Siin on tunda Ristikivi enda tundeid pagulasena võõral maal, otsides kodust tunnet, tundes süümepiinu ja otsides endale õigustust kodumaa hülgamise pärast. Ristikivi kirjeldab sündmusi ja tegelasi väga detailselt, mitmetähenduslikult. Romaanis on palju sümboleid ja viiteid konkreetsetele kirjandus- ja muusikateostele. Seda teost kohati raske lugeda ja sisust aru saada, kui tausta ja seda ajastut ei tea. Seiklused võõras majas justkui surnud inimeste hingede keskel panevad ka autori mõtlema, kas ta ikka elab või on surnud. Tegelane otsib vastuseid talle olulistele küsimustele ja raamatu lõpuks on tal vähemalt natuke kergem selles osas. Peamine on elu ja surma teema, masenduses olles tundubki elu pigem pikaldase suremisena ja sünd surma algusena.
Hingede öö 1.Tegevusaeg ja koht Stockholm, vana aasta õhtu; 20 saj. keskpaik 2. 3,4 lausega sisust On vanaaastaõhtu, peategelane hulgub üksi tänavatel ringi, kuni jõuab mingisse majja, kus kõik paistavad teda tundvat. Peategelane satub kontserdile, näitusele(kus on ainult 1 pilt), teatrietendusele(mis on eesti keeles ning keegi peale tema seda ei mõista), kohtub erinevate isikutega ning satub ka tunnistajapinki. Lõpuks jõuab peategelane majast välja tänavale(kuigi ta liikus kogu aeg ülesse ja oleks pidanud kusagil katusel olema) 3. Probleemid, analüüs, näited 1)Kuidas mõjutab meid uus keskkond ning uued inimesed? Seiklused uues keskkonnas paeluvad peategelast oma kummalisuse ja salapäraga, maailm mis jääb valjapoole maja tundub peategelasele mõttetu ja isegi tülgastav. Teose lõpuks saab peategelane aru, et ta igapäevaelu on tegelikult seesama, mis maagilises hooneski - sama juhuslik ja mõistatuslik. Kõrvaltegelastes mõjut
Realistlik muinasjutt “Hingede öö” “Hingede öö” tegevustik algab linnas, kus minategelane otsib tänavatel tegevust, millega mõtteid vana-aasta õhtult ja oma üksinduselt eemale juhtida. Temas tekitavad jälestust rahvahulgad, inimeste ükskõiksus ja hoolimatus ning ta tunneb end isegi inimesi täis tänaval üksi. Rahvast täis tänavalt varju otsides siseneb mees varjulisse kõrvaltänavasse, kus justkui kutsub teda sisse astuma avatud uksega maja. Sealt saabki raamatu unenäoline tegevustik alguse. Mis olid minu jaoks köitvamad sümbolid ning kuidas mina teost mõistsin? Laias plaanis võttes saab raamatut lugeda kui kriitikat tollase kui ka tänapäevase maailma suhtes. Suur maja on killustunud fragmentideks, mille vahel mees uitab, kujutab tänapäevast maailma. Oleme kõik koos, kuid ometi nii eraldi ja üksinduses. Inimesed ei suuda raamatus omavahel suhelda, üksteist ei mõisteta ning arusaamatused kuhjuvad. Esi
Hingede öö Karl Ristikivi Vana-aasta õhtul läheb mees tänavale jalutama, tahab olla lihtsalt üksi,jalutades tänaval ta tunneb ühe maja puhul vajadust sisse astuda. Sündmustiku toimumise kohaks on salapärane maja (Surnud mehe maja), mis on lõputu hulga tubadega ja on tohutu suur. Ta puutub kokku erinevate inimestega erinevates olukordades,kõik inimesed justkui tunneks peategelast, aga peategelase jaoks tunduvad ainult vähesed justkui tuttavad. Majas toimub nii leinamine kui ka pulmad, ta on seltskondades kus ta ei tea kedagi, kuid alati oodatakse teda, et rääkida elust ja seal toimuvast. Majas olles kaob aja taju ära ja satub ühest olukorrast järgmisse, teda juhatatakse läbi erinevate tubade kus tal on võimalik enda jaoks olulistele eluküsimustele vastuseid või mõtteid saada. Ta oli mõtlik ja ka segaduses kuna ta ei tea kuidas sealt majast välja pääseda. ( Kuidas leiaksime muidu kesktee,
ning satub maja, kes kõik näivad teda teadvad, kuid tema ise ei tea kedagi. Talle küll tunduvad mõned inimesed ja olukorrad tuttavad, kuid majas toimuv muutub kõik segaseks. Teos ise ongi väga ebatavalise ja keerulise ülesehitusega neile, kelle lugemus on väike. Vähe lugenud inimesed hakkavad ootama raamatust midagi mida ei tulegi. Ristikivi täielikult eirab lugeja ootusi, kirjutades ühelt tegevuselt teisele hüpeldes ilma ühtse peamõteta. Minategelane seikleb ainult ühe öö majas ringi ent siiski jõuab temaga juhtuda rohkem kui paljudel inimestel kuuga. Baroklikule romaanile iseloomulikult on teoses kasutatud viiteid teistele raamatutele, need on kõik inglise keeles ja annavad vaikselt aimu, millest juttu tuleb. Majas toimuvat kujutatakse just kui unenäona, kus puudub selge arusaam kas asjad on olemuslikud või näilised, juhuslikud või ettemääratud. Tänu osutustele teistele tekstidele on lugejail lihtsam mõista, mis raamatus toimub.
