Anatoomia ja Fu�sioloogia 2022 - Kordamisteemad Vahetest I jaoks (0)

Anatoomia ja Füsioloogia (YTM0021) 2022  Kordamisteemad I vahetesti jaok Anatoomilised tasandid, orientiirid, homeöstaas Anatoomia on õpetus organismi ehitusest. Füsioloogia on teadus 
elusorganismide talitlusest.  Anatoomia jaguneb:  1. A) Süstemaatiline anatoomia – käsitleb elundite kuju, struktuuri  ja paiknemist elundsüsteemide kaupa. 
B) Tomograafiline ehk kirurgiline anatoomia – käsitleb  elundeid mitte elundsüsteemide, vaid kehapiirkondade kaupa. 
Uurides elundite asetust ja omavahelisi suhteid.  2. A) Mikroanatoomia – käsitleb mikroskoopilisi struktuure – eraldi  distsipliinid on histoloogia ja rakubioloogia. 
B) Plastiline anatoomia – anatoomia kunstnikele, käsitleb keha 
välisvormi ja selle muutumist seoses keha asendi ja liigutustega 
ning keha proportsioone.  3. A) Dünaamiline anatoomia – tegeleb peamiselt  liikumisaparaadiga, selgitab inimeste liigutuste seaduspärasusi. 
B) Normaalne ja patoloogiline anatoomia – terve 
organismi/organi vs. organismi/organi haiguslike muutuste 
uurimine. 
C) Tüüpanatoomia – uurib elundite põhitüüpea ja varieeruvust.  4. A) Ealine anatoomia – uurib organismi ehituse ja organite  omavaheliste suhete ealist muutumist. 
B) Võrdlev anatoomia ja paleontoloogia – selgitavad 
evolutsioonilist põlvnemist.  1) Võrdlev anatoomia – uurib võrdleval meetodil  loomorganismide ehitust, kuju ja põlvnemist: vastandades ja 
võrreldes erinevaid loomaliike, selgitatakse nendevahelisi 
sugulussidemeid ja organismide evolutsioonilist kujunemisprotsessi. 2) Paleontoloogia – uurib varasematel ajastutel elanud  organismide ehitust ja aitab lahendada põlvnemisega seotud 
hüpoteese.  3) Embrüoloogia – ontogeneetilise arengu sünnieelse osa  uurimine.  Anatoomia uurimissuunad:  1. Kirjeldav ehk deskriptiivne – vanim suund 
2. Talituslik ehk funktsionaalne – struktuure uuritakse seoses  talitlusega, väliskeskkonnaga, sotsiaalsete faktoritega.  3. Arenguline – A) fülogeneetiline – toetub võrdlevale anatoomiale  ja paleontoloogiale


B) ontogeneetiline – kasutab embrüoloogia, ealise anatoomise, 
gerontoloogia jne andmeid.  4. Rakenduslik ehk kliiniline – struktuure uuritakse vastavalt  kliinilise meditsiini vajadustele 5. Eksperimentaalne – täiendab eelnevaid suundi  Anatoomilised orientiirid:  1. Frontaaltelg – vasakult paremale (painutus ja sirutus)
2. Sagitaaltelg – eest taha (eemaldamine ja lähendamine)
3. Vertikaaltelg – ülevalt alla (pöörlemine ümber oma telje) Anatoomilised tasapinnad:  1. Sagitaaltasapind – jagab keha vertikaalselt eest taha, paremaks ja  vasakuks pooleks 2. Horisontaaltasapind – läbib keha horisontaalselt ja jagab selle  ülemiseks ja alumiseks osaks 3. Frontaaltasapind – läbi keha vertikaalselt, jagab keha kaheks osaks  kõhtmine ja selgmine Homöostaasi mõiste – on organismide võime säilitada neis 
toimuvate protsesside tasakaalu, vältida süsteemide põhiomaduste 
eluohtlikke kõrvalekaldeid ja kohaneda ümbritsevate tingimustega, 
et tagada eluks vajalik sisekeskkonna suhteline püsivus. (nt vere pH
normaalselt 7,34-7,45; NaCl kontsentratsioon 0,9%, pulss 60-90 
jne). Homöostaas vahendab rakkudevahelist kommunikatsiooni.  Homöostaas on essentsiaalne tervise ja elu säilitamiseks – 
füsioloogiliste muutujate õiges vahemikes hoidmine; homöostaasi 
rikked on haigused.  (Elusorganismid dünaamilises tasakaalus ümbritseva ruumiga ehk 
püsiseisundis, mis saavutatakse erinevate funktsioonide 
koordineerimise ja reguleerimisega:  1) Vaja hoida teatud struktuure ja funktsioone suhteliselt  muutumatutena 2) Samas tuleb olukorrale vastavalt paljusid sisemisi ja väliseid  näitjajaid muuta (nt südame löögisageduse tõus vastuseks 
koormusele) Muutusi võivad esile kutsuda:  1) Organismi seisundid (füüsiline aktiivsus, toitumine) 
2) Välised tingimusel ja bioloogilised rütmid (nt väliskeskkonna temp.  muutus jne) Organism on väliskeskkonnaga seotud: 


1) Ainevahetuse kaudu
2) Energiavahetuse kaudu
3) Informatsioonivahetuse kaudu) Refleks – on organismi sihipärane kohastumisreaktsioon, mis 
toimub refleksikaare kaudu vastuseks sise- või väliskeskkonnast 
pärinevatele ärritajatele. See avaldub elundi, elundsüsteemi või 
kogu organismi talitluse muutuseks ning refleksi anatoomiliseks 
substraadiks on refleksikaar.  Refleksikaare moodustavad:   Sensor ehk retseptor  Aferentne juhtetee (sensoorne neuron)  Refleksikeskus (kesknärvisüsteem)  Eferentne juhttee (motoneuron)  Efekorelund (lihas) Regulatsioon negatiivne tagasiside – avaldub selles, et 
reguleeritava suuruse tõus või langus kutsub esile reguleeritava 
süsteemi vastuse, mis muudab või püüab muuta reguleeritava 


suuruse tegelikku väärtust esialgsele nihkele vastupidises suunas 
nii, et see erineks võimalikult vähe reguleeritava suuruse etteantud 
väärtusest. See tagab süsteemi stabiilsuse. (nt kehatemperatuur 
tõuseb üle 37C, närvirakud nahas ja ajus tunnetavad seda, 
temperatuuri reguleerimise keskus ajus reageerib ja higinäärmed 
üle terve keha hakkavad tööle; või 2 näide külmaga – 
kehatemperatuur kukub ja tekivad külmavärinad).  Regulatsioon positiivne tagasiside – avaldub selles, et 
reguleeritava suuruse tõus või langus kutsub esile reguleeritava 
süsteemi vastuse, mis muudab või püüab muuta reguleeritavat 
suurust esialgse nihkega samas suunas; see viib süsteemi 
tasakaalust välja. Sageli on see vajalik kiire vastuse saamiseks, eriti 
reguleerimise alguses. Reguleeritava suuruse ülemäärase muutuse 
vältimiseks tuleb positiivse tagasiside ahel reguleerimise teatud 
etapil kas reguleerimiskontuurist endast või väljaspoolt tuleva 
mõjutusega katkestada. (nt sünnitamine – loode liigub sünnituseks 
sobilikku asendisse ja venitusretseptorid tunnetavad seda, info 
liigub närvirakkude kaudu ajju, kust tuleb signaal, et laps hakkab 
sündima ja kokkutõmmete tugevus ja tihedus kasvab; või 2 näide 
vere hüübimine – tekib vigastus mille tagajärjel hakkab verd 
jooksma, ratkised rakud eritavad keemilist signaali et meelitada ligi 
ja aktiveerida trombotsüüde, trombotsüüdid hakkavad kogunema 
vigastuse kohta ja eritavad samuti keemilist signaali, mis omakorda 
meelitab ligi ja aktiveerib neid veel, see tsükkel toimub kuni 
vigastunud koht on täielikult suletud).  Anatoomia uurimismetoodika surnukeha uurimiseks:  1. Antropomeetria – uurib inimkeha ja selle üksikosade kuju  mõõtmise teel.  2. Prepareerimismeetod (vanim meetod surnukeha uurimisel) –  kudede lahtilõikamine terariista abil. Eesmärgiga eemaldada meid 
huvitav objekt ümbritsevatest kudedest; lihaste närvide ja 
veresoonte prepareerimisel jälgitakse nende kulgu, kinnitust ja 
hargnemist 3. Pirogovi külmutuslõikude meetod (elundite topograafiliste  vahekordade uurimiseks) – kudede ja elundite tihendamiseks ja 
fikseerimiseks surnukeha külmutatakse; uuritavatest osadest 
valmistatakse mitmesugustes tasapindades lõigud; lõikude seeriast 
tehakse joonised ja fotod, mis peegeldavad kehaosade topograafilisi
vahekordi.  4. Matseerimismeetod (luupreparaatide valmistamiseks) – luudelt  eemaldatakse pehmed koed, nende lõplikuks lagundamiseks 
leotatakse luid soojas vees ja töödeldakse bakterite, ensüümide ja 
kemikaalidega; luud rasvatustatakse, pleegitatakse ja 
kuivendatakse. 


5. Süstimismeetod – vere- ja lümfisoonte uurimiseks; viiakse  mitmesuguseid aineid veresoontesse, juhadesse, õõneselunditesse, 
selliselt saab määrata õõneselundite mahtu, kuju, ulatust, elundite 
omavahelisi suhteid, projektsiooni skeletile ja nahapinnale.  6. Söövitusmeetod – õõneselundite uurimiseks juhul, kus  preparatsioon ei anna hoid tulemusi; õõneselundid täidetakse 
massiga (nt vaha, kergesti sulavad metallid jne), täidetud elundid 
asetatakse söövitavatesse ainetesse (kont. Leelised, happed), need 
hävitavad elundi orgaanilise aine ja saadakse üünte jäljendid, need 
peegeldavad elundite kuju, hargnemisviisi ja topograafilisi suhteid 7. Värvimismeetod – teatud kudede/elundite osade (nt  närvisüsteemide tuumade) paremaks esiletoomiseks värvitakse 
kudesid valivalt värvivate värvidega (nt hõbedasoolad).  8. Perlutsidatsioon ehk injitseeritud elundite läbipaistvaks  muutmise meetod – põhineb kudede valguse murdumisnäitaja 
lähendamisel vedeliku murdumisnäitajale, millesse koed 
asetatakse, uuritav elund veetustatakse (nt alkoholiga) ja 
asetatakse läbipaistvaks tegevasse keskkonda, mille 
murdumisnäitaja on lähedane elundi murdumisnäitajale, töötluse 
tulemusena muutuvad elundid läbipaistvaks ja injitseeritud 
süsteemid neid nähtavaks (tänapäeva olulisim on konnektoomikas). 9. Plastinatsioon – uurimaid konserveerimismeetodeid, rakkudes  olev vesi ja rasvad asendatakse polümeersete kunstmaterjalidega, 
on võimalik saada vastupidavaid preparaate, mis sarnanevad väga 
ehtsate elunditega, elundite pealispind ja struktuurid säilivad 
muutumatult, laialdaselt kasutusel anatoomia ja patoanatoomisa 
populariseerimisel.  10.Lahang – kehaelundite surmajärgne kirurgiline uuring, viiakse läbi  võimalikult ruttu pärast surma. A) kliiniline lahang – 
surmapõhjuse selgitamiseks ja surmaga lõppenud haiguste korral. 
B) kohtumeditsiini lahang – kui surmaga võidakse seostada 
kuritegu, õnnetust, enesetappu, mürgistust, kutsehaigust või 
ravimenetlust jm. 
Lahangu 3 etappi: 
1) Väline vaatlus – naha värv, koolnulaigud, vigastused, surnule  omaste tunnuste (nt tätoveeringud) dokumenteerimine 2) Organite vaatlus(kirjeldus (tavalahangul siseorganid + sageli  aju) 3) Eemaldatud koetükkide histoloogiline analüüs Anatoomia uurimismetoodika elusa inimese puhul:  1. Somatoskoopia – keha välisvaatlus (näoilme, vaod, kurrud, naha  värvus jm) 2. Palpatsioon ehk kompimine – saab kindlaks teha naha all  asetsevaid tihkemaid moodustisi ja selgitada nende asendit ja kuju 
(luud, kõõlused, kõri osad jne).


