geen tihti sünonüümidena. Viimasel ajal käibib laiem tähendus: mingil viisil iseloomustatav kromosoomi- või DNA-molekuli lõik, milles paikneb kindel geen või mis tahes muu eristatav nukleotiidijärjestus Ristsiire (crossing over) -- homoloogsete aheldusrühmade paarides toimuv retsiprookne segmendivahetus, mis põhjustab intrakromosoomse geneetilise rekombinatsiooni aheldunud lookuste vahel. Eukarüootsetel organismidel toimub ristsiire meioosi profaasis konjugeerunud homoloogsete kromosoomide kromatiidiosade vahetusena. Ristsiirde sagedus kahe lookuse vahel sõltub nendevahelisest kaugusest piki kromosoomi. Tsentromeer on kromosoomi unikaalne järjestuselement. Gameet sugurakk Sügoot viljastatud munarakk
kromosoomid jaotatakse tütarrakkude vahel ilma, et kromatiidid lahkneksid. Alles meioosi II etapil (ekvatsioonjagunemisel) toimub tütarkromatiidide lahknemine. Nii moodustub loomadel ühest diploidsest rakust 4 haploidset rakku. Sugurakkude ühinemisel viljastumisel taastub kromosoomide diploidne arv. Lisaks interkromosoomsele rekombinatsioonile toimub meioosis krossingover ehk ristsiire, s.o geneetilise materjali vahetus homoloogsete kromosoomide vahel. 16. Isendi karüotüüp, kromosoomide liigitus nende ehituse alusel, diploidsus, haploidsus, genoom, homoloogia. Keharakkudes on kõrgematel organismidel (taimed, loomad) kromosoomiarv diploidne (2n), mis tähendab, et iga kromosoom (kindlaid tunnuseid määrav DNA molekul) on dubleeritud esineb kahes eksemplaris. Suguliselt sigivatel loomadel on sugurakkudes igast homoloogsete kromosoomide paarist vaid üks kromosoom ja sellist kromosoomide arvu nimetatakse
kromosoom on dubleeritud esineb konspekti näol, autor Sirje Kivi kahes eksemplaris. Vaid sugurakkudes (http://www.ebc.ee/~skivi/tsytog/tsytogeneetika.html). on igast homoloogsete kromosoomide (paardunud kromosoomid, mis sisalda- vad samasid pärilikke tunnuseid määra- vaid geene, millest kumbki on pärit eri vanemalt) paarist ainult üks kromosoom (seega on suguraku tuumas kokku n kro- mosoomi, mida nimetatakse haploidseks kromosoomistikuks ja mis moodustavad organismi genoomi). Diploidsetes rakku- des on kaks genoomi (2n), ühe annab Joonis 2b. DNA struktuur. sügoodi (viljastunud munaraku) moodus- tumisel isas- ja teise emasrakk.
Eristatakse akrotsentrilisi (üks õlg teisest tunduvalt väiksem), submetatsentrilisi (üks õlg teisest väiksem), metatsentrilisi (õlad ühepikkused) ja telotsentrilisi (ühe õlaga) kromosoome. Keharakkudes on kõrgematel organismidel (taimed, loomad) kromosoomiarv diploidne (2n), mis tähendab, et iga kromosoom (kindlaid tunnuseid määrav DNA molekul) on dubleeritud esineb kahes eksemplaris. Suguliselt sigivatel loomadel on sugurakkudes igast homoloogsete kromosoomide paarist vaid üks kromosoom ja sellist kromosoomide arvu nimetatakse haploidseks arvuks (n). Üks kromosoomipaar on lahksoolistel liikidel sugupooliti erinev ja seda nimetatakse sugukromosoomide ehk gonosoomide (heterosoomide) paariks. Selles kromosoomipaaris on ühel sugupoolel (imetajatel isastel, lidudel emastel) kromosoomid erinevad. Kõikides ülejäänud kromosoomipaarides autosoomsetes paarides on homoloogsed kromosoomid oma kujult ja suuruselt sarnased. Haploidset
info edasiandmisest. Geenide rekombinatsioonid sugulisel sigimisel Interkromosoomne rekombinatsioon (Mendelism) Interkromosoomne rekombinatsioon esineb koikidel pollumajandusloomadel. Interkromosoomse rekombinatsiooni korral toimub aleelipaaride umberjaotumine sugulisel sigimisel, mis tuleneb kromosoomide lahknemisest meisoosis ja nende juhuslikust paardumisest isas-ja emassuguraku uhinemisel viljastumisel. Selle tagajarjel muutuvad geenikombinatsioonid eri isendite homoloogsete kromosoomide samades lookustes. Pollumajandusloomade paljude tunnuste paritavus, nende lahknemine ja omavaheline kombineerumine avalduvad otseses kooskolas geenide interkromosoomse rekombinatsiooni seadustega (Mendeli seadustega). Sellisteks tunnusteks on mitmesugused valistunnused (karvkatte ja sulestiku varvus, margised, sarvilisus jne), enamik biokeemilisi ja immunoloogilisi tunnuseid (valgutuubid, veregrupid), paljud anatoomilised ja fusioloogilised defektid.
