Heitgaasidele kehtestatud seadused (0)

Esimene heitgaaside toksilisust piirav standard kehtestati aastal 1959 USAs Kalifornia osariigis. 26. mail 1969 sai standardiseerimine tõuke rahvusvahelisel areenil tolleaegse ÜRO peasekretäri U Thant’i kõnes Inimene ja keskkond. N Liidus kehtestati esimene CO-sisaldust piirav standard 1970. aastal.
Standardite kehtestamine ja nende karmistamine sundis autotootjaid tõsiselt pingutama. 1980ndatel arendati välja katalüsaatoritehnika. Üle 10 aasta on juba kasutusel lambdasondiga (l-sondiga) kolmiskatalüsaator.
Tänavu 1. juulist hakkab Saksamaal kehtima sedavõrd range autode maksustamissüsteem, et autoomanikud on sunnitud ka vanad autod katalüsaatorseadmetega varustama. Esialgu olid normid suunatud autotootjaile, kuid 80ndail hakati kontrollima ka juba kasutuses sõidukeid, küll vaid CO-sisaldust bensiinimootori tühikäigul. Tänaseks on Lääne-Euroopas normiks kontrollida nelja gaasi otto- ja määrata tahmasus diiselmootorite puhul.
20.03.1958 sõlmiti Genfis Mootorsõiduki ja selle osade ametliku kinnitamise ühtsete tingimuste vastuvõtmise ja tunnustamise kokku lepe. Selle järgi tunnustatakse vastastikku (lepinguosaliste riikide territooriumil) liiklusohutuse, aga ka keskkonna saastamist mõjutava sõidukivarustuse ja -osade kohta käivaid nõudeid.
Eesti ühines kõnealuse lepinguga 18.01.1995, president kuulutas sellekohase seaduse välja 06.02.1995 oma otsusega nr 479. Mootorsõidukite heitgaaside saasteainesisaldust reguleerivad selle ÜRO raamkokkuleppe reegleist (neid on tänaseks 99) nr 15, 24, 49 ja 83 (autod), 40 ja 47 (mootorrattad ja mopeedid), müra kohta käivad reeglid 51 (autod) ning 41 ja 63 (mootorrattad ja mopeedid).
1995. aastal kirjutas meie peaminister alla Eesti taotlusele ühineda Euroopa Liiduga. Meie seadusi jm normdokumente on hakatud Euroopa Liidus kehtivatega kooskõlla viima. See tähendab ka mootorsõidukitega.
Rahvatervise seadus:
Käesoleva seaduse eesmärk on inimese tervise kaitsmine, haiguste ennetamine ja tervise edendamine, mis saavutatakse riigi, omavalitsuse, avalik- ja eraõigusliku juriidilise isiku ning füüsilise isiku kohustustega ning riiklike ja omavalitsuslike abinõude süsteemiga.
Keskkonnaseire seadus:
(1) Keskkonnaseire on keskkonnaseisundi ja seda mõjutavate tegurite järjepidev jälgimine, mis hõlmab keskkonnavaatlusi ja -analüüse ning vaatlusandmete töötlemist.
(2) Keskkonnaseire eesmärgid on:
1) keskkonda mõjutavate tegurite hindamine ja analüüsimine;
2) meteoroloogiliste ja hüdroloogiliste tegurite ning nende muutuste jälgimine, hindamine ja prognoosimine ;
3) keskkonnaseisundi hindamine ja selle muutuste prognoosimine;
4) taastuvate loodusvarade seisundi ja hulga määramine;
5) abinõude rakendamist või täiendavat uurimist nõudvate keskkonnamuutuste väljaselgitamine ;