3. Perkussioon ehk koputus – kõlatooni muutuse järgi võimaldab  kindlaks teha rinna- ja kõhuõõne elundite (kopsud, süda, maks, 
põrn) asetust, suurust ja piiride muutmist.  4. Endoskoopia – spetsiaalse instrumendi abil vaadeldakse  kehaõõnte ja õõneselundite sisepinda (nt haavandite, kasvajate 
tuvastamiseks), peenikene sond viiakse suu ja söögitoru kaudu 
patsiendi makku, sondi sees on kaabel, mille ühes otsas on lääts, 
videokaamera ja teises arvuti, endoskoopia aparaadiga saab lisaks 
vaatlusele võrra proovitükke, eemaldada võõrkehi, väikeseid 
kasvajaid ja sulgeda verejookse, süstida ravimeid.  5. Röntgenoloogiline uurimine – röntgenikiirguse läbivus  mitmesugustest ainetest sõltub aine aatommassist, tihedusest ja 
läbitavast keha paksusest, kudede erineva röntgenkiirguselise 
läbitavuse tõttu tekivad ekraanil või röntgenfilmil varikujutised. 
Siluettide saamiseks röntgenkiiri kiiresti läbilaskvatest elunditest 
viiakse neisse kontrastaineid, nt õhku või suure aatommassiga 
aineid – see teeb nähtavaks seedetrakti, liigeste, veresoonte, 
kusejuhade, munajuhade jt õõneselundite silueti. (3D arendus on 
kompuutertomograafia) 6. Magnetresonantstomograafia (MRT) – kõigepealt tekib MRT  magneti tekitatud püsimagnetväljas olek kus vastavate aatomite 
magnetväljad orienteerivad end välise magnetväljaga samas sihis, 
seejärel rakendatakse püsimagnetväljaga risti olevas tasandis 
raadiosageduslikke impulsse ja toimub nö ergastus, 
ergastusimpulsside lõppedes liigub tagasi algsesse tasakaalulisse 
olekusse, mille käigus kiirgavad nad teatud raadiosagedusliku 
energiat, mida patsiendi ümber mähitud poolid registreerivad, neid 
signaale töötleb arvuti, mis genereerib vastava koe detailse 
kujutise; võimalik on kõiki pehmeid kudesid visualiseerida. MRT- l on
väga lai kasutusala ja on ohutum kui röntgenradioloogia. 
Funktsionaalne MRT – erinevate kognitiivsete protsesside 
neutraalsete substraatide tuvastamine ja diagnostika.  7. Positronemissiiooni tomograafia (PET) – piltkujutise saamiseks  süstitakse patsiendile väike kogus radioaktiivset märkainet, mille 
imendumisel organismi tekib väga täpne pilt, mis võimaldab 
hinnata raku ainevahetuse tasemel kudede eluprotsesse, eriti 
haiguskolletes. Sama uuringu käigus teostatakse patsiendile 
kompuutertomograafia (KT) uuring, millest saadav anatoomiline 
kujutis liidetakse PET kujutisega. Kasutatakse kasvajate 
diagnoosimiseks, leviku hindamiseks, ravitulemuste hindamiseks, 
lisaks aju ainevahetuslike häirete diagnoosimiseks (nt Alzheimeri 
tõbi) ja keeruliste põletikuhaiguste täpsemaks diagnostikaks.  Epiteelkude Millised on põhikoed?


 Epiteelkoed – maos, nahas, neerudes  Närvikude  Sidekoed – luukude, veri  Lihaskoed – silelihaskude, vöötlihaskude, südamelihaskude Kudede histoloogilise töötlemise etapid:  1. Fikseerimine – materjali konserveerimine valke ja nukleiinhappeid  ristsiduvate kemikaalide lahuse abil (takistab valkude surmajärgset 
lagunemist) 2. Koeproovi pesemine ja dehüdratsioon - materjali pestakse voolavas  või sagedasti vahetatavas vees et eemaldada materjalist fiksaator 3. Koeproovi sisestamine ehk viimine tahkesse keskkonda (nt parafiini  või želatiini) 4. Preparaadist mikrotoomi abil õhukeste lõikude lõikamine
5. Lõikude deparafineerimine – parafiini eemaldamine võimaldamaks  lõikude värvimist 6. Värvimine – teineteisele lähedalseisvate koe/raku struktuuride  kontrasti tõstmine (tuumad sinakad, tsütoplasma roosakas) Epiteelkoe omadused/ ehitus:  Rakuline ehitus – rakud tihedalt üksteise kõrval  Polaarsus ja kinnitumine – välispinnale/õõnsusele avatud 
apikaalne pind (ripsmed), basaalmembraanile kinnitunud pool ehk 
basaalne pind  Avaskulaarsus – ei sisalda veresooni  Rakud paigutunud lehtedena – koosnevad ühest või enamast 
rakureast  Regeneratsioon – rakke uuendatakse pidevalt jagunemise teel, 
võimaldab kudet kiiresti paraneda kahjustuste järgselt Epiteelkoe funktsioonid:  Füüsilise barjääri/kaitse võimaldamine – asudes keha välis- ja 
sisepindadel (mehhaanilise vigastuse, külma/kuuma eest)  Kontrollib ainete läbitavust + ainevahetust keskkonnaga (nt 
peensool – ainete imendumine, neerutorukeste epiteel – jääkainete 
eritamine)  Välisärritustele vastuvõtjana toimimine  Sekretoorne funktsioon – toodab nõresid: piima imetajatel, eritab
higi, vaha, rasu jne  Võimaldab tunnetust - närvilõpmete/tajuorganite abil 
(mehhaaniline, temperatuur jne)


Epiteelkoed katavad organismi sise- või välispindu. Epiteelkoerakud 
on rihedalt üksteise kõrval. Rakkude kuju järgi jagunevad lame-, 
kuup- ja silinderepiteeliks. Epiteelrakud on eraldatud sidekoest 
epiteelrakkude poolt toodetud basaalmembraaniga. 
Kaitsefunktsioon on mitmerealisel epiteelil. Aine- ja gaasivahetuse 
võimaldavad üherealine lame- või kuupepiteel. Näärmefunktsioon 
on spetsialiseerunud epiteelil – näärmeepiteelil. Epiteelkoel on kiire 
regeneratsioonivõime.  Epiteelraku ehitus ja apikaal-basaalne polaarsus:   Ripsmed (cilia) – membraani mikroskoopilised väljasopistused, mida
toestavad mikrotuubulid, liigutavad lima jt sekreteeritavaid 
vedelikke  Viburid (microvilli/mikrovillus) – membraani väljasopistised, mida 
seest toestab aktiinist tsütoskelett, suurendavad soolestiku 
umenduvat pindala  Apikaalne pind   Golgi aparaat  Tuum (nucleus)  Mitokonder  Basaallamin  Basolateraalsed pinnad Epiteelirakkudes on organellid ja membraanseoselised valgud 
polariseeritult jaotatud basaalsete ja apikaalsete rakupindade vahel 
(nt kui esinevad ripsmed või viburid, on need apikaalsel poolel (kas 
väliskeskkonnale või organi õõnsusele või valendikule – lumen’ile  – 
avanev pind) Basaalne, basolateraalne  -basaalmembraanile kinnituv epiteelraku 
pool Apikaalne – vlispinnale või valendikule avanev epiteelraku pool


(Ripsmed - liiguvad rütmiliselt ja kooskõlastatult ning liigutavad lima
jt teatud epiteeli poolt sekreteeritavaid vedelikke. Nt hingetorus 
(trahhees) liiguvad limasse sattunud osakesed ülespoole, satuvad 
neelu ja sealt neelatakse limaga alla. Nina epiteelis paiknevad 
ripsme suunavad võõrosakesed allapoole, samuti neelu, kust need 
jõuvad seedetrakti – seal kahjutustatakse maohappe poolt. ) Epiteelrakkude spetsialiseerunud struktuurid:  Mikrohatud – imendumiseks ja sekretsiooniks  Stereotsiiliad – pikemad mikrohatud (nt sisekõrvas, 
seemnejuhades)  Ripsepiteel – rakkude välispinnal asuvad ripsmed, esineb peaaegu 
kõigis loomarühmades ja etendab tähtsat osa liikumises, toitumises,
hingamises ja eritamises Epiteelrakkude vahelised ühendused ja basaalmembraan: 1. Tiheliidus – ühendab kõrvutiasuvad epiteelrakud nii, et rakkude  vahele ei jää rahuvaheainet; võimaldavad epiteelrakkudel luua 
selektiivset barjääri.  2. Ankurluudus – hulka kuuluvad mitmed rakkudevahelised  ühendused, mis stabiliseerivad epiteelkude; asuvad epiteelrakkude 
lateraalsel ja basaalsel pinnal, kus loovad tugevad ja samas 
paidlikud ühendused.  a) Desmosoomid – esinevad laikudena rakkude  membraanidel; väga tugevad sidusused b) Hemidesmosoomid – seovad basaalraku integriinide  vahendusel basaalmembraanile (laminiidile ja 
kollageenile) c) Adherents-liidused 3. Augliidused – moodustavad rakkudevahelise ühenduse, kus  naaberrakkude tsütoplasma on ühenduses ja madalamolekulaarsed 
ained ning ioonid saavad rakkude vahel liikuda; võimaldab rakkude 
elektrilist ja metaboolset haakumist.  Rakkudevahelised ühendused võimaldavad rakkude tugevat ja 
tihedat kinnitumist.  Kinnitumine basaalmembraanile:  1. Lamina lucida – elektronhõre, heledam valkude kiht, mis tekitab  valkude jt suurte molekulide läbilaskmist takistava barjääri 2. Lamina densa – elektrontihe sidekude, mis paikneb l. lucida’st  allpool ja annab basaalmembraanile tugevuse.  Epiteeli säilitamine ja uuendamine toimub pidevalt. 


Epiteelkoe rakkude ja tuumade kuju:   Lameepiteel – õhukesed ja lamedad rakud, kokkuvajutatud 
tuumad  Kuupepiteel – kuubikujulised rakud, keskel asuvad ümarad 
tuumad  Silinderepiteel – rakkude pikkud(kõrgus) suurem kui Laius, tuuma 
basaalse osa lähedal  Üleminekuepiteel – erinevate mõõtmetega (kõrguse-laiuse 
suhtega) rakud, tuumad laiali hajutatud Epiteelrakkude liigitused:   Vastavalt rakukihtide/ridade arvule – ühekihiline ja mitmekihiline  Vastavalt rakkude kujule – lame-, kuup- ja silinderepiteel  Vastavalt ülesandele – katte-, näärme-, tundeepiteel jne.  Vastavalt rakukihtide/ridade arvule:  1. Üherealine epiteel – vähendab eri kudede vahelist hõõrdumist,  kontrollib veresoonte läbilaskvust, osaleb imendumisel ja 
sekretsioonil  Lameepiteel – endoteel, kõhukelme epiteel, südamepauna 
epiteel, rinnakelme epiteel (funktsioon: barjäär läbi mille 
gaasid ja vedelikud saavad vahetuda)  Kuupepiteel – kilpnäärme epiteel, munasarja epiteel, 
neerutorukesed, bronhioolid, näärmejuhad, maksarakud 
(funktsioonid: barjäär, imendumine, kanaleid läbiva 
sekreedi juhtimine õõntesse/naha pinnale, sekretsioon)  Silinderepiteel – sooleepiteel, sapipõis, magu, peensool ja 
jämesool, munajuha, emakas (funktsioon: osaleb ainete 
imendumises ja sekretsioonis)  Pseudoüherealine silinderepiteel – ninaõõne, kusiti, 
ülemise hingamisteed (funktsioon: sekreteerib lima ja 
liigutab seda edasi)  2. Mitmerealine epiteel – maikneb seal, kus on vaja eelkõige  vastupidavust (seedekanal, nahk, tupp jne)  Keratiniseerunud lameepiteel – epiderm (naha pind) 
(funktsioon: kaitse mehhaaniliste ärritajate ja 
mikroorganismide vastu, hoiab ära vedeliku kao naha 
kaudu)  Mittekeratiniseerunud lameepiteel – suu, söögitoru, neel, 
tupp, anaalkanal (funktsioon: kaitse ja barjäär hõõrdumise,
patogeenide ja kemikaalide vastu)  Kuupepiteel – higinäärmed, arenevad munafolliikulid 
(funktsioon: kaitse, sekretsioon, imendumine)  Ülemineku ehk transitoorne epiteel – põis, kusejuha, kusiti,
neeruvaagen (funktsioon: lubab venitust ja 


kokkutõmbumist vastuseks vedeliku (uriini) hulga 
muutumisele)  Silinderepiteel – silmalau sidekest/sarvkest, kõri 
(funktsioon: kaitse, imendumine, sekretsioon)  Pseudomitmerealine silinderepiteel – hingetoru, bronhide 
ja ninaõõne ripsepiteel (funktsioon: lima liigutamine, tolmu
ja võõrkehade sissetundi vastutoime) Näärmeepiteeli klassifikatsioon:  1. Näärme struktuuri järgi
2. Eritise tüübi järgi
3. Eritise viisi järgi Näärmeepiteeli funktsioonid:   Kaitsvate nõrede tootmine  Seedeensüümid  Hormoonide süntees ja eritamine Näärmete tüübid:  1. Seroosnäärmed – eritavad väheviskoosseid valgurikkaid  (vesiseid) sekreete, milles on palju ensüüme 2. Mukoosseed ehk limanäärmed – eritavad glükoproteiine, mis  absorbeerivad vett moodustamaks viskoosset limarohket 
nääret 3. Segatüüpi eksokriinsed näärmed – sisaldav nii seroosseid kui  mukoosseid eritisi 4. Endokriinsed näärmed – eritavad hormoone otse  kudedevahelisse vedelikesse ja sealt edasi verre ja lümfidesse
(hormoonid mõjutavad vaid neid kudesid, kus on antud 
hormooni retseptorid) 5. Eksokriinsed näärmed – eritised läbi viimajuhade epiteeli  pinnale  Lihtsamad eksokriinsed näärmed  Karirakud – peamised lima eritajad limaskestades Ekso- ja endokriinsete näärmete arend algab ühtmoodi, kuid lõpus 
arenevad need erinevalt kui eksokriinsel näärmel kujuneb 
sekretoorne osa viimajuha otsa kuid endokriinsel näärmel viimajuha 
kaob ja nääre jaguneb kaheks nii et mõlemal osal on oma kapillaarid
ja sekretoorne osa.  Eksokriinsete näärmete klassifikatsioon struktuuriliselt:  1. Tubuloosne – näärmete lõpposa on toruja kujuga (nt mao- ja  soolenäärmed nind hinäärmed) 2. Atsinoosne – näärmetel on lõpposade väliskuju põisjas, kuid  sisemiselt on väga kitsas valendik (nt pankreases)


