(tunica serosa). Kihnuga on seostunud põrnas hargnevad kiudsidekoelised põrgad ehk trabeekulid (trabeculae). Trabeekulite vahele jääb põrna pulp (pulpa splenica), milles lümfotsüütiderohke tumedamalt värvunud valge pulp (pulpa alba) on ümbritsetud heledamalt värvunud punase pulbiga (pulpa rubra). 7. Tüümuse ehitus ja funktsioon Ehitus: Tüümus (thymus) on sagarikulise ehitusega, milles sagarikud (lobuli) on ümbritsetud sagarikevahelise sidekoe poolt. Iga sagarik koosneb koorest (cortex) ja säsist (medulla) lümfotsüütide ja retikulaarrakkudega. Tüümuse säsis moodustavad tüümuse epiteelirakud ümaraid või ovaalseid kehakesi, nn tüümuse (Hassalli) kehakesi (corpusculum thymi Hassalli), mille keskel võib olla ka lagunevat rakumassi - detriiti. Funktsioon: Tüümuses toimub aktiivne lümfotsüütide proliferatsioon. T-lümfotsüüdid reageerivad viirus-, seen- ja teiste infektsioonide vastu (rakuline immuunsus). 8
ÜLDHISTOLOOGIA Histoloogia – õpetus kudede struktuuriks. Teadus rakkude,kudede ja organite arenemisest, ehitusest ja talitlusest. Histoloogia jaotus: Õpetamise järgi: - Üldhistoloogia- kudede ehituse üldised seaduspärasused - Erihistoloogia(mikroskoopiline anatoomia, organite histoloogia) – konkreetsete organite mikroskoopiline struktuur. Uurimisviis ja -suund: - võrdlev(evolutsiooniline) histoloogia – klassikaliselt zooloogia osa - Patoloogiline histoloogia – vaatleb rakkude, kudede ja organite haiguslikke muutusi. (põletikud,kasvajad, äärmuslikud düstroofia ja atroofia juhud jne.) Meditsiini osa. - Funktsionaalne histoloogia(histofüsioloogia) – histoloogiat seostatakse füsioloogia,biokeemia, molekulaarbioloogiaga. Kude- Rakud ja nende poolt produtseeritud rakkudevaheline substants moodustavad ühise tekke,struktuuri ja talitluse alusel kudedeks(histo) nimetatavaid kogumeid.
Füsioloogia on teadus elusorganismide talitlusest. Anatoomia jaguneb: 1. A) Süstemaatiline anatoomia – käsitleb elundite kuju, struktuuri ja paiknemist elundsüsteemide kaupa. B) Tomograafiline ehk kirurgiline anatoomia – käsitleb elundeid mitte elundsüsteemide, vaid kehapiirkondade kaupa. Uurides elundite asetust ja omavahelisi suhteid. 2. A) Mikroanatoomia – käsitleb mikroskoopilisi struktuure – eraldi distsipliinid on histoloogia ja rakubioloogia. B) Plastiline anatoomia – anatoomia kunstnikele, käsitleb keha välisvormi ja selle muutumist seoses keha asendi ja liigutustega ning keha proportsioone. 3. A) Dünaamiline anatoomia – tegeleb peamiselt liikumisaparaadiga, selgitab inimeste liigutuste seaduspärasusi. B) Normaalne ja patoloogiline anatoomia – terve organismi/organi vs. organismi/organi haiguslike muutuste uurimine.
11. Sidekudede morfoloogiline ja funktsionaalne klassifikatsioon Morfoloogiline klassifikatsioon: 1. veri ja lümf 2. sidekude kitsamas mõistes (kiudsidekude, eriomadustega sidekude) 3. skeletikoed (kõhrkude ja luukude) Funktsionaalne klassifikatsioon: 1. Side- ja troofilise ja kaitsefunktsiooniga koed - veri, lümf, kohevad sidekoed, eriomadustega sidekude; 2. Mehaanilise funktsiooniga tugikoed ja skeletikoed: tihe sidekude, kõhrkude ja luukude. 12. Veri sidekoe erivormina Sanguis on läbipaistmatu punane vedel sidekoe liik. Koosneb plasmast – rakkudevaheline vedel aine – ja temas ringlevatest vormelementidest - vererakkudest: punastest verelibledest (erütrotsüütidid), valgetest verelibledest (leukotsüüdid) ja vereliistakutest (trombotsüüdid). Veri ringleb veresoontes ning tema vormelemendid hõljuvad vereplasmas. Vereplasma hulk moodustab 60% ja vormelementide hulk 40% veremahust
TSÜTOLOOGIA KONSPEKT HISTOLOOGILISTE PREPARAATIDE VALMISTAMISE PÕHIETAPID Histoloogia uurimisobjektiks on inimese või katselooma organismi koed ja organid – selleks, et kude oleks võimalik valgusmikroskoobiga uurida, tuleb võetud proove töödelda ja sisestada Materjali võtmine – proov ei tohi olla liiga suur, sobiv suurus on 1x1cm, proovi lõigatakse skalpelli või žiletiga Fikseerimine – eesmärgiks on säilitada koed võimalikult elupuhuses seisundis, selleks kasutatakse nii liht- kui
Kõik kommentaarid