polüploidisatsioon, mille puhul toimub kõikide kromosoomide arvu mitmekordistumine, ja kromosoomide mittelahknemine meioosis. Kromosoomide meioosis mittelahknemise põhjus on ebaselge. Arvatakse, et mittelahknemist võivad soodustada näiteks järgnevad tegurid: 1) Ema vanuse tõus. Sellele on antud mitmeid põhjendusi: · primaarsete ootsüütide vananemine · kiasmide lõdvenemine, mis viib homoloogsete kromosoomide halvenenud omavahelisele ,,äratundmisele" · alaneb organismi valikuvõime abordi teel elimineerida kromosoomianomaaliatega looted · immunoloogiliste mehhanismide ealine taandareng 2) Isa vanuse tõus. 5-10% Downi sündroomi juhtudest on põhjustatud mittelahknemisest spermatogeneesi I või II meiootilises jagunemises. 3) Ovulatsiooni ja viljastumise vahelise perioodi pikenemine. Vanuse tõusuga sugulised
Telofaas tütarkromatiidid jõuavad poolustele, tütartuumade ümber moodustub uus tuumaümbris, ilmuvad uuesti tuumakesed. Tsütokinees moodustub aktiinirõngas, mis asetseb risti kääviniidistikuga, toimub plasmamembraani sissenöördumine, see lõppeb kahe tütarraku eraldumisega. MEIOOS: I profaas: leptoteen algab kromosoomide kondenseerumisega. Iga kromosoom kinnitub oma mõlema otsaga tuumamembraani külge. Sügoteen algab homoloogsete kromosoomide paardumine. Paardunud kromosoomi osade vahele moodustub valguline struktuur, mis hoiab homoloogseid kromosoome koos. Pahhüteen toimub krossingover. Diploteen homoloogid eemalduvad veidi teineteisest, kuid jäävad siiski veel seotuks nendest kohtadest kus toimus ristsiire. Meioos võib peatuda, algab osaline kromosoomide lahtipakkumine, hakatakse sünteesima RNAd ja valke. Diakinees lakkab RNA süntees, kromosoomid konderseeruvad ja eralduvad tuumamembraanist.
Sisemised sõlmed kujutavad geeniduplikatsioone ja/või liigitekke sündmusi. Geenipuu ei ole identne liigipuuga, ühele liigipuule võib vastata palju geenipuid. Põhjused miks geenipuu ei ole liigipuuga identne: Liinide mittetäielik sorteerumine Geenide duplikatsioon ja kadumaminek Horisontaalne geeniülekanne Hübridisatsioon Rekombinatsioon 19. Iseloomustage homoloogsete geenide tüüpe (orto-, para- ja ksenoloogsed geenid). Milliseid neist eelistatakse fülogeneesipuu konstrueerimisel ja miks? Ortoloogsed geenid on homoloogsed geenid, mis on tekkinud liigitekke teel ühisest eellasgeenist. Ehk geenid kahest eri liigist, mis pärinevad ÜHEST geenist nende liikide viimases ühises eellases. Liikidevaheliste genealoogiliste suhete rekonstrueerimiseks tuleb võrrelda ortolooge.