6) saasteainete kauglevi jälgimine ja rahvusvaheliste lepingute alusel võrdlusuuringute tegemine;
7) keskkonnaseisundit iseloomustavate näitajate süsteemi arendamine ja täiendamine;
8) lähteandmete saamine programmide, planeeringute ja arengukavade koostamiseks .
Saastuse kompleksse vältimise ja kontrollimise seadus:
(1) Käesolev seadus määratleb keskkonnaohuga tegevuse ja sätestab sellest tegevusest tuleneva saastuse kompleksse vältimise ja kontrollimise alused, et ära hoida inimtegevusest tulenevat kahjulikku mõju keskkonnale või seda vähendada.
(2) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. Keskkonnakompleksloa andmise menetlusele kohaldatakse avatud menetluse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi.
Välisõhu kaitse seadus:
(1) Käesoleva seaduse põhieesmärk on välisõhu kvaliteedi säilitamine piirkondades, kus see on hea, ja välisõhu kvaliteedi parandamine piirkondades, kus see ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele.
(2) Käesolev seadus reguleerib tegevust, millega kaasneb välisõhu keemiline või füüsikaline mõjutamine, osoonikihi kahjustamine või kliimamuutust põhjustavate tegurite ilmnemine.
(3) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi.
Kiirgusseadus:
(1) Käesolev seadus sätestab põhilised ohutusnõuded inimese ja keskkonna kaitsmiseks ioniseeriva kiirguse kahjustava mõju eest ning isikute õigused, kohustused ja vastutuse ioniseeriva kiirguse kasutamisel .
(2) Käesolev seadus reguleerib kiirgustegevust ja toiminguid , mille korral looduslikud kiirgusallikad võivad põhjustada töötajate ja elanike kiirituse olulist suurenemist , sekkumistegevust kiirgushädaolukorra ning kiirgushädaolukorra või lõpetatud kiirgustegevuse tagajärjel tekkinud püsikiirituse korral (edaspidi püsikiiritus).
(3) Käesolev seadus ei reguleeri radoonist tekitatud kiiritust eluruumides, kosmilisest kiirgusest tekitatud kiiritust maapinnal ja inimtegevusest puutumatus maakoores sisalduvatest radionukliididest tekitatud kiiritust maapinna kohal.
(4) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesolevast seadusest tulenevaid erisusi.
Piiriülese õhusaaste kauglevi Genfi konventsiooni (edaspidiGenfi konventsioon , RT II 2000, 4, 25) peetakse üheks esimeseks rahvusvaheliseks kokkuleppeks piiriülese õhusaaste ohjamiseks. Piiriülesele õhusaastele hakati teadlaste poolt tähelepanu juhtima juba 1960. aastate lõpus, kuid konkreetsete sammudeni selle piiramiseks jõuti alles 1979. aastal, mil allkirjastati Genfi konventsioon, mis jõustus rahvusvaheliselt 16. märtsil 1983. aastal. Eestis tegutsetakse kooskõlas selle konventsiooniga alates 1980. aastast, kuna endine NSV Liit oli konventsiooni üheks osapooleks. Praeguseks on konventsioonil 49 osapoolt. 
Tänaseks on koostatud 8 protokolli, millest Eesti on seni ühinenud järgmistega:

