Realistlik muinasjutt “Hingede öö” (0)

Realistlik muinasjutt “Hingede öö” “Hingede öö” tegevustik algab linnas, kus minategelane otsib tänavatel tegevust, millega mõtteid vana-aasta õhtult ja oma üksinduselt eemale juhtida. Temas tekitavad jälestust rahvahulgad,
inimeste ükskõiksus ja hoolimatus ning ta tunneb end isegi inimesi täis tänaval üksi. Rahvast täis
tänavalt varju otsides siseneb mees varjulisse kõrvaltänavasse, kus justkui kutsub teda sisse astuma
avatud   uksega   maja.   Sealt   saabki   raamatu   unenäoline   tegevustik   alguse.   Mis   olid   minu   jaoks
köitvamad sümbolid ning kuidas mina teost mõistsin? Laias plaanis võttes saab raamatut lugeda kui kriitikat tollase kui ka tänapäevase maailma suhtes.   Suur   maja   on   killustunud   fragmentideks,   mille   vahel   mees   uitab,   kujutab   tänapäevast
maailma.   Oleme   kõik   koos,   kuid   ometi   nii   eraldi   ja   üksinduses.   Inimesed   ei   suuda   raamatus
omavahel  suhelda, üksteist ei mõisteta  ning arusaamatused  kuhjuvad. Esimeses peatükis kondab
minategelane surnud mehe majas. Keegi ei oska anda täpset vastust, kes täpselt surnud on, kuigi
matustest räägitakse ülima pühadusega. Pulmas abielluvad vana mees ja noor rase näitsik, vaevu 17,
kuid keegi ei pööra sellele võikale ühendusele tähelepanu ning seda tähistatakse suurelt. Teost saab vaadelda kui pagulase sisekaemust ja maailmavaadet. Teades Ristikivi tausta ning seda, et ta ise oli samuti pagulane Rootsi ühiskonnas, saab tuua mitmeid paralleele minategelase ja
autori vahel. Minategelane  on isegi vana-aasta õhtul üksi ja nagu ta mõista annab, elabki mees
omaette. Ka Ristikivi elas üksi ning lausa nii äärmuslikult, et ta leiti alles mitu päeva peale tema
surma ihuüksi oma korterist. Palju leiab kriitikat teda ümbritseva ühiskonna ja inimeste suhtes, kes ei
paista   meest   väga   soojalt   vastu   võtvat.   Ta   tunneb   end   hüljatuna,   kuid   samas   eneseirooniliselt
teadvustab oma üksiolekut ja tunneb ka sellest mingit enesehävitajalikut rahulolu. “Hingede öö” üheks läbivaks teemaks on valgus ja pimedus. Valgus tuleb ruumides tavaliselt ebamaisest allikast, justkui mitte kusagilt ning on alati kale ja külm. Pimedus seevastu on
minategelase   jaoks   kutsuv   ja   ta   astub   meelsasti   kottpimedusse,   tahes   näha,   mis   peidab   end
tundmatuses. Samas on pimedus kui hirm ja üksindus, näiteks satub ta majas ühte näitusesaali, kus
on väljas vaid üks maal. Seda vaadates kaob ühtakki valgus ning maad võtab pilkane pimedus.
Minategelane   seisab   algul   paigal,   arvates,   et   kohe   tuleb   valgus   tagasi,   kuid   ta   eksib.   Vaikselt
käsikaudu kobades leiab mees tee ühe toani, kus olev valgus tekitab temas suurt kergendust. Peale
seda ei võta minategelane valgust enam nii iseenesestmõistetavalt ja hindab rohkem selle olemasolu.  “Hingede ööd” on nimetatud eesti esimeseks modernistlikuks romaaniks. Seda iseloomustab unenäolisus, mis teeb teose ümberjutustamise pea võimatuks - kõiki seiku ja tube lihtsalt ei suuda
mäletada.   Raamat   on   hea   näide   sümbolistlikust   kirjandusest,   mis   samuti   avab   ukse   pagulase
hingemaailma.   Isiklikult  pidasin   raamatut   küll  veidi  igavaks,   kuid  lugemine   tasus  end   ära.  Seal
leiduvad mõtteterad ja ideed panevad rohkem hindama seda, mis mind ümbritseb - perekond, sõbrad,
oma riik ja oma keel.