Ristikivi Hingede öö (0)

Karl Ristikivi „Hingede öö”, 1953 Modernistlik romaan. Romaan koosneb kolmest osast: "Surnud mehe maja", lühikesest vahepalast "Kiri proua Agnes 
Rohumaale" ja "Kolm tunnistajat". Tegevus toimub vana-aastaõhtul ühes kummalises majas, kuhu minategelane muusikat kuuldes 
siseneb. Ta satub imelikule kontserdile, kus muusika tuleb ilmselt lindilt, liigub sealt edasi 
erinevatesse tubadesse, kohtub iseäralike tegelastega, kellest osad tunduvad justkui tuttavad, 
osaleb nii kontserdil, õhtusöögil, maalikunstinäitusel, kus seinal rippuv maal elustub, 
teatrietendusel, piirikontrollis, käib arsti juures, osaleb kohtus, kus seitse tunnistajat/süüalust 
annavad aru seitsme surmapatu kohta. Samal ajal toimub majas ka matus ja pulm. Minategelane 
räägib nende inimestega elust ja surmast, armastusest ja leinast, jumalast ja pattudest. Lõpuks 
sõidab mees liftiga üles ja jõuab tagasi tänavale. Uus aasta on alanud ja elu läheb edasi, nagu 
poleks midagi juhtunud. Ainult tegelase meeleolu on nüüd veidi sõbralikum ja vaimustunum. Raamatu algus- ja lõpuosa vahel on lühike osa „Kiri proua Agnes Rohumaale“, kus autor vastab 
lugejale, kes on lugenud romaani esimest osa, selgitades romaani esimeses osas kirjutatut. Romaani sündmustikku on kujutatud autori vaatepunktist, minajutustajana. „Hingede öö“ on Karl Ristikivi kõige tuntum romaan. Ta ei kirjutanud enne ega pärast seda mitu 
aastat midagi. Seda on nimetatud Eesti esimeseks modernistlikuks romaaniks, Ristikivi ise 
nimetas seda realistlikuks muinasjutuks. Romaani õhustik on salapärane ja müstiline, sürreaalne ja unenäoline. Meenutades 
lapsepõlveaegseid jõule, kus oli hoolimata pidevast külmast ikkagi soe tunne, tunneb 
minategelane end masendatuna ja võõrana selles linnas, kus teised kõik lõbutsevad. Siin on tunda
Ristikivi enda tundeid pagulasena võõral maal, otsides kodust tunnet, tundes süümepiinu ja 
otsides endale õigustust kodumaa hülgamise pärast. Ristikivi kirjeldab sündmusi ja tegelasi väga detailselt, mitmetähenduslikult. Romaanis on palju 
sümboleid ja viiteid konkreetsetele kirjandus- ja muusikateostele. Seda teost kohati raske lugeda 
ja sisust aru saada, kui tausta ja seda ajastut ei tea. Seiklused võõras majas justkui surnud inimeste hingede keskel panevad ka autori mõtlema, kas 
ta ikka elab või on surnud. Tegelane otsib vastuseid talle olulistele küsimustele ja raamatu lõpuks
on tal vähemalt natuke kergem selles osas. Peamine on elu ja surma teema, masenduses olles 
tundubki elu pigem pikaldase suremisena ja sünd surma algusena.

Document Outline

• Karl Ristikivi „Hingede öö”, 1953