• väävli heitkoguste või nende piiriüleste voogude vähemalt 30-protsendilise vähendamise protokolliga, mis on koostatud 1985. aasta 8. juulil Helsingis ( ühinemise seadus võeti vastu 19. jaanuaril 2000, RT II 2000, 4, 25 )
  
• lämmastikoksiidide heitkoguste või nende piiriüleste voogude vähendamise protokolliga, mis on koostatud 1988. aasta 31. oktoobril Sofias (ühinemise seadus võeti vastu 19. jaanuaril 2000, RT II 2000, 4, 25)
  
• lenduvate orgaaniliste ühendite heitkoguste või nende piiriüleste voogude vähendamise protokolliga, mis on koostatud 1991. aasta 18. novembril Genfis (ühinemise seadus võeti vastu 19. jaanuaril 2000, RT II 2000, 4, 25 )
  
• õhusaasteainete kauglevi seire ja hindamise Euroopa koostööprogrammi (edaspidi EMEP) pikaajalise finantseerimise protokolliga, mis on koostatud 1984. aasta 28. septembril Genfis (ühinemise seadus võeti vastu 6. detsembril 2000, RT II, 2001, 1, 2)
  
• püsivate orgaaniliste saasteainete protokolliga, mis on koostatud 1998. aasta 24. juunil Århusis (ühinemise seadus võeti vastu 16. märtsil 2005, RT II, 2005, 11, 29)
  
• raskmetallide protokolliga (ühinemise seadus võeti vastu - 18.01.2006, jõustus 20.02.2006, RT II 2006, 4, 8)
  

Konventsiooni oluliseks osaks on õhusaasteainete kauglevi EMEP (European Monitoring and Evaluation Programme) taustajaamade seirevõrgustik. EMEP-i seirevõrgustik koosneb praegu enam kui sajast seirejaamast Euroopa riikides. Jaamades mõõdetakse sademete keemiat ning saasteainete kontsentratsiooni maapinnalähedases õhukihis. EMEP-i mõõtmisprogramm hõlmab väävli- ja lämmastikuühendeid, aluselisi katioone ja meresoolasid, osooni, raskmetalle, püsivaid orgaanilisi saasteaineid, tahkeid osakesi ja lenduvaid orgaanilisi ühendeid.
EMEP seirejaamadel on kolm erinevat taset, millele on kehtestatud ka erinevad nõuded:

• esimene tase, s.o kõigile osalejatele kohustuslik programm, mis tagab pidevmõõtmised kõigis seirejaamades ja võimaldab uurida eri saastekomponentide ruumilist ja ajalist varieeruvust;
  
• teise taseme jaamad mõõdavad komponente, mille analüüs nõuab keerukamat aparaatuuri või on suhteliselt kallim. Sellistes valikjaamades võiks läbi viia nii pidevmõõtmisi kui ka konkreetsete probleemide lahendamiseks käivitatud projekte;
  
• kolmanda taseme jaamad oleks seotud spetsiifiliste teadusuuringutega. Üleeuroopalises skaalas võiks selliseid jaamasid tinglikult nimetada ka superseirejaamadeks, nende asukohad soovitakse kooskõlastada eri riikide ekspertide vahel.
  

Eesti on osalenud EMEPis juba mitukümmend aastat, esimene seirejaam asus Sõrves ning tegutses aastatel 1980–1991. Praegu on käigus Vilsandi (alates 1989. a) ja Lahemaa (alates 1985. a) automaatjaamad .
Seirejaamade kaardi leiad siit.
Osoonikihi kaitsmise Viini konventsioon
Erinevate riikide valitsused ühendasid oma jõud mures osoonikihi saatuse nimel, võttes 1985. aastal vastu osoonikihi kaitsmise Viini konventsiooni. Eesti ühines konventsiooniga 1996. aastal.
Osoonikihti kahandavate ainete Montreali protokoll
Juba kahe aasta pärast, 16. septembril 1987, võtsid konventsiooni allkirjastanud riigid vastu osoonikihti kahandavate ainete Montreali protokolli. Eesti ühines protokolliga 1996. aastal ning see jõustus Eesti suhtes 15.01.1997.
Montreali protokoll (edaspidi ka MP) on rahvusvaheline õigusakt , mis sisaldab endas osoonikihti kahandavate ainete nn “kontrollitavate ainete” tootmise ja kasutamise vähendamise või lõpetamise tähtaegu ning reguleerib kontrollitavate ainete kauplemist erinevate riikide vahel. MP ja selle hilisemate paranduste lõppeesmärk on osoonikihti kahandavate ainete ja neid aineid sisaldavate toodete tootmise ja kasutamise täielik lõpetamine kogu maailmas.
Ainete kasutuselt kõrvaldamise tähtajad sõltuvad sellest, kas on tegemist arenenud riikidega võiarengumaadega. Arengumaade abistamiseks loodi 1990. aastal ka finantsmehhanism koos spetsiaalse fondiga, mida rahastavad arenenud riigid.
Montreali protokolli on alates selle vastuvõtmisest parandatud ja muudetud 4 korda

1990. a. Londonis. Londoni parandustega laiendati kontrolli all hoitavate ainete loendit, lisati vähemohtlike esmaste asendusainete kategooria ja karmistati osoonikihti kahandavate ainete järkjärgulise kõrvaldamise tähtaegu.