Mendelism Interkromosoommne rekombinatsioon Hübridisatsiooni meetod Selgesti eristuvad tunnused Genotüüp- isendi geenide kogum Fenotüüp-kirjeldatavad, mõõdetatavad tunnused ja omadusd Dominantsed tunnused- A, B C .. Retsessivne tunnus- a,b,c,.. Ko-dominanten- mõlemal vanemal dominantne tunnus, mis järgmisel on mõlemad olemas, ehk kumbki ei domineeri Homosügoot- homoloogses kromosoomis teatud lookuses sama alleel Heterosügoot- homoloogsete kromosoomide samas lookuses on erinevad alleelid (Aa, Bb, Cc) Homosügootne retsessiivne- aa, bb, cc Homosügootne dominantne- AA, BB, CC Mendeli II seadus: Heterosügootsete esimese põlvkonna hübriidide omavahelisel ristamisel saadakse teises põlvkonnas tunnuste lahknemine kindlates lahknemissuhetes - fenotüübilt 3:1 - genotüübilt 1:2:1 Kui aga on tegemist heterosügootse intermediaarse avaldumisega, siis on fenotüübiline lahknemissuhe 1:2:1
kahest õdekromatiidist, siis nimetatakse taolist struktuuri ka tetraadiks. · pahhüteen- selles etapis on sünaps täielik. Kromomeeride muster vastab mitoosi kromosoomide G- vöödistuse mustrile. Kui homoloogsed kromosoomid on kogu pikkuses aardunud, siis moodustuvad sünaptonemaalse kompleksi rekombinatiivsed sõlmed, mis kujutavad endast multiensüümkomplekse. Nendes alades toimub pahhüteenis krossingover (ristsiire) ehk siis homoloogsete segmentide vahetus kahe mitte õdekromatiidi vahel. · diploteen- jätkub kromosoomide kondenseerumine. Homoloogid hakkavad eralduma, jäädes kokku vaid kohtades, kus on toimunud ristsiire. Diploteeni staadiumis võib meioos peatuda. Inimese oogeneesis on loote arengu 9. kuuks kõik ootsüüdid jõudnud diploteeni staadiumisse ja seal meioos peatub (staadiumi nimetatakse siis ka diktioteeniks). Edasine meiootiline jagunemine toimub
23. Geenide interkromosoomse rekombinatsioon e.Mendelismi olemus sugulisel sigimisel.(mõisted?) Interkromosoomne rekombinatsioon esineb kõikidel põllumajandusloomadel. Interkromosoomse rekombinatsiooni korral toimub aleelipaaride ümberjaotumine sugulisel sigimisel, mis tuleneb kromosoomide lahknemisest meioosis ja nende juhuslikust paardumisest isas ja emassuguraku ühinemisel viljastumisel. Selle tagajärjel muutuvad geenikombinatsioonid eri isendite homoloogsete kromosoomide samades lookustes. Põllumajandusloomade paljude tunnuste päritavus, nende lahknemine ja omavaheline kombineerumine avalduvad otseses kooskõlas geenide interkromosoomse rekombinatsiooni seadustega Sellisteks tunnusteks on mitmesugused välistunnused (karvkatte ja sulestiku värvus, märgised, sarvilisus jne. GEEN-pärilikkuse elementaarüksus.DNA lõik, mis määrab ära RNA sünteesi. GENOTÜÜP- on indiviidi (sageli ka raku) kogu geneetiline informatsioon