3. Alveolaarne – näärmetel on lõpposa väliskuju samuti põisjas,  kuid valendik on väga avar (nt piimanääre) 4. Mõnede näärmete juures võivad omavahel kombineeruda  erineva kujuga lõpposad.  Lisaks jagunevad eksokriinsed näärmed struktuuri alusel veel liht- ja
liitnäärmeteks.   Lihtsad tubuloossed näärmed (nt peensooles)  Lihtsad keerdunud tubuloossed näärmed (nt higinäärmed)  Lihtsad hargnenud tubuloossed näärmed (nt söögitoru)  Lihtsad alveolaatsed/atsinaarsed näärmed (ei leidu täiskasvanu 
organismis, on lihtsate hargnenud tubuloossete näärmete 
arenguetapp)  Lihtsad hargnenud alveolaarsed näärmed (nt rasunäärmed nahas)  Tubuloossed liitnäärmed (nt maonäärmed)  Alveolaarsed liitnäärmed (nt piimanäärmed)  Tubuloalveolaarsed liitnäärmed (nt süljenäärmed) Näärmete klassifikatsioon sekreteerimise viisi järgi_  1. Merokriinne sekreteerimine – väljutatakse näärmerakkude  poolt toodetud komponente näärmeraku pimmale 
eksotsütoosi teel, levinuim näärmete sekreteerimise tüüp (nt 
higinäärmed) 2. Apokriinne sekreteerimine – väljutatakse ka osa tsütoplasmat, sekreet väljutatakse raku apikaalsele pinnale, mille järel 
näärmerakk kasvab ja taastub enne kui saab uuesti näärme 
komponente väljutada(nt piimanäärmete piim) 3. Holokriinne sekreteerimine – hõlmab kogu rakku, mis täitub  vesiikulitega ja lõhkeb (rakk hävib), rakujäänused on sekreedi 
osa, millest arenevad uued näärmerakud (nt rasunäärmed) Sidekude Sidekudede klassifikatsioon:  1. Pärissidekude – kiududest koosnev maatriks (kohevad või  tihedad kiud) 2. Vedelsidekude – vedelikuline maatriks (veri ja lümf)
3. Tugikude – geeljas või tahke maatriks (kõhr ja luu)


Sidekoe funktsioonid:  Organismi toeskeleti moodustamine  Vedelike ja neis lahustunud toit- ja jääkainete transport  Organite kaitse  Teiste kudede toestamine, ümbritsemine ja ühendamine tervikuks  Epiteelkoe ühendamine lihaskiududega  Eneriga varu  Organismi kaitse mikroorganismide eest  Teatud vigastuste parandamine Sidekoe komponendid: 1. Spetsialiseerunud rakud 
2. Maatriks   Valgufiibrid: kollageenikiud, retikulaarkiud, elastsed 
kiud  Põhiaine  Ekstratsellulaarne maatriks (ECM) koosneb:   Põhiaine  Elastne kiud (sidekude)  Kollageenne kiud (sidekude)  Retikulaarne kiud (sidekude) Amorfne põhiaine:   Ümbritseb rakke ja kiude – täidab kolloidse substantsina kõik 
vaheruumid sidekoes, sisaldab kõiki ECM komponente v.a kiudjad 
molekulid (kollageen ja elastiin)  Põhiaine vahendusel toimub ainete vahetus vere ja organite 
parenhüümrakkude, aga ka vere ning sidekoerakkude vahel


 Rakud kasutavad seda toestajana, veevaruna, et sinna seonduda ja 
rakkudevahelise suhtlemise keskkonnana  Võimaldab ka üksteise suhtes liikumisel nihkuvate kollageenifiibrite 
lubrikatsiooni Peamised põhiaine koostisosad on:   Vesi  Glükoosaminoglükaanid  Proteoglükaanid, millele on seotud glükoosaminoglükaanid  glükoproteiinid Kollageenseid kiude moodustab valk kollageen, need on väga 
tõmbetugevad ja vähe venitatavad. Kiud on ebamäärase pikkusega
ja erineva jämedusega väätjad struktuurid, mis keetmisel 
liimistuvad. Kollageeni kiud – fibrillid – mikrofibrillid – 
tropokollageeni molekulid – kolm polüpeptiidahelat – sisaldavad 
rohkelt glütsiini, hüdroksüproliini ja hüdroksülüsiini.  Elastsed kiud koosnevad põhiliselt elastiinist, on ebaühtlase 
diameetriga hargnevad ja omavahel sulanduvad niitjad struktuurid.
Mehhaaniline vastupidavus on märgatavalt väiksem kui 
kollageensetel kiududel, kuid nad on tugevasti venitatavad 
pikeneva jõu rakendamisel, selle lakkamisel aga lühenevad. 
Elastsed kiud – elastiini molekulid – sünteesitakse fibroblastidest – 
kiud moodustuvad elastiin+fibrilliin – kiu ümber mikrofibrillid - 
keskel amorfne aine.  Retikulaarkiud on kollageensetest kiududest peenemad, hapete 
ja aluste ning seedeensüümide suhtes suurema resistentsusega. 
Valkaineks on kollageen. Retikulaarkiud – fibrillid (kollageensete 
kiududega sama perioodilisus).  Argürofiilsed kiud ilmestuvad hästi hõbeimpregnatsioonil. 
Esinevad laialdaselt võrgustikuna:   Retikulaarses sidekoes  Hambapulbis  Limaskestades  Epiteeli ja sidekoe piiril  Vöötlihaskudede, rasvarakkude, verekapillaaride jt struktuuride 
ümber Glükoosaminoglükaanid ja proteoglpkaanid – fibroblastid 
sünteesivad sidekoe põhiaine glükoosaminoglükaane, mis 
komplekseerudes valkudega moodustavad proteoglükaane. 


Sidekoe peamised rakutüübid: (sh fibroblastid, makrofaagid, 
adipotsüüdid jne). 1. Fibroblastid – lamedad rakud, mis osalevad sidekoekiudude  ja põhiaine moodustumisel. Ebakorrapärase kujuga rakud 
omavad lühikesi ja jämedaid jätkeid, tuum on piklik, avarad 
GER tsisternid ja hästiarenenud Golgi kompleks.  2. Fibrotsüüdid – küpsed saledad rakud lamestunud kujuga,  peenemad jätked, vähemaktiivsed.  3. Adipotsüüdid (rasvarakud) – neutraalse rasvatilgaga  täitunud kerajad rakud. Rakutuum on lamenenud, tuuma 
ümbritsev pisut paksem tsütoplasmakiht sisaldab põhilisi 
organelle. Rasvarakud paiknevad hajali üle keha kohevas 
sidekoes. Kohtades kus hakkavad rasvarakud domineerima, 
seda koetüüpi nimetatakse rasvkoeks. Peamiselt on valge 
rasvkude, pruun esinev vastsündinul mõned piirkonnas ja 
asendub hiljem valgega.  4. Makrofaagid – kudedes asuvad suured valged vererakud,  mis on võimelised veresoontest väljuma ja liikuma 
patogeenide kõrvaldamiseks kudede rakkudevahelisse ruumi.  Erinevad sidekudede tüübid (ehitus, funktsioonid ja asukoht): 1. Retikulaarne sidekude – koosneb kollageensetest  kiududest, mis moodustavad erinevaid rakutüüpe toetava 
võrgustiku, amorfne põhiaine puudub, rakkudevahelisi ruume 
täidab vedelik. Retikulaarkoe kiudude võrgustik toodetakse 
retikulaarrakkude poolt, mis jäävad kiududega seotuks. 
Asuvad maksas, neerudes, vereloomeelundites: luuüdis, 
lümfisõlmedes, põrnas, mao ja soolte limaskestas, 
hambaõõnes. Funktsioon: loob toestavat struktuuri.  2. Tihe vormunud ehk paralleelne sidekude – koosneb  tihedalt pakitud paralleelsetes kimpudes kollageensetest 
kiududest ´Asuvad skeletilihaste ja luude vahel, skeletilihaste
kattena, süvafaatsiates. Funktsioon: loovad tugevaid 
kinnitusi, võimaldavad lihastel luid kaasa tõmmata (liikumine),
vähendavad hõõrdumist lihaste vahel, stabiliseerivad luude 
paiknemist üksteise suhtes.  3. Tihe paralleelkiuline ehk vormunud sidekude –koosneb  peamiselt kollageensetest kiududest, mis on paralleelselt 
orienteeritud ning seetõttu on koel väga suure tõmbetugevus.
Asuvad kõõlustes, ligamentides ja aponeuroosides. 
Funktsioon on tagada lihaste kinnitumine luudele.  4. Tihe sassiskiuline sidekude – koosneb kollageensetest  kiududest, mis on moodustunud tiheda kolmemõõtmelise 
võrgustiku. Asuvad siseorganite kapslites, luid ja kõhresid 
ümbritsevates kudedes, lihaste ja närvide tuppedes ja 


pärisnahas. Funktsioon: annab tugevuse, mis võimaldab 
vastupidavuse eri suundadest avalduvatele jõududele, 
takistavad organite ülevenitamist (nt kusepõis täitumise ajal).  5. Elastne sidekude – koosneb elastsetest kiududest. Asuvad  lülisamba selgroolülide vahel, peenist toestavad ligamendid, 
üleminekuepiteelis, veresoonte seintes. Funktsioon: 
stabiliseerivad selgroolülisid ja peenist, pehmendavad 
põrutusi, võimaldavad organite mõõtmete suurenemist ja 
kokkutõmbumist. 6. Kõhrkude – kõhrerakud paiknevad väikeste rühmadena  lakuunides, sest jagunedes võivad üksteise külge jääda, 
kõhres puudub verevarustus ja sellepärast taastub ka kõhr 
aeglaselt.   Hüaliinkõhr asub     roiete otste ja rinnaku vahel,  sünoviaalliigeste luupinnal, kõris, hingetorus, bronhides
ja osas nina vaheseinast. Funktsioon: annab jäika või 
natukene painduvat tuget, vähendab liigestes 
hõõrdumist.   Elastne kõhr asub     väliskõrvas, kõrikaanes,  kuulmekanalis ja kõris. Funktsioon: on toestada, kuid 
samas lubada välissurvet piisavalt, et taastada oma 
algne kuju peale surve lõppemist.   Fibroosne kõhrkude asub     põlveliigestes,  häbemeluude vahel ja selgroo diskidel. Funktsioon: 
aitab taluda survet, tõkestab kontakti luude vahel, 
limiteerib suhtelist liikumist (nt selgroolülidel üksteise 
suhtes).  7. Rasvkude – koosneb adipotsüüdidest ning kasvab nende  mahu mitte arvu kasvamise arvelt. Rasvkude sekreteerib 
hormoone, mis reguleerivad metabolismi ja energiavarude 
kasutamist/kogumist. Peamine on valge rasvkude, aga pruun 
rasvkude osaleb termoregulatsioonis, kus varurasvasid 
kasutatakse sooja tegemiseks. Asuvad sügaval pärisnahas 
(eriti keha külgedel, tuharatel ja rindadel), vooderdus neerude
ja silmade ümber. Funktsioon: vooderdab/pehmendab 
põrutuste jne eest, isoleerib vähendades soojuskadu, 
energiavarud.  Eri tüüpi membraanid limaskestad ja fastsiad – ehitus ja paiknemine 
ja funktsioonid. Epiteelkude ja sidekude moodustavad koos membraane, mis 
koosnevad epiteliaalsete rakkude kestast ja selle all paiknevast 
sidekoest.  Membraanide tüübid: 


