Goethe (2)

(28. august 1749 Frankfurt Maini ääres – 22. märts 1832 Weimar) oli saksa kirjanik ja loodusteadlane .
Elukäik
*Johann Wolfgang von Goethe sündis õigusteaduse doktori pojana ja sai kodus mitmekülgse hariduse. Aastatel 1765–1768 õppis Leipzigi ülikoolis ja 1770–1771 Strasbourgi ülikoolis õigusteadust. Vahepealse aja (umbes poolteist aastat) viibis ta Frankfurdis, paranes teda tabanud haigusest. Pärast õpingute lõpetamist hakkas tööle Frankfurdis advokaadina.
*Õppides Strasbourgis, tutvus ta Johann Gottfried Herderiga, liitus tormi ja tungi nimelise liikumisega ja sai peagi selle juhiks.
*Aastal 1775 kutsus Saksi-Weimari hertsog Karl August Goethe Weimari õukonda, kus ta teenis kõrgetel ametipostidel elu lõpuni.
*Aastal 1782 tõsteti Goethe aadliseisusesse.
*Aastatel 1786–1788 reisis Itaalias.
*Aastal 1794 tutvus Goethe Friedrich Schilleriga, kes asus elama Weimarisse. Weimarist sai tähtis saksa kultuurielu keskus, sest Schiller tõmbas linna mitmeid saksa luuletajaid ja filosoofe.
*Aastal 1806 abiellus Christiane Vulpiusega, kellega ta elas koos juba aastast 1788 ning kellega tal oli poeg. Kooselust sündis veel neli last, kes ei jäänud aga elama. Christiane suri 1816. aastal, poeg 1830. aastal.
*Goethe elu viimaseid aastaid kirjeldab tema sekretär Johann Peter Eckermann oma raamatus "Vestlused Goethega" ("Gespräche mit Goethe in den letzten Jahren seines Lebens") (1836–1846).
Looming
*Johann Wolfgang von Goethe alustas oma kirjanduslikku tegevust luuletuste ja näidendite avaldamisega. Tähelepanuväärseim näidend, mis tegi Goethe tuntuks kogu Saksamaal, oli 1773. aastal ilmunud "Götz von Berlichingen", mis on kirjutatud XVI sajandi talurahva sõja aineil. Klassitsismi ühtsuseprintsiibid hüljanud G annab avaramõõtmelise ajalookujutluse: lühikesed stseenid esitavad pilte rüütlilossidest, kõrtsidest, lahingutandreist, isegi mustlaslaagrist. Draama probleemiks on pisivürstide omavahelistest tülidest kurnatud Saksamaa. Looming algas kergete, elurõõmsate, kuid vormilt meisterlike värssidega,mille motiivideksolid armastus ja looduse ilu.
*Aastal 1774 ilmus tema esimene romaan "Noore Wertheri kannatused". Selle romaani naispeategelase prototüübiks oli Charlotte Buff (abielunimega Kestner), kellesse Goethe õnnetult armus 1772. aastal advokaadibüroos praktikal olles. Romaan tõusis kultusraamatu staatusesse ning tegi Goethe tuntuks kogu Euroopas. Sellesse teosesse kätkes G palju omaenda läbielamistest. Noor Werther elab ja mõtleb Rosseau vaimus; ta on andekas, hella sisetunde ning loomupärase kunstihuviga, teda kütkestab kõik kaunis ja looduslähedane.
*1787- „Egmont“ Madalmaade vabadusvõitlusest Hispaania ülevõimu vastu. 1789- „ Iphigeneia Taurises“- Trooja sõja mustendeist, Aischylose „Oresteiast“ ja Euripidese teosest „Iphigeneia Aulises“ pärineva süžee töötlus; 1789- „Torquato Tasso“-suure renessansipoeedi elust.
*1796-„Wilhelm Meisteri õpiaastad“; 1829- „Wilhelm Meisteri rännuaastad“ – see kujutab kunstnikuisiksuse kujunemisteed, mille elutarga juhtmõtte sõnastab G ise: „Kõik, mis meiga juhtub ja jätab jälgi, soodustab märkamatult meie arenemist.“
*Draama ja proosa kõrvale viljeles ta ka luulet. Tunde- ja loodusluule motiividel: „Ränduri öölaul“ „Mignon“ „Nõmmeroosike“
* Ballaadid : „Haldjate kuningas“(„Metshaldjas“)
*G: „Kõik mu luuletused on sündinud mingi juhtumuse alusel, nad on ajendatud tegelikkusest...õhust võetud luuletusi ei loo ma mingi hinna eest.“
*Tõenäoliselt aastatel 1773–1775 kirjutas Goethe draama " Faust " algvariandi. Ühtekokku tegeles ta selle näidendiga ligi 60 aastat. "Fausti" esimene osa valmis 1806. aastal ja ilmus 1808. aastal. "Fausti" teise osa lõpetas ta 1832. aastal ning see ilmus pärast tema surma.