tõkestamiseks. Heterokromatiini iseloomustavad deatsetüleeritud histoonid. Replikatsioon toimub hiljem. Heterokromatiin: on oluline tsentromeerides, heterokromatiini valgud seonduvad DNA kordustele mis on tsentromeeride ümbruses ning on vajalikud õigeks tütarkromatiidide seondumiseks ja kromosoomi segregatsioonis. stabiliseerib korduvaid DNA järjestusi tsentromeerides ja mujal genoomis inhibeerides rekombinatsiooni homoloogsete korduste vahel. heterokromatiin reguleerib geeniekspressiooni arengu ja rakkude diferentseerumise ajal. X-kromosoomi inaktivatsioon emaste imetajate somaatilistes rakkudes. Heterokromatiini olek päritakse epigeneetiliselt rakkude jagunemise käigus Heterokromatiin jaguneb omakorda konstitutiivseks ja fakultatiivseks heterokromatiiniks. Konstitutiivse heterokromatiini puhul pole teada transkriptsioonilist funktsiooni
struktuuride ümberpaiknemine. Oma olemuselt jagunevad: *legitiimsed e. seaduslikud- ei ole kaotajaid, ei toimu kellegi/millegi arvelt *illegitiimsed-toimub kellegi/millegi arvelt 3 suuremat vormi: *kombinatiivne muutlikkus *parasexuaalsus *geneetilise materiali ümberpaiknemine kromosoomides ja DNAs 49.Rekombinatsioonide tüübid *interkromosoomne rekombinatsioon-alleelipaaride ümberjaotumine sugulisel sigimisel, mis tuleneb homoloogsete kromosoomide lahknemisest meiosis ja nende juhuslikust paardumisest isas- ja emassuguraku ühinemisel viljastumisel (esineb kõikidel sugulistelt sigivatel diploidsetel organismidel). Kromosoomid ei muutu, muutuvad alleelikombinatsioonid. *intrakromosoomne rekombinatsioon- põhjustatud krossingoverist. Alusex on homoloogsete krom. konjugatsioon meioosi I profaasis ja geenide vahetus nende vahel. Kromosoomid muutuvad.
Oma olemuselt jagunevad: *legitiimsed e. seaduslikud- ei ole kaotajaid, ei toimu kellegi/millegi arvelt *illegitiimsed-toimub kellegi/millegi arvelt 3 suuremat vormi: *kombinatiivne muutlikkus *parasexuaalsus *geneetilise materiali ümberpaiknemine kromosoomides ja DNAs 49.Rekombinatsioonide tüübid *interkromosoomne rekombinatsioon-alleelipaaride ümberjaotumine sugulisel sigimisel, mis tuleneb homoloogsete kromosoomide lahknemisest meiosis ja nende juhuslikust paardumisest isas- ja emassuguraku ühinemisel viljastumisel (esineb kõikidel sugulistelt sigivatel diploidsetel organismidel). Kromosoomid ei muutu, muutuvad alleelikombinatsioonid. *intrakromosoomne rekombinatsioon- põhjustatud krossingoverist. Alusex on homoloogsete krom. konjugatsioon meioosi I profaasis ja geenide vahetus nende vahel. Kromosoomid muutuvad.