1. Mukoossed membraanid (limaskestad) – katavad välja avanevad kehaõõnsused, on väliskihiks seedetraktis, 
hingamisteedes ja urogenitaalteedes. Limaskestad on 
kaetud limanöörmete poolt toodetud sekreediga. 
Koosnevad valdavalt mitmekihilisest limaskesta epiteelist 
ja selle all paiknevast sidekoelisest limaskesta päriskihist 
ning paiguti ka limaskesta lihaskihist.  2. Seroosmembraanid (serooskestad) – rinna-, südame-  ja kõhukelmeõõne sisepinna kate ja nende organite 
väliskihi kate. Paikneb nendes organites. Koosneb 
sidekoelisest aluskihist ja seda katvast mesoteelist.  3. Sünoviaalmembraanid – vooderdavad liigeseid, nende  õõnsuseid ja toodavad liigesevedelikku. Paiknevad 
liigestel. Koosnevad sünovotsüütidest ja 
sünoviaalvedelikust.  4. Kutanoossed membraanid – katab keha välispinna ehk  moodustavad naha. Paikneb nahas. Koosneb 
keratiniseerunud lameepiteelist.  5. Sidekirmed ehk fastsiad – ühendavad omavahel organid kehas tervikuks.   Pindmised fastsiad – koosnevad kohevast 
sidekoest ja rasvkoest. Asuvad naha ja selle all 
paiknevate organite vahel. Tuntud ka kui nahaalune 
kiht ehk hüpodermis.   Süvafastsiad – loovad tugeva kiulise raamistiku. 
Koosnevad tihedast sidekoerst. Asuvad kapslite, 
kõõluste, sidemete jne peal.   Subseroossed fastsiad – Koosnevad kohevast 
sidekoest. Asuvad seroosmembraanide ja 
süvafastsiate vahel.  Integumentaarsüsteem ehk katteelunkond Integumentaarsüsteemi koostisosad:  1. Kutanoosne membraan  Epidermis ehk marrasnahk: 
-- kaitseb dermist traumade ja kemikaalide eest -- kontrollib naha läbilaskvust -- kaitseb patogeenide sissetungi eest -- sünteesib D-vitamiini -- puute-, rõhu-, valu- ja temp-sensorite  paiknemiskoht
-- patogeenide ja vähkkasvajate vastase  immuunvastuse koordinatsioon  Dermis ehk pärisnahk: 


Papillaar ehk näsakiht – toidab ja toestab epidermist
Retikulaarkiht ehk võrkkiht – 
-- piirab epidermisest läbi tunginud patogeenide  levikut
-- reservlipiidide talletus -- kinnitab naha sidekoele -- sensoorsed retseptorid puudutuse, rõhu, valu,  vibratsiooni ja temperatuuri jaoks
-- veresooned osalevad termoregulatsioonis 2. Naha väljakasvud/seotud struktuurid  Karvafolliikulid – neist saavad juukseb, mis kaitsevad
koljut külma ja kuuma eest; ning karvad, mis 
võimaldavad peent puutetundlikust kehapinnal.  Eksokriinnäärmed  – osalevad soojusregulatsioonis, 
eritavad jääkaineid (higinäärmed), libestavad 
epidermist (rasunäärmed)  Küüned – kaitsevad ja toestavad varvaste- ja 
sõrmeotsi.  + rasunäärmed ja piimanäärmed.  Integumentaarsüsteemi funktsioonid:  Kaitseb organismi füüsiliselt väliskeskkonna eest  Termoregulatsioon  Lipiidide süntees ja varustamine  Eritamine ehk sekretsioon  Vitamiin D3 süntees  Sensoorse info vastuvõtmine (rõhk, puudutus, temperatuurimuutus)  Patogeenide ja vähkkasvajate vastase immuunvastuse 
koordinatsioon Marrasnahk ehk epidermis – ehitus: 1)Marrasnahk ehk epidermis on naha õhuke väliskiht, mis 
kujutab endast mitmekihilist kattekude ehk epiteeli.  2)Marrasnaha pealmise kihi – sarvkihi – rakud on surnud ja täidetud
keratiiniga. Need rakud eralduvad aeg-ajalt ja eemalduvad nahalt 
(nt peanahalt kestenduvad rakud on kõõm). Sarvkiht kaitseb naha 
alumisi kihte kulumise eest.  3)Sarvkihi all on sõmerkiht, mis koosneb sõmeralistest lamedatest 
rakkudest, mis aeglaselt surevad ning nihkuvad ülespoole sarvkihti.  4)Sõmerkihile jätkub kasvukiht, mis jaguneb ogakihiks ja 
basaalkihiks.  5)Ogakiht koosneb elusatest rakkudest, mis liiguvad sõmerkihi 
koosseisu sedasi, kuidas basaalkihis rakud jagunevad. 


6)Marrasnahas paiknevad värvi- ehk pigmendirakud kaitsevad 
organismi liigse päikesekiirguse eest. Karvad ja küüned on 
marrasnaha moodustised.  Epidermise kasv:  Algne basaalkihis asuv rakk keratinotsüüd on tüvirakk, mis jaguneb 
mitoosi teel kaheks tütarrakuks – üks jääb basaalkihti ja teine 
lükatakse läbi epidermiliste kihtide üles naha väliskihi poole 
sarvkihile. Lõpuks kui tüvirakud muutkui jätkavad jagunemist ja 
lükkavad tütarrakke aina kõrgemale, siis kõige ülemine rakk on 
surnud, keratiini täis ning eemaldub lõpuks naha pinnalt.  Epidermise ehk marrasnaha funktsioonid:   Kaitseb dermist ehk pärisnahka traumade ja kemikaalide eest  Kontrollib naha läbilaskvust  Kaitseb patogeenide sissetungi eest  Sünteesib D-vitamiini  Puute-, rõhu-, valu- ja temperatuurisensorite paiknemiskoht  Patogeenide ja vähkkasvajate vastase immuunvastuse 
koordinatsioon Dermis ehk pärisnahk:  1. Papillar ehk näsakiht – toidab ja toestab epidermist
2. Retikulaarkiht ehk võrkkiht –   Piirab epidermisest läbi tunginud patogeenide levikut  Reservlipiidide talletus  Kinnitab naha sidekoele  Sensoorsed retseptorid puudutuse, rõhu, valu, vibratsiooni, 
temperatuuri jaoks  Veresooned osalevad termoregulatsioonis Epidermise rakutüübid ja nende funktsioonid: 1. Keratinotsüüdid (90%) – väga suures osas täidetud kiulise valgu  keratiiniga 2. Langerhansi rakud – dendriitrakud (immuunsüsteem)
3. Melanotsüüdid – pigmendi tootmine
4. Merkeli rakud ehk epiteaalsed taktilised rakud – kergele  puudutusele reageerivad mehhaanoretseptorid.  Melaniini tootmine ja pigmentatsioon: 1. Melaniin sünteesitakse basaalkihis asuvates melanotsüütide  melanosoomides 2. Melanosoom vabaneb keratinotsüüdis või selle läheduses
3. Melanosoom katab pealtpoolt keratinotsüüdi rakutuuma, kaitstes  sedasi DNA’d UV kahjuliku toime eest


Geenid määravad ära inimese nahavärvi kontrollides mis koguses ja
mis tüüpi melaniini sünteesitakse ja kasutatakse epidermises. Lisaks
võivad nahavärvi mõjutada UV kiirgusega kokkupuude, vere maht 
naha kapillaarides, hemoglobiini kogus veres.  Melanotsüüte on heledas ja tumedas nahas ühepalju, kuid tumeda 
nahaga inimese melanotsüütides on palju aktiivsem melaniini 
süntees. Seega mida tumedam on nahavärv, seda rohkem see 
suureneva UV kiirguse mõjul tumedamaks läheb.  Nahavärvi muutused:  1. Pigmendilaigud – on pigmendi kadumine mõnes naha piirkonnas.  Nahk pigemndilaikude kohas sisaldab endiselt melanotsüüte, aga 
mingil põhjusel ei tooda enam pigmenti.  2. Naha hüperpigmentatsioon – elu jooksul kogunenud UV  kiirgusele eksponeerituse mõjust võib mõnes kohas tekkida 
tumedamaid laike (tavapärane vanematele inimestele).  3. Tsüanoos – heledanahalistel inimestel tekib sinakas-lilla nahatoon,  sest:   Kehv vere hapnikuga varustatud (kopsudest alguse saanud 
probleem)  Rohkem hemoglobiini on hapnikuta  Hapnikuvaeselt hemoglobiinilt peegeldunud valguse 
hajumine paistab sinakana Tavaliselt on sõrmeotsad kõige sinakamad, sest seal on suurim verega 
varustatus ja seetõttu ka suurim hapnikuvaese hemoglobiini sisaldus.  4. Kollatõbi – naha kollakaks tõmbumist võivad põhjustada  sapipigmendid. Normaalses olukorras eritatakse sapipigmendid 
maksast sapijuhade kaudu seedetrakti, kus nad liiguvad kehast 
välja. Kui maks on kahjustunud, siis ei suuda maks verest kõiki 
sapipigmente eemaldada ja need satuvad verega mujale 
organismis, sh nahapinnale, andes sellele kollaka värvuse.  5. Sinikad – vigastuse tagajärjel saavad kahjustada veresooned,  erütrotsüüdid pääsevad välja ja ei saa hapnikku, seejärel muutub 
hemoglobiin hapnikuvaeseks ja omandab sinaka värvuse. Hiljem 
erütsotsüüdid hukkuvad, makrofaagid lagundavad hemoglobiini 
pigmendi (heemi) järkjärgult ja tekivad eri värvused (sinisest 
rohekani ja rohekast kollaseni).  Pärisnahk ehk dermis - ehitus ja funkstioonid: Rakud ja rakuvaheaine annavad nahale elastsuse ja venitatavuse.  Pärisnahas on:  1. Higi- ja rasunäärmed – avanevad juha kaudu nahale poorina
2. Hulgaliselt retseptoreid (meeleelundid)
3. Karvad


4. Närvid
5. Veresooned Juuste ja ka teiste karvade juured (karvasibulad) paiknevad pärisnahas 
asuvates karvanääpsudes.  1)Pärisnahk on marrasnaha all paiknev sidekoeline kiht, mis sisaldab 
elastseid kiude ning on seetõttu veniv, painduv ja sitke. 2)Papillaarne 
kiht – näsade ja pupillidega. 3)Retikulaarne     kiht     – kõige paksem osa  nahast. 4)Higinäärmete abil reguleeritakse naha temperatuuri. 5)Karv 
kinnitub karvasibulasse, mis kärvab harva ja sinna toovad toitaineid 
veresooned. Karvasibula külge kinnitub karvapüstitajalihas, mis kokku 
tõmbudes tõstab karva püsti. 6)Karvaliigutajalihas kinnitub 
karvanääpsu ja naha vahele. Kui see lihas kokku tõmbub, siis tõmbub ka 
karvanääps ja karv läheb rohkem püstisesse asendisse (nö kananahk).  Naha üldised funktsioonid:  1. Kaitsefunktsioon – mikroorganismide, dehüdratsiooni, UV kiirguse ja mehhaanilise trauma vastu 2. Tunnetus – valu, temperatuur, surve, puudutus
3. Paindlikkus – võimaldab liikumist ja organismi kasvu ilma  vigastusteta 4. Endokriinne funktsioon – D-vitamiini tootmine
5. Eritus – veri, uurea, ammoonium, kusihape
6. Immuunfunktsioon – mikroorganismide hävitamine
7. Termoregulatsioon – soojuse äraandmine või alalhoidmine Nahas asuvad näärmed (higi, rasu) ja nende funktsioonid; naha 
erituslik funktsioon: Läbi naha vabanetakse mitmesugustest jääkainetest.  Higistamine – nahast vabaneva higi autamine aitab jahutada 
kehatemperatuuri ja hoiab ära ülekuumenemise.  Higinääre koosneb pärisnahas asuvast tihedalt kokkukeerdunud 
torukesest ja viimajuhast, mis avaneb naha pinnal.  Nahal on ka ainevahetuslik funktsioon:   Vesi, soolad ja ainevahetuse jääkproduktid erituvad läbi naha koos 
higiga  Murdeeas aktiviseeruvad seni tegevusetult olnud higinäärmed - 
ekriin- ja apokriinnäärmed.  Rasunäärmed avanevad karvanääpsust – eritavas rasvarikast nõret, mis 
niisutab ja kreemitab nahka, sisaldab ka bakteritsiidseid aineid.  Ekriinnäärmed – võib leida kõikjal naha pinnakihis, avanevad 
nahapinnale iseseisvalt poori kaudu, kitsa õõnsusega. Koosnevad 1) 
epidermise sisese osa viimajuhast 2) dermaalse osa viimajuhast – 
ekriinjuhast ja 3) sekretoorsetest tuubulitest, mis on sügavad dermises või
hüpodermises krussi keerdunud. Eritavad värvitut ja lõhnatut, vesist higi 