*Olulisel kohal Johann Wolfgang von Goethe loomingus olid aforismid.
„Noore Wertheri kannatused“
1.Werther lahkub oma kodukohast ja tutvub, linnas kuhu ta elama asub paljude tema jaoks huvitavate inimestega. Teel tantsupeole tutvub Werther Lottega ja armub temasse. Wertheri päevad mööduvad mõeldes Lottele ja leides ettekäändeid tema külastamiseks. Kui saabub Albert Lotte kihlatu, soovib Wether, et sauudaks teda vihata, kuid Albert ei anna talle selleks põhjust, kuna suhtub temasse liigagi hästi. Werther lahkub Lottest, minnes koos saadikuga teise linna, kus ta tutvub krahv C-ga ja preili B-ga, kellega tal tekib usalduslik suhe ja ta räägib talle oma armastusest Lotte vastu. Krahv C juures külas olles tuleb Wertheril taluda kõrgseltskonna poolt alandust ja ta otsustab naasta Lotte juurde. Tagasi jõudes taipab Werther, et tema viibimine Lotte seltskonnas ei ole enam soovitatav ja lõpuks peale pikka armuvalu kannatamist otsustab ta surma minna.
2.Põhiprobleem-Armastus on kõige võimsam tunne siin ilmas ja keegi ei saa midagi teha kui see tabab ja ei saa valida ka oma armastuse objekti. Kõrvalprobleemid- Sõprusest armastuseni on ainult üks samm. Kõik inimesed on erinevad ja neil on raske mõista asju teise inimese seisukohtadelt.
3.„Noore Wertheri kannatused“ esindab 18 sajandil populaarset kiriromaani. See olevat romantilisele inimesele kõige intiimsem ja vahetum võimalus ennast väljendada. Sellepärast oligi romantismi ajastul see kõige populaarsem enese väljendusviis kirjanikel. Arvan, et autor valis selle romaaniliigi just selle pärast, et see tundub kõige isiklikum ja intiimsem võimalus anda edasi oma tundeid ja mõtteid.
4.Werther oli : kirglik- ta ei suutnud oma tundeid talitseda ja andis neile järele. Näites lk 100, kui nad lugesid koos raamatut, siis erutus ta Lotte juuresolekust nii väga, et ei suutnud ennast talitseda ja hakkas Lottet suudlema. Unistaja - millestki kirjutades oma sõbrale kaldub ta tihti teemast eemale. Näiteks lk. 13 kirjutades oma sõbrale lastest keda nägi, kaldus ta tänu ümbritseva looduse ilule teemas kõrvale ja hakkas kirjeldama hoopis seda.
Kannatlik- ta ei saanud laste peale kunagi kurjaks kui pidi nende soovil mingist tegevusest loobuma . Näiteks lk. 44 kui Werther läks Lotte juurde klaverit häälestama, aga lapsed palusid tal hoopis muinasjuttu rääkida. Tundeline- tal oli kahju kerjustest ja ta jagas neile regulaarselt almust. Näiteks lk 92, kus isegi otsustades minna surma, mõtleb ta teiste vaeste inimeste peale ja laseb neile raha välja jagada. Melanhoolne- näiteks tabasid teda tihti, kui asjad ei läinud nii nagu tema tahtis, enesetapu mõtted. Näiteks lk. 48 kus ta halab oma armastuse pärast Lotte vastu ja ei näe sellel muud väljapääsu kui ainult haud.
"Faust"
...on Johann Wolfgang von Goethe värsstragöödia. "Fausti" algvariandi kirjutas Goethe tõenäoliselt aastatel 1773–1775. Aastal 1790 ilmus trükis "Faust. Fragment". Aastal 1808 ilmus "Faust I". "Faust II" ilmus 1833. aastal, pärast kirjaniku surma.
*Faust (ka dr Faustus ) on klassikalise saksa muistendi tegelane, kes sõlmib lepingu Kuradiga . Seda ainest on kasutanud erinevad kirjanikud, kunstnikud ja heliloojad. On arvatud, et muistendikangelase protoüübiks on 15.-16. sajandi paiku Saksamaal elanud kahtlase kuulsusega alkeemik ja maag Johan Georg Faust. Vanim kirjanduslik töötlus pärineb 16. sajandi teisest poolest. Goethe teos laiendab ja arendab oluliselt algset motiivi, sisaldades ühtlasi viiteid kristlikule, keskaja, antiigi ja Idamaa kirjandusele ning filosoofiale.