Ühe liigi piires tekkinud polüploide (ühetaoliste genoomidega – nt AAAA-, kus A tähistab ühte genoomi) nimetatakse autoploidideks. Erinevate liikide hübrididseerimisel, kui lähtevormid on polüploidsed, tekivad alloploidid (allopolüploidid) (mitu erinevat genoomi - nt AABB). 31. Aneuploidsus. Klinefelteri sündroomi olemus Aneuploidsus – kromosoomiarvu suurenemine või vähenemine mõne kromosoomi võrra, mis pole haploidse arvu kordne. Tekivad kui homoloogsete kromosoomide paarid meioosis ei lahkne (meioosi patoloogia). Tekivad sugurakud kromosoomi arvuga n+1 või n-1. Klinefelter – sugukromosoomidega XXY. Sugukromosoomide lahknemisel ei ole toimunud sugukromosoomide XY lahknemist.XY sperm ühinemisel X munarakuga moodustub järglasel 3 sugukromosoomi XXY. Suurekasvulised naisetunnustega (suuremad rinnad, väiksemad testised, vähene karvkate, viljatus). Kassidel koos kilpkonnavärvusega, sigadel hermafrodiitsus,
Meioos: Sugurakkude moodustumise käigus toimuv paljunemine, mis algab samuti DNA replikatsiooniga ja kromosoomide kahekordistumisega, kuid milles on kaks järjestikust jagunemist. Seepärast kromosoomide arv väheneb poole võrra. Saame meioosi tulemusena neli haploidset tütarrakku, mis diferentseeruvad siis viljastumisvõimelisteks sugurakkudeks ehk gameetideks. Gameedid ei ole enam geneetiliselt ühesugused,sest ka meioosis võivad esineda mutatsioonid. Toimub ristsiire ja homoloogsete kromosomide sõltumatu jaotumine. Mitoos (keha ehk somaatilised rakud): Esineb nii haploidsetes (1N) kui diploidsetes (2N) keharakkudes. Protsess pidev neli staadiumi. Profaas - Kromosomid tihenevad ja lühenevad, muutuvad valgusmikroskoobis nähtavateks. Tsentrioolid hakkavad liikuma ja tuuma ümbris kaob. Metafaas - Tuumamembraan on kadunud. Duplitseerunud kromosoomid on koos tsentromeerses piirkonnas ja koonduvad raku keskele (ekvatoriaaltasapinnale) ja moodustub
replikatsiooni, vaid ainult tuumade ja tuumakeste ümberkorraldamine ja ettevalmistus meioosi teiseks pooleks. Meioos I ehk reduktsioonjagunemine Profaas I I profaas on kõige pikem faas meioosi jooksul (90% või rohkem), kus toimuvad põhilised iseloomulikud sündmused. Profaas jaotatakse viieks alafaasiks. Leptoteen. Algab kromosoomide kondenseerumisega. Iga kromosoom kinnitub oma mõlema otsaga tuumamembraani külge erilise struktuuri, kinnitusdiski abil. Sügoteen. Algab homoloogsete kromosoomide paardumine (protsess algab kromosoomide otstest, mis lähenevad üksteisele tuumamembraanil). Paardunud kromosoomi osade vahele moodustub sünaptonemaalne kompleks. See on valguline struktuur, mis hoiab homoloogseid kromosoome koos. Paardunud ehk konjugeerunud homoloogiliste kromosoomide paare nimetatakse bivalendiks. Kuna aga kumbki homoloog koosneb kahest tütarkromatiidist, siis nimetatakse seda struktuuri ka mõnikord tetraadiks. Pahhüteen
ja isalt saadud geneetiline info Ristsiire - juhuslik Dna lõikude vahetus toimub meioosi profaasis Kiasm - Esimese meiootilise jagunemise profaasi diploteeni staadiumis kahe homoloogse kromosoomi neljast kromatiidist koosnevas grupis nähtav kahe kromosoomi vaheline DNA-lõikude vahetuskoht, kus toimub ristsiire Sünaptonemaalne kompleks – sügoteenis moodustuv valguline struktuur, mis hoiab homoloogseid kromosoome omavahel koos Rekombinatiivne sõlm – Pahhüteenis homoloogsete kromosoomide konjugeerimisel sünaptonemaalsesse kompleks tekkiv multiensüümne kompleks, mis võimaldab kromosoomide ristsiirde Spo 11 valk – katkestab DNA ahela Mre11 nukleaas kompleks – lõikab DNA ahela lühemaks RecA moodi proteiin – katalüüsib ahela vahetuse Holliday kaksikühendused: ristsiirde käigus kaks kaheahelalist Dna molekuli eralduvad neljaks ahelaks, et omavahel segmente vahetada. 30. Geenikonversiooni ja ristsiirde erinevus