ning nende tähtsaim ülesanne on osaleda kehatemperatuuri 
reguleerimises, kontrollida vee, soola ja teiste jääkainete hulka, mis 
nõristub läbi naha pooride.  Apokriinnäärmed – asuvad põhiliselt kaenlaalustes ja genitaalide 
piirkonnas ning nad muutuvad aktiivseks murdeea alguses. Seostatakse 
kehakarvade kasvuga ja teiste murdeeas ilmnevate füüsiliste muutustega.
Avanevad nahapinnale karvanääpsu kaudu, laia õõnsusega. Eritavad 
viskoosset piimataolist higi, mida lagundavad bakterid – tulemuseks on 
erinevad lõhustunud jääkained, mis põhjustavad kehalt erituvaid 
ebameeldivaid lõhnu.  Naha verevarustus ja roll termoregulatsioonis: Nahk säilitab kehatemperatuuri homöostaatilises vahemikus. Nahas on 
hulgaliselt väikeseid veresooni ja kapillaare.  Kutanoosne ehk naha vereringlus koosneb 3-st peamisest veresoonte 
võrgustikust, mis asuvad (seestpoolt väljapoole vaadatuna):  1. Nahaaluses koes ehk hüpodermises
2. Sügaval dermises
3. Pindmiselt kohe epidermise all Epidermises pole veresooni ega otsest verevarustust, seega hapnik ja 
toitained saabuvad difusiooni teel pindmistest kapillaaridest.  Kutanoosset verevoolu kontrollib peamiselt autonoomse närvisüsteemi 
sümpaatiline haru ning selle maht saab variaeeruda rohkem kui 100x. 
Nahk ise ei vaja nii ulatuslikku verevarustust, seega tagab selline võime 
verevoolu reguleerida efektiivse termoregulatsiooni.  Kui ümbritseva keskkonna temperatuur langeb, siis juhitakse ajust 
veresoonte seintesse erutus, mille tulemusena need ahenevad. Kui 
temperatuur tõuseb, siis veresooned laienevad.  Kui kehatemperatuur tõuseb, siis reageerivad sellele nahas asuvad 
termoretseptorid, mis käivitavad negatiivse tagasiside ja saadavad 
informatsiooni ajju, kust liigub signaal naha veresoontes asuvatele 
silelihastele, et toimuks veresoonte laienemine ja higi erituse suurenemine
higinäärmetes. Laienenud veresoontest pääseb soojus organimist 
suuremal hulgal välja ja higi auramine jahutab nahapinda. Kui taastub 
normaalne kehatemperatuur, siis termoregulatsioonikeskus ajus lõpetab 
temperatuuri langetamist võimaldava mehhanismi.  Kui kehatemperatuur langeb, siis reageerivad sellele nahas asuvad 
termoretseptorid, mis käivitavad negatiivse tagasiside ja saadavad 
informatsiooni ajju, kust liigub signaal naha veresoontes asuvatele 
silelihastele, et toimuks veresoonte kitsenemine. Kitsenenud veresoontest 
ei pääse soojus nii palju organismist välja, st soojust säilitatakse. Kui 
taastub normaalne kehatemperatuur, siis termoregulatsioonikeskus ajus 
lõpetab temperatuuri kokkuhoidu võimaldava mehhanismi.  Nahk ja D-vitamiini süntees:


D-vitamiin on väga vajalik luude ja hammaste jaoks, kaltsiumi 
imendumisel, vere hüübimisel ja stabiilse närvisüsteemi säilitamisel.  D-vitamiini defitsiidil võivad ilmneda:   Väsimus, luumurdude aeglane paranemine, kõri ja käte spasmid  Hammaste lagunemine, luude pehmenemine, lihaste nõrkus  Lühinägelikkus, kuulmise nõrgenemine  Kaltsiumi ebapiisav imendumine  Fosfori kinnipidamine neerudes  Lastel rahhiit Kõige olulisem on D-vitamiini omandamine läbi naha UV kiirgusega 
kokkupuutel, seejärel imendub läbi maksa, siis käib läbi neerude ja lõpuks 
on sünteesitud kehale kasutamiseks sobilikus formaadis d-vitamiin.  Nahk kui sensoorne organ (meeleelund):  Retseptorid on tundlikud närvilõpmed, mis teevad võimalikuks naha 
toimimise meeleelundina. A) Puutetundlik kehake asub pindmisemalt ja
on võimeline ära tundma kerget puudutust. B) Lamellaarne kehake 
paikneb sügavamal nahas ja tunneb ära sügavat survet.  Nahas on palju erinevaid retseptoreid:   Valu  Soe  Külm  puudutus Hüpodermis ehk alusnahk:  Nahaaluskude annab kehale kuju ja kaitseb põrutuste ning külma eest.  Hüpodermist saab kasutada teatud süstide jaoks, sest seal on rikkalik 
verevarustus ja kohev tekstuur, mis sobivad vähevalulikuks süstimiseks – 
sh valguliste ravimite manustamiseks (nt insuliin diabeetikutele), mida 
suukaudselt manustada ei saa, sest häviks maomahla ja seedeensüümide 
toimel.  Hüpodermaalsed süstid tehakse 45-kraadise nurga all naha suhtes.  Süstid sügavamale, hüpodermise all asuvasse lihasesse tehakse täisnurga 
all.  Süstid nahka tehakse väga väikese 15-kraadise nurga all.  Naha moodustised – küüned, karvad (sh juuksed) - ehitus, 
kasvufaasid: Inimestel on keha peal kate tüüpi karvu – udukarvad ja pikad karvad.  Udukarvad on peened, lühikesed ja udupehmed, neil puudub pigment ja 
peaaegu alati ka säsi. Kõige rohkem on neid imikutel. Täiskasvanutel on 
need kohtades, mida arvatakse olevat karvavabad (nt laup, silma ülalaud).


Nende ülesandeks on higi aurustamine (naistel on u 55% rohkem 
udukarvu kui meestel).  Pikad karvad on pehmed ja neid leidub peanahas, jalgadel, kätel ja kogu 
kehal nii meestel kui naistel. Need erinevad udukarvadest tiheduse ja 
tumedama värvi poolest. Puberteediaegsed hormonaalsed muutused 
muudavad mõnedes kohtades udukarvad pikkadeks karvadeks. Säsi ehk 
tuum on ainult paksudes karvades pehmet keratiini sisaldav juukse keskel 
kulgev kanal, mis koosneb 2-4 nurksest torujate rakkude kogumikest.  Kõik karva folliikulid on võimelised tootma nii udu- kui ka pikki karvu, 
muutused on tingitud vanusest, geneetikast ja hormonaalsetest 
muutustest.  (Karvad on tavaliselt 0,01-0,2mm paksused. Nahas paikneb karvajuur, 
mida ümbritseb karvafolliikul, nahast väljaspool on karvatüvik. 
Karvatüviku rakud on lamedad ja üksteise peal, vaba serv juukseotsa 
suunas. Pindmisest kihist seespool on koorekiht, milles leidub keratiini. 
Jämedates karvades on pehme keratiini ja väikeste õhukambrite poolt 
moodustunud üdi. Karv kasvad ainult karvasibulast, karvasibula rakud 
jagunevad intensiivselt. Neid toidab sibulasse tungiv karvanäsa, milles on 
rohkesti veresooni. Juukserakud moodustuvad keratiinist ja nad hukkuvad 
peagi, jõudes karvasibulast ülespoole. Siiski püsivad need üksteise küljes 
tugevalt kinni. ) Juuksetüvi on juukse osa, mis jääb peanahast välja poole. Juuksejuur on 
juukse osa, mis asub peanaha all. Karvafolliikul ehk juuksenääps on nagu 
tasku peanahas, kus asub juuksejuur. Karvafolliikulid asuvad inimesel 
peaaegu üle kogu keha, v.a peopesad ja jalatallad. Karvafolliikuli tüvirakud
asuvad rasunäärmest allpool – neist arenevad uued karvafolliikuli rakud. 
Juuksenääps ulatub dermisest epidermisesse. Juuksesibul on pauna 
kujuline struktuur, mis moodustab alumise osa juuksejuurest. See on koht 
kus toimub karvu moodustavate rakkude paljunemine ja seega juukse 
pikenemine. Juuksenäsa on väike koonusekujuline kõrgendik, mis asub 
juuksenääpsu alumises osas, juuksesibula sees. Ta suunab juukse kasvu ja
juhib kogu tema elu arengut. Mida suurem on juuksenäsa, seda rohkem on
seal rakke ja seda tugevam on moodustuv juuksekarv. Näsa eemaldamisel
lõpeb ka juukse kasv, kuid alumine kolmandik juukse tupest on võimeline 
tootma uusi rakke ja moodustama uue näsa. Rasunääre on oluline, sest 
see toodab rasu, mis on juuste naturaalne palsam. Rasu tootmine 
suureneb murdeeas ja väheneb elu jooksul. Kutiikul on juuksekarva 
välimine kiht, mis koosneb üksteise peal asuvatest soomustest – selle kihi 
peamine ülesanne on kaitsta juukseid kahjustuste eest. Soomused on 
läbipaistvad nind annavad vastu valgust peegeldudes juuksele läike. Kui 
juuksed on märjad, siis imavad soomused vett ja avanevad servast ning 
kuivades sulguvad taas. Normaalses juukses on 10% vett – kui see kogus 
väheneb, siis avanevad kutiikula soomuste servad ja juus tundub 
karedana. Koreteks ehk kiudkiht on juukse kiuline keskosa, mis moodustab
90% juukse massist – juuste muutumised (märgamine, värvimine, 
kuumtöötlus, juuste struktuuri opsimuutmine jne) toimiuvad kõik 
koreteksis. Koreteks koosneb enamuses keratiinist ja selle struktuurist 
oleneb juuksekarva tugevus ja elastsus, samuti sisaldab see pigmenti 
melaniin, mis annab juurtele loomuomase värvi.  Karvade kasv ei ole pidev, vaid tsükliline. 


