Hingede öö kui sümbolistlik romaan (3)

„Hingede öö“ kui sümbolistlik romaan
Karl Ristikivi teos „Hingede öö“ oli vaieldamatult omal ajal midagi uudset. Autor on kasutanud kirjatöös erinevatele romaanidele omaseid jooni. Millist romaani ta ise kirjutada tahtis polegi täiesti kindel, kuid võime oletada, lugedes kirja proua Agnes Rohumaale, et Ristikivi sooviks oligi kirjutada midagi teistsugust, millel poleks ehk üht suurt mõtet.
Raamat kujutab nooremapoolset meest, kes on vana-aasta õhtul läinud linna jalutama ning satub maja, kes kõik näivad teda teadvad, kuid tema ise ei tea kedagi. Talle küll tunduvad mõned inimesed ja olukorrad tuttavad, kuid majas toimuv muutub kõik segaseks.
Teos ise ongi väga ebatavalise ja keerulise ülesehitusega neile, kelle lugemus on väike. Vähe lugenud inimesed hakkavad ootama raamatust midagi mida ei tulegi. Ristikivi täielikult eirab lugeja ootusi, kirjutades ühelt tegevuselt teisele hüpeldes ilma ühtse peamõteta. Minategelane seikleb ainult ühe öö majas ringi ent siiski jõuab temaga juhtuda rohkem kui paljudel inimestel kuuga .
Baroklikule romaanile iseloomulikult on teoses kasutatud viiteid teistele raamatutele, need on kõik inglise keeles ja annavad vaikselt aimu , millest juttu tuleb. Majas toimuvat kujutatakse just kui unenäona, kus puudub selge arusaam kas asjad on olemuslikud või näilised, juhuslikud või ettemääratud. Tänu osutustele teistele tekstidele on lugejail lihtsam mõista, mis raamatus toimub.
Väga palju on Ristikivi kasutanud oma romaanis sümbolkujundeid, millega ta lõhub aja-, ruumi- ja põhjussuhteid. Majas kus minategelane uusaastaööl seikleb on loendamatu hulk uksi, treppe ja koridore, mis viivad ettearvamatutesse kohtadesse . Isegi inimesed, kes seal majas pikalt juba olnud on ei tunne maja piisavalt ja eksivad tihti. Nii selgub näiteks teose lõpupoole, et vaid üksikud majaelanikud on kursis sellega, et majas asub ka lift. See saab neile teatavaks kui sõdur räägib, et käis liftiga sõitmas. Samuti on teoses kirjeldatavad tegevused ja toimingud justkui ajaloo ja päris elus elus toimvate tegevuste kujundlikkus.
Raamatus oli palju tegelasi, kelle nimed ja näod kippusid ununema. Kord olid nad ühe nimega siis jälle teisega , viies nii majas esimest korda viibiva tegelasse segadusse. Ta ei mõistnud miks ja mis eesmärgiga ta seal on. Ekseldes mööda pikki koridore, mis olid kord täiesti pimedad ja siis jälle eredalt valgustatud, lootis ta leida kedagi, kes seletaks tema osa selles majas. Nii seigeldes kohtas ta uuesti inimesi, keda ta juba näinud oli kuid selgus, et neil on hoopis teine nimi kui esmakordsel tutvumisel.
„Hingede öö“ jättis mulle kohati mulje, et see polegi nagu välja mõeldud seik, kellegi elust vaid pigem sümboolselt väljandatud konkreetne juhtum, kas autori või tema tuttavate elust.
Anneli Müürsepp