korrutatakse 9. Geenide aheldus Geenide aheldus – samas kromosoomis ehk samas füüsilises üksuses paiknevad geenid jäävad kokku ka pärast meioosi Jaguneb kaheks: - Füüsiline aheldus – geenid asuvad samas kromosoomi DNA niidis - Geneetiline aheldus – lahknevad sõltumatult teineteisest Rekombinatsioon – vanematel mitteesinevate geenikombinatsioonide teke mittehomoloogsete kromosoomide ümberkombineerumisel ja homoloogsete kromosoomide ristsiirdel meioosis – krossingover ja transpositsioon - kui geenid avalduvad samas kromosoomis siis päranduvad nad koos samasse gameeti - Aheldunud geenide dihübriidsel ristamisel saame samad lahkenmissuhted kui monohübriidsel ristamisel Homoloogiliste kromosoomide sõltumatu lahknemine Nelja gameetide tüübi moodustumine dihübriidsel ristamisel geenide sõltumatul lahkenmisel
sekventsi. µ on mutatsioonikiirus. Kui on teada mutatsioonikiirus ja sekventse eristav mutatsioonide arv dAB, siis saame arvutada lahknemise aja tAB: tAB = 2µ/dAB Nädal 3 1. Selgita mõisteid genealoogia, geeniliin, viimane ühine esivanem. Kuidas mõjutab rekombinatsioon sama organismi eri lookuste genealoogiaid? Genealoogia on perekonna või geneetilise lookuse põlvnemissuhete kirjeldus. Geeniliin on homoloogsete DNA lõikude ehk lookuste põlvnemisliin. Viimane ühine eellane MRCA (Most Recent Common Ancestor) on noorim kõigi kaasaegse valimi liinide ehk geenikoopiate ühine eellane minevikus. Rekombinatsiooni puhul on igal lookusel oma genealoogia ja viimane ühine eellane. 2. Kirjelda liinide sorteerumist populatsioonides geenitriivi tagajärjel! Kas koalestsentsiteooria modelleerib kõigi populatsiooni geeniliinide põlvnemist
lahknemise aja tAB: tAB = 2µ/dAB Nädal 3 1. Selgita mõisteid genealoogia, geeniliin, viimane ühine esivanem. Kuidas mõjutab rekombinatsioon sama organismi eri lookuste genealoogiaid? Natalja Genealoogia - perekonna või geneetilise lookuse põlvenemissuhete kirjeldus. Geeniliin - homoloogsete DNA lõikude ehk lookuste põlvenemisliin. Viimane ühine ellane MRCA - noorim kõigi kaasaegse valimi liinide ehk geenikoopiate ühine eellane minevikus. Rekombinatsiooni korral on igal lookusel oma genealoogia (geenipuude konfliktid) 2. Kirjelda liinide sorteerumist populatsioonides geenitriivi tagajärjel! Kas koalestsentsiteooria modelleerib kõigi populatsiooni geeniliinide põlvnemist? Mis ajalises suunas mudel töötab? Natalja
kääviniidistikuga, toimub plasmamembraani sissenöördumine, see lõpeb kahe tütarraku eraldumisega teineteisest. 23. Meioos ja selle faasid. I profaas on kõige pikem faas meioosi jooksul (90% või rohkem), kus toimuvad põhilised iseloomulikud sündmused. Profaas jaotatakse viieks alafaasiks. Leptoteen. Algab kromosoomide kondenseerumisega. Iga kromosoom kinnitub oma mõlema otsaga tuumamembraani külge erilise struktuuri, kinnitusdiski abil. Sügoteen. Algab homoloogsete kromosoomide paardumine. Paardunud kromosoomi osade vahele moodustub valguline struktuur, mis hoiab homoloogseid kromosoome koos. Pahhüteen. Kui homoloogid on kogu pikkuses paardunud, moodustuvad sünaptonemaalsesse kompleksi (valguline struktuur) rekombinatiivsed sõlmed, mis kujutavad endast multiensüümkomplekse ja võimaldavad krossingoverit. Diploteen. Sünaptonemaalne kompleks laguneb, homoloogid eemalduvad veidi teineteisest, kuid jäävad siiski veel