Ühest karvasibulast väljakasvav juuksekarv kasvab mitu aastat. Seejärel 
karvasibul katkestab oma tegevuse ja karv langeb paari päeva pärast 
välja. Alles mõne kuu möödudes hakkab kasvama uus juuksekarv.  Karvade kasvufaasid (3):   varieerub indiviiditi  ka juuksevärv ja folliikuli kuju mõjutavad kolme kasvufaasi kestust  Anageen ehk kasvufaas – 3-5 aastat (juustel), 4-7 kuu (teistel 
karvadel)  Katageen ehk hääbumisfaas – 2-3 nädalat (juustel), 3-4 nädalat 
(teistel karvadel)  Telogeen ehk puhkefaas – u 3 kuud (juustel), u 9 kuud (teistel 
karvadel)  Uus anageen Küüned:  Koosnevad keratiinist, ülesandeks on kaitsta varba- ja sõrmeotsi. 
Tavaliselt kasvavad küüned mõne sentimeetri pikkuseks.  Küüned paiknevad sõrme või varba distaalse lüli peal, kuid 
kinnituvad ainult sidekoe abil. Küüned tugevdavad sõrmede ja 
varvaste otsi. Küüs kasvab pidevalt naha seest kasvuplaadilt. 
Irdunud sõrmeküüne taastumine kestab 3-6 kuus, varbaküüs 
taastub kauem.  Küüne kõige all on küünejuur, sellest üles liikude on küünevall, siis 
küünesäng ja sõrme otsas on küünealune nahk. Sõrme poolses 
küüne otsas on paksenenud epidermis, poolkuu kujuline valge osas 
küüne peal on luunula, küüne ääres on küünenahk, kõige suurem 
pealmine osa on küüneplaat ja sõrme otsas üle on küüne vaba äär.  Naha ja küünte patoloogiaid – epidermolysis bulbosa ja muutused 
psoriaasi korral:  Psoriaas on pärilikul teel edasikanduv krooniline nahahaigus, mis 
väljendub punakaspruuni värvuse ja ketendava pinnaga laikudena nahal. 
Psoriaas on üks kõige enam levinud autoimmuunhaigusi. Psoriaal ei pruugi
igas põlvkonnas avalduda. Kõige tüüpilisem küüneplaadimuutus psoriaasi 
puhul - küüneplaat on normaalse suurusega, kuid selles on lohukesed. 
Protsessi aluseks on küüne maatriksi vigastus. Tagajärjeks on tühimiku 
tekkimine küüneplaadi alla ja seejärel küüne eemaldumine küünealusest.  Integumentaarsüsteem ja vananemine:   Epidermis ja dermis muutuvad õhemaks – kortsude teke, 
verevalumide tekivad kergemini, nahk on vähem elastne  Langerhansi rakkude arv väheneb  D-vitamiini tootmine väheneb  Melanotsüütide aktiivsus väheneb – juuste hallinemine  Näärmete aktiivsus väheneb – nahk on kuivem


 Karvafolliikulite funktsioneerimine väheneb või kaob täiesti  Naha paranemisprotsessid aeglustuvad Kortsud:   Tekivad vanusega kollageenikiudude, elastsete kiudude, 
proteoglükaanide ja rasvkoer vähenemisest pärisnahas  Tulemusena väheneb naha tugevus, hüdrateeritus ja venitusjärgne 
kokkutõmbevõime  Vanusega seotud kortsud esinevad sagedamini rohkem 
kasutatavates kehaosades  Üle-eksponeerimine UV kiirgusele ja suitsetamine kiirendavad 
kortsude teket Kortsud on elu paratamuti osa, aga nende teket aitavad vähendada:   Liigse UV kiirgusele eksponeerimise vältimine  Päikesekreemi kasutamine  Piisav hüdratsioon  Mittesuitsetamine Vahendid kortsudega võitlemiseks:   Botox  Täitematerjalid – süstitakse kortsudesse neid ajutiselt täitmaks  Koorimised – hõõrumisega erineva koguse epidermise ja pealmise 
dermise eemaldamine võimaldamaks kasvada uuel tugevamal 
nahal  Topikaalsete kreemide määrimine nahale Immuunsüsteem  Immuunsüsteemi ja immuunsuse olemus:  Immuunsus – on organismi võime muuta kahjutuks haigusetekitajaid, 
nende mürke, kõrvaldada surnud rakke ja keskkonna mürke enne, kui 
need haigust põhjustavad. Samuti reageerida kasvajatele ja siirdatud 
kudedele.  Immuunsus – üks organismi olulisemaid kaitsemehhanisme, et tagada 
organismi stabiilne sisekeskkond Vaktsineerimine – surmatud või nõrgestatud patogeeni või selle osade 
manustamine selleks, et stimuleerida organismi immuunsüsteemi ja 
indutseerida vastava patigeeni vastast immuunvastust.  Eksisteerib 4 põhilist patogeenide kategooriat: viirused, bakterid, senned 
ja parasiidid. Immuunsüsteem tunneb ära nende tüüpilisi molekulaarseid 
mustreid. 


Immuunsüsteem kaitseb kõiki loomi patogeenide invasiooni eest. 
Immuunsüsteem ei ole meie arenguks hädavajalik, kuid ilma adaptiivse 
immuunsüsteemita jääksid selgroogsed ellu vaid steriilsetes tingimustes. Immuunsüsteem – spetsiifilise immuunvastuse käivitumises osalevad 
elundid, mille funktsioneerivateks rakkudeks on lümfotsüüdid.  Immunoloogia uurimisaine ja lühiajalugu:  Adaptiivne immuunsus tekkis ja kujunes välja u 530 miljonit aastat tagasi. 
Immunoloogia ajalugu on vaktsineerimine – märgati, et haiguse 
läbipõdemine annab edaspidise kaitse. Edward Jenner võttis kasutusele 
vaktsineerimise 1798 (rõuged).  Kaitsemehhanismid üldiselt:   Immuunvastus – peremeesorganismi vastus kaitsmaks ennast 
patogeenide vastu.   Tolerants – võime mitte vastata antigeeni toimele. Organismil on 
tolerants enda antigeenide suhtes. Selle puudumisel võib 
immuunsüsteem hävitada organismi enda kudesid 
(autoimmuunhaigused).   Antigeenid – molekulid, mis kutsuvad esile entikehade teket ja 
seostuvad nendega. Mitte kõik antigeenid ei kutsu iseenesest esile 
antikehade teket.   Mittespetsiifiline kaitsesüsteem – 1) esmane kaitsebarjäär 
(nahk, limaskestad) 2) teisene kaitsebarjäär (fagotsüüdid)  Spetsiifiline kaitsesüsteem – kujuneb välja aeglasemalt, 
vajalik on immuunsüsteemi rakkude osalus.  Immuunvastus tugineb patogeeni spetsiifilisel äratundmisel 
immuunsüsteemi vastavate rakkude poolt.  Kaasasündinud (innate) ja omandatud e adaptiivne 
immuunsus:  Kaasasündinum immuunsus on genoomis kodeeritud – mitte 
spetsiifiline, kiire (minutid, tunnid), mälu ei teki. Alati olemas ja kohe 
valmis atakeerima. Innate immuunsuse osalisel hävimisel toimub 
mikroobide kiire sisenemine ja plahvatuslik paljunemine.  Adaptiivne immuunsus muutub elu jooksul – väga spetsiifiline, aeglane 
(päevad) ja ei ole valmis kohe atakeerima. Adaptiivne immuunsus 
stimuleeritakse kaasasündinud immuunsuse poolt patogeeni sisenemisel, 
oma ulatuselt on see võimsam kui kaasasündinud, kui vajab aega 
aktivatsiooniks.  Anatoomilise barjääri mehhaanilised, keemilised, 
bioloogilised faktorid:  1. Mehhaanilised faktorid – nahk, limaskestad ja ripsepiteel, süljel,  pisaratel ja uriinil on mikroobe välja uhav toime


2. Keemilised faktorid – antibakteriaalsed peptiidid higis ja  limaskestadel, HCl maos, lüsosüüm pisarates ja süljes.  3. Bioloogilised faktorid – normaalne mikrofloora nahas, suuõõnes,  ninas, hoiab ära patogeensete mikroorganismide kolonisatsiooni ja 
väldib bakterite rakkudele kinnitumist.  Välimised ja sisemise innate kaitsesüsteemid: nahk, 
limaskestad, fagotsüüdid:  Innate immuunsüsteemi välimised kaitsemehhanismid – 
anatoomilise barjääri faktorid – mehhaanilised (nahk, limaskestad), 
keemilised (pH, lüsosüüm jt), bioloogilised (mikrobioom).  Innate immuunsüsteemi sisemised kaitsemehhanismid – 
fagotsüüdid, antimikroobsed valgud, põletik, NK rakud ehk loomulikud 
tapjarakud (osa innate immuunsusest), komplement (vereplasma valkude 
kogum, mille komponendid omavahelises koostoimes ründavad 
rakuväliseid patogeene).  Retseptorid patogeenide äratundmiseks innate ja 
adaptiivses immuunsüsteemis: Innate immuunsüsteem: nii selgrootutel kui ka selgroogsetel 
organismidel on PRR retseptorid, mis tunnevad ära patogeenidele omaseid
molekulaarseid struktuure (PAMP), need on kindlad molekulid ja 
struktuurid, mida leidub vaid prokarüootidel. Fagotsüüdid tunnevad 
mikroobid ära TLR retseptorite abil, fagotsüütide pinnal on ka 
komplemendi komponente ära tundvad retseptorid, mis soodustavad 
fagotsütoosi ja kemotaksist. Komplemendi aktiveerimisel käivitub 
kaskaad, mille lõpptulemuseks on patogeeni märgistamine ja/või 
patogeeni membraani lõhkumine.  1. Otsene destruktsioon:   Antibakteriaalsed peptiidid, komplemendi tekitatud lüüs  Fagotsütoos (hapniku ja lämmastiku radikaalide 
produktsioon)  NK rakkude tekitatud lüüs 2. Patogeeni leviku blokeerimine:   Opsoneerimine  Patogeeni paljunemise blokeerimine  Piiratud ligipääs olulistele toiteainetele  Viirusega nakatunud rakkude apoptoos Kui innate immuunsus jääb alla, siis ta aktiveerib adaptiivse immuunsuse 
(antigeeni esitluse teel T rakkudele).  Adaptiivne immuunsus stimuleeritakse innate immuunsuse poolt 
patogeeni sisenemisel, see on võimsam kui innate, aga vajab 
aktiveerumiseks ca 5-7 päeva. Adaptiivne imuunvastus tekib kiiremini kui 
täpselt sama mikroob teist korda siseneb.  Adaptiivses immuunsuses osalevad retseptorid on B rakud, T rakud ja APC.


Adaptiivne immuunsus tugineb B ja T-rakkude spetsiifilistel retseptoritel 
BCT ja TCR, mis genereeritakse arenevas B või T-rakus DNA 
ümberkorralduste käigus.  PAMP’e toodavad vaid mikroobid ja seega on adaptiivsele 
immuunsüsteemile kõik mikroobid ohu signaaliks. Innate ja adaptiivse immuunsüsteemi osad:  Innate immuunsus:   Mitte spetsiifiline  Kiire (minutid, tunnid)  Mälu ei teki  Alati olemas ja kohe valmis atakeerima  Fagotsütoos, komplement, NK-rakud, ILC, interferooni süntees, TLR  Tekib ühetaoline kaitsereaktsioon samatüübiliste mikroobide vastu  Ei erista liike, aga eristab gruppe (bakterite vastu üht liiki 
kaitsereaktsioonid, viiruste vastu teist tüüpi) Adaptiivne immuunsus:   Väga spetsiifiline  Aeglane (päevad  Ei ole valmis kohe atakeerima  Stimuleeritakse innate immuunsuse poolt patogeeni sisenemisel  Magnituudilt on võimsam  Vajab aktivatsiooniks ca 5-7 päeva  Vahendajaks T ja B rakud (TCR ja BCR)  Tekib kiiremini kui täpselt sama mikroob siseneb teist korda Antigeeni esitlus immuunsüsteemi rakkudele; MHCI ja MHCII 
koesobivuskompleksid:  Antigeeni esitluse kaudu aktiveerivad fagotsüüdid adaptiivse immuunsuse 
T rakk kontaktis antigeeni esitleva rakuga (APC). Antigeeni esitletakse 
ainult T rakkudele.  MHCI esineb kõikidel keha tuumsetel rakkudel, selleks et 
immuunrakkudele esitleda raku sees toodetud (endogeenseid) valke.  MHCII esineb peamiselt fagotsüütidel ehk APC pinnal, selleks et 
immuunrakkudele esitleda rakuvälisest keskkonnast sisse võetud 
(eksogeenseid) valke.  Antigeenid on kõik immuunvastust käivitavad substantsid, enamasti 
mikroobsed komponendid. Antigeeni esitleva rakud asuvad enamasti 
nahas ja limaskestadel – piirkonnas, kus mikroobid sisenevad. Nad 
võtavad antigeeni fagotsütoosi või pinotsütoosi teel raku sisse ja 
transpordivad selle lähimasse lümfisõlme T rakkudele esitamiseks.  Adaptiivses immunsuses osalevad tähtsamad molekulid: 
immuunoglobuliinid B-rakkudel, T-raku retseptorid (TCR-id) T-


rakkudel ja MHC-d antigeeni esitlevatel rakkudel (APC-del; antigen 
presenting cells). Adaptiivne immuunsus võib olla:   Humoraalne (antikehaline) – valdavalt rakuväliste infektsioonide 
korral  Rakuline (Tc ja Th) – valdavalt rakusiseste infektsioonide korral Meie adaptiivses süsteemis on teoreetiliselt alati olemas rakud, 
millel on mistahes antigeeni ära tundev retseptor.  1. Immuunglobuliinid B-rakkudel – varieeruv BCR, sekreteeruv, Ab –  mälu B-rakud kohanevad viiruse mutatsioonidega seotud 
antigeensete muutustega ja muteeruvad lümfisõlmedes veel paar 
kuud peale infektsiooni, parandade oma seondumist antigeenile.  2. T-raku retseptorid (TCR-d) T-rakkudel – varieeruv TCR, MHC,  restriktsioon – T-rakud aktiveeruvad kui neile esitatakse võõrast 
peptiidi oma MHC pinnal. Tc rakud seonduvad MHCI-le ja Th rakud 
seonduvad MHCII-le.  3. MHC-d antigeeni esitlevatel rakkudel (APC-del) – polügeensus,  polümorfsus – MHCII esineb peamiselt APC-del.  Veri ja lümfaatiline süsteem (e lümf/lümfisooned) Vere koostis: plasma (selle koostis) ja vormelemendid : Vere maht on 4-6L, mis on 8% kehamassist.  Vere koostis:  Veri - vereplasmast ja vererakkudest koosnev veri on vedel kude, 
mis teiste kudede vahel voolates varustab neid hapniku ja 
toitainetega, viib tekkinud süsihappegaasi kopsudesse ja muud 
jääkained erituselunditesse, kannab rakkudesse laiali hormoone ja 
antikehi ning jaotab laiali ainevahetuses tekkinud soojusenergia.   Erütrotsüüdid – punaverelibled(RBC)   Leukotsüüdid – valgeverelibled(WBC)  Trombotsüüdid - vereliistakud  Vereplasma (vesi 92%, valgud 6-8%, soolad 0,8%, rasvad 
0,6%, glükoos 0,1%) – 55% vere mahust Plasmavalgud:   Albumiin – toodetakse maksas, tagab vere kolloidse rõhu  Immuunvalgud – gammaglobuliinid ehk antikehad  Transportvalgus – nt lipiidid hüdrofoobsed ja transporditakse 
spetsiaalsete valkude abil  Hüübimisvalgud