1992. a. Kopenhaagenis. Kopenhaagenis märgiti, et osoonikihi edasine hõrenemine ning osooniaukude kiire laienemine kestab. Seetõttu karmistati 1992. aasta Kopenhaageni parandustega osoonikihti kahandavate ainete tootmise, tarbimise, impordi ning ekspordi nõudeid veelgi.

1997. a. Montrealis. Montreali parandustega OKA-de käitlemise kontrollimeetmed olid veel kord karmistatud ning protokoll oli täiendatud OKA-de impordi ja ekspordi litsentsimise süsteemiga, mis lihtsustab nende ainete ja toodete liikumise kontrolli. Karmistatud olid ka metüülbromiidi tootmise ja kasutamise tähtajad.

1999. a. Pekingis. Pekingi parandus on siiani viimane MP parandus, millega laiendati taas OKA-de nimekirja. Pekingi paranduste põhieesmärk oli karmistada juba olemasolevaid meetmeid ja tähtaegu klorofluorosüsivesinike osas.
1992. aasta juunis sõlmiti Rio de Janeiros Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) kliimamuutuste raamkonventsioon (United Nations Framework Convention on Climate Change -UNFCCC), millega ühines rohkem kui 150 riiki. Jõustus see 21. detsembril 1993. aastal, kui 50 riiki oli selle ratifitseerinud. Eesti ratifitseeris konventsiooni 27. juulil 1994. aastal (Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni ratifitseerimise seadus).
Konventsiooni põhieesmärk oli stabiliseerida kasvuhoonegaaside heitkoguste tase aastaks 2000 samale tasemele , mis oli 1990. aastal. Konventsioon seab selle saavutamiseks konventsiooniosalistele vastavad kohustused ja põhimõtted.
Konventsioonist tulenevalt on riigid jagatud 3 ossa:

• Lisa I riigid, kuhu kuuluvad arenenud (Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni ( OECD ) liikmesriigid) ja üleminekumajandusega riigid;
  
• Lisa II riigid, kuhu kuuluvad ainult Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni liikmesriigid;
  
• Ülejäänud ehk arengumaad .
  

Konventsiooniosalised peavad kaitsma kliimasüsteemi praeguste ja tulevaste inimpõlvede huvides. Seda on võimalik saavutada ainult kooskõlas konventsiooniosaliste ühise, kuid diferentseeritud vastutusega ja vastavate võimalustega. Järelikult peavad Lisa I konventsiooniosalised (arenenud riigid) võtma enda peale juhtiva osa kliimamuutuste ning nende ebasoodsate tagajärgedega võitlemiseks. Konventsiooniosalised peavad rakendama abinõusid kliimamuutuste ennustamiseks, ära hoidmiseks või minimeerimiseks ning nende ebasoodsate tagajärgede leevendamiseks.
11. detsembril 1997. aastal võeti  Jaapanis Kyotos kliimamuutuste raamkonventsiooni osapoolte kolmanda konverentsi raames vastu  Kyoto protokoll. See konventsiooni rakendusakt mõjutab kõiki suuremaid majandussektoreid ja on kõige kaugemale ulatuva mõjuga keskkonna- ja säästva arengu kokkulepe, mis kunagi vastu võetud.
Eesti ratifitseeris Kyoto protokolli 3. septembril 2002. aastal (RT II 2002, 26, 111, RT I 2004, 43, 298)
Kyoto protokolli eesmärgiks on seatud siht vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid Lisa I riikide seas aastatel 2008-2012 5% võrreldes aastaga 1990 (nn baasaasta ). Eesmärgi saavutamiseks on esitatud kolm paindlikku mehhanismi (ingl Flexible Mechanisms):

• ühisrakendus (ingl Joint Implementation - JI),
  
• puhta arengu mehhanism (ingl Clean Development Mechanism – CDM),
  
• heitkogustega kauplemine (ingl Emissions Trading - ET).
  

