Haridus (0)

Lääne-Viru Rakenduskõrgkool
HARIDUS
Referaat
Koostas: Deivi Vasiljuk
Mõdriku 2011
Haridus
Haridus on õppeprogrammidega ettenähtud teadmiste, oskuste ja vilumuste, väärtuste ja käitumisnormide süsteem, mida ühiskond tunnustab ning mille omandatust ta kontrollib. Hariduseks võidakse nimetada teadmiste omandamist mõnes spetsiifilises valdkonnas, aga ka eluks vajalike kogemuste omandamist laiemas tähenduses. See tähendab pigem üldist ning ühiskonna poolt suunatud sotsialiseerumise ja kultuuriga kohanemise protsessi.
Hariduse valdkond on tänapäeval nii mahukas, et eeldab iseseisvat poliitikat. Samas on haridus- ja sotsiaalküsimused tihedalt seotud. Haritud inimene leiab kergemini tööd ja kindlustab sellega ise oma toimetuleku, ta saab paremini hakkama perekonnas ja laste kasvatamisega . Seega vähendab õnnestunud hariduspoliitika otseselt riigi sotsiaalkulutuste koormat. Traditsiooniliselt kantakse valdav osa rahvuslikest hariduskuludest avalikest (riigi- ja kohalike omavalitsuste) eelarvetest, kusjuures hariduskulud (koos sotsiaalkulutustega) on avalike eelarvete üheks suuremaks kululiigiks. See määrab suures osas riigi ja ka võimalused haridusküsimuste lahendamisel. Teiselt poolt puudutavad haridusküsimused ja nende lahendamine otseselt väga suurt ühiskonna osa: õpilasi, nende vanemaid, töötajaid ja tööandjaid, mistõttu muudatused hariduselu korralduses vajavad üsna suurt ühiskondlikku konsensust. Seetõttu on haridusküsimused ühed kõige keerukamad ja raskemad ülesannetest, mis igal riigil tuleb lahendada.
Lahenduste leidmisele tuleb enamasti anda esmalt vastus põhimõttelist tähendust omavale küsimusele, millised on ühiskonna ja riigi ning millised indiviidi huvid antud kontekstis.
Riigi roll ja huvi hariduses
Valdab arusaam, et mida haritum on inimene, seda suuremad on tema võimalused elus edasijõudmiseks, eneseteostuseks, materiaalse heolu kindlustamiseks ja elukvaliteedi tõstmiseks. Haridusest sünnib vaieldamatult isiklik kasu. Samavõrd üldtunnustatud on seisukoht, et riigi ja rahva konkurentsivõime on seda kõrgem, mida suurem on rahva haridustase. Keskmise haridustaseme tõusu kaudu kõrgeneb majanduslik heaolu, paraneb ühiskonna elukvaliteet , suureneb ühiskonna sotsiaalne koherentsus ja poliitiline stabiilsus. Haridussüsteemi kaudu kujundatakse ühist kultuuriruumi ja väärtushinnangute süsteemi, mis suuresti aitavad kaasa rahvusliku iseteadvuse kujunemisele. Haridus on seega ka avalik hüve, mis on suurem isiklike hüvede summast. Piltlikult väljendades tõuseb igaühe isiklik heaolu ka sellest, kui tema ümber on teised haritud inimesed.
Kuivõrd haridus on samaaegselt isiklik kui ka avalik hüve, tõstatubki fundamentaalne küsimus, mil määral peaks riik sekkuma haridusküsimuste lahendamisse ning milline on riigi roll hariduses. Selleks tuleks selgelt määratleda avalikud huvid hariduses. Nagu juba öeldud, on avalikes huvides üldise haridustaseme tõstmine. Avalike huvide olemasolul on selgelt põhjendatud hariduse toetamine avalikest eelarvetest, kusjuures hariduse andmine võiks seejuures olla erakätes ja alluda normaalsele tururegulatsioonile. Ometi on enamuses riikides ka hariduse andmine, vähemasti üldhariduse osas, korraldatud avalike haridusasutuste süsteemi kaudu. Lisaks sellele on pea kõigis maailma riikides muudetud hariduse omandamine teatud mahus kohustuslikuks .
