Narratiivianalüüs loovkirjutamise harjutus (0)

Narratiivianalüüs. Loovkirjutus-harjutus
Kalli Kolberg Lisapunktide saamine: iga korrektse ümberkirjutuse eest 5 p. 
Kirjuta lõigust variant, milles on autodiegeetiline ja ebausaldusväärne jutustaja
J. R. R. Tolkien „Kääbik” Me jäime sellesse lahkesse ja vastutulelikku majja väga pikaks ajaks ajaks, vähemalt kaheks nädalaks, ja
lahkumismõte   tegi   meil   südame   raskeks.   Jätta   maha   see   soe   maja   ja   need   kõige   vastutulelikumad
inimesed, keda eales olen kohanud. Ma oleks rõõmuga alatiseks sinna jäänud. Isegi juhul kui mul oleks
olnud võimalik end vähimagi vaevata tagasi kääbiku-urgu soovida, mida ma väga soovisin, sest kääbiku-
urg on kõige meeldivam ja rahulikum koht, kus elada. … Me kõik, nii nagu meie ponidki, said siin juba
mõne päevaga kosutust ja uut jõudu ning saime peaaegu sama tugevaks kui kõikvõimsad hiiglased. Siin
parandati meie rõivad kõige kaunimate õmbluste ja täpseimate pistetega, siin paranesid meie vermed,
meie halvad tujud ja kadunud lootused. Meie kotid laoti täis söögikraami ja moona, mis oli kerge, kuid
küllalt rammus, et meid üle mäekurude aidata, ning parim, mida vaesed rändurid oleme nendel rasketel
aegadel   saanud.   Tõhustasime   oma   tegevusplaane   parimate   nõuannete   varal.   Nii   jõudis   kätte   kõle
jaanilaupäeva õhtu, ja tuulisel jaanipäeva varahommikul pidime jälle vastumeelsele teele minema. *
Kirjuta lõigust variant, milles on heterodiegeetiline jutustaja ja analepsis
Edgar Allan Poe „Äraandlik süda” Ta polnud eales vanamehe vastu olnud lahkem kui kogu selle nädala väitel, enne kui tahtis ta tappa. Igal õhtul avas südaöö paiku vaikselt ukse ja siis, kui see oli piisavalt poikvel, nii et pea sisse
mahuks, torkas sisse pimendatud laterna. Latern oli kaetud nii, et valgust polnud paista, misjärel pistis
ukse vahelt sisse pea aeglaselt ja vaikselt, et vanamehe und mitte segada. Tal kulus terve tund, et kogu
pea sedavõrd sisse saada, et voodis lamavat vanameest.  Aastate eest, kaua enne seda, kui vanamees teda praegu tappa tahtvat meest kohtas, oli kõik teisiti. Vanake oli öid magamata, vahest mitu ööd järjest unetu. Ning kui vanamees isegi magas ei, oli ta
kerge iga heli peale ärkama. Kord kuulis keskööl samme ülakorruselt ning terve öö oli rikutud. Veel
hullem, tihti oli vanamehel lämbumisrefleksid, aju oli korduvalt hapnikuta. Kuud möödusid sedasi ning
siis sai mehel mõõt täis, lükkas üleolevuse kõrvale ja läks arsti juurde. Vanale endale üllatuseks oli
haavatud uhkus seda väärt. Mees sai jälle magada. Kui pea oli juba niisama hästi kui toas, - aastatetagune vanamees oleks ammu selle peale üles ärganud   ning   teda   tappa   püüdev   hiilija   ei   oleks   osanud   seda   oodata   –   võttis   laternalt   katte.   Püüdis
uksehingedel mitte kriiksuda lasta – võttis katte kohati maha, üksainus peenike kiir langes raisakulli
silmale, aga silm oli alati kinni. Ta tegi seda seitse ööd järjest, alati kesköö ajal. Aga võimatu oli tööd
lõpuni viia, sest see polnud vanamees, kes teda rõhus, vaid tema Kuri Silm ja see ei avanenud. Igal
hommikul, kui päev koitis, läks ta vapralt tuppa ja rääkis vanamehega julgelt, kõnetades teda südamlikul
toonil nimepidi ja uurides, kuidas vanal öö möödus. Vanamees oleks pidanud olema tark, et kahtlustada,
et keegi igal ööl just kaheteistkümne ajal vaatas teda, kui ta magas. *
Kirjuta lõigust variant, milles on samaaegne jutustamistüüp ja fokuseering teisel tegelasel 1


Agatha Christie „Mõrv idaekspressis” Ratchett  väljub  oma  kupeest,  et  leida  vagunisaatja  või  teenija  või  kellegi  teise,  kellelt  saaks küsida lisa tekki. Öö on külm, ta oleks võinud võtta lisa teki kaasa, aga ta ei osanud sellega arvestada.
Koridor on inimtühi, mõne kupee ukse alt poeb välja laternatuli. Kõrval kupeest kustub see helk samal
hetkel, kui Ratchett sellest möödub. See on Poiroti kupee. Ratchett leiab vagunisaatja, kes on teda lahkelt nõus aitama. Valvur palub tal naasta kupeesse, kuhu ta ka teki toob. Ratchett sammub mööda koridori oma voodi poole, nüüd on veelgi vähem kumasid,
mis uksevahest poevad. Ratchett märkab, et ta uks on lahti, ta teeb paar kiiremat sammu, kuni ongi paokil
ukse   juures.   Ta   teeb   ettevaatlikult   ukse   lahti   –   ainult   särav   latern.   Ratchett   võtab   raamatu,   istub
kokkupandavale voodile, millel lebab kõva madrats ja loeb ühe lehekülje, siis teise lehekülje kuni kuuleb
koputust – ta tekk! Ta läheb reipalt uksele vastu avab selle ning näeb tuttavat nägu tekiga. „Merci beaucoup!“  ütleb Ratchett ning võtab teki vastu. Teenindaja ruttab minema. Ratchett vahetab ebamugavad päevariided ööürbi vastu. Mässib ennast kahe teki sisse ja jääb magama.  Ta ärkab mõni tund hiljem – ja võpatades, ta ärkab lähedusest kostunud valju oige peale. 
Samal silmapilgul on kuulda teravat kellahelinat. 
Vagunisaatja koputab Ratchetti uksele. Ratchett ei vasta. Ka teine koputus.
„Ce n’est rien. Je me suis trompé,” hõikab Ratchett.
„Bien, monsieur.” Vagunisaatja kiirustab minema ja Ratchett püüab taas magama jääda. *
Kirjuta lõigust variant, milles on heterodiegeetiline jutustaja ja fokuseering teisel tegelasel
Mary Shelley „Frankenstein” Kuuvalguses irvitades jälgis deemon ainsat akent, kus tuli veel põles, vahtis, kuidas seal istub ja täidab   antud   ülesannet   mees,   kellele   deemon   oli   reisil   järgnenud,   ta   oli   varjanud   ennast   metsades,
peitunud   koobastes   või   otsinud  pelgupaika   laiadel   üksildastel   nõmmedel   ning   nüüd   tuli   deemon   üle
vaatama mehe edusamme ja nõudma talle lubaduse täitmist.  Mees märkas deemonit ning hakkas äkitselt raevust värisedes tükkideks kiskuma olevuse, kelle kallal   ta   töötanud.   Deemon   nägi,   kuidas   hävitas   olendi,   kelle   ilmumisega   ta   oli   sidunud   oma
õnnelootused. Deemon kadus kuratlikust meeleheitest ja kättemaksuhimust ulgudes.  *
Kirjuta lõigust variant, milles on sisefokuseering sügaval tegelasel
Jane Austen „Uhkus ja eelarvamus”
Mrs. Benneti ematunded leidsid kõige sügavamat rahuldust päeval, mil ta kahest kõige tublimast tütrest
lahti sai. Ta külastas nautleva uhkusega mrs. Bingley’t või rääkis mrs. Darcyst. Paljudele emadele oleks
selline südamesoovide täitumine nii mitme lapse mehelepaneku näol avaldanud ülimalt soodsat mõju ja
teinud   nendest   ülejäänud   elupäevades   arukad,   sõbralikud,   hästi   informeeritud   naisterahvad,   aga   mrs.
Bennetil ei ole see loomuses. Mrs. Benneti varajane elu soodustas suuresti käitumist, mis praegu paneb
teda aeg-ajalt närvihoogude all kannatama. Mrs. Benneti staatus on praegu kõrgem, kui siis kui ta oli alles
noor neiu. Ta kasvas üles väikeses peres, kus oli peale tema veel üks laps. Pere sotsiaalne staatus ei olnud
sugugi   kõrge.   Tollane   miss   Bennet   võitles   koha   välja   selliste   inimeste   seas   nagu   mr.   Darcy   ja   mr. 2


Bingley.   Tal   oli   vaja   peale   tükkivust,   tal   oli   vaja   sihikindlust   ja   jututeemasid,   millest   rääkida.   Isegi
rumalad küsimused kaaluvad vaikuse üle. 
Eriti olulised olid kõrgema staatuse poole püüdlemine põhjusel, et tal oli mitu tütart ja ei ühtegi poega,
kellele vara edasi pärandada. Kõik see vara oleks läinud kaugele tüütule sugulasele, kes kindlasti mitte ei
oleks aidanud tema tütreid peale mrs. ja mr. Benneti surma. Jäi üle ainult üks tee – viia kokku rikkad
mehed tema tütardega. Naise rumal põikpäisusus, sõltumata sellest, kui palju see oli laidetud teiste poolt,
viiski kokku tema kaks tütart rikaste meestega.  *
Kirjuta lõigust variant, milles on homodiegeetiline jutustaja ja järgnev jutustamistüüp
Margaret Atwood „Teenijanna lugu”
Sädistades tulid jaapani turistid hapra naise poole, viimased pöörasid liiga hilja pea ära: nende nägusid
nähti.  Ma olin seal kohal, kandsin tõlgile omast standardset sinist ülikonda ja punasemustrilist lipsu, lipsunõelal
oli tiibadega silm. Mina olin see, kes grupis ette astudes neil edasi minna ei lasknud. Turistid kogunesid
minu taha kobrasse, üks neist tõstis fotoaparaadi.  
„Vabandage,” ütlesin ma mõlemale naisele üsna viisakalt. „Nad küsivad, kas võib teist pilti teha.” Neiu vaatas maha, kõnniteele ja raputas eitavalt pead, jättes endast veelgi nõrgema mulje. Sõnumi, mis
ütleb, kaitse mind, ära luba neil pilti teha. Nii nägid jaapani turistid ainult valgeid tiibu, natuke ta nägu,
lõuga ja osakest suust, mis oli muutunud valgeks ja millest alumine osa värises. Silmi mitte. Ta teadis, et
targem oli mulle ka mitte näkku vaadata. Tõlkidel on silmad ja sundiv pilk. Nad teadsid, et samal hetkel,
kui nad vaatavad mu sinistesse silmadesse, kaob suurimgi põhjus, miks mitte kaamerasse vaadata.
…
Ma pöördusin grupi juurde tagasi ja lobisesin jaapanlastega kiirel ja hüpleval häälel. Naine teadis, mida
ma tol hetkel ütlesin, see kõik oli läbinisti tuttav. Ma tean, mis see väike ja õrn neiu minust arvas, et ma
olen üks neist, kes tunneb ennast kõrgemal seisvat, kui kõik need naised. Tuleb tunnistada, et tal on õigus.
Ma ütlesin turistidele, et naistel olid seal teised kombed: neid läbi fotosilma vaadata tähendas vägivalla
tarvitamist,   kuid   see   polnud   tõsi.   Ma   ei   tahtnud,   et   need   turistid   Jaapanist   jäädvustaksid   minu   riigi
murekohti. Me ei peaks üldse siin rajoonis olema! Me peaksime olema tänaval, kus ühelpool on suured
hotellid ja teisel pool väiksemad, kuid palju uhkemad eramajad.
…
„Vabandage,” ütlesin taas, et nende habraste naiste tähelepanu enesele tõmmata. Noogutas, näidates, et ta
kuulis mind.  „See mees küsib, et kas te olete õnnelik,” ütlesin. Jätkuvalt silmi varjav naine mõistis nende uudishimu:
Kas nad olid õnnelikud? Kuidas said nad olla õnnelikud? Ta tundis mu tumedate silmade pilku, seda,
kuidas nad vastust püüdes pealetükkivalt end veidi ettepoole kallutasid – naised, nad kätkevad endas
saladust ja keelde, nad mõjuvad erutavalt, eriti tema – see salapärasus, see tagasihoidlikkus, see haprus.
…
„Jah, me oleme väga õnnelikud,” pomises ta. Ta pidi ju midagi ütlema. Mida muud ta oleks saanudki
öelda? Naine tundis ennast nurka surutuna, Talle ei meeldinud sellised olukorrad. Talle ei meeldinud
võõrad. Tal on niigi muresid – kõigil selle maa naistel on. 3


*
Kirjuta  lõigust  variant  mitte-lineaarses järjestuses  ja sisefokuseeringus (jutustaja  teadmised  on
piiratud, tegelase teadmistega)
Anton Hansen Tammsaare „Põrgupõhja uus vanapagan” „Mis teie soovite?” 
Seda ükskõikselt küsimust ei oleks vanapagan osanud Peetruselt oodata või isegi kui Peetrus oleks küsinud kelleltgi midagi sellist, siis kindlasti mitte vanapaganalt, kes oli juba pika päeva oodanud –
liialt pika arvestades, et tal oli põrgus tuhandeid hingi, keda põletada, venitada, haavata ja nendega kõike
muud teha. Kõik see oli pooleli – piinaja oli seal, ootas ja ootas ja ootas  mõttetult. Ning kui lõpuks
otsustas ootamise asemel tegutseda, siis vastati talle nii! Jultumus! Ülbus! Ta oleks pidanud nägema neid
halbu endeid.  Taevas oli harilik aastane hingede-päev: tehti üldist kokkuvõtet, kui palju hingi pääseb paradiisi, kui palju läheb põrgu. Vanapagan ootas juba hommikul vara ukse taga, et olla valmis sisse astuma, kui
ilmub ingel-käskjalg. Aga täna pidi ta kaua ootama, ingel ei tulnud ega tulnudki. Keskpäev oli juba
ammugi möödas, – tavaliselt selleks ajaks ta oli ammu juba põrgus tagasi, enda kodus, sinna kuhu ta
kuulus, mitte taevas! – kui Vanapagan võttis viimaks südame rindu, astus ukse juurde ja koputas, esiteks
tasa, siis kõvemini ja lõpuks, kui keegi avama ei tulnud, hakkas ta rusikaga kõigest jõust taguma, nii et
kogu taevaalune kõmises, nagu ähvardaks kõu siniselgest õhust. Ta ei tundun nagu ta oleks üle piiri
läinud. Ei! Tema on üle piiri läinud! Mis mõttes vanapagan peab nii kaua ootama! Ilmus   Peetrus,   avas   vaatepilu,   ja   nähes   Vanapaganat,   küsis   ta   toonil,   asjalikult,   nagu   oleks tegemist võhivõõraga, (mitte kui tema Vanapagana!): „Mis te soovite?“ *
Kirjuta lõigust variant, milles on fokusseering teisel tegelasel ja samaaegne jutustamistüüp
Aino Kallas „Reigi õpetaja” „Catharina Wycken, kas sa kuuled mind?”
Chatharina ahelateta jalad peatuvad ja ta pöörab oma pea hääle suunas. Sel korral ta kuulis tema häält.   Huulenurgast   jookseb   otsekui   valu   joon,   tema   väike   lõug   väriseb.   Linnavaht   tõukab   teda
küünarpääga külge, ja Chatarina jahmatab ning läheb ikkagi edasi.  „Catharina, mina olen siin.” Oli kuulda taas häält, kui Chatharina kolmandal ja viimasel ringil oli.
Chatarina vereta huuled avanevad, ja ta tahab kõnelda, ning rätiku alt, mis tema silmi peidab, veereb pisar tema põsele. Aga tema käed on seotud, ja ta ei või seda mitte ära pühkida. Ja enne kui
hõikaja midagi jõuab öelda, on ta juba läinud, ning rongkäik hakkab Raekoja Turult Jerusalema mäe
poole liikuma. Aga rahvamurd, mis on paisunud turule nagu üks jõgi tammi taha, voolab nüüd nende
järele, sest igaüks tahab näha oma meeleülenduseks, kuidas nende pääd timuka kirve all langevad. Oh
inimesesugu   ja   tema   jõledust!   Ja   terve   Tallinna   õllekandjate   sumft   lööb   veel   rongkäigu   külge,   sest
seesugune on komme. 4