Vere funktsioonid:   Kudede varustamine hapnikuga – transporditakse 
hemoglobiiniga seotuna erütrotsüütidesse.   Kudede varustamine toitainetega – glükoos, aminohapped, 
rasvhapped jne(mis kas lahustunud veres või seotuna 
plasmavalkudega, nt lipiidid)  Jääkainete eemaldamine (nt süsihappegaas, uurea, laktaat)  Immunoloogilised funktsioonid – leukotsüütide ringlemise 
võimaldamine, võõrmaterjali äratundmise võimaldamine antikehade
poolt  Vere koaguleerimine (hüübimine) – vastuseks vigastusele 
veresoones (vere konversioon vedelikust pooltahkeks geeliks 
verejooksu takistamiseks)  Infovahetuse võimaldamine – nt hormoonide transport 
võimaldamaks endokriinregulatsiooni läbiviimist  Keha sisemuse temperatuuri regulatsioon  Hüdrauliline funktsioon – võimaldab kliitori ja peenise erektsiooni Erütrostüüdid, hemoglobiin ja Fe; ehitus, funkstioonid, 
ringlus ja tootmine/ küpsemine/ eemaldamine:  Erütrotsüütide keskmine eluiga on 4 kuud, nende kontsentratsioon 
veres on stabiilne, rahuolukorra läbib iga punalible nii väikese kui 
suure vereringe korral minutis. Kõige arvukam vere rakuline 
komponent, küsed rakud ei sisalda tuuma, 90% rakust moodustab 
hemoglobiin.  Punalibledes sisalduv hemoglobiin, mis on kohastunud hapniku 
transpordiks on valk, mille molekul sisaldab 4 Fe aatomit. Enamus 
vererakkudest on hapniku kandvad punalibled. Nõgusaid kettakesi 
meenutavad punalibled muudavad teel kohatavatest takistustest 
möödapääsemiseks kergesti oma kuju. Punalibled transpordivad 
hapniku ja süsihappegaasi veres. Vereloome tüvirakust areneb 
pooldumise teel müeloidne tüvirakk, millest edasi areneb 
erütrotsüüt.  Tootmine toimub punases luuüdis, vitamiin B12 ja foolhape on RBC 
tootmise stimulaatorid ja raud on vajalik hemoglobiini tootmiseks. 
RBC tootmine kiireneb EPO juuresolekul. 1. päev proerütroblast – 
erütroblast – 2. päev basofiilne erütroplast – 3. päev 
polükromatofiilne erütroblast – 4. päev normoblast – seejärel 
eraldub tuum – 5-7. päev retikulotsüüt – siseneb ringlusesse – 
valmis punaverelible.  RBC ringlus – ühes sekundis toodetakse ca 3 miljonit uut vererakku, 
RBC vahetatakse välja enne hemolüüsi, hemoglobiini komponendis 
ringlevad samuti. 


Raud on essentsiaalne komponent hemoglobiinis, müoglobiinis, 
teatud pigmentides ja ensüümides. 2/3 Fe erütrotsüütides on 
hemoglobiinis, ainult 5% on mujal. Kui erütrotsüüdid surevad, siis 
enamus Fe retsükleeritakse ja inkorporeeritakse hemoglobiini, Fe 
ülejääk talletatakse maksas ferritiinina. FE imendumist peensooles 
reguleerib hormoon heptsidiin. Fe puudus organismis on üks 
aneemia põhjustest. FE ülejääk ehk hemkromatoosi põhjusteks on 
geneetiline, väga rauarikas toit, aneemia ravi väga paljude 
vereülekannetega.  Hapniku ja süsihappegaasi ringluse (st veres/kudedes 
toimuva transpordi ja gaasivahetuse) mehhanismid:  Hapniku ja süsihappegaasi transport veres: punalibledes sisalduv 
hemoglobiin seob kopsudes hapnikku, hapnikurikas veri jõuab 
arterite kaudu kõigi kudedeni, hapnik siirdub läbi kapillaaride seinte 
kudedesse, süsihappegaasirikas veri liigub veenide kaudu 
kopsudesse, veri vabaneb kopsudes süsihappegaasist. Kopsudes liigub sissehingatud hapnik õhust kopsualveoolidesse 
massivooga – st liikudes sinna suunas, kus hapniku rõhk on väiksem
ehk õhust epiteelrakkudesse. Erinevate rakumembraanide vahel 
toimub hapniku liikumine difusiooni teel ehk sõötuvalt hapniku enda
kontsentratsioonigradiendist.  Süsihappegaasi väljahingamine toimub massivoo teel. Erinevate 
rakumembraanide vahel toimub süsihappegaasi liikumine difusiooni 
teel. U 2/3 kudedest verre minevast CO2-st konventeeritakse 
erütrotsüütides bikarbonaatiooniks, enamik nendest liigub läbi 
erütrotsüüdi membraani plasmasse.  Trombotsüütide ehitus, funktsioonid ja tekkimine 
megakarüotsüütidest:  Trombotsüüdid on megakarüotsüütide rakufragmendid, eluiga 7-10 
päeva, osalevad punase trombi moodustamisel, sisaldavad 
hüübimisprotsessi jaoks vajalikke faktoreid, mida aktiviseerumisel 
vabastada. Trombotsüütide graanulid on kanalikeste kaudu 
ühenduses välispinnaga, sisu vabaneb plasmasse ainult pärast 
trombotsüütide aktiveerimist. Vereloome tüvirakk – müeloidne 
rakuliin – megakarüoblast – korduv mitoos ilma tsütokineesita – 
megakarüoysüüt.  Hemostaasi kolm faasi; vere koagulatsiooni (hüübimise) 
mehhanismid:  Hemostaas takistab vere välja voolu veresoontest.  1. Vaskulaarne – kohalik veresoonte kokku tõmbumine (veresoone  vigastus – verejooks – veresoone spasm) – tänu veresoone silelihase


kokkutõmbele vähendab veresoone läbimõõtu e diameetrit ja koos 
verejooksuga kudedesse satuunud verega suurendab vigastuse 
juures paikneva koe survet veresoonele, see viib verevoolu 
vähenemisele ja seega vähendab verekaotust.  2. Trombotsüütide faas – trombotsüüdid aktiveeruvad, agregeerivad ja adgeeruvad (valge trombi teke) – veresoone vigastuse tagajärjel 
eksponeeritakse endoteeli rakud kollageenikiududele ja nad 
hakkavad sekreteerima vWF, seejärel vWF seondub 
trombotsüütidele, aktiveerib need põhjustades nende seondumise 
eksponeeritud kollageenile ja üksteisele, aktiveeritud trombotsüüdid
vabastavad oma graanulite sisu kanalikeste kaudu plasmasse, mis 
mõjuvad ligimeelitajana teistele trombotsüütidele, need kogunevad 
vigastuse kohale ja moodustavad valge trombi.  3. Koagulatsiooni faas – sisemises rajas vigastatud rakud aktiveerivad  X!! Faktori,  seejärel XI ja IX faktoriv aktiveeruvad ja faktorite vahel 
moodustub ensüümkompleks, mis aktiveerib X faktori, faktoritest 
moodustub protrombiini aktivaator, mis muudab protrombiini 
trombiiniks, trombini muudab fibrinogeeni fibriiniks, mis seondub 
trombotsüütidega ja sulgeb vigastuse koha.  Hüübimise mehhanismid:  1. Toota aktiveeritud faktor X – nii sisemise kui välimise tee ühine  eesmärk – kuigi teen on erinevad, siis lõpptulemus on sama 2. Toota trombiini – nii sisemise kui välise tee poolt aktiveeritud  faktor X toimel hakatakse tootma ühises tees trombiini 3. Trombini teostab hüübimise kolmanda eesmärgi – toota  fibrinogeenist fibriini, mis hoiab ämblikuvõrguna trombotsüütide 
korki haaval lõpetades verejooksu.  4. Hüübe kokkutõmbumine - kohev fibriin tõmbub kokku,  trombotsüütide tsütoskelett tõmbab rakke kokku, protsessi 
lõpptulemuseks on haava servade kokkutõmbumine.  5. Trombolüüs – endoteelrakud vabastavad koe plasminogeeni  aktivaatorit, mis aktiveerib plasmas inaktiivselt plasminogeenist 
plasmiini, mis lagundab fibriinvõrgustiku ja tromb lahustub (trombi 
teket võib pidurdada ravimitega, mis takistavad trombi teket või 
lahustavad tekkinud trombe).  Verehüübimised häireid – hemofiiliad, trombotsütopeenia 
(trombotsüütide vähesus):  1. Hemofiilia – VIII või IX faktorit on puudu, tekivad sisemised ja  välimised verejooksud (nina, uriin) ja verevalumid. Ravi on 
doonorverest puhastatud või rekombinantse VIII faktoriga.  2. Trombotsütopeenia – liiga vähe hüübimist (vereloome häire,  viirused, ravimid/toksiinid, maksatsirroos), sümptomiteks on: 
verevalumid, pindmine verejooks (mis on lööve moodi), vere 
hüübimatus, veritsus suuust/ninast, veri uriinis/fekaalides, väga 
suur menstruaalvere hulk, väsimus, naha kollasus. 


Veregrupid (ABO ja Rh ehk D antigeen; reesukonflikt ja 
reesusprofülaktika) ja vereülekanne:  ABO süsteem – vastavalt pinnaantigeenide erinevusele punaste 
vererakkude pinnal.   0 veregrupp  A veregrupp  B veregrupp  AB veregrupp Doonorvere sobitamine patsiendi  veregrupiga:  Reesufaktor (RhD) – u 85% inimestel esineb vere punalibledel asuv 
valguline D-antigeen ehk reesufaktor, nad on reesupositiivsed. 
Reesunegatiivsetel see antigeen puudub.  Reesufaktori olemasolu (Rh+) on dominantne tunnus.  Reesufaktori puudumine (Rh-) on retsessiivne tunnus.  Vastsündinu hemolüütiline tõbi ehk vastsündinu kollasus – 
tekib ema ja loote vahel, juhul kui ema veri on Rh- ja loote veri on 
Rh+. Võõra antigeeni sattudes ema organismi hakatakse selle vastu
tootma antikehi. Järgneva Rh+ loote puhul läbivad antikehad 
platsenta ning hakkavad loote pulaliblesid kui võõrvalkude rakke 
lammutama.  Reesuprofülaktika – profülaktikaks süstitakse Rh- emale Rh (ehk D 
antigeeni) vastaseid antikehi, mis blokeerivad Rh antigeeni ema 
immuunsüsteemi eest, nii et Rh antigeeni vastu ei hakatagi tootma 
antikehi ja hoitakse ära reesukonflikt.  Vereülekandeks verekomponentide kasutamine haiglas:   Verekaotus – kõik komponendid  Erütrotsüütide produktsiooni pärssivad seisundid – erütrotsüüdid  Verevähk – erütrotsüüdid ja trombotsüüdid  Trombotsüütide vähesus – trombotsüüdid  Maksahaigused – hüübimisfaktorid (plasma)  Hüübimist vähendavate ravimite üleannus – hüübimisfaktorid 
(plasma)  Neeruhaigus – albumiin  Immunoglobuliinide defitsiit – immuunglobuliin  Hemofiilia – VIII hüübimisfaktori kontsentraat