kääviniidistikuga, toimub plasmamembraani sissenöördumine, see lõpeb kahe tütarraku eraldumisega teineteisest. 23. Meioos ja selle faasid. I profaas on kõige pikem faas meioosi jooksul (90% või rohkem), kus toimuvad põhilised iseloomulikud sündmused. Profaas jaotatakse viieks alafaasiks. Leptoteen. Algab kromosoomide kondenseerumisega. Iga kromosoom kinnitub oma mõlema otsaga tuumamembraani külge erilise struktuuri, kinnitusdiski abil. Sügoteen. Algab homoloogsete kromosoomide paardumine. Paardunud kromosoomi osade vahele moodustub valguline struktuur, mis hoiab homoloogseid kromosoome koos. Pahhüteen. Kui homoloogid on kogu pikkuses paardunud, moodustuvad sünaptonemaalsesse kompleksi (valguline struktuur) rekombinatiivsed sõlmed, mis kujutavad endast multiensüümkomplekse ja võimaldavad krossingoverit. Diploteen. Sünaptonemaalne kompleks laguneb,
DNA srmejäljed. Geeniteraapia - pärilike haiguste krvaldamine asendades defektsed geenid normaalsete geenidega. 12. Mis on telomeer, tsentromeer, kääviniit, sünapsis, mikrotuubulid, kinetohoor? Telomeer - kromosoomi lpp-piirkond. Tsentromeer - kromosoomi piirkond, mis hoiab koos kromatiide ning sisaldab mitoosi- vi meioosikäävile kinnitumise kohta. Kääviniit - niitjas moodustis, mis tekkib looma- voi taimerakkus mitoosi kaigus ja osaleb kromosoomide lahknemises. Sünapsis - homoloogsete kromosoomide ajutine lähenemine kahe kaupa, mille kaigus vib toimuda krossingover. Mikrotuubulid - tsütoskeletti moodustised, mis osalevad kromosoomide eraldumises mitoosi voi meioosi kaigus. Kinetohoor - tsentromeeris paiknev kromosoomi mehhaaniline keskus, millele kinnituvad kääviniidid. 13. Mis on eukromatiin ja heterokromatiin? Heterokromatiin - interfaasi tugevalt värvunud kromatiini piirkond, kus DNA kondendsatsiooni aste on suur ja on tavaliselt transkriptsiooniliselt inaktiivne.
ekvatsioonjagunemisel aga lahknevad iga kromosoomi tütarkromatiidid (sarnaneb tavalise mitootilise jagunemisega). 1.Profaas. Kõige pikem faas meioosi jooksul (90% või rohkem), kus toimuvad põhilised meioosile iseloomulikud sündmused. Jaotatakse 5-ks alafaasiks. Leptoteen. Algab kromosoomide kondenseerumisega. Iga kromosoom kinnitub oma mõlema otsaga tuumamembraani külge erilise struktuuri - kinnitusdiski abil. (attachment plaque). Sügoteen. Algab homoloogsete kromosoomide konjugatsioon, paardunud kromosoomi osade vahele moodustub sünaptonemaalne kompleks. Konjugeerunud homoloogiliste kromosoomide paare nim. bivalendiks. Kuna aga kumbki homoloog koosneb 2-st tütarkromatiidist, siis nim. seda struktuuri ka mõnikord tetraadiks. Pahhüteen. Kui homoloogid on kogu pikkuses konjugeerunud, moodustuvad sünaptonemaalsesse kompleksi rekombinatiivsed sõlmed, mis kujutavad endast
