Kromosoomihaigused (1)

Tallinna Ülikool
Psühholoogia Instituut
Kadi Parve
KROMOSOOMIHAIGUSED
Referaat
Tallinn 2011
SisuKord
Sissejuhatus 4
KROMOSOOMIANOMAALIAD 5
Definitsioon 5
Jagunemine, esinemissagedus 5
Tekkepõhjused 6
KROMOSOOMISÜNDROOMID 7
Jagunemine 7
Osalised trisoomiad 8
Täielikud trisoomiad 8
DOWNI SÜNDROOM 9
Ajalugu 9
Tekkepõhjused 10
Sümptomid, avaldumine 10
Ennetamine 11
Uuringud 12
Kokkuvõte 14
Kirjandus 15

Sissejuhatus

Käesolev referaat on ülevaade kromosoomhaiguste jagunemisest, nende tekkepõhjustest ja esinemissagedusest. Lisaks on referaadis pikem ülevaade ühest kromosoomisündroomist – Downi sündroomist. Avatakse Downi sündroomi ajalugu, kirjeldatakse tekkepõhjuseid, ennetamisvõimalusi, süptomeid ning refereeritud on ka erinevad uuringutulemused seoses Downi sündroomiga. Referaadis on kasutatud nii teaduslikke kui ka internetipõhiseid allikaid .

KROMOSOOMIANOMAALIAD

Definitsioon

Haigusi, mida põhjustavad kromosoomide arvu või ehituse muutused, nimetatakse kromosoomihaigusteks.
Haigusi, mis on seotud mikroskoobis nähtavate või submikroskoopiliste kromosoomimuutustega, nimetatakse kromosoomihaigusteks.
Arvestades haige fenotüüpi, kasutatakse ka terminit kromosoomisündroom, mis on sümptomite kogum ehk mitme haigustunnuse tüüpiline koosesinemine. Paljud kromosoomihaigused olid kliiniliste sündroomidega tuntud juba enne nende seostamist kromosoomide arvu muutustega , näiteks Downi sündroom, Klinefelteri sündroom ja Turneri sündroom. Kirjeldati teisigi autosoomide trisoomiate sündroome, kuid nende kõrval ka hulgiväärarendite sündroome, mille puhul tehti hiljem kindlaks kromosoomimaterjali lisandumine või puudumine.
Terminid kromosoomianomaalia on kasutusel aastast 1959 , kui Downi sündroomiga lastel leiti lisakromosoom grupis G. Tänapäeval on kirjeldatud üle 100 kromosoomisündroomi ja umbes 1500 erinevat harvaesinevat kromosoomianomaaliat.

Jagunemine, esinemissagedus

Kromosoomianomaaliad jagunevad konstitutiivseteks ja omandatud anomaaliateks. Kromosoomianomaaliaid nimetatakse konstitutiivseteks, kui nad esinevad kõikides kudedes juba indiviidi tekkest alates. Kromosoomianomaaliaid nimetatakse omandatuteks, kui nad tekivad indiviidi elu vältel ja esinevad ainult osades rakkudes.
Eristatakse ka arvulisi ja struktuurseid kromosoomianomaaliaid. Arvulised kromosoomianomaaliad on sellised, mille korral kromosoomide arv erineb normaalsest diploidsest arvust 46. Struktuursed kromosoomianomaaliad on anomaaliad , mille puhul üksikitel kromosoomidel esineb morfoloogilisi muutusi. Struktuursete anomaaliate puhul on kromosoomide arv reeglina normaalne. Harvadel juhtudel võivad koos esineda nii arvuline kui ka struktuurne kromosoomianomaalia.
Kromosoomanomaaliate esinemissagedus sõltub raseduse kestusest: raseduse kestuse pikenedes väheneb kromosoomianomaaliate arv. Kõikidest viljastumistest umbes 20%-l esineb kromosoomianomaalia, millest 15-20% lõpevad spontaanse abordiga ja >20% lastest sureb sünnil või lühikese aja jooksul pärast sündi.