*Faust on romantismiajastu rahutu kangelane, teadlane, kes otsib meeleheitlikult kõiksuse sisimat olemust, kuid on masenduses oma mõistuse inimliku piiratuse tajumisest. Ta on õppinud mitmeid teadusi ja saanud doktoriks , kuid leiab, et ei tea endiselt midagi, mis suudaks näidata inimsoole teed parema suunas. Taevas sõlmivad Jumal ja Kurat (kuri deemon Mefistofeles ) kihlveo, et Kurat ei suuda Fausti hinge õigelt teelt eksitada. Mefistofeles ilmub Fausti tuppa puudli kujul ja pakub teadlasele lepingut: Faust kohustugu Kuradit teenima , leping lõpeb siis, kui Faust tunnistab end õnnelikuks - siis võib Mefistofeles tema hinge põrgusse viia. Faust nõustub, kuna usub, et sellist hetke ei saabu iial (Kui iial hüüan rõõmu sunnil: «Oh ilus hetk, oh viibi veel!» - siis ahelda mind samal tunnil, siis olgu lõpp mu maisel teel.), ja maise maailma asjad on end tema jaoks ammendanud. Mefistofeles pakub Faustile noorendavat võlujooki ning mahitab teda võrgutama ja petma süütut ning vaga Margaretat (Gretchen). Gretchen satub vangikongi ja hukkub ning Faust ei suuda teda päästa, kuid inglid päästavad tütarlapse hinge.
*"Fausti" teine osa on märksa keerulisem, arvukate viidetega antikkmütoloogiale. Mefistofeles juhib Fausti rännakul läbi keisri õukonna ja poliitika. Faust otsustab tuua keisrile kingiks puhta ilu kehastuse Trooja Helena, kuid armub temasse. Alkeemiku katseklaasis valminud tehisinimene Homunculus juhib Fausti ja Mefistofelese Valpurgi ööle, kus nad kohtuvad antiikjumalatega. Fausti ja Helena armastusest sünnib poeg, kuid ta hukkub ja ka Helena haihtub. Faust naaseb keisri õukonda ja Mefistofelese juhitud deemonite vägi aitab neid võitluses valekeisri vastu. Pärast võitu sõjas jääb üle vaid allutada looduse väed ja kuivendada merepõhi viljakaks põllumaaks.
*Neid plaane avalikustades ja tulemusi ette nautides tunnistab Faust, et ta võiks ennast õnnelikuks nimetada. Kurat kavatseb ta hinge röövida, kuid sekkub Jumal, kelle inglid päästavad ja viivad taevasse sureva Fausti hinge surematu osa. Tema eest on kostnud armastav ja usklik Margareta , tema kasuks räägib tema visa tõejanu.
*"Faust" on lugu taltsutamatust uudishimust ja kustumatust teadmisjanust, millest ei tulenenud mitte ühtki ideaalset perspektiivi – loomingulisest rahuldamatusest, millele tuuakse ohvriks kõik inimlikud tabud, süüta lapsed, usaldavad neitsid ja abitud vanainimesed.
*Kirjandusteadlaste arvates on Faust passiivselt ebatraagiline kuju, pigemini vaatleja, kellega asjad juhtuvad, kui tegutsev ja vastutav kangelane. Fausti isikliku süü ja vastutuse küsimus kerkib Margareta loos ning juhtumis Baucise ja Philemoni maalapiga.
*Aleksander Puškin on öelnud, et Goethe "Faust" on väga suure poeetilise vaimu looming. 20. sajandil kujunes "Faust" sakslaste uusaegseks eeposeks ning Peter Steini kolossaalse täistekstilavastusega Hannoveris, Berliinis ja Viinis lõpetasid sakslased teist kristlikku aastatuhandet. Vahest kõige enam on "Fausti" mõistmisse 20. sajandil uut lisanud sellised mehed, kelle vaated on põhjustanud teravaid lahkarvamusi: Rudolf Steiner, antroposoofia rajaja ja Goetheanumi ehitaja, Oswald Spengler, Õhtumaa allakäigu ja faustilise elutunde prohvet , ja Tallinnast pärit Alfred Rosenberg , natside juhtiv kultuurifilosoof, kes sellesama juba mainitud rahuldamatuse printsiibi, mis "Faustist" leida, kasutas ära avantüristliku poliitilise uusmüüdi loomisel.