K.Ristikivi "Hingede Öö" (0)

"Hingede öö" on kirjutatud aastal 1953. Karl Ristikivi loomingus kuulub raamat veidi tagasihoidlikumasse ajajärku, kuid on siiski üheks oluliseks saavutuseks autori teiste proosaüllitiste (nagu näiteks " Rooma päevik" ja "Sigtuna väravad") kõrval. Enamuse oma eluperioodist veetis kirjanik pagulasena Soomes ja Rootsis ning seepärast on antud romaanigi toodud sisse põgenikuhirme ja -komplekse.
Materjal on pärit 20.sajandi keskpaiga Rootsist, autori isiklikest kohanemisraskustest ja õige kodumaatunde puudumisest.
Jutt käib ühe üksiku mehe rännakutest kummalises majas , kohtumistest sealviibivate isikutega ning erilistest sündmustest osavõtmisest. Mõnes mõttes võib vaadelda sisu ka kui ühe mehe ärakäimist "teispoolsuses" - nö vangis , kus aeg ei oma enam mingit tähtsust, sest sinnasattunud on leppinud paratamatusega ja jätkavad eksisteerimist sarnaselt reaalsele elule.
Kui jätkata "Hingede öö" lahtimõtestamist selle sama nurga alt vaadatuna, siis on teose probleemiks juhuslikkuse, etteaimatuse ja inimelu vahekord. Maailm, mis jääb väljaspoole Surnud Mehe maja, tundub minategelasele esialgu hästi mõttetu, tülgastav ja hirmutekitav, seevastu seiklused uues keskkonnas paeluvad teda oma kummalisuse ja salapäraga. Teose lõpuks saab too üksik hing aru, et ta igapäevaelu on tegelikult seesama, mis maagilises hooneski - sama juhuslik ning mõistatuslik. Väliselt läheb mees küll tagasi oma harjumuspäraste tegevuste juurde, kuid seesmiselt on ta õppinud olema vähem resoluutsem ning hinges ehk rohkem avatum kõigele uuele ja erilisele.
Sündmustiku toimumise kohaks on salapärane maja, mis oma lõputu hulga tubadega peab olema küll tohutu suur. Ruumid on välimuselt üsna erinevad, kuid domineerima jääb siiski ümbruskonna tumedam ja müstilisem aura. Aeg liigub teoses väga rahuliku tempoga ning kokku hõlmab tegevus perioodi vana-aasta õhtust kuni uue aasta saabumiseni.
"Hingede öö" jaguneb kolme ossa: "Surnud Mehe maja", " Seitse tunnistajat" ja ´"Kiri proua Agnes Rohumaale". Viimane paistab küll väga vabandavana, justkui oleks ta autoripoolne õigustav seletus antud raamatu osas. Arvan, et sobinuks paremini, kui too osa oleks siiski lõppteosest välja jäetud.
Romaanis läheb aastavahetuse masenduses olev mees tänavale, satub poolkogemata ühele kummalisele kontserdile ning sellest saavadki alguse ta lõputuna näivad ringkäigud tolles hoones . Lühidalt kohtutakse majas viibivate isikutega, peetakse pulmi ja leinatakse kadunukest, lisaks tuleb tegemist nii politsei kui ka kohtuga.
Peategelase nime polegi "Hingede öös" mainitud , kuna sündmusi jutustatakse minavormis. Peategelane on iseloomult üksik, mõtlik ning masendunud. Ka välimusega ei paista ta eriliselt silma, mees erineb aga siiski teistest majasolijatest inimlikult roosaka jume ja normaalse kehatemperatuuri poolest. Kõrvaltegelasi on palju - neist tooksin esile poiss Olle, kes vaatamata oma haigusele on optimistlik ega ole kaotanud võimet unistada , ning Bobby - robotliku liikumisega kelneri, keda hiljem kohus liigses uhkuses süüdistas. Autori sümpaatia kuuluvust kellelegi on raske hinnata, kuna tihti muutuvad teose tegelaskujud ning täielikku ülevaadet või arvamust isikutest ei tekigi.