Riigi rolli hariduselus võib jaotada kaheks: Esmalt hariduskorraldust puudutav osa, mille raames määratletakse hariduse sisunõuded, mida peetakse vajalikuks ühtlustada kogu riigi tasandil ning luuakse nende nõuete tagamise mehhanism . Sõltuvalt ajaloolisest taustast on lahendused riigiti üsna erinevad. Kuivõrd riik ei osale mitte ainult hariduskorralduses ja hariduse finantseerimises, vaid ka otseselt hariduse andmises, siis on teiseks oluliseks hariduspoliitika valdkonnaks koolikorraldusega seonduv. Koolikorraldusega sätestatakse koolide ehk laiemalt eri tasandite haridusasutuste võrgu ülesehituse põhimõtted nende juhtimise ja aruandluse kord kohta. Koolikorraldusega määratakse kindlaks ka eri liiki haridusasutuste, sh avalike- ja eraharidusasutuste suhete alused, mis paljudes riikides on pideva haridusdiskussiooni sisuks .
Juurdepääs haridusele
Riikidevahelises võrdluses kasutatakse taoliste juurdepääsu mõõdupuuna õppurite osakaalu rahvastikus. Kuivõrd arenenud maades kehtib kohustuslik põhiharidus, siis õppurite osakaal kuni 16- aastaste vanusrühmas on väga kõrge, lähenedes 100 protsendile. Koolisüsteemid on õpris erinevad, seepärast ei ole arukas koostada rahvusvahelisi võrdlusi klasside lõikes. Selle asemel kasutatakse UNESCO haridustasemeid, mille järgi põhiharidus on I tase, keskharidus (gümnaasium, kutsekeskharidus) II tase ja ülikooliharidus III tase. Eestis õpib kõrgkoolis 4-55 protsenti 19-24- aastastest , samas kui II taseme hariduses on meil haaratud 92 protsenti 16-18-aastastest.
Kohustuslik haridus peab olema õppuritele tagatud tasuta, mistõttu õppemaks ei piira juurdepääsu I ja II taseme haridusele. Arenenud maades kulub hariduse rahastamisele 6-7 protsenti SKP-st, Eestis on see näitaja samal tasemel.
Euroopa riigid on püüdnud ka III taseme haridust rahastada valdavalt avalikest kuludest, mis esialgu lõi erinevatest sotsiaalsetest klassidest pärit üliõpilastele soodsa positsiooni. Täna seisavad mitmed Euroopa avalik-õiguslikud ülikoolis aga raskuste ees – üliõpilaste arv kasvab, ent eelarve mitte. See toob omakorda kaasa õppevahendite nappuse , ülerahvastatud auditooriumid ja õppejõudude rahulolematuse. Üks võimalus vähendada survet ülikooliharidusele on suunata õpilasi ka kutseharidusse, ent selleks peab kutseharidus olema nüüdisaegne ning võimaldama tööturul edukalt toime tulla.
Juurdepääsu ning edasijõudmisega seonduvaks erimureks on kujunenud õpilaste koolist väljalangevus. Maailma ulatuses, aga ka Eestis, on põhiprobleem kohustusliku haridustaseme mittesaavutamine, st väljalangemine põhikoolist. Euroopa Liit seevastu pöörab rohkem tähelepanu III taseme õppuritele. Praegu ei lõpeta Euroopas 18-24-aastastest õppijatest kooli ligi viiendik, ka Eestis ja Lätis on olukord enam-vähem samasugune .
Võib öelda, et tänapäeva hariduspoliitikas on oluline mitte ainult sisseastumine haridusasutusse, vaid ka seal edasiliikumine ning selle edukas lõpetamine. Kooliskäimine ei ole asi omaette , vaid ettevalmistus edukaks karjääriks tööturul.
Alus-, põhi- ja keskharidus
Üldharidus hõlmab alusharidust, põhiharidust ja keskharidust. Kõikidel haridusastmetel toimub õppetöö ühtse riikliku õppekava alusel, millest lähtudes kujundab iga õppeasutus oma õppekava.