Tekkepõhjused

Arvuliste kromoomianomaaliate sagedasemateks tekkemehhanismideks on polüploidisatsioon, mille puhul toimub kõikide kromosoomide arvu mitmekordistumine, ja kromosoomide mittelahknemine meioosis.
Kromosoomide meioosis mittelahknemise põhjus on ebaselge. Arvatakse, et mittelahknemist võivad soodustada näiteks järgnevad tegurid:
1) Ema vanuse tõus. Sellele on antud mitmeid põhjendusi:

• primaarsete ootsüütide vananemine
  
• kiasmide lõdvenemine, mis viib homoloogsete kromosoomide halvenenud omavahelisele „äratundmisele“
  
• alaneb organismi valikuvõime abordi teel elimineerida kromosoomianomaaliatega looted
  
• immunoloogiliste mehhanismide ealine taandareng
  

2) Isa vanuse tõus. 5-10% Downi sündroomi juhtudest on põhjustatud mittelahknemisest spermatogeneesi I või II meiootilises jagunemises.
3) Ovulatsiooni ja viljastumise vahelise perioodi pikenemine. Vanuse tõusuga sugulised vahekorrad harvenevad, põhjustades sagedamini hilistunud viljastumist.
Struktuursed kromosoomianomaaliad on põhjustatud kromosoomi või kromatiidi murdudest.
Mikelsaar, R. (2001) Kromosoomihaigused. Tartu: Atlex

KROMOSOOMISÜNDROOMID

Jagunemine

Kromosoomihaigused jaotatakse kahte rühma:
1) Autosoomide arvu- ja struktuurianomaaliad
2) Gonosoomide e sugukromosoomide arvu- ja struktuurianomaaliad
Geneetilise materjali hulga muutuse järgi jaotatakse kromosoomishaigused kahte rühma:
1) Trisoomiad e trisoomiasündroomid, mille puhul on üks kromosoom või osa kromosoomist lisandunud karüotüüpi (2n+1 e 46+1 kromosoomi).
Trisoomiad jagunevad omakorda:

• täielikud trisoomiad, mille puhul lisakromosoom vastab täielikult ühele normaalsele kromosoomile diploidsest kromosoomide komplektist.
  
• osalised trisoomiad, kus lisakromosoomiks on ainult osa kromosoomi pikast või lühikesest õlast. Nad tekivad kas translokatsiooni või duplikatsiooni tagajärjel.
  

2) Deletsioonisündroomid, mille puhul esineb geneetilise materjali kadu.

Osalised trisoomiad

Inimese autosoomide osalise trisoomia sündroomidest esinevad sagedamini 4p, 4q, 7q, 9p, 10p, 10q, 11q, 12p ja 22.
Näide:
Osaline trisoomia 9p
Esmakordselt kirjeldati osalist trisoomiat 9p 1970. aastal. See on üks sagedasemaid osalisi trisoomiaid, senini kirjeldatud umbes 100 juhtu. Trisoomia 9p sündroomia iseloomustab pikenenud postnataalne kasvuperiood . Sündroomi iseloomustab mongoloidne silmalõige, väikesed, sügaval asetsevad silmad, lai prominentne nina, suured peast eemalehoidvad kõrvad.
Raske vaime alaareng esineb 100% juhtudel. Eluiga on lühenenud, kuid ainult 10% haigetest sureb varases lapseeas .

Täielikud trisoomiad

Inimese autosoomide täielikest trisoomiatest sünnib elusalt ainult 3 vormi: trisoomia 21, 28 ja 13. Kromosoomide 7, 6, 9, 14, 15 ja 22 trisoomiat on üksikutel elusalt sündinutel kirjeldatud peamiselt mosaiikse vormina. Mosaiikse vormiga lastel on kliinilised sümptomid vähem ja nõrgemini väljendunud kui täieliku trisoomia puhul.
Kõige levinum kromosoomianomaalia on Downi sündroom. Sellest järgenevalt pikemalt .
Mikelsaar, R. (2001) Kromosoomihaigused. Tartu: Atlex

