Goethe - Noore Wertheri kannatused (1)

JOHANN WOLFGANG GOETHE – Noore Wertheri kannatused Ly Härm 10d
Werther ja loodus:
Lk. 8- Kohe siinsamas lähedal on kaev , kaev, mille kütkeks ma olen otsekui Melusine oma õdedega. … Madal ringmüür kaevu ümber, seda piiravad kõrged puud, selle paiga jahedus- kõiges selles on midagi salapärast. Koguni kõhedaks tegevat. Ei möödu ainsatki päeva, mil ma oma tunnikese seal ei istu.
Lk. 24- See on imeline , kuidas ma siia jõudsin ja künkalt alla haljendavasse orgu vaatasin , kuidas ümbrus mind veetles. Seal see salu ! Ah, võiksid sa selle varju peituda! Teal too mäehari! Ah, võiksid sa sealt kaugele-kaugele vaadata! Ridastikku kulgevad kuplid ja kutsuvad orud! Oh, võiksin ma neisse kaduda!
Lk. 44- Mu südant täitvast soojas tundest elava looduse vastu, mis mind senini tegi nii õnnelikuks ja muutis maailma mu ümber paradiisiks, saab mulle nüüd talumatu piinaja, kiusaja, kes jälitab mind igal sammul. Kui ma muidu vaatasin kalju otsast üle jõe kuni mäekinkudeni ulatuvat viljakat orgu, nähes kõike enda ümber idanemas ning pakatamas, kui silmitsesin jalalt kuni harjani kõrgeid, tihedate puudega kaetud mägesid, vaheldusrikkalt käänulisi orge meeldivaimate metsade varjus ja tasast oja sahiseva roostikuga kallaste vahel, peegeldamas ehmelisi pilvi, mida mahe õhutuul taeva all hõljutas, kui siis kuulsin linde enda ümber metsa elustamas ja kui punava eha taustal surus musttuhat sääske ning päikese viimane värelev pilk virgutas sumiseva putuka rohust lendu, sirin ning sagin ümberringi juhtis mu tähelepanu maakamarale ja samblik, mis mu karmilt kaljult oma toidust nõutab, ning liivatee, mis lahjal põndakul ta nõlvu lillatab, mu silmad avasid looduse püha elujõu nägemiseks, - kuidas ma kõik need muljed oma sooja südamesse ahmisin ja ennast selles ülevoolavas külluses ülendatuna tundsin ning otsatu maailma oivalised vormid mu hinges kõikeelustavalt voogasid! Mind ümbritsesid määratud mäed, mu ees haigutasid kuristikud, liustikuojad langesid pahinal alla, seal all voolasid jõed, ja mets ning mäestik kajasid kõladest, ma nägin kõiki neid salapäraseid ürgjõude maa sügavuses liitlastena tegutsemas ning loomas ja mitmesuguste olendite sugukondi maa peal ja taeva alla kihamas.
Lk. 64- Nõnda nägin enda ees mäestikku, mis musttuhat korda oli olnud mu soovide sooviks. Tundide kaupa võisin siin istuda, igatseda täiest hingest teisele poole mäeahelikku minna, kaduda metsadesse orgudesse, mis mulle nii sõbralik-unelevaina vastu vaatasid, ja kui ma siis määratud ajal jälle tagasi pidin minema, millise vastumeelsusega ma sellest armsast kohast lahkusin! ... Mälestasin nii elavalt , kuidas ma mõnikord siin seisin ja voolavale veele järele vaatasin, milliste imeliste aimustega ma seda jälgisin, kui põnevana kujutlesin maakohti, kuhu see voolab, ja kuidas ma üsna peatselt oma kujutlusvõime piirini jõudsin, ja ometi pidi see jõgi edasi voolama, ikka edasi, kuni ma sellesse nähtamatu kauguse vaatlusse jäägitult ära kadusin.
Lk.68- Kui looduses jõuab kätte sügis, asub see ka minu sõdamesse ja ümbritseb mind kõikjal. Mu lehed koltuvad, ja juba on lehed langenud ligemailt puudeltki.