Alusharidus loob eeldused edukaks edasijõudmiseks igapäevaelus ja valmistab lapsed ette kooliks. Alusharidust saab omandada eelkooliealistele mõeldud lasteasutustes. Nendeks lasteasutusteks on: lastesõim (kuni kolmeaastastele lastele), lasteaed (kuni seitsmeaastatele lastele), erilasteaed (kuni seitsmeaastatele erivajadustega lastele) ja lasteaiaga ühendatud algkool või põhikool.
Põhiharidus on kõigile aga kohustuslik üldharidusmiinimum. Põhiharidust on võimalik omandada kolme erineva riikliku õppekava alusel: põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava (normintellektiga õpilased), põhihariduse lihtsustatud (abiõppe) õppekava (kerge vaimupuudega õpilased) ja toimetuleku riiklik õppekava (mõõduka ja sügava vaimupuudega õpilased).
Keskharidus põhineb põhiharidusel ning jaguneb üldkeskhariduseks ja kutsekeskhariduseks.
Üldkeskharidus omandatakse gümnaasiumis. Gümnaasiumis toimub õppetegevus päevases, õhtuses ja kaugõppe vormis. Vastuvõtt gümnaasiumi toimub põhikooli lõpetamise tulemuste ja iga gümnaasiumi korraldatud täiendavate teadmiste kontrolli alusel. Üldkeskhariduse omandamine annab õiguse jätkata õpinguid kõrg- või kutsekoolis. Kooli lõpetamine on lubatud ka eksternina. Gümnaasiumi lõpetamiseks sooritatakse lõpueksamid – riigi- ja koolieksamid. Õppimine on riigi ja kohalike omavalitsuste üldhariduskoolides õppemaksuta ning riik ja kohalikud omavalitsused peavad tagama kõigile soovijatele võimaluse üldhariduse omandamiseks.
Kutsekeskharidusõpe on põhihariduse baasil toimuv õpe, mille käigus omandatakse lisaks erialale ka keskharidus. Õppeaeg on vähemalt kolm aastat. Kutsekoolides kutsekeskhariduse õppekava lõpetanutel on alates 2006/2007. õppeaastast võimalik kuni 35 õppenädala (n-ö lisa-aasta) ulatuses õppida täiendavalt omal valikul üldaineid ja sooritada riigieksameid. See suurendab kutsekoolide lõpetajate konkurentsivõimet edasiõppimiseks kõrghariduses. Vabatahtlik lisa-aasta toimub täiskasvanute gümnaasiumides või gümnaasiumide õhtu- või kaugõppeosakondades ning õpe on tasuta.
Kõrgharidus
Kõrgharidust on võimalik omandada ülikoolis, rakenduskõrgkoolis ja keskhariduse baasil tegutsevas kutseõppeasutuses. Kõrgharidus koosneb 3+2 süsteemist ehk kolmeaastasest bakalaureuse- ja kaheaastasest magistriõppest, mille lõpetamise järel võib asuda doktorantuuri.
Ülikoolis toimub õpe kolmel kõrgharidustaseme astmel: bakalaureuse-, magistri - ja doktoriõppes. Õppida saab täis- või osakoormusega või eksternina. Eestis eksisteerib kahte liiki kõrgkoole: avalik-õiguslikud ülikoolid ja eraülikoolid.
Rakenduskõrgharidusõpe on kõrghariduse esimese astme õpe, mille jooksul omandab üliõpilane kindlal kutsealal töötamiseks või magistriõppes edasiõppimiseks vajalikud pädevused. Rakenduskõrgharidust on võimalik omandada rakenduskõrgkoolides, keskkooli baasil tegutsevates kutseõppeasutustes ja ülikoolide kolledžites.
Kasutatud materjal
www. riigikantselei .ee
www.eesti.ee
A.Toots, K.Olenko. Ühiskonnaõpetus. Gümnaasiumiõpik. 2005 Koolibri
ENE 3. 1985 Valgus