GMO (2)

Audentese Spordigümnaasium
Referaat
Geneetiliselt muundatud organism
Nimi: Madis Loorents
Klass: 12c
Tallinn 2009
Sisukord: 1. Mis imeasi see GMO on?

2. Kuidas GMO-sid saadakse? Kui palju nad teistest samaliiki organismidest erinevad ja kus neid kasutatakse?
3. Kuidas üks või teine GMO turule pääseb ja mida peavad jälgima ja tegema selleks firmad, kes GMO-sid kasvatada tahavad?
4. Milline tähtsus on riskianalüüsil GMO-de lubamisel turule ja nende ohtlikkuse ja ohutuse määramisel?
4.1. Ohu määratlemine ja selle hindamine
4.2. Pärast ohu määratlemist on riskianalüüsi teine etapp tõenäosuse ja võimalusehindamine, et see oht tegelikkuses realiseerub
4.3. Nende kahe komponendi – võimaliku ohu ja selle tekkimise tõenäosuse korrutisena – leitakse risk, st kvalitatiivne või kvantitatiivne hinnang, millist riski see GMO võib kujutada inimestele või keskkonnale ja millised tagajärjed sellel võivad olla
5. GMO-de kasutamise poolt- ja vastuargumendid

5.1. Huvitav vastuargument ja vastuargumendid
5.2. Pooltargumendid
6. Huvitav argument
1.Mis imeasi see GMO on?
Geneetiliselt muundatud organism ehk GMO on organism, kuhu geenitehnoloogilisi võtteid
kasutades (nn rekombinantse DNA tehnoloogia abil) on stabiilselt genoomi viidud
mingid võõrad, selle organismi geenikogumis muidu mitteesinevad geenid , geenifragmendid
või muud DNA-lõigud. Oluline on see, et võõr-DNA peab olema stabiilne – see
tähendab, et ta peab loodud GMO kõigis rakkudes püsima stabiilselt vähemalt mitme
põlvkonna vältel. Vastasel juhul pole tegu GMO-ga.
2.Kuidas GMO-sid saadakse? Kui palju nad teistest samaliiki organismidest erinevad ja kus neid kasutatakse?
GMO-sid luuakse geenitehnoloogia abil. Võõrastest liikidest
pärit DNA-d võib organismidesse viia ristamise, rakkude liitmise e. fuseerimise või
viiruste abil. Tavaliselt kasutatakse looduslikku teed. Mullas elav agrobakter suudab ühe osa oma DNA-st täiesti normaalse loodusliku protsessi käigus viia taimerakku ja sisestada seal taimegenoomi. Asendades nüüd agrobakteris looduses paiknevad geenid meie poolt soovitutega, saamegi tolle bakteri abil võõr-DNA stabiilselt taimerakkudesse viia.
Teine laialt kasutatav meetod on nn DNA-püssi meetod. Selle abil on võimalik, siis nt taimerakku “tulistada” imepisikesi kullaosakesi, mille külge on eelnevalt seotud DNA. Raku sees tuleb DNA kullapartikli küljest lahti, siseneb rakutuuma ja lülitub seal rekombinatsiooni teel genoomi. Mõlema meetodi puhul tuleb pärast DNA rakku viimist muundatud üksikust rakust kasvatada terve uus taim, sest ainult sellisel juhul saame tõelise GMO.
Üksikust rakust uue taime regeneratsioonil kasutatakse koekultuuri meetodeid , mida tuntakse põhimõtteliselt juba üle poole sajandi. Sarnase metoodikaga on kasvatatud näiteks
laialt tuntud meristeemmaasikad, koekultuuri etapi on läbinud suur osa Eestis kasvatatavate
seemnekartulite eellasi.
GMO genoomid erinevad oma tavaeellastest tegelikult väga vähe. Nimelt on igas rakutuumaga organismis umbes 10 000 - 50 000 geeni. Geenide vahele jäävad lisaks nn mittekodeerivad regioonid , mis osas liikides moodustavad 99% kogu organismi genoomist. Kui nüüd viia kirjeldatud organismi veel üks geen, erineb selle GMO genoom eellase omast 0,00002%. Vaatamata sellele, et organismi geenide kogum on peaaegu samasugune kui vanemliinis, siis võib uue organismi talitlemine olla paljuski erinev.
Kuigi GMO-de kasutamise ajalugu pole väga pikk, on maailmas juba mitmeid GMO-sid kasutusele lubatud võtta. Esimestena tulid turule GM-vaktsiinid (1992-1994), neile järgnes herbitsiidikindel e. Umbrohumürgikindel tubakas aastal 1994 ning 1996-1997 aastal riburada mitmed rapsi-, soja -, maisiliinid ja mitmed geneetiliselt muundatud lillesordid. ISAAA (International Service for the Acquisition of Agribiotech Applications) andmetel on võrreldes 2006 aasta seisuga GM-kultuuride kasvatamine 2007 aastal suurenenud umbes 10 % võrra, jõudes 114 miljoni hektarini, millest umbes 50 % hõlmab USA. USA kõrval on teisteks suuremateks GMO-de kasvatajateks Argentiina , Brasiilia, Kanada, India ja Hiina, mis koos USA-ga moodustavad hektaripõhiselt umbes 95 % kogu GMO-de kasvupindalast. Peale nende riikide kasvatakse GM-kultuure veel Paraguais, Uruguais, Lõuna-Aafrikas, Filipiinidel, Austraailas, Hispaanias, Mehhikos , Tšiilis, Kolumbias ja mujalgi.
GM-kultuuridest kasvatatakse kõige enam sojauba (51%), maisi (31%), puuvilla (13%) ning rapsi (5%). Nende kõrval on teisi põllumajanduses kasutatavaid GM-taimi, näiteks tomat, kartul , kabatšokk, lutsern ja papaia.
3.Kuidas üks või teine GMO turule pääseb ja mida peavad jälgima ja tegema selleks firmad, kes GMO-sid kasvatada tahavad?
Enne GMO kasutuselevõttu annab selle kohta hinnangu teaduslik komitee, kes kaalub
kõiki võimalikke riske ja teeb seejärel vastavale ametiasutusele ettepaneku kas loa andmiseks või sellest keeldumiseks. Eestis hindab paljunemisvõimeliste GMO-de ohutust
Geenitehnoloogiakomisjon ning lube annab keskkonnaminister, GM-toidu ja loomasööda
kohta langetatakse otsus Euroopa Liidu tasandil. Lube peab uuendama iga 10 aasta järel.
Kui GMO on juba kasutusele lubatud, on tootjal kohustus seda ka hiljem jälgida, et milline
on pikaajaline mõju inimestele, loomadele, keskkonnale. Niipea kui avaldub mõni oht, peatatakse koheselt selle GMO kasutamine, kasutusluba tühistatakse ning GMO eemaldatakse nii turult kui ka kasutuselt. Peale tootja jälgivad GMO mõju ka teadus- ning järelevalveasutused. Et hõlbustada GMO-de jälgimist pärast turustamist, saavad kõik turule lubatud GMO-d oma unikaalse koodi. See numbritest ja tähtedest koosnev kaubakood on GMO-del erakordne nagu inimesel nimi. Kõik GMO-d peavad olema märgistatud alates tema kasvatamisest seemnena kuni lõpptooteni välja, olgu see siis kook, jahu, õli või mõni muu.
4.Milline tähtsus on riskianalüüsil GMO-de lubamisel turule ja nende ohtlikkuse ja ohutuse määramisel?
Mitmed GMO-d on leidnud tee turule ja põldudele, samas on mõnede GMO-de kasutamine
kas keelatud või on nende kasutamine ajutiselt peatatud. Enne kui ükski GMO kasutusele
lubatakse, tuleb teha üksikasjaline riskianalüüs, mille käigus määratletakse kõik võimalikud
ohud, ohu tekkimise tõenäosus ning GMO kasutuselevõtu tagajärjed.
Iga GMO on unikaalne , seega ka see riskianalüüs peab olema iga GMO kohta erinev. Pole olemas sellist asja nagu üldine GMO-de ohtlikkust või ohutust
tõendav riskianalüüs. Riskianalüüs võimaldab süstemaatiliselt ja kõikidele arusaadavalt koguda ja hinnata andmeid, mille alusel langetatakse hiljem otsus GMO kasutamise lubamise või keelamise kohta. Riskianalüüs on arenev ja muutuv protsess, hõlmates
nii kvalitatiivseid kui ka kvantitatiivseid elemente, kuid neis kõigis on sarnaseid
lähenemisviise ning alati on eristatavad kolm lihtsat üksteisega tihedalt seotud ja üksteisest
loogiliselt tulenevat astet.
4.1. