Herbjørg Wassmo romaan „Dina raamat“ (0)

Kelly Sule 12.a
Herbjørg Wassmo romaan „Dina raamat“
ÜLESANNE 1
Tegevus toimub 19. sajandi keskpaigas Põhja-Norras. Tegevus algab Dina isa, lensmani , talus. Dina on viieaastane. Tema ema Hjertrud võtab ta endaga pesukööki kaasa. Dina uudishimu on suur ning ta läheb katla juurde, kus keeb lehelis. Väike tüdruk kummutab katelt nii, et selle sisu äh-vardab teda ära põletada. Äkki keerab ema pea katla poole, märkab tüdrukut varitsevat ohtu ning sööstab teda päästma . Ta saab põletada ja sureb . Sellest hetkest alates ei salli isa tütart ega tema nut-tu. Ta saadab tütre kodust eemale, hiljem võtab talle koduõpetaja, Lorchi. Too õpetab Dinat tšellot ja klaverit mängima.
Kui Dina oli 16, pidi ta isa soovil abielluma Jacobiga. Mees viis ta enda koju, Reinsnesile. Ülejää-nud tegevus toimub põhiliselt seal. Peale Jacobi surma, millele ka Dina kaasa aitas, peab noor naine talu juhtimise üle võtma. Esialgu ei liiguta ta lillegi. Peale poja sündi hakkab ta talus toimuva vastu rohkem huvi tundma. Talus pakutakse meremeestele öömaja. Kord saabub sinna maailmarändur Leo. Dina ja Leo vahel tekib eriline side, isegi armastus. Dina jääb taas lapseootele, kuid kaotab loote merereisil, mille eesmärk on lisaks kauplemistele ka Leo leida.
Dina esimene mees, Jacob Grønelv, oli 48 aastane. Tal olid hallisegused lokkis juuksed. Kui Jacob 15 aastat tagasi Reinsnesile oli tulnud, olid tal pruunid lokkis juuksed, ta oli hea kehaehitusega ja nõtke. Nüüd oli täiesti nähtav kõht , ehkki see ei paistnud eriti välja ning seetõttu võis öelda, et ta on sale. Jacob nägi välja noorem kui Dina isa, kuigi tal oli vanem. Mees oli sõbraliku tenori häälega, mis polnud lauldes eriti puhas, ja ülimalt viisakas. Küll aga võis öömajapidaja terve öö tantsida. Jacob oli erakordselt hea, ta hoolitses vaeste ja teenijate eest. Näiteks saatis ta regulaarselt vaestele ja teistele abivajajatele toitu ja muid asju. Jacobi jaoks oli põhiline, et tema majapidmisel läheks hästi. Ta tegeles kaubandusega, näiteks ostis värsket kala ja müüs kuivatatud kala ning kalakonserve.
Teos on pigem realistlik , kuid pisut siiski ka fantaasia piirimail. Sageli räägib peategelane vaimudega ning näeb neid. „Dina raamatut“ on hea ja mõnus lugeda, kuid lugeja peab mõistma ka sümbolite keelt. Kasuks tulevad eelnevad teadmised piiblitekstidest, nii Vanast kui ka Uuest testamendist, kuna iga peatüki alguses on lõik Piiblist.
Mulle teos meeldis, kuna pidevalt juhtus midagi. Ei olnud pikki ümbruse ega ka inimeste kirjeldusi (need muudavad minu jaoks teose igavaks ja on tüütud). Aeg-ajalt tundus nagu seisaks lugemisega ühe koha peal, kuigi tegevus oli palju edasi läinud. Ma ei soovitaks seda teost alla 16-aastastele, kuna kirjeldatakse voodielu ning ka võikaid tapmisi.
Ma pole lugenud sama autori teisi teoseid. Samuti ei meenu ühtegi samalaadset teost. Loodan leida kunagi aega, et end rohkem „Põhjamaade romaani“ sarjaga kurssi viia.
Raamatu sõnum on minu arvates see, et õnnetusi ikka juhtub ja nendes ei tohi last süüdistada. Tuleb leppida tõsiasjaga, et nii juhtus ja kõik, ju oli siis nii ette määratud. Last endast eemale tõrjudes õpetame teda vaid teisi enda ümber olevaid inimese põlgama. Eemaleaetud laps kasvab iseseisvalt ning temast saab see, kelleks loodus ta kasvatab. Ta õpib end küünte ja hammastega kaitsma, tema armastusavalduseks võib saada kellegi hammustamine.
ÜLESANNE 2
„Elas spartalikult nagu munk.“ (H. Wassmo „Dina raamat“, lk 202) Lause käis Jacobi kasupoja, Nielsi, kohta. Dina hakkas arveraamatuid läbi vaatama, et end sissetuleva ja väljamineva rahaga kurssi viia. Ta avastas, et raamatutes olid puudujäägid. Esimene kahtlusalune oli Niels ning Dina hakkas teda jälgima. Ta avastas, et mees ei osta endale peaaegu midagi, ta kulutab naeruväärselt vähe raha rõivaste peale. Mõni aeg hiljem sai ta aru kuhu Niels enda raha peidab ning võttis selle temalt ära. Tänapäeval pole palju spartalike elukommetega inimesi. Nii võivad ja saavad elada pigem siiski mungad. Nii peavad elama ka kahjuks väga vaesed inimesed, kes ei saagi endale midagi sageli osta. Nemad hoolitsevad eelkõige selle eest, et neil midagi süüa oleks.
„„Aga minust oli vahepeal hundikutsikas saanud.““ (H. Wassmo „Dina raamat“, lk 314) Dina heidab oma isale ette, et too ei kasvatanud teda üles vaid saatis ta endast eemale. Noorest peast viidi Dina väiksesse kandikohta, mille nimi oli Helle. Ta isa maksis rikkalikult – rahas, jahuga, tööpäeva-dest vabastades. Helle inimesed olid vaesed ning seal oli palju lapsi. Dina ei suhelnud nendega, ta ei rääkinud üldse. Samuti ei kuulanud Dina mingeid õpetussõnu, kasvas täiesti omapead – metsikult, nagu ta ise mõista andis.
„Last ei saa hukka mõista.“ („Dina raamat“ lk 314) Ükskõik, mida väike laps on teinud, tuleb arvestada, et ta on siiski laps veel. Väiksed lapsed ei saa aru, mida nad täpselt teevad. Teoses tõmbas 5-aastane Dina uudishimust katla mehhanismist, mis kallutas potti ettepoole . Õnnetuses sai surma tema ema. Juba kogu see karjumine jättis lapse hinge tugeva jälje. Lisaks kõigele pidas tema isa teda süüdlaseks ning karistas teda omal moel. Lensman ei talunud enam lapse nuttu ning seetõttu hoidis lapsest eemale. Hiljem saatis ta lapse kasuperre, et tüdruk seal õpiks ja oleks oma temast eemal. Peagi pärast tüdruku kojunaasmist pani isa ta mehele. See kõik muutis Dina iseloomu ja käitumist negatiivses suunas.
„„Ma ei saa öelda, et isa olemasolu oleks minu üleskasvatamisel vajalikuks tingimuseks olnud.““ („Dina raamat“ lk 269) Dina ütles nii oma isale, kuna ta kasvas üles ilma isata. Ometi sai kord temast täiskasvanud inimene, ta ei jäänud igaveseks lapseks. Elu muutis kunagisest metsikust tüdrukust/noorest naisest kindlate põhimõtetega inimese. Aja jooksul hakkas ta huvituma äri-asjadest, maailmas toimuvast ning kõigest, mis tema ümber oli.
Ka tänapäeval kasvavad paljud lapsed ilma isata. Mõne isa on hukkunud õnnetuses, teise isa aga pole lapsest kunagi huvitatud olnud. Iga laps igatseb siiski oma isa (ka ema) olenemata sellest, miks ta ühega neist või mõlemaga koos pole. See tuleneb vajadusest inimese järele, kes oleks talle eeskujuks, aitaks teda elus.
„Sõda, millel ei ole nende jaoks mingit mõtet, kes peavad võitlema, on alati ette kaotatud .“ („Dina raamat“ lk 500) Kui sõjas võitlejate jaoks pole oluline, miks nad seda teevad, ei saa ka head tulemust oodata. Neil inimestel on täiesti ükskõik, kas nende pool võidab või mitte. Teine võimalus on see, et nad pole nõus sõjas osalema, kuna nende endi elu on kõige olulisem. Las sõdivad need, kes on valmis oma eluga riskima võidu nimel. Lõpptulemuseks võib olla väga väike arv sõdureid ühel poolel ja palju rahvast teisel pool. Loogiline, et enamasti kaotavad ikka need, keda on vähem.
„„Kas teil ei olnud mullu üks metslind majas ?““ („Dina raamat“ lk 63) Kui Jacob oma jahikaaslasele, lensmanile, külla läks, oli seal planeeritud ka õhtusöök . Jacob märkas lensmani tütre lauast puudumist. Ta soovis, et ka Dina koos nendega sööks. Kuna ta tüdruku nime mainida ei julgenud , siis küsis ta natuke ümber nurga. „Metslind“ kirjeldab Dinat väga hästi – tüdruk elas muretult „omas pesas“ ning oli küllaltki metsiku iseloomuga . Dina elas tallis ja sõi tavaliselt köögis ning täpselt sel ajal, kui soovis.
„Aastal 1841 Dina leeritati, hoolimata sellest, et temalt ei küsitud matemaatikavalemeid.“ („Dina raamat“ lk 75) Jacob soovis Dinaga abielluda , kuna oli tema ilust lummatud. Dina oli alles 15, kui ta leeritati ning abiellus. Tavaliselt küsiti leerilastelt ka valemeid ja/või lasti neil oma vanemate tulusid kokku liita. Alles pärast leeris käimist võidi abielluda.
Tänapäeval saab abielu registreerida ka ilma leerita, kuid kui on soov kirikus abielluda, tuleb leer siiski läbi teha. Leeri pikkus oleneb kirikust, kus seda tehakse. Enamasti kestab see 2-3 kuud.
„Tark näeb hädaohtu ja poeb peitu, aga rumalad lähevad edasi ja saavad nuhelda.“ („Dina raamat“ lk 76) Targad inimesed oskavad end kaitsta. Nad saavad aru, kui on valesti käitunud ning see võib neile kahjulikuks osutuda, ja lõpetavad oma taolise teguviisi. Rumal aga ei taipa ära, kust läheb piir ja võib seetõttu suurde jamasse sattuda. Peatükis, mille alguses on see lause, abielluvad Jacob ja Dina. Jacob üritab juba pulmapeo ajal pruuti oma tuppa viies enda ihasid rahuldada. Mees ei saa aru, et Dina ei soovi seda veel. Jacob jääb kõigi pulmakülaliste ees rumalasse olukorda, kui Dina lahtiriietatult külaliste seast läbi jookseb. Kõik mõistavad, mida Jacob üritas.
„„ ..., et saaksin Reinsnesi poe kontorit näha ja selgitada, kuhu arvud on jäänud.““ („Dina raamat“ lk 137) Arvepidamisel peab pidevalt silma peal hoidma. Alati võib olla mõni suli, kes raha kõrvale paneb. Dina heitis Jacobile ette, et too tal poe arveraamatuid lähemalt uurida ei lubanud. Korraks pääses naine poe kontorisse , võttis arveraamatu ning märkas, et miski seal ei klapi. Konto -ris töötav Niels tuli sisse ja ajas Dina minema. Hiljem läks naine Jacobi juurde, et küsida luba arve-raamatuid pikemalt vaadata. Kahjuks Jacob ei lubanud seda tookord.
„Kõige alavääristavamad olid need korrad, kui Dina katkestas vestluse, et korrigeerida arve, aastaarve, seda, mis võiks tasuv olla või mis oli ajalehtedes seisnud.“ („Dina raamat“ lk 180) Oma nina ei peaks toppima teiste vestlustesse. Kui rääkida kellegagi ja siis tuleb kolmas isik, kes hakkab vigu parandama, on see väga ebamugav. Võib-olla polegi see ebamugav parandajale, kuid kindlasti on see seda algsetele vestlejatele. Esiteks muidugi sellepärast, et kolmandal isikul ei olnud vestlusega mingit pistmist ja teiseks seepärast, et teiste jutuajamisse sekkumine on ebaviisakas.
„ Ludvig Napoleon Bonabarte oli Prantsusmaal keisriks saanud.“ („Dina raamat“ lk 211) Rohkem on Ludvig Napoleon Bonabarte tuntud kui Napoleon III. Napoleon III sai keisriks 1852. aastal (ema Kareni ja Dinani jõudis teade alles 1853 . aastal). Temast sai Prantsusmaa viimane keiser . Keisriks saades lõi Napoleon III ka teise keisririigi. Tema monarhia kaotati peale 1870. aasta sõjakaotust. Oma viimased eluaastad veetis Napoleon III Inglismaal eksiilis ehk maapaos.
„„Ei, Oline, Benjamin on pagan !““ („Dina raamat“ lk 218) Benjamin käis kaks korda tormi ajal ilma ülerõivasteta väljas aurulaeva vaatamas. Peale teist õueskäiku, kui Oline Benjaminil riideid vahetada aitas, hüüdis naine Stinele (pidi laste järele vaatama), et Benjamin on metslane ning Stine peab hoolikamalt ta järele vaatama. Noor poiss vastas seepeale, et ta on pagan, mitte metslane. Nimelt ütles Oline talle kord, et poiss jääb elu lõpuni paganaks, kuna too oli öelnud „põrguline“.
„Ta oli kahe näoga Janus .“ („Dina raamat“ lk 239) Teoses võrreldakse kahe näoga Janusega venelast Leo Žukovskit kui too tantsis Dina klaverimängu saatel. Leol oli arm põse peal ning ringi keereldes näitas ta nii vigastatud kui vigastamata palet, justkui oleks tal kaks nägu.
Kahe näoga Janus oli vanarooma mütoloogias uste, väravate, alguste, lõppude , ukseavade jumal. Kahe näoga januse üks nägu vaatas minevikku , teine tulevikku. See sümboliseerib piiri (läbikäik, uks vms) mineviku ehk lõpu ja tuleviku ehk alguse vahel.
„Sest armastus on tugev nagu surm, armukadedus julm nagu surmavald!“ („Dina raamat“ lk 243) Armastus on maapealse elu tugevaim jõud, kuid surm on maa-aluse elu tugevaimaks jõuks. Armukadedus võib endasse aga matta kogu armastuse, mis kaht inimest ühendab, nagu ka surmavald imeb endasse kõik surnud. Peale surma satuvad inimesed surmavalda, armukadeduse tagajärjel võib surmavalda sattuda ka armastus.
„„Ääretult suur ja ilus linn,“ ütles mees ja hakkas rääkima St. Peterburgi kirikutest ja väljakutest.“ („Dina raamat“ lk 243) St. Peterburg on linn, mis on rajatud sohu. Seetõttu on linna nimetatud ka Põhjamaade Veneetsiaks. Linn on Venemaal suuruselt teine Moskva järel ning suurim linn Läänemere kallastel. Peterburis on palju vaatamisväärsusi: kirikuid ja katedraale (nt Iisaku katedraal ), väljakuid (nt Palee väljak), muuseume (tuntuim muuseum on Ermitaaž), parke (nt Peterburi suveaed).
„Kell viis jõululaupäeval anti alati lauale möljet. ... Akevitti ja õlut.“ („Dina raamat“ lk 280) Mölje on lihaleemes leotatud näkileib siirupiga ja akevitt on Norra viin. Mölje on Norra rahvusroog.
Eestis antakse jõulude ajal lauale hapukapsast, verivorste, seapraadi, magustoiduks on mandariinid ja kommid/piparkoogid. Meie peres juuakse morssi, mujal aga üha enam jooke , mis sisaldavad alkoholi. Sarnased elemendid tolleaegsetes Norra kommetes ja praegustes Eesti kommetes on jõulupuu ja kingitused.
„„Et see, mida sa teed, ei ütle alati, kes sa oled!““ („Dina raamat“ lk 285) Selle Leo Žukovski väitega võib peaaegu, et nõus olla. Inimene teeb enamasti ikka seda, mida ta ise heaks arvab ning mis on kooskõlas tema olemuse ja iseloomuga. Teisest vaatepunkist vaadatuna ei tee aga üks persoon alati seda, mida ise tahaks, vaid seda, mis on talle kuidagi peale sunnitud. Kui inimene tapab enese-kaitseks mõne inimese, pole õige öelda, et ta on mõrvar ja peaks vangi minema. Ennast tuleb kaitsta ikkagi, vastasel juhul võib ohvriks osutuda hoopis rünnatav (see, kes enda kaitseks välja ei astu).
„Vaata, ta läheb minust mööda, aga mina ei näe, ta käib üha, aga mina ei märka teda!“ („Dina raamat“ lk 318) Sageli on nii, et me ei märka inimest, kes on meile kõige lähemal. Kui aga see inimene kaob, tunneme temast suurt puudust. Alles siis saame aru, et ta oli kogu aeg meie lähedal, kuid me ei osanud seda hinnata. Teose peatükis, mille alguses on see tsitaat, teeb Niels enesetapu. Sellise teo peamiseks põhjuseks on see, et Dina võttis temalt kogu Ameerikasse sõiduks kõrvale pandud raha.
„„Inimesed räägivad nii paljudest asjadest, ükskõik kas nad tohivad või ei tohi.““ („Dina raamat“ lk 409) Mõni inimene oskab saladust hoida, mõni mitte. Kui keegi usaldab kedagi, siis ei tohiks usaldajat reeta rääkides välja midagi, mida ei peaks rääkima. Teoses on Dina sunnitud usal -dama Andersile suure saladuse . Merereisil hakkas naisel väga halb, kuna ta oli rase ning kaotas lapse. Ainus, keda ta arvas , et saab usaldada ning, kes teda aitaks, oli Anders . Nii laevas kui koju jõudes aitas mees Dinat igati ning lubas ka saladust hoida. Anders ei reetnud oma kasuema Dinat.
„Inimesi ei saa keelata rääkimast, kui neil midagi muud teha ei ole.“ („Dina raamat“ lk 433) Paljude vaba aja meelistegevuseks on teistest taga rääkimine . Ei saa ju salata , et tihtipeale on see väga lõbus tegevus, samuti võib olla see hariv (saab õppida teiste vigadest). Sageli ei kontrollita enne juttude levitamist fakte ning paljud lood ei vasta seetõttu tõele.
Teistest rääkimine ei ole tingimata halb, kuna teatav inimlik huvi kaasinimese tegude vastu on loo-mulik. Küll aga ei või oma nina toppida sellesse, mis meisse ei puutu.
„Ta hoiab Puškini duellipüstolit enda ees, nii et ma pean seda luuleraamatuks.“ („Dina raamat“ lk 517) Vene luuletaja Aleksandr Puškin suri duellil. Duell oli aurikkumise lahendamiseks. Puškini tappis G. d'Anthes.
Dina võrdles Leod Puškiniga, kuna luuletaja oli tolle lemmik ning mees oli Dinale palju lugusid Puškinist rääkinud. Leo tõlkis naisele ka venekeelseid luuletusi, seetõttu võrdlebki Dina seda püstolit luuleraamatuga.
„Ma näitan Kaini peale ja teen talle pea peale märgi.“ („Dina raamat“ lk 517) Kain oli Vanas Testamendis Aadama ja Eeva esimene poeg. Kain tappis oma venna Aabeli. Jahve pagendas ta selle kuritöö eest, kuid pani temale märgi, mis teda kaitses, ning lubas Kaini tapjale seitsmekordset kättemaksu.
Dina tulistas oma jahipüssist Leod pähe lootes, et nii kaitstakse teda teispoolsuses. Enne tunnistas Leo, et on tapnud mitmeid inimesi, kes on tema arvetes reeturid. Leo andis mõista, et ka Dina on reetur ning kavatses naise tappa.
„Alates tökatmustast hommikust kuni pärastlõuna tumeda viirastuseni ... muutsid jõulueelsed päevad oma nägu.“ („Dina raamat“ lk 270) Jõulud on pimedamaid aegu, seda eriti siis kui maa pole kaetud lumega. Lumi teeb pimeda aja päris palju valgemaks. Valget aega on väga vähe, päevas umbes 5-6 tundi. Pühade aeg on kiire toimetuste periood: tuleb tuua tuppa kuusk , see ehtida, muretseda kingitused, koristada ja veel palju muud. Iga päev, mis läheneb jõuludele on pingelisem ja kiirem kui eelmine .
„Üks jagab välja, aga saab üha lisa, teine hoiab varandust, ometi on puudus käes.“ („Dina raamat“ lk 303) Kui ühel inimesel on elus parajasti majanduslikult kindlustatud aeg, siis peaks ta aitama ka neid, kes on vähem kindlustatud. Heategu ei jää tasumata ja võib loota , et vajadusel aitatakse ka seda inimest, kes enne teisi aitas.
Varanduse hoidjaid on kahesuguseid: ühed koguvad ja elavad seejuures sellist elu nagu tahavad, lisaks aitavad ka abivajajaid, teised aga koguvad ja hoiavad kokku igast võimalikust kohast. Need teise tüübi inimesed elavad tihti ka ise väga kasinalt, kuigi neil on palju raha (kuskil hoiul).
„Dina pidi sõidutama oma mehe Jacobi, kelle jalga oli löönud gangreen , üle mäe arsti juurde.“ („Dina raamat“ lk 15) Jacob murdis terpi peal oleval kiilasjääl libisedes ja trepist alla kukkudes oma jalaluu . Dina pidi oma mehele tema armukese juurde järele minema. Lahtine luumurd aga ei tahtnud paraneda, jalga tekkis gangreen. Gangreeni puhul on oht, et liiga hilja tegutsedes võib vajalikuks osutuda jäseme eemaldamine (elu päästmiseks). Jacob oli vaja kiiresti üle mäe arsti juurde viia, selleks valiti kõige kiirem hobune. Selle hobusega sõitmisega sai hakkama vaid Dina. Nii oligi petetud naine see, kes pidi oma mehe arsti juurde viima. Kahjuks juhtus teel arsti juurde „õnnetus“.