Kaks esimest paindlikku mehhanismi on n-ö projektipõhised, mis tähendab, et KHG heitkoguste vähendamist käsitletakse üksikute projektide tasandil. Nad on suunatud heitkoguste vähendamisele majanduslikult kõige efektiivsemal teel.
Kolmas Kyoto mehhanism- heitkogustega kauplemine- ei anna reaalset vähenemist, kuid võimaldab riikidel oma KHG heitkoguste vähendamise kohustust täita teistelt riikidelt ostetavate lubatud heitkoguse ühikutega.
Kyoto protokolliga reguleeritakse kuut peamist kasvuhoonegaasi, milleks on:

• süsinikdioksiid (CO2);
  
• metaan (CH4);
  
• dilämmastikoksiid (N2O);
  
• fluorosüsivesinikud (HFCs);
  
• perfluorosüsivesinikud (PFCs);
  
• väävelheksafluoriid (SF6).
  

Protokoll ei käsitle klorofluorosüsivesinike (CFC) heitkoguste vähendamist, sest see on reguleeritud 1987. aastal vastu võetud Montreali protokolliga.
Osalise vabatahtlikult võetud kohustust heitkoguste vähendamiseks iseloomustab Kyoto sihtarv. Eesti jaoks on see 8%. Sihtarvud on riigiti erinevad, sest riikide tööstuslik ja majanduslik areng on olnud erinev.
Lisaks kohustuste kehtestamisele seoses heitgaaside vähendamisega sisaldab Kyoto protokoll ka kindlaid nõudeid heitkoguste seire ja aruandluse kohta. Kõige muu hulgas tuleb igal riigil luua register kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise kohta ja tagada protsessi läbipaistvus.
Kyoto protokolli artikkel 2 seab I lisas nimetatud osalistele kohustuse viia kasvuhoonegaaside vähendamiseks ellu ja/või täiustada oma riigi oludele vastavaid strateegiaid ja meetmeid:
 

• energiakasutuse tõhustamisel riigi majandusharudes;
  
• taastuvate energiaallikate, süsinikdioksiidi sidumise tehnoloogiate ning tänapäeva nõuetele vastavate keskkonnasõbralike tehnoloogiate uurimisel ja arendamisel ning nende kasutamise soodustamisel ja laiendamisel;
  
• metaani heitkoguste piiramisel energiatootmises, edasitoimetamises ja jaotamises ning jäätmekäitluses;
  
• transpordist õhku paisatavate Montreali protokolliga reguleerimata kasvuhoonegaaside heitkoguste piiramisel;
  
• säästva ja kliimamuutuste vältimise kaalutlusi arvesse võtva põllumajanduse edendamisel.
  

Kyoto protokolli artikli 3 kohustuste täitmine tagatakse läbi energia tõhustamise riigi vastavates majandusharudes, saastetasude, taastuvate energiaallikate, süsinikdioksiidi sidumise tehnoloogiate ning tänapäeva nõuetele keskkonnasõbralike tehnoloogiate uurimise ja arendamise ning nende kasutamise soodustamise ja laiendamise.
Eesti Vabariik on juba täitnud talle Kyoto protokolliga pandud heitkoguste vähendamise kohutustuse vähendada heitkoguseid 8% võrreldes 1990. aastaga aastatel 2008-2012. Euroopa Liidu kohustus on vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid 8% ja see on liikmesriikide vahel ära jagatud EU Burden Sharing Agreementiga.