DOWNI SÜNDROOM

Ajalugu

Down’i sündroom on kliiniliselt kõige kergemini äratuntav patoloogia ja ühtlasi ka kõige sagedasem vaimse alaarengu geneetiline põhjus lastel. John Langdon Down kirjeldas haiguse tunnuseid 1866.aastal, kuid haigus oli olemas juba ammu enne seda. John Langdon Down’i essee, mis originaalis ilmus Londoni haigla raportides Inglismaal, on tunnustatud kui varaseim detailne kliiniline kirjeldus sellest, mida Langdon kutsus „monogoliidseks idiootsuseks“. Ta kirjeldab antud haiguse, millele hiljem anti tema nimi, põhilisi tunnuseid. Ükski tema kirjeldatud fenotüüpidest ei ole küll haiguse põhjustajaiks, kuid näo düsmorfismide kombinatioon on äratuntav ja spetsiifiline ning aluseks hilisemale uurimisele.
Reiman , T. (2007). Down syndrome in Estonia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus

Tekkepõhjused

Downi sündroomi tekkepõhjuseks peetakse häiret munaraku või spermatosoidi moodustumisel. Kromosoomide jagunemisel ilmneb viga ja loode areneb sügoodist, millel on üks kromosoom rohkem kui tavaliselt. Tervel inimesel on igas rakus 46 kromosoomi, mis koosnevad pärilikkuseainest, mille abil vanemate omadused ja tunnused antakse edasi järglastele. Kui tavaliselt on igal inimesel 2 sarnast 21. kromosoomi, siis Downi sündroomiga lastel on neid 3.

Sümptomid, avaldumine

Downi sündroomiga lastel on iseloomulik välimus ja nad on väliselt üsna sarnased.
Välised sümptomid:

• väike ümmargune pea, kukal ja näo profiil on lamedad;
  
• silmade lõige on viltune (meenutab mongoliidset rassi);
  
• kolmas silmalaug ehk epikantus, mis kujutab endast silmanurgas asuvat iseloomulikku nahavolti;
  
• silmade vahe on lai, esineb lameda juurega väike nina;
  
• kõõrdsilmsus, 3–4% esineb kae;
  
• hammaste anomaaliad;
  
• suu on poolavatud, suur keel sageli suust väljas;
  
• kõrvad on väikesed ja ümarad;
  
• kaela nahk on paks ja voldiline;
  
• nahk on kuiv ja sageli lõhenenud;
  
• iseloomulik on ka lühike kasv ja langenud lihasjõudlus;
  
• sõrmed on lühikesed, 50% esineb ahvivagu ehk nelja sõrme vagu (ahvikäejoon).
  

Vaimne areng:

• vaimne alaareng võib ulatuda kuni sügava vaimse alaarenguni.
  

Kehasisesed puudused või defektid :

• pooltel lastest esineb kaasasündinud südamerike ja/või puusaliigeste arenguhäire;
  
• liigeste liigne painduvus .
  

Neil esineb sagedamini kasvajaid, nakkushaigusi, soole avanematust ja teisi haigusi. Hilisemas elueas on suur risk haigestuda Alzheimeri-tüüpi tõvedesse ja akuutsesse leukeemiasse. Iseloomult on Downi sündroomiga isikud leebed, kuid aeg-ajalt võib tekkida agressioonipuhanguid. Meesoost isikud on steriilsed , naised väga harva viljakad .agressioonipuhanguid. Meesoost isikud on steriilsed, naised väga harva viljakad.

Ennetamine

15. rasedusnädalal saab raseda verest määrata hormoone alfa-fetoproteiini ja platsentas moodustuvat kooriongonadotropiini. Kui fetoproteiini on liiga vähe ja kooriongonadatropiini palju, on võimalik, et lootel esineb Downi sündroom. Kromosoomanalüüsiks võetakse looteveest läbi ema kõhu või tupe kaudu loote rakke. Protseduuri tehakse 16–20 rasedusnädalal. Võimalik on proovitüki võtmine ka platsentast. Loote rakke uuritakse mikroskoobi all ja kui leitakse lisakromosoom, võib pere soovi korral raseduse lõpetada (teha abort ). Kui peres on juba üks haige laps, siis kordusrisk teisel lapsel on alla 1%.
Vikipeedia (2010) Downi sündroom. Viimati külastatud 23. veebruar 2010. http://et.wikipedia.org/wiki/Downi_s%C3%BCndroo m

Uuringud

Läbi on viidud palju uuringuid eesmärgiga suurendada teadlikkust Down’i sündroomi epidemioloogia kohta, sest tõsiste haiguste kõrge levik on Down’i sündroomi põdevate indiviidide hulgas oluliseks probleemiks. Down’i sündroomi tekke tõenäosust ja levikut võivad mõjutada mitmed tegurid, nagu elanikkonna keskmine emaks saamise vanuse trend, diagnoosi täpsus, valikuline raseduse katkestamiste ulatus ja paljud veel leidmata geneetilised ja keskkondlikud tegurid.
Kõige laieldasemalt tuntud ja uuritud riskifaktor Downi sündroomiga lapse saamisel on ema vanus. Risk saada Down’i sündroomiga elussündinud laps 45- aastastel või vanematel naistel on 1:29. Ema vanuse Down’i sündroomi haigestumuse seos on välja toodud tabelis 1.
Vanus
Haigestumus Downi sündroomi
Alla 30
Vähem kui 1: 1,000
30
1 : 900
35
1 : 400
36
1 : 300
37
1 : 230
38
1 : 180
39
1 : 135
40
1 : 105
42
1 : 60
44
1 : 35
46
1 : 20
48
1 : 16
49
1 : 12

Tabel 1. Emade vanuse seos haigestumusega Downi sündroomi
National Institute of Child ’s Health and Human Development. (2010) Facts About Down Syndrome. Viimati külastatud 23.veebruar 2010, http://www.nichd.nih.gov/publications/pubs/downsyndrome.cf m
Vaatamata sellele, sünnib ligi 70% nendest lastest emadele, kes on nooremad kui 35. Kuna sünnituste üldine keskmine tõuseb, kasvab ka nende naiste hulk, kes kannavad Down’i sündroomiga last. Näiteks USAs on Down’i sündroomi kandvate loodete hulk võrreldes 1980. ja 2002. aastat kasvanud 25%-lt 51%-le. Samasugust tendentsi on näha ka Euroopas.
Mitmed teadlased on uurinud ka ema elustiili mõjusid rasedusele . On leitud, et emadel, kes tarvitavad 4 või enam tassi kofeiinisisaldusega jooke ühe päeva jooksul või rohkem kui 4 ühikut alkoholi päevas Down’i sündroomiga loote puhul esimeste kuude jooksul, on suurem risk, et rasedus katkeb. On samuti leitud suurenenud risk Down’i sündroomi haigestuda nendel loodetel , kelle ema suitsetas munaraku viljastumise perioodil.
1990-1994 sündis Eestis Down’i sündroomiga lapsi 1.26 last 1000 elussünni kohta. 1995-2005 aastal oli see arv 1.02 last 1000 elussünni kohta.
Reiman, T. (2007). Down syndrome in Estonia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus

Kokkuvõte

Kromosoomianomaaliaid põhjustavad muutused kromosoomide ehituses või arvus.
Sagedastemaks tekkepõhjusteks on polüploidistatsioon ja kromosoomide mittelahknemine meioosis. Geneetilise materjali muutuste järgi jaotatakse haigused trisoomiateks ja deletsioonisündroomideks. Kõige tuntum ja laialdasemalt levinud trisoomia on Downi sündroom, mille puhul sügoodil on üks kromosoom tavalisest rohkem. Downi sündroomiga indiviidid on üsna kergesti äratuntavad, sest nad on välimuselt sarnased ja spetsiifiliste tunnustega. Tänapäeval on võimalik Downi sündroomi kandvate loodete tuvastamine juba varases staadiumis. Ehkki peamiselt seostatakse Downi sündroomi teket ema vanusega, on läbi viidud mitmeid erinevaid uuringuid, et senisest tõhusamini ennetada selle tõsise haiguse arengut.

Kirjandus

Mikelsaar, R. (2001) Kromosoomihaigused. Tartu: Atlex
Reiman, T. (2007). Down syndrome in Estonia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus
National Institute of Child’s Health and Human Development. (2010) Facts About Down
Syndrome. Viimati külastatud 23.veebruar 2010, http://www.nichd.nih.gov/publications/pubs/downsyndrome.cf m
Vikipeedia (2010) Downi sündroom. Viimati külastatud 23. veebruar 2010. http://et.wikipedia.org/wiki/Downi_s%C3%BCndroo m