Lk. 71- … toredaid pähklipuid, mis jumal teab seda, täitsid mu hinge alati suurima mõnutundega! Kui koduseks nad kirikumõisa tegid, kui kosutavalt viluks! Ja kui toredad oksad neil olid! Ja peale selle veel mälestus neist auväärseist vaimulikest, kes nad paljude aastate eest sinna olid istutatud. … koolmeistril olid pisarad silmas, kui eile sellest juttu tuli, et need puud maha on raiutud. Maha raiutud! Ma võin hulluks minna, ma võiks tappa selle koera , kes seal esimese kirvehoobi andis. Mina, kes ma jääks leinama, kui mul õues paar sellist puud kasvaks ja üks neist vanaduse kätte sureks, - mina pean seda nägema.
Lk. 75- Kui vaatan aknast välja kaugele mäekingule, mille kohal hommikupäike tungib läbi udu ja kuldab vaikset rohumaad, ning taamalt lookleb minu poole tasane jõgi raagus pajude vahel, oo, kui seal see kaunis loodus mu ees nii liikumatult seisab nagu lakitud pilt, ei suuda kogu see silmarõõm pumbata piisakestki õndsust mu südamest ajju, ja ma seisan Jumala palge ees otsekui kuivanud kaev, otsekui mõranenud pang.
Lk. 87- Eile õhtul kiskus mind õue. Korraga oli tulnud sula, ma kuulsin, et jõgi on üle kallaste tõusnud, kõik ojad suureks paisunud ja mu armas org allpool Wahlheimi üle ujutatud! ... Oli kohutav vaatemäng näha ülalt kaljult all kuuvalguses tulvavaid voogusid üle põldude ja aasade ja hekkide ja kõige muu veeremas, avar org kõrgemal ning madalamal üksainus mäslev meri tuule vihinas! Ja kui siis kuu sünkja pilve tagant taas nähtavale tuli ja vood mu ees vapustavalt kaunis vastuhelgis kohinal mööda rullusid, haaras mind kõhedus ja otsekui joovastus! Ah, avali käsi seisin ma kuristiku serval ja ohkasin: „Alla!, alla!“, olles ekstaasis valmis oma piinas ja kannatused sügavikku paiskama, lainete kombel virusse viskuma!
Kokkuvõtteks: Werther oli loodusesse kiindunud , see oli talle üks loomulik osa elust ja ei möödunud ühtegi päeva ilma selleta, et ta poleks käinud tunnikese jalutamas.(näiteks oli ta endast väljas, kui puud maha võeti)
Werther ja inimesed:
Lk. 9- Kohalik lihtrahvas juba teab mind ja suhtub minusse hästi, eriti lapsed. Alguses, kui ma neile lähenesin ja neilt sõbralikult üht-teist pärisin, arvasid nad, et tahan neid narritada, ja tõrjusid mind küllaltki toorelt tagasi. Ma ei lasknud ennast sellest heidutada, ainult tundsin selgesti, nagu ma seda sageli varemgi olin märganud, et teatavast seisusest inimesed hoiduvad lihtrahvast jahedalt eemale, otsekui kardaksid nad lähenemisega oma tähtsusest midagi kaotada, peale selle pealiskaudsed ülejooksikuid ja ülbeid irvhambaid, kes nagu armuliselt alamale laskuvad, et vaestele lihtsurelikele seda teravamini oma üleolekut tunda anda. Ma tean küll, et me pole ega saagi olla võrdsed, aga mini arust on see, kes oma väärikuse säilitamiseks õigeks peab niinimetatud pööblist eemale hoida, niisama laiduväärt kui argpüks, kes vaenlase eest peitu poeb, kuna kardab talle alla jääda. … Olen tutvunud mitmesuguste inimestega, aga õiget seltsi pole veel leidnud. Ma ei tea, minus on nagu miski tõrge inimeste suhtes; paljud näevad mind meelsasti ja avaldavad mulle poolehoidu, aga alati jõuan ma neis pettuda, kui me tee on ühine ka üürikeseks. Kui sa küsid, millised need siinsed inimesed on, pean Sulle ütlema: nagu kõikjal! Inimsugu on ju üpris ühetaoline. Enamik rügab peaaegu kogu aja, et ära elada, ja see vabadusepisku, mis neile jääb, ahistab neid nii, et nad sellest lahtisaamiseks igasuguseid vahendeid otsivad. Oh seda inimese saatust!