- Kui tekst tuleb edasi siis tavaline lateralisatsioon ei kehti; kui teksti tootmine muutub raskemaks siis on ilmselt asjad mõlemas poolkeras. Mõhnkeha (corpus callosum) ülesanded, miks see teatud haiguste (peamiselt epilepsia) puhul läbi lõigatakse ja mis tagajärjed võivad olla? - Ajupooled juhivad keha vastaspoolt. Mõhnkeha läbilõikamise mõju poolkerade vahelisele suhtlusele: - 1) Kortikaalsed ühendused poolkerade homoloogsete punktide vahel ei toimi - 2) Kumbki poolkera funktsioneerib iseseisvalt – teise poolkera tundmustele, mõtetele jms pole juurdepääsu - 3) Kortikaalsed ühendused sensoorsete ja motoorsete süsteemide vahel ning ka keharetseptoritega toimivad. Tõmbeluku hüpotees - suurem osa ühendusi on topograafilised st poolkerade sarnased punktid on ühendatud. - Üks osa projektsioone läheb edasi esmasest topograafilisest prohektsioonikohast sekundaarsetele aladele ka kontralateraalselt
Analoogilised tunnused võivad endast kujutada ka näivat sarnasust, mis täpsemal uurimisel 'kaob'. 5.1. Homoloogia kriteeriume pole kuigi palju ja nad on sageli ebakind- lad. Esimeseks on muidugi morfoloogiline (anatoomiline, jne.) sarnasus ehi- tuses ja struktuuris; see esineb ka analoogia puhul, kuid struktuuri hool- sal uurimisel võib neid sageli eristada. Oluline on homoloogse organi või struktuuri erinevatel organismidel eri kujul esinemisel üleminekuvormide olemasolul. Teiseks on homoloogsete organite sarnane (suhteline) asend eri organismide juures. Reeglina ei esine ühel organismil mitut homoloogset organit (näiteks ei saaks inglitel korraga esineda tiibu ja käsi - juhul, kui tiib on esijäseme homoloog). Erandiks on metameersed organismid (taime- lehed!), aga ka näit. hümeeniumielementide esinemine 'kõrgematel' seentel. Homoloogsed organid on sama või sarnase ontogeneesiga. Tuleb aga arvestada, et evolutsioonis võib ontogenees muutuda mitmel viisil: mitte ainult tun-
10 Aug. 2001 erinumbri (vol. 293, No. 5532, p. 1064-1105) mitmed artiklid. Muude hulgas ka M. Matzke, et al., ibid. 1080-1083. Kuna nähtus on avastatud 1980ate lõpul taimedes ja 10 aastat hiljem loomadel, siis kasutatakse põhiliselt sama nähtuse tähistamiseks palju erinevaid termineid. Nagu ikka molekulaarbioloogias, on kasutusel suur hulk lühendeid, mille tähendust ei seletata just igal pool lahti. Terminid ja lühendid: RNA vahendatud geeni vaigistamine - homoloogsete RNA'de või RNA ja DNA interaktsioon viib geeni aktiivsuse kadumisele ja DNA metüleerimisele. Nähtus on levinud paljudes päristuumsete rühmades nagu taimed, pärmid, ussid, putukad ja imetajad. Eri taksonites kasutatakse erinevaid geeni vaigistamise mehhanisme. RNA vahendatud geeni vaigistamine toimub nii tuumas (taimedes) kui tsütoplasmas. RNAi - RNA interferents, post-transkriptsiooniline geeni vaigistamine, mille käigus 2- ahelaline RNA suunab homoloogse mRNA lagundamist tsütoplasmas
eukarüootides, tavaliselt seda neil ei esine. RNAP II – sünteesib valke kodeerivaid mRNA molekule – transkribeerib enamikke geene, olulisim (!) RNAP III – transkribeerib 5S rRNA, tRNA ja mitmeid U-RNA molekule, sno RNA (ja ka tuumas!) epigeneetilised fenomenid: 1. Prion 2. Chaperonid (Hsp 90) mutatsioonide varjestajatena 3. RNA interferents 4. DNA metüleerimine ja geenide päritav represseerimine Geenide vaigistamine ja RNA interferents RNA vahendatud geeni vaigistamine – homoloogsete RNA-de või RNA-DNA interaktsioon viib geeni aktiivsuse kadumisele ja DNA metüleerimisele. Nähtus on levinud paljudes päristuumsete rühmades nagu taimed, pärmid, ussid, putukad ja imetajad. Eri taksonid kasutavad erinevaid geeni vaigistamise mehhanisme. See toimub nii tuumas (taimedes) kui tsütoplasmas. RNAi – RNA interferents – posttranskriptsiooniline geeni vaigistamine, mille käigus 2-ahelaline RNA suunab homoloogse mRNA lagundamist tsütoplasmas.
annaabi.ee 