Lümfiringe omadused ja funktsioonid:  Lümfoidne kude koosneb: lümfisoontest, lümfivedelikust, 
lümfisõlmedest ja organitest. Lümf on vedelik, mis perifeersetes 
kapillaarides käigus olnud verest eraldunud vedelikust tagasi 
imendub.  Funktsioonid:  Toota immuunrakke  Tagada immuunkaitse, hävitades baktereid, viirusi jt võõrkehasid  Eemaldada kudedest üleliigset koevedelikku ja plasma valke ning 
transportida need kardiovaskulaarsesse süsteemi tagasi  Aidata omastada toidust rasvhappeid ja rasvlahustuvaid vitamiine 
ning transportida neid vereringesse Lümfiringe on ebasümmeetriline. Lümfiringe inimesel jaguneb – 
parempoolne lümfiringe (u ¼ kogu lümfiringest) ja vasakpoolne 
lümfiringe (u ¾ kogu lümfiringest).  Parempoolne lümfiringe – draneerib pea ja rindmiku paremat külge 
ja paremat kätt ning suubub parempoolsesse ragluualusesse veeni.  Vasakpoolne lümfiringe – draneerib pea ja rinfmiku vasakut poolt, 
vasakut kätte ja kogu keha alaosa ning suubub vasakusse 
rangluualusesse veeni. Paremast lümfijuhast ja rinnajuhast suubub 
lümf vereringesse. Lümfiringe on ühesuunaline – kudedest südame 
poole.  Lümfisoonte/ kapillaaride ehitus:  Lümfikapillaarid kulgevad enamasti paralleelselt veenidega:   Kudedevaheline vedelik siseneb lümfikapillari läbi lõhede  Klapid soonte seintes tagavad vedeliku voolamise ühes suunas – 
kudedest soontesse  Kapillaarid on kaetud peene ühekihilise endoteeliga  Läbilaskvamad kui vere kapillaarid . seetõttu leukotsüüdid, 
vähirakud ja patogeenid sisenevad lihtsamalt  Lümfikapillaarid koondavad koevedeliku rangluualuse veeni kaudu 
vereringesse  Puuduvad luus, kõhres, silma klaaskehas ja põrnas Lümfisooned on suletud lõpuga, seetõttu voolabki vedelik vaid ühes 
suunas:   Veenidega paralleelselt üle terve keha (v.a küüned ja juuksed)  Aferentsed lümfisooned – nendes lümf voolad lümfisõlme poole, 
koostiselt plasma moodi  Eferentsed lümfisooned – nendes lümf voolab lümfisõlmest eemale


 Viivad toidust rasvu ära  Vedeliku voolu tagavad nii respiratoorne kui muskulatoorne pump 
(füüsilise koormuse ajal lümfivool soontes kiirem) Lümfiringe defektide näiteid – lümfedeem (turse):  Lümfiringet ja selle häireid saab uurida lümfangiogrammiga, mis on 
lümfisoonte visualiseerimine diagnostikaks. .  1. Lümfiturse ehk lümfedeem – näitab, et koevedeliku tagasivool  lümfisoontesse on häirunud, tekib kui koevedelikku on üleliigselt 
kogunenud. Tegemist on raskekujulise haigusega, mis võib kehaosi 
tugevalt moonutada. Põhjuseks on lümfisoonte eemaldamine 
kirurgias (nt koos kasvajaga) või lümfisoonte blokeerimine teatud 
parasiitide poolt.  2. Lümfisoonte põletik ehk elefantiaas -  Tugi-ja liikumiselundkond:  1) Tugi- ja liikumiselundkonna jaotus:   Skeletisüsteem - luud ja luude ühendid, passiivne osa, u 20% 
kehakaalust  Lihaste süsteem – aktiivne osa, meestel u 40% kehakaalust, 
naiste u 32%) 2) Lihaste- ja skeletisüsteemi arenemine:  3) Luustiku funktsioonid:  1. Mehaaniline:  Keha toestamine  Organite kaitsmine (koljuluud, rinnakorv)  Liikumisfunktsioon (suunavad lihaste genereeritud jõu 
liikumisse) 2. Bioloogiline:  Mineraalainete (Ca, P) ja rasva säilitamine ja vabastamine  Vererakkude tootmine 4) Wolffi seadus – luukudet lisatakse sinna piirkonda, kus mehaanilised  koormused on suurenenud, eemaldatakse sealt, kus koormus on 
väiksem.  5) Luude koostis ja omadused – inimesel on 206 luud, igal luul kindel  asukoht, mis määrab selle funktsiooni, millest omakorda sõltub ehitus. 
Koostis:   u 55% anorgaanilised ained (soolad, sh CaCO3, CaP)  u 25% orgaanilised ained (valgu, sh kollageen)  u 20% vesi


Orgaanilised ained annavad luule elastsuse (ilma on luu rabe ja kergesti 
murduv), mineraalained kõvaduse (ilma on luu elastne ega suuda 
kokkusurumisele vastu panna). Orgaaniliste ja anorgaaniliste ainete proportsioon on muutuv – vanuritel 
rohkem anorgaanilisi aineid (luud murduvad kergemini), lastel rogkem 
orgaanilisi aineid (luud on painduvamad).  6) Luude jaotus:   Pikad ehk toruluud – üks lineaarmõõde ületab teisi (nt reieluu,
küünarvarreluu, kämblaluu)  Lameluud ehk plaatluud – 2 mõõdet ületavad kolmanda (nt 
koljulae luud, rinnak, roided)  Lühikesed luud ehk käsnluud – kõik 3 mõõdet enamvähem 
võrdsed (nt randmeluud, kannaluud)  Segaluud ehk reeglipäratud luud –kuju keerulisem (nt 
selgroolülid)  Seesamluud – enamasti kõõlustes, kaitsevad liigest, 
vähendavad lihaste hõõrdumist (nt põlvekeder) 7) Toruluu ja lameluu struktuur:  1. Toruluu - pind on kaetud luuümbrisega, koosneb diafüüsist ja  epifüüsidest, keskosa tühimik on täidetud luuüdiga, epifüüsi ja 
diafüüsi vahel asub metafüüs, mis tagab luude pikkuskasvu, luude 
kasvamise lõpetamisel kõhr asendub luukoega ja epifüüsiplaat 
muutub epifüsaaljooneks.  2. Lameluu – pind on kaetud luuümbrisega, selle all on plinkollus ja  keskel käsnollus.  8) Luukoe ehitus ja rakutüübid:  Luudes esineb 2 tüüpi luukudet: plinkollus – välimine tugev kiht ja 
käsnollus – sisemine kärgjas võrgutaoline kiht. Luude sisemuses 
paikneb luuüdi: punane luudi (vähestes luudes) ja kollane luuüdi 
(enamikus luudes toruluude õõnsustes) 9) Plinkollus ja käsnollus:  1. Plinkollus - struktuurne ühik on osteon, mis koosnevad lamellidest, osteoni keskel on tsentraalne kanal (sisaldab närve ning vere- ja 
lümfisooni), mille hargnemisel tekib Volkmanni kanalid, 
osteotsüüdid paiknevad lamellide vahel laakunites.  2. Käsnollus – osteotsüüdid paiknevad lakuunides ja asuvad  võretaolises trabeekulite võrgustikus, trabeekulite vahelised 
tühimikud muudavad luud kergemaks, osade luude käsnollus 
sisaldab punast luuüdi.  10) Luude arenemine (intramembranoosne luustumine,  endokonraalne luustumine): 
Luud arnevad emvrüonaalsest sidekoest ehk mesenhüümist. 
Arengustaadiumid:  1. Mesenhümaalne – kujuneb esimese embrüonaalkuu jooksul,  luude alged veel eristamatud


2. Kõhreline – algab teise embrüonaalkuu algul,  mesenhüümirakud muutuvad kõhrerakkudeks, mis toovad 
kollageenseid kiude sisaldavat kõhrelise konsistentsiga 
rakkudevahelist ainet, moodustuvad luude miniatuursed 
kõhrelised mudelis, mille vahel ja ümber säilivad mesenhüümi 
jäänused 3. Luuline – teise embrüonaalkuu lõpul, tulevase luu keskossa  tekib luustumiskoht, millest luustumine levib perifeeria suunas Luustumine:  1. Intramembraanoosne luustumine – (primaarsed ehk katteluud)  koljulae luud, näokolju luud, rangluu, puudub kõhreline 
arendustaadium 2. Endokondraalne luustumine – (sekundaarsed ehk aseluud)  koljupõhimiku, kere ja jäsemete luud, läbivad kõhrelise 
arengustaadiumi Luude pikkuskasv toimub epifüsaalplaadis kondrotsüütide 
jagunemise tulemusena.  Luukoe jämedamaks kasvamine toimub apositsiooni teel ehk uue 
luukoe ladestumisel olemasoleva luu pinnale.  11) Luu remodelleerimine ja selle tähtsus:  Remodelleerimine – dünaamiline protsess, millega säilitatakse 
koemassi ja skeletistruktuuri. Funktsioon: skeletistruktuuri 
kujundamine kasvu ajal ja vastusena suurenenud/vähenenud 
koormusele, oluline luumurdude ja mikrovigastuste paranemisel, 
plasma Ca homöostaasi tagamine. Tähtis on tasakaal luu resorptsiooni 
ja luu tekkimise vahel. (luu remodelleerimine = luu lagundamine + 
luustumine) 12) Aksiaalne ja apendikulaarme skeletisüsteem: Aksiaalne skeletisüsteem (80 luud) – kolju, selgroog, rindkere. 
Apendikulaarne skeletisüsteem (126 luud) – ülajäsemete luud, 
vaagnavöötme luud, alajäsemete luud 13) Kereluude jaotus ja näited: 
 Lülisammas ehk selgroog – 7 kaelalüli, 12 rinnalüli, 5 
nimmelüli, 5 ristluulüli 1-5 õndralüli  Roided – pärisroided (I-VII) ja ebaroided (VIII-XII)  Rinnak – kummaltki küljelt ühendub rangluu ja I-VII roidega 14) Selgroo ehitus:  Põhiosad on lülid. Vabad ehk pärislülid: 7 kaelalüli, 12 rinnalüli, 5 
nimmelüli ja mittevabad ehk ebalülid: 5 ristluulüli, 1-5 õndralüli. 
Ristluulülid ühinevad ristluuks, õndralülid õndraluuks. 
Lülisamba füsioloogilised kõverused: lordoos – kumerus ette ja küfoos –
kumerus taha 15) Ülajäsemete luude jaotus ja näited:  1. Võõtmeluud – abaluu ja rangluu


2. Vabaosa luud – ülavarreluu, küünarluu ja kodarluu, käeluud  (randmeluud 8, kämblaluud 5, sõrmeluud 14).  16) Alajäsemete luude jaotus ja näited 1. Võõtmeluud – puusaluud (niudeluu, istmikuluu, häbemeluu),  puusanapp 2. Vabaosa luud – reieluu, sääreluud (sääreluu ja pindluu), jalaluud  (kannaluud 7, pöialuud 5, varvaste luud 14).  17) Koljuluude jaotus ja näited:  1. Ajukolju luud (8) – otsmikuluu, kiirluud 2, oimuluud 3, kuklaluu,  kiilluu, sõelluu 2. Näokujuluud (14) – ülalõualuud 2, suulaeluud 2, alalõualuu, sarnaluu 2, sahkluu, alumine ninakarbik 2, ninaluu 2, pisarluu 2 3. Kuulmeluukesed (6) – vasar 2, alasi 2, jalus 2 18) Skeletisüsteemi mõjutavad hormoonid ja olulisemad toitained: 
 19) Luude ühendite struktuurne ja funktsionaalne  klassifikatsioon 20) Sünoviaalühendite struktuur 21) Liigeste abiaparaadid 22) Liigeste jaotus ja liigeste tüübid (6) 23) Anatoomilised liigutused ja näited 24) Näited liigestest 25) Lihaskoe tüübid (sile-, südame- ja skeletilihaskude) ja omadused 26) Skeletilihaste funktsioonid 27) Skeletilihase sidekoelised kattekihid (3) 28) Skeletilihase struktuur ja lihasraku ehitus 29) Sarkomeer ja selle ehitus 30) Neuromuskularne sünaps 31) T-torukesed 32) Lihaskontraksioonil olulised valgud 33) Libisevate filamentide mudel 34) Lihaskontraktsiooni kirjeldus 35) ATP olulisus lihaskontraktsioonil ja ATP allikad 36) Neuromotoorne ühik 37) Lihaskiudude klassifikatsioon 38) Lihaskontaktsiooni tüübid 39) Lihaste abiaparaadid 40) Lihaste jaotus kangisüsteemis rakendumise alusel 41) Lihaste jaotus väliskuju alusel 42) Peamised lihased