"Hingede öö" - tegelikkus, mõtterännak, unemaastik või midagi muud? Meeldejäävate ning uskumatute olukordade või juhtumite korral võivad inimesed pikalt mõtlema ja arutlema jääda, et kas see teatud sündmus tõesti juhtus või oli see müstiline unenägu. Samasugune situatsioon võib tekkida, kui lugeda mõnda raskestimõistetava ning salapärase sisuga teost. Karl Ristikivi ,,Hingede öö" on täpselt selline romaan, mis on üle küllatud tegude, salapära ning oluliste mõtetega. Spekuleerida võib pikalt selle üle, kas ,,Hingede öö" puhul on tegemist mõtterännaku, tegelikkuse,unemaastiku või hoopiski millegi muuga. Romaan on kirjutatud minavormis ning see jutustab mehest, kes rändas ühes vägagi kummalises majas. Minategelane kohtub seal mitmete huvitavate persoonidega ja võtab osa erilistest sündmustest. Minule tundus vahetevahel seda teost lugedes, et see hetk ,astudes üle salapärase maja läve, oleks peategelane sattunud justkui teispoolsusesse. S
Väliselt läks mees küll tagasi oma harjumuspäraste tegevuste juurde, kuid seesmiselt oli ta õppinud olema vähem resoluutsem ning hinges avatum kõigele uuele ja erilisele. Eneseotsinguil tuleb valmis olla kõiksugusteks ootamatusteks - sageli mõistetaksegi rännaku tulemust alles koju tagasi jõudes. Kasutatud materjal Annaabi “KARL RISTIKIVI-HINGEDE ÖÖ-TEGELASED JA TSITAADID” Ristikivi, K. (2019). Inimese teekond. Tallinn: Hea Lugu. Ristikivi, K. (2016). Hingede öö. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda Wikipedia: Karl Ristikivi https://et.wikipedia.org/wiki/Karl_Ristikivi (viimati kasutatud 6.04.2020)
"Hingede öö" on kirjutatud aastal 1953. Karl Ristikivi loomingus kuulub raamat veidi tagasihoidlikumasse ajajärku, kuid on siiski üheks oluliseks saavutuseks autori teiste proosaüllitiste (nagu näiteks "Rooma päevik" ja "Sigtuna väravad") kõrval. Enamuse oma eluperioodist veetis kirjanik pagulasena Soomes ja Rootsis ning seepärast on antud romaanigi toodud sisse põgenikuhirme ja -komplekse. Materjal on pärit 20.sajandi keskpaiga Rootsist, autori isiklikest kohanemisraskustest ja õige kodumaatunde puudumisest. Jutt käib ühe üksiku mehe rännakutest kummalises majas, kohtumistest sealviibivate isikutega ning erilistest sündmustest osavõtmisest. Mõnes mõttes võib vaadelda sisu ka kui ühe mehe ärakäimist "teispoolsuses" - nö vangis, kus aeg ei oma enam mingit tähtsust, sest sinnasattunud on leppinud paratamatusega ja jätkavad eksisteerimist sarnaselt reaalsele elule. Kui jätkata "Hingede öö" lahtimõtestamist selle sama nurga alt vaadatuna, siis on teose pr
Kõik kommentaarid