Lk. 14- Sestsaadik kui ma siin olen, viibin sageli väljas. Lapsed on minuga ära harjunud , saavad minult tükksuhkrut, kui ma kohvi joon, ja jagavad minuga õhtuti võileiba ning hapupiima. Pühapäeviti ei jää nad iialgi ilma oma kreutserist, ja kui mind pärast jumalateenistust kohal ei ole, on perenaisel korraldus neile raha välja maksta. Nad usaldavad mind, jutustavad igasugustest asjadest, eriti aga lõbustavad mind nende vallatused ja lihtsad mängud, kui külast rohkem lapsi kokku tuleb.
Lk. 25- Üleeile tuli linnast maaülema juurde arst ja leidis mu maas Lotte väikestega vallatlemas: mõned vähkresid mu peal, teised torkisid mind, mina aga kõdistasin neid, ja üheskoos käratsesime kõik kõvasti. Doktor ei pidanud seda arukale inimesele väärikaks- seda märkasin ma ta ninast. Mina aga ei lasknud ennast segada, … hiljem linnas käies oli kurtnud doktor, et maaülema lapsed olid juba ennegi küllalt kasvatamatud, nüüd rikub see Werther nad täielikult ära.
Lk. 54- Hakkan siinse olukorraga juba mõnevõrra leppima. Kõige parem on see, et tööd on küllalt, pealegi pakuvad mitmesugused inimesed, igasugused uued kujud, mu hingele kirevat vaatemängu.
Lk. 56- Ühel jalutuskäigul õppisin tundma preili B-d, armastusväärset olendid, kes selles jäigas elus on säilitanud küllaltki palju loomulikkust. Vesteldes hakkasime üksteisele meeldima ja lahkumisel palusin ma luba teda külastada. Ta lubas seda nii puhtsüdamlikult, et ma sündsat silmapilku tema juurde minekuks vaevalt ära jõudsin oodata.
Lk. 57- üheainsa naisolevuse ma siin leidsin - preili von B., kes Teiega sarnaneb, kallis Lotte, kui Teiega üldse saab sarnaneda. … Aga ma tahtsin kõneleda preili B-st. Ta on väga hingeline, mis paistab täielikult ta sinistest silmadest. Ta seisus, mis ei rahulda ühtegi ta südamesoovi, on talle koormaks. Ta igatseb eemale kärast, ja nii mõnegi tunni oleme segamatus õndsuses andnud unistustele maaelust, ah, ja Teist!
Kokkuvõtteks: Werther oli inimestega väga sõbralik, hoolis neist, kui nad ise samaga vastasid.(talupoiss, Albert raamatu alguse poole) Ülbeid, endast liiga hästi arvavaid inimesi ta ei sallinud silma otsaski.(maaülem)
Werther ja ühiskond:
Lk. 41- Aga ka argielus on talumatu, kui kuuled peaaegu igaühele mõne julge õilsa ootamatu teo puhul järele hüütavat: „See inimene on ju arust ära, peast põrunud!“ Häbenege te mõistlikud! Häbenege te targad!
Lk. 56- Mis mind kõige rohkem ärritab, on need ettemääratud kodanlikud vahekorrad . Ma tean küll niisama hästi kui iga teine, kui vajalik on seisusevahe, kui palju eeliseid see mulle eneselegi annab, ainult et see ei tohiks mul teel ees seista just siis, kui võiksin maitsta veel raasikese rõõmu, kübekese õnne siin maa peal. … Sõgedad, kes ei näe, et asi ei seisa sugugi kohas ja et see, kes on esimesel kohal, mängib haruharva esimest rolli! Nii mõndagi kuningat valitseb ta minister ja nii mõndagi ministrit ta sekretär! Kumb on siis esimene? Minu arust see, kes teisest peajagu üle ja küllaltki võimukas või kaval rakendama oma jõudu ja kirgi oma plaanide teostamiseks.
Lk. 60- .. Siis astub sisse kõrgeauline daam von S. oma armulise härra abikaasaga ja hästi väljahautud hane moodi tütrega, kellel on lame rind ja kenake korsett , nad teevad en passant oma kõrgeaadellikud silmad ja ninasõõrmed pähe, aga kuna seesugune rahvas on mulle südamest vastik, tahtsin just jumalaga jätta ja ootasin ainult, millal krahv sellest kunnatust lobast vabaneb, …
Kokkuvõtteks: Wertherile käisid närvidele uhkeldajad, näiteks ei meeldinud talle naine, kes kiitis ennast oma maa ja ühiskonnakihis ülemises pooles olemise pärast. Tavainimestega tal tülisid polnud, võttis kõiki nii nagu nad olid, ei teinud vahet lihtrahval ja kõrgest soost inimestel.. vahel isegi ta ei sallinud neid. (näiteks ballil )
Werther ja kirjandus:
Lk. 8- Küsid, kas Sa ei peaks mulle raamatuid saatma. Kulla sõber, jäta mind nendega jumalapärast rahule! Ma ei taha enam juhtimist, ergutamist ega sütitamist – tormleb mu süda ju iseenesestki liialt - , ma vajan hällilaulu, seda aga olen ma külluslikult leidnud oma Homerosest.
Lk. 46- Olen minetanud kujutlusvõime ja loodusarmastuse, raamatuid aga jälestan.
Lk. 54- Ma töötan hea meelega kiiresti ja asi on, nii nagu ta on, aga tema saab hakkama sellega, et annab mulle kirjatöö tagasi ja tähendab: „ See on hea, aga vaadake see siiski uuesti läbi, alati leidub mõni tabavam sõna, mõni täpsem abisõna.“ Mul kipub kops üle maksa minema.
Lk. 61 … ja sõitsin M-i , sealselt mäekingult päikeseloojangut vaatama ja ühtlasi oma Homerosest suurepärast laulu lugema sellest, kuidas tubli seakarjus Odysseust kostitab. See kõik oli hea.
Lk. 66- … mis ei lase tema südant tuksuda küllalt osavõtlikult – oh! – mõne armastatud raamatu lugemisel, mille mõned leheküljed panevad minul ja Lottel põue põksuma ühises rütmis, või sajal muul juhul, kui avaldame oma tundeid kellegi kolmanda tegevuse kohta.
Kokkuvõtteks: Werther luges selles teoses pidevalt „Homerost“. Muidu luges ta palju, talle pakkusid raamatud huvi. Luges ka Lottele nii mõndagi ette.
Werther ja religioon :
Lk. 31- … tema ütles, et Lotte oli toiminud väga pahasti: lapsi ei tohi niisuguseid asju uskuma panna, sest see annab põhjust loendamatuiks eksiarvamusteks ja ebausuks, mille eest lapsi peab aegsasti kaitsma! Müüd tuli mulle meelde, et see mees oli ennast kaheksa päeva eest ristida lasknud, sestap lõin käega ja jäin oma südames ustavaks tõekspidamisele, et lastega peame talitama niisamuti , nagu meiega talitab Jumal, kes teeb meid kõige õnnelikumaks siis, kui laseb meid heatahtlikus pettekujutelus eluteed tallata.
Lk. 64- Palverändaja ei leia Pühamaal nii palju usuliste mälestuste paiku, ja vaevalt ta hing pühalikust meeleliigutusest nii pakil on.
Lk. 76- Ma austan religiooni, seda Sa tead, ma mõistan, et ta on mõnelegi nõrkejale kosutuseks. Ainult, et kas ta võib seda olla, kas ta peab olema seda igaühele? Kui sa vaatad suurt maailma, siis näed tuhandeid, kellele ta seda pole olnud, tuhandeid, kellele ta seda ei hakka olema, ei jutlustatuna aga jutlustamata, ja peab ta seda siis olema mulle? Kas ei ütle jumalapoeg ise, et tema juurde jõuavad need, keda Isa talle on andnud? Aga kui mina ei ole talle antud? Kui Isa tahab mind endale pidada, nagu mu süda mulle ütleb?
Kokkuvõtteks: Usu suhtes polnud Werther nii kindel, see polnud tal esikohal.