iseloomulikud jooned. Tüüp on ilma eriomaste iseloomujoonteta, ent ta aitab ilmekalt avada ajastule eriomast. Sügav tegelane – on arenev ja keeruline, detailselt kujutatud, sisevaade tema sisemaailma. Sügav tegelane on võimeline lugejat üllatama, lame mitte. Lame tegelane – muutumatu, lihtsakoeline, lugejale ei anta tema kohta palju informatsiooni, esindab üht ideed või iseloomujoont. ● Kelle nimel räägib kirjandus ? Jutustaja positsioon tekstis: ● Heterodiegeetiline jutustaja – asub väljaspool lugu, seisab hierarhia tipus (nagu Jumal), omab juurdepääsu kõikidele sündmustele ja tegevuskohtadele, omab loost enam infot kui tegelased on ka nn. kõiketeadev jutustaja. Liigub ajas ette ja taha, teab rohkem kui tegelased ja lugeja. Heterodiegeetiline jutustaja ei pruugi siiski näha tegelase(te) sisse. NB! Heterodiegeetiline jutustaja ei ole alati kõiketeadev jutustaja.
Fookus näitab, kui kaugele tegelaskuju ellu (mõtetesse, tunnetesse jms) meil on võimalik tungida ning kui paljusid karaktereid meil üldse lubatakse lähemalt vaadelda. Nullfokalisatsioon jutustaja teab tegelaskujust rohkem (jutustaja > tegelaskuju) _ Sisemine fokalisatsioon - jutustaja ja tegelaskuju teadmised on võrdsed (jutustaja = tegelaskuju) _ Väline fokalisatsioon jutustaja teab tegelaskujust vähem Homodiegeetiline jutustaja on jutustatava maailma osa Heterodiegeetiline jutustaja ei ole jutustatava maailma osa; Autodiegeetiline (homodiegeetiline) jutustaja on samas peategelane, jutustab otsekui oma lugu. nelja tüüpi jutustajaid: Ekstradiegeetiline-heterodiegeetiline (1. astme jutustaja, kes jutustatava maailma osa ei ole); Ekstradiegeetiline homodiegeetiline (1. astme jutustaja, kes on jutustatava maailma osa); Intradiegeetiline-heterodiegeetiline (2. astme jutustaja, kes ei ole jutustatava maailma osa ega esine jutustatavas loos);
Jutustaja saab oma narratiivis olla ainult "esimeses isikus" (v.a Caesar "Kommentaarides"). Romaanikirjanik ei pea valima kahe grammatilise vormi, vaid kahe narratiiviseisukoha vahel: kas panna lugu jutustama üks tegelaskuju või väljaspool asetsev "jutustaja". ,,Esimese pöörde verb" narratiivis viitab seetõttu kahele eri situatsioonile: jutustaja enda nimetamisele (nt Vergilius); tegelasele (nt Crusoe). Eristatakse niisiis kaht tüüpi narratiivi: 1) heterodiegeetiline - jutustaja puudub loost 2) homodiegeetiline - jutustaja on esindatud tegelasena Kui jutustaja puudumine loost saab olla ainult täielik, siis esindatus võib avalduda suuremal või vähemal määral ning sellel on vähemalt kaks tüüpi: peategelane või kõrvaltvaataja - jutustaja on püsivalt/muutumatult jutustuse peategelane (autodiegeetiline) - mängib vähemtähtsamat rolli olles vaatleja või tunnistaja (nt Dr. Watson)
võimalik tungida ning kui paljusid karaktereid meil üldse lubatakse lähemalt vaadelda. Genette, Gérard: Narrative Discourse. Oxford 1980. Nullfokalisatsioon jutustaja teab tegelaskujust rohkem (jutustaja > tegelaskuju) Sisemine fokalisatsioon - jutustaja ja tegelaskuju teadmised on võrdsed (jutustaja = tegelaskuju) Väline fokalisatsioon jutustaja teab tegelaskujust vähem Homodiegeetiline jutustaja on jutustatava maailma osa Heterodiegeetiline jutustaja ei ole jutustatava maailma osa; Autodiegeetiline (homodiegeetiline) jutustaja on samas peategelane, jutustab otsekui oma lugu. Omaelulooliste tekstide puhul räägib Philippe Lejeune `autobiograafilisest lepingust' , mis põhineb osalt autori ja jutustaja/peategelase samasusel ning asjaolul, et teost on määratletud kui autobiograafiat . Hermann Hesse "Stepihunt" Raamjutustus (ekstradiegeetiline jutustust jutustatakse)
sõnum tuleb täielikult välja alles peale peategelase surma (Rotschild vahetab peale Jakovi surma oma flöödi viiuli vastu). Tekstis ellipse ei esine, küll aga leidub pause, kus kirjeldatakse näiteks Jakovi kodu, juutide orkestrit ja muud seesugust. Pauside eesmärgiks on olukordade või inimeste kirjeldamine, et anda ülevaade sündmustiku toimumiskohast ja tegelasest. Jutustaja on heterodiegeetiline, kuid ei tundu olevat täielikult kõiketeadev. Ta teab, mida peategelane mõtleb, samuti on ta kohal igas olukorras, kuid ei näi sündmuste käiku ette teadvat, ning tundub, et ta teab vaid Jakovi mõtteid. Jutustajal ei suhtle tegelastega, ning ei oma nendega ka emotsionaalset sidet. Ta kirjeldab sündmusi ja tegelasi neutraalselt, ei suuna lugeja arvamust, ning laseb lugejal ise otsustada mida tegelastest arvata. Jutustaja keskendub ainult peategelasele Jakovile ja
Kordus Lugude korrastav toime Rütmilisest struktuurist saadav nauding Lugude samasus Struktuurid ja tüübid Narratiivi mõiste. Mis on süžee ja faabula? Klassikalise (suletud) narratiivi skeem. Millist tüüpi proosateosele on see omane? Kas modernistlik ja postmodernistlik romaan järgivad tüüpiliselt suletud narratiivi skeemi? Kuidas on proosateoses seotud sisu ja vorm? Loo korrastatus. Anakrooniad (analepsis ja prolepsis). Jutustajatüübid (heterodiegeetiline, homodiegeetiline ja autodiegeetiline jutustaja). Kõiketeadev jutustaja. NB! Heterodiegeetiline jutustaja ei ole alati kõiketeadev. Ebausaldusväärne jutustaja. Fokuseerimine. Autori mõiste. Autori ja jutustaja eristus. Tekstuaalne autor. Tegelane. Sügav ja lame tegelane (mille järgi saab lugeja aru, mis tüüpi tegelasega on tegu?) Süžee – sündmuste esitamine tekstis Faabula – sündmuste ajalis-põhjuslik järjekord
meie halvad tujud ja kadunud lootused. Meie kotid laoti täis söögikraami ja moona, mis oli kerge, kuid küllalt rammus, et meid üle mäekurude aidata, ning parim, mida vaesed rändurid oleme nendel rasketel aegadel saanud. Tõhustasime oma tegevusplaane parimate nõuannete varal. Nii jõudis kätte kõle jaanilaupäeva õhtu, ja tuulisel jaanipäeva varahommikul pidime jälle vastumeelsele teele minema. * Kirjuta lõigust variant, milles on heterodiegeetiline jutustaja ja analepsis Edgar Allan Poe „Äraandlik süda” Ta polnud eales vanamehe vastu olnud lahkem kui kogu selle nädala väitel, enne kui tahtis ta tappa. Igal õhtul avas südaöö paiku vaikselt ukse ja siis, kui see oli piisavalt poikvel, nii et pea sisse mahuks, torkas sisse pimendatud laterna. Latern oli kaetud nii, et valgust polnud paista, misjärel pistis ukse vahelt sisse pea aeglaselt ja vaikselt, et vanamehe und mitte segada. Tal kulus terve tund, et kogu
Vanatädi meenutab karme lugusid oma elust, mis näitab, mispärast on ta nii umbusaldava suhtumisega, et lukustab ukse ning võtab võtme enda kätte. Minu arvates ei ole aru saada, et ajaline distants tekstis aset leidnud sündmuste ja jutustamise vahel oleks väga pikk, sest lugu on kirjutatud lihtminevikus. Novelli tegevuses toimuvad pausid ehk ellipsid: sündmuste kulg peatub, kui tegelased meenutavad oma mälestusi. Loo jutustaja on heterodiegeetiline ehk väljaspool lugu, esineb palju ka kahekõnet, seega pole tema roll väga suur. Siiski suunab jutustaja lugeja hinnanguid tegelaste suhtes, näiteks iseloomustab vanatädi jutustusi ,,Aga vanatädi jutus oli midagi rusuvat". Lugeja arvabki, et vanatädi on negatiivne tegelane oma rõhuvate ja masendavate mälestustega. Võib öelda, et tegu on nn kõiketeadva jutustajaga, kellel on juurdepääs kõikidele sündmustele ja tegevuskohtadele, samuti on jutustaja usaldusväärne
hetkel toimuvat. Näide pausist: ,,Läbi kirstu lõhnasid vanad tinataldrikud ja kannud. Lõuka juures lõhnas torupilli magu, pihid, nahklõõts ja kaks suurt õllekruusi, kumbki omal viisil. Raamatuis oli naha, koi ja juudi lõhn." Lugu ja tekst käivad käsikäes, ehk siis käivad samaaegselt. See tekitab rütmi. See on oluline, et edasi anda millise aja vältel see kõik toimus. 2. Jutustaja positsioon teoses on heterodiegeetiline, see tähendab, et jutustaja on väljaspool lugu, justkui hierarhia tipus seisev. Jutustaja suhtumine tegelastesse ja ümbrusesse ei tule novelli lugedes väga hästi välja. See on niiviisi seetõttu, et jutustaja enda poolt kommentaare lisatud pole, ta ei väljenda oma arvamust. Kogu lugu jutustatakse läbi koer ,,Popi" vaatenurga ning kuidas tema seda kõike näeb. 3. Tegemist on kolmandas isikus jutustatud looga. Jutustaja räägib kõike läbi tegelaste
Tekstis esineb mitu lühikest pausi, et kirjeldada vanatädi välimust, olekut ning kodu. Lugejale avaldab see pigem rahutuks tegevat mõju ning aitab mõista Jaani ja Margiti ebamugavust. Ellipsite osatähtsus on tunduvalt väiksem, kuna lugu toimub suhteliselt lühikese aja – tõenäoliselt poole päeva – jooksul. Ajaline distants jutustamise ja tekstis aset leidnud sündmuste vahel on väga väike, et aidata lugejal samastuda Jaani ja Margitiga. Jutustaja tundub olevat heterodiegeetiline, kuid esitab loo läbivalt tegelase Jaani vaatenurgast. Jutustaja teab juba loo alguses, mis lõpuks juhtub, aga ta ei jaga rohkem teavet, kui seda, mida näeb ning mõtleb Jaan. Ta püsib neutraalsena terve loo jooksul, tuues esile ainult Jaani tunded sündmuste ja teiste tegelaste kohta. Äärmisel juhul avaldab jutustaja kerget kaastunnet Jaani suhtes, kasutades sõna nagu 'paraku'. Tegemist on nullfokuseerimisega, kuigi vaatepunkt ei liigu
Sellest annavad aimu väljendid nagu ,,mitu päeva", ,,päevast päeva", ,,päevade kaupa" jne. Tekstis leidub ka pause. Näiteks võib tuua hetke, kui jutustaja kirjeldab Isanda tuba. Leian, et novellis esineb tähtsusetu hüpe, kui Isand lahkub ning tagasi ei tule. Info, miks ta tagasi ei tulnud ei ole loos tegelikult oluline, kuigi lugeja võib selle üle mõtiskleda. Loo sisu selle põhjuse teadmisega ei muutuks. ,,Popi ja Huhuu" on tema-jutustus ja jutustaja on heterodiegeetiline, mis tähendab et jutustaja asetseb väljaspool lugu. Näib, et tegemist ei ole kõiketeadva jutustajaga. Jutustaja näeb vaid Isanda majas toimuvat ning kirjeldab seda, kuid samal ajal teab ja annab tekstis edasi ka Popi mõtteid ja tundeid. Seetõttu on fokusseering vaid Popi silmade, Huhuu kohta saab teada vaid läbi jutustaja sõnade. Sellest sain aru tänu lõigule: ,,Ta polnud seda väärt, otsustas Popi. See oli talle paras, et ta puuris oli
meestegelane, kes meenutab vanaonu sünnipäeva. Toimuvatest sündmustest räägib jutustaja. Näiteks ütleb ta lugejale, et tegelased peaksid koju jääma. Ka üks tegelane hakkab mõistma, mis toimub ja arvab, et parem oleks mitte kodust väljuda. Siinkohal tekib segadus, kas jutustaja ja meestegelane on ühised või siiski eraldiseisvad. Üldiselt jääbki jutustajale roll kirjeldada toimuvat ja anda lugejale võimalus kujutluspildi loomiseks. Selles loos on jutustaja heterodiegeetiline ehk väljaspool lugu. Tema on ka see, kes lugu räägib kui pealtvaataja, kuid kohati pole jutustajal üldse tegevust. Samas tundub ka, et jutustaja on üks tegelastest, kelle mõtteid ta lugejani toob. Üldiselt on jutustaja see, kes lugu alustab ja sündmuste kirjeldusi edasi annab. Tema teab ka kõige rohkem, pealegi puudub selles loos mina-tegelane jutustajana. Seega jääb jutustajale ainuvõimalus rääkida lugu detailsemalt.
Kulminatsioon 5. Pööre 6. Lõpppinge 7. Lahendus Millist tüüpi proosateosele on see omane? see on omane klassikalisele realistlikule proosateosele Kas modernistlik ja postmodernistlik romaan järgivad tüüpiliselt suletud narratiivi skeemi? Ei järgi, sündmuste ajaline järjestus on segi paisatud, avatud algus ja lõpp 10 Kuidas on proosateoses seotud sisu ja vorm? Loo korrastatus. Anakrooniad (analepsis ja prolepsis). Jutustajatüübid (heterodiegeetiline, homodiegeetiline ja autodiegeetiline jutustaja). Kõiketeadev jutustaja. NB! Heterodiegeetiline jutustaja ei ole alati kõiketeadev. Ebausaldusväärne jutustaja. Fokusseerimine. Autori mõiste. Autori ja jutustaja eristus. Tekstuaalne autor. Tegelane. Sügav ja lame tegelane (mille järgi saab lugeja aru, mis tüüpi tegelasega on tegu?) Kuidas on proosateoses seotud sisu ja vorm? - Vorm ja sisu käivad käsikäes, nende eraldamine on kunstlik Loo korrastatus
viisist, kuidas seda vahendatakse. Loo korrastatus. Anakrooniad (analepsis ja prolepsis). Anakrooniad – prolepsis (ettevaade) ja analepsis (tagasivaade). Anakroonia võib kasvada välja tekstist (ilma loosisese põhjenduseta); selle võib luua (kõiketeadev) jutustaja; selle võib luua mõni tegelane ja siis on see looga seotud. Tähtsat eristab tühisest anakrooniate loomise võime. Jutustajatüübid (heterodiegeetiline, homodiegeetiline ja autodiegeetiline jutustaja). Kõiketeadev jutustaja. NB! Heterodiegeetiline jutustaja ei ole alati kõiketeadev. Ebausaldusväärne jutustaja. *heterodiegeetiline – väljaspool lugu (hierarhia tipus) seisev *homodiegeetiline – jutustaja kui üks loo osalistest *autodiegeetiline – peategelane kui jutustaja *kõiketeadev jutustaja – lugejale usaldusväärne, suunab lugeja hinnanguid tegelastele ja loole. Sageli realistlukus romaanis.
Lugejale on jäetud suur mõttevabadus. Teose taotluseks on küsimine, mitte vastamine. Miks oli Isand viimasel ajal imelikult käitunud? Miks ta lahkus? Miks ta tagasi ei tulnud? Kuhu ta üldse läks? Kas ta ehk lõpuks oleks tulnud ja avastanud, et maja on pooleks? Kas Popi ja Huhhu elud lõppesid selle plahvatusega või neil õnnestus siiski pääseda? Seda kõike ei tooda konkreetselt välja, lugeja peab selle üle arutlema ja mõtisklema. Jutustaja oli selles toeses heterodiegeetiline ehk ta ei olnud loo tegelane, domineeris 3. isik, jutustaja omas juurdepääsu sündmustele. Teos on jutustatud jutustaja vaatepunktist, kuid teose tegelased on kirjeldatud Popi vaatenurgast. Jutustaja suhtus Popisse kaastundlikult ja oli tema poolel, seega suhtumine lähtus Popi tunnetest. Jutustaja vaatepunkt on Popi poolde kaldu ja see mõjutab vägagi teksti tähendust. Popi pidas Isandat heaks ja hoolivaks, talle
Loo korrastatus. Anakrooniad (analepsis ja prolepsis). Anakrooniad - prolepsis (ettevaade) ja analepsis (tagasivaade). Anakroonia võib loo sisse tuua kõiketeadev jutustaja või mõni tegelane, siis on see looga seotud. Tähtsat tühisest eristab anakrooniate loomise võimalus. Sündmuste kestus - stseen, kokkuvõte, paus ja hüpe. Loo ja teksti vaheline ajaline suhe. Jutustamissagedus - ühekordne, kordav ja koondav jutustamine. Jutustajatüübid (heterodiegeetiline, homodiegeetiline ja autodiegeetiline jutustaja). Kõiketeadev jutustaja. NB! Heterodiegeetiline jutustaja ei ole alati kõiketeadev. Ebausaldusväärne jutustaja. Fokusseerimine. Autori mõiste. Tekstuaalne autor. Jutustajatüübid: *heterodiegeetiline - väljaspool lugu, hierarhia tipus seisev, kõiketeadev *homodiegeetiline - jutustaja kui üks loo osalistest *autodiegeetiline - peategelane kui jutustaja *ebausaldusväärne jutustaja - Jutustamise tasandid:
Millest on aru saada, et tegu on just soneti või ballaadiga? 13 Narratiivi mõiste. Mis on süžee ja faabula? Klassikalise (suletud) narratiivi skeem. Millist tüüpi proosateosele on see omane? Kas modernistlik ja postmodernistlik romaan järgivad tüüpiliselt suletud narratiivi skeemi? Kuidas on proosateoses seotud sisu ja vorm? Loo korrastatus. Anakrooniad (analepsis ja prolepsis). Jutustajatüübid (heterodiegeetiline, homodiegeetiline ja autodiegeetiline jutustaja). Kõiketeadev jutustaja. NB! Heterodiegeetiline jutustaja ei ole alati kõiketeadev. Ebausaldusväärne jutustaja. Fokusseerimine. Autori mõiste. Autori ja jutustaja eristus. Tekstuaalne autor. Tegelane. Sügav ja lame tegelane (mille järgi saab lugeja aru, mis tüüpi tegelasega on tegu?) Narratiiv on rida sündmusi mingis ajalises järjestuses, sel on algus, keskpaik ja lõpp
Romaani vormi ja sisu (või teemade, stiili, narratiivse ülesehituse) eraldamine on kunstlik, kuna lugu, mida romaan vahendab ei ole eristatav viisist, kuidas seda vahendatakse. 21.Loo korrastatus Ette- ja tahavaade. Jutustamissagedus (loo kordumine tekstis) ühekordne, kordav ja koondav jutustamine. 21.1.Anakrooniad (analepsis ja prolepsis) Analepsis tagasivaade, nt Viivi Luik ,,Seitsmes rahukevad" Prolepsis ettevaade, nt J.Fowles ,,Prantsuse leitnandi tüdruk" 22.Jutustajatüübid (heterodiegeetiline, homodiegeetiline ja autodiegeetiline jutustaja)? Diegees (diegesis) fiktsionaalne maailm, kus lugu aset leiab. 11 Jutustaja positsioon tekstis: Heterodiegeetiline jutustaja asub väljaspool lugu, seisab hierarhia tipus (nagu Jumal), omab juurdepääsu kõikidele sündmustele ja tegevuskohtadele, omab loost enam infot kui tegelased on ka nn. kõiketeadev jutustaja, on lugejale usaldusväärne,
Mis vahe on arusaamal, et lugu vahendab või loob tähendust? Millist rolli mängivad kultuuris ja kirjanduses lugude (elementide) kordused? Narratiivi mõiste. Mis on süžee ja faabula? Klassikalise (suletud) narratiivi skeem. Millist tüüpi proosateosele on see omane? Kas modernistlik ja postmodernistlik romaan järgivad tüüpiliselt suletud narratiivi skeemi? Kuidas on proosateoses seotud sisu ja vorm? Loo korrastatus. Anakrooniad (analepsis ja prolepsis). Jutustajatüübid (heterodiegeetiline, homodiegeetiline ja autodiegeetiline jutustaja). Kõiketeadev jutustaja. NB! Heterodiegeetiline jutustaja ei ole alati kõiketeadev. Ebausaldusväärne jutustaja. Fokuseerimine. Autori mõiste. Autori ja jutustaja eristus. Tekstuaalne autor. Tegelane. Sügav ja lame tegelane (mille järgi saab lugeja aru, mis tüüpi tegelasega on tegu?) Narratiiv koosneb vähemalt tekstist (loost/sündmustest) ja selle jutustamisest; narratiivi telg on aeg;
tagasivaated ehk prolepsis ja analepsis) Kestus (paus, kokkuvõte, kirjeldus, stseen või dialoog, ellips ehk vahelejätt) Sagedus (ühekordne, korduv ja koondav jutustus) Vaatepunkt "Vaatepunkti" kaks tähendust: tegelase asen ruumis ja ajas/hinnang, hoiak, mentaalne visioon, nägemine Diegees- rääkimine vastandub jäljendamisele, fiktsionaalsele väljamõeldud maailm Jutustaja: autor-jutustaja (heterodiegeetiline), jutustaja-tegelane (homodiegeetiline) Jutustamise vorm (esimene või kolmas isik) Jutustaja teadmise määr (kõiketeadev või piiratud teadmisega jutustaja) Kirjandusteose kompositsioon Introduktsioon- üldine sissejuh, mis pole tegev otseselt seotud Ekspositsioon- esialgne inff tegelastestminevikusündmustest Sõlmitus- sündmuste algus Töötlus, repriis- algosade kordamine, tavaliselt muudetud kujul, sündmuste muutum Kulminatsioon
... vormi ja sisu (või teemade, stiili ja narratiivse ülesehituse) eraldamine on kunstlik ... kuna lugu, mida romaan vahendab ei ole eristatav viisist, kuidas seda vahendatakse. Loo korrastatus. Anakrooniad – prolepsis (ettevaade) ja analepsis (tagasivaade); sündmuste kestus (kiirus, rütm) – stseen, kokkuvõte, paus ja hüpe. Loo ja teksti vaheline ajaline suhe. Jutustamissagedus (loo kordumine tekstis) – ühekordne, kordav ja koondav jutustamine. Jutustajatüübid 1)heterodiegeetiline– väljaspool lugu, (hierarhia tipus) seisev (sh. nn. kõiketeadev jutustaja NB! Heterodiegeetiline jutustaja ei ole alati kõiketeadev); 2)homodiegeetiline – jutustaja kui üks loo osalistest (võib olla ka ebausaldusväärne) ja 3) autodiegeetiline jutustaja– peategelane kui jutustaja. Fokusseerimine. Kes kõneleb? Vs. Kes ‘näeb’? Loo esitamine läbi teatud prisma, mingist vaatepunktist + kognitiivsed, emotsionaalsed aspektid. Jutustaja
.. kuna lugu, mida romaan vahendab ei ole eristatav viisist, kuidas seda vahendatakse. Mario Vargas Llosa, Letters to a Young Novelist, tõlk. Natasha Wimmer, New York, 2002,23, 25–26. Anakrooniad (analepsis-tagasivaade ja prolepsis e.ettevaade). (anakronism- eksimus kronoloogia vastu; mingi sündmuse, nähtuse jne. asetamine väärasse aega) Jutustajatüübid homodiegeetiline- jutustaja kui üks loo osalistest ja autodiegeetiline- peategelane on jutustaja. Heterodiegeetiline – väljaspool lugu, (hierarhia tipus) seisev, sageli (kuid mitte alati) kõiketeadev , omab juurdepääsu kõigile sündmustele ja tegevuskohtadele, omab loost enam infot kui tegelased, enamasti lugejale usaldusväärne. Alatüüp nn. kõiketeadev jutustaja, taotleb usaldusväärsust ja autoriteeti, suunab lugeja hinnanguid tegelastele ja loole. Esineb sageli realistlikus romaanis. NB! Heterodiegeetiline jutustaja ei ole alati kõiketeadev. Homodiegeetiline jutustaja, teose
Lood ja kordus: millest tuleb vajadus samade lugude järele üha uuesti ja uuesti? nt. lapsed tahavad, et neile loetaks üha uuesti ja uuesti sama muinasjuttu. See tuleneb lugude korrastavast toimest, kordus kinnistab - tekitab turvatunnet, rütmilisest struktuurist saadavat naudingut. (vrd. korduse funktsioon luules) Narratiivi analüüs: Kes kõneleb? kellele? millal? mis keeles? millise autoriteediga? Fokaliseering - aeg, kaugus ja kiirus, teadmiste piiratus. Jutustajatüübid (heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline, ebausaldusväärne jutustaja). Jutustamise tasandid (ekstradiegeetiline, diegeetiline, metadiegeetiline) Jutustamistüübid ajaliste suhete alusel (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud). Jutustajatüübid: *heterodiegeetiline - väljaspool lugu, hierarhia tipus seisev, kõiketeadev *homodiegeetiline - jutustaja kui üks loo osalistest *autodiegeetiline - peategelane kui jutustaja *ebausaldusväärne jutustaja - Jutustamise tasandid:
inimesed või elusolendid. Jutustaja identifitseerib ennast ühe loos osalejaga. Narratiivi kolm tasandit: 1) Lugu (story) – sündmuste ahel 2) Tekst (text) – narratiivne tekst 3) Jutustamine (narration) – jutustamise toiming (Gerard Gebbette’i ja Shlomith Rimmon-Kenani järgi) Vaatepunkt – konkreetne vaade asjadele; narratiivne perspektiiv, mis identifitseerib hääle. Jutustaja: Autor-jutustaja (heterodiegeetiline) – väljaspool lugu (teadmise määr on erinev ja sekkumise määr ka üsna erinev nt Flaubert’i „Madame Bovary“) Jutustaja-tegelane (homodiegeetiline) – osaleb loos (metatasand: ma loon ’mina’, kes jutustab ’minust’) Peategelane-jutustaja (autodiegeetiline) – rollid on identsed Jutustamise vorm: Esimene isik (Teises isikus – nt „Kuu külm kuma“) Kolmas isik Jutustaja teadmise määr:
(Piiririik) Jutustamine (ajaline suhted vs narratiivne tasand) järgnev jutustamine: - kõige tüüpilisem ennetav jutustamine: - kõige ebatüüpilisem samaaegne jutustamine: põimitud jututstamine: ekstradiegeetiline tasand jutustaja tasand ; jutustab diegeetiline tasandil toimuvast (intra)diegeetiline --II-- - põhitasand, (meta)hüpodiegeetiline --II-- - "vanamees", kes röögib uuest, sügavamast tasandist. jutustajate tüpoloogiad: heterodiegeetiline jut. (ei osale tegevuses) homodiegeetiline jut. (osaleb tegevuses) jutustaja nähtavuse aste jutustaja teadmiste aste (vrd. fokusseerija, tegelane) jutustaja usaldusväärsus publik tekstis jäljendamise (mimesise) & jutustamise vahekord Barack ütles midagi Armastan Michelle'i lühikokkuvõte: On lugu, tekst & jutustamine. Hiljem ei tohiks ära unustada, et on jutustamine & fokusseerimine. 6
vahendatakse. Loo korrastatus:Anakrooniad – ettevaade, tagasivaade; Sündmuste kestus (kiirus, rütm) – stseen, kokkuvõte, paus ja hüpe. Loo ja teksti vaheline ajaline suhe; Jutustamissagedus (loo kordumine tekstis) – ühekordne, kordav ja koondav jutustamine. Anakrooniaid ehk tekstis esinevaid ette- ja tagasivaateid võiks oma päritolu järgi jagada kolme rühma: Prolepsis – tekstis esinev ettevaade Analepsis – tekstis esinev tagasivaade Jutustajatüübid heterodiegeetiline - väljaspool lugu, hierarhia tipus seisev, sageli kuid mitte alati omab juurdepääsu kõigile sündmustele ja tegevuskohtadele, omab loost enam infot kui tegelased, enamasti lugejale usaldusväärne. Alatüüp nn. kõiketeadev jutustaja, taotleb usaldusväärsust ja autoriteeti, suunab lugeja hinnanguid tegelastele ja loole. Esineb sageli realistlikus romaanis. homodiegeetiline – teose kõrvaltegelane, sündmusi ja tegelasi esitatakse tema perspektiivist, on
FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused I FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2012, Kurvet-Käosaar KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Kohustusliku kirjanduse ja loengumaterjalide läbitöötamisel pidage silmas, et eksam eeldab ka praktilisi teadmisi: 1) värsimõõdu, riimiskeemi või stroofitüübi määramine luuleteoses, kõnekujundi määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud) määramine proosakatkes. Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt ,,Postkolonialism") Merilai, Saro, Annus, ,,Poeetika": Ilukirjanduslikkus (lk 914), Luule poeetika (1788, sh osa ,,Kõne-lause ja piltkujundid"), Proosa poeetika (139194) J. Kraavi, ,,Postmodernismi teooria", lk 110135. S. Nootre, Kirjanduse kõnetus: 1333, 5860, 6365, 111135
FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused I FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2012, Kurvet-Käosaar KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Kohustusliku kirjanduse ja loengumaterjalide läbitöötamisel pidage silmas, et eksam eeldab ka praktilisi teadmisi: 1) värsimõõdu, riimiskeemi või stroofitüübi määramine luuleteoses, kõnekujundi määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud) määramine proosakatkes. Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt „Postkolonialism”) Merilai, Saro, Annus, „Poeetika”: Ilukirjanduslikkus (lk 9–14), Luule poeetika (17–88, sh osa „Kõne-lause ja piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135. S
eristamine muutub suhteliselt keeruliseks. (Niisiis, päikese järel käies tulin ma, "sealt ülevalt Põhjast", nagu siin öeldakse. (Piiririik)) Jutustamine (ajaline suhted vs narratiivne tasand) sh järgnev jutustamine: - kõige tüüpilisem sh ennetav jutustamine: - kõige ebatüüpilisem sh samaaegne jutustamine ja põimitud jututstamine: (1) ekstradiegeetiline tasand jutustaja tasand ; jutustab diegeetiline tasandil toimuvast (2) (intra)diegeetiline --II-- - põhitasand, (3) heterodiegeetiline jut. (ei osale tegevuses) (4) homodiegeetiline jut. (osaleb tegevuses) Uurida tuleb ka jutustaja nähtavuse astet, jutustaja teadmiste aste (vrd. fokusseerija, tegelane) ning jutustaja usaldusväärsust. lühikokkuvõte: On lugu, tekst & jutustamine. Hiljem ei tohiks ära unustada, et on jutustamine & fokusseerimine. 21. Millised on põhilised võimalused tegelaste analüüsiks? Aktantanalüüs (Gremas - narrative fiction) aktant (tegelaste puhul korduv roll (nt saatja mari on alati saatja)
(Niisiis, päikese järel käies tulin ma, "sealt ülevalt Põhjast", nagu siin öeldakse. (Piiririik)) Jutustamine (ajaline suhted vs narratiivne tasand) sh järgnev jutustamine: - kõige tüüpilisem sh ennetav jutustamine: - kõige ebatüüpilisem sh samaaegne jutustamine ja põimitud jutustamine: (1) ekstradiegeetiline tasand jutustaja tasand; jutustab diegeetiline tasandil toimuvast (2) (intra)diegeetiline --II-- - põhitasand (3) heterodiegeetiline jut. (ei osale tegevustes) (4) homodiegeetiline jut. (osaleb tegevuses) Uurida tuleb ka jutustaja nähtavuse astet, jutustaja teadmiste aste (vrd. fokusseerija, tegelane) ning jutustaja usaldusväärsust Lühikokkuvõte: on lugu, tekst ja jutustamine, hiljem ei tohiks ära unustada, et on jutustamine ja fokusseerimine 21. Millised on põhilised võimalused tegelaste analüüsiks? Aktantanalüüs (Gremas - narrative fiction)
annaabi.ee 
