Hingedeöö (4)

Hingede öö
Karl Ristikivi
Vana-aasta õhtul läheb mees tänavale jalutama , tahab olla lihtsalt üksi,jalutades tänaval ta tunneb ühe maja puhul vajadust sisse astuda.
Sündmustiku toimumise kohaks on salapärane maja (Surnud mehe maja), mis on lõputu hulga tubadega ja on tohutu suur. Ta puutub kokku erinevate inimestega erinevates olukordades ,kõik inimesed justkui tunneks peategelast, aga peategelase jaoks tunduvad ainult vähesed justkui tuttavad.
Majas toimub nii leinamine kui ka pulmad , ta on seltskondades kus ta ei tea kedagi, kuid alati oodatakse teda, et rääkida elust ja seal toimuvast. Majas olles kaob aja taju ära ja satub ühest olukorrast järgmisse, teda juhatatakse läbi erinevate tubade kus tal on võimalik enda jaoks olulistele eluküsimustele vastuseid või mõtteid saada. Ta oli mõtlik ja ka segaduses kuna ta ei tea kuidas sealt majast välja pääseda. ( Kuidas leiaksime muidu kesktee , kui me ei alustaks oma katseid äärmustest? 55 )
See on kirjutatud läbi minategelase nage me ise kogeks kõik seda.
Teine osa on Kiri proua Rohumaale, selles osas püüab kirjanik seletada miks ta selle on kirjutanud ja tänab teda kriitika eest.
Kolmadas satub tegelane ooteruumi, kus ta läheb arsti juurde kuid sealt ootamatult viiakse ta kohtusaali, olles milleski süüdi. Seal on seitse tunnistajat, kes räägivad oma elust, nad oleksid nagu ise süüalused.
Viimaks jõuab kord temani, see on hetk mida ta oli kartnud sellest ajast kui ta sinna majja läks, temalt küsitakse seletust oma teguviisi kohta, miks ta on seal ja kes ta üldse on. ( Uks oli lahti – ja ma arvasin, et see on mingi avalik etendus. Samasugune ööetendus, nagu neid peetakse mitmel pool. 200 ) See põhjus miks ta sinna läks oli hirm.
Peale kohut lahkub ta sealt majast, elu läks edasi, nagu poleks vahepeal midagi juhtunud. Ta vaatas käekella, mis näitas viis minutit üle kaheteistkümne.
Karl Ristikivi(1912-1977)
...sai tuntuks üsna noorelt, tema esimesed kirjastused ilmusid ajalehtedes ja ajakirjades. Hiljem ilmus tema Tallinna triloogia („Tuli ja raud“, „Õige mehe koda“, „ Rohtaed “), selle sarja järgi võis ka juba öelda, et Ristikivi on üks eesti romaanikirjanike hulgast.
Ristikivi on kirjutanud hulgaliselt romaane, lasteraamatuid, novelle, kirjandusloolisi raamatuid ning ka luuletusi. Kirjanik oli pagulasena nii Soomes kui ka Rootsis, seega tema mitmed teosed räägivad pagulusest, näiteks romaan „Kõik, mis kunagi oli“ ning ka pagulusproosa tippteose „Hingede öö“, millest ka meie täna täpsemalt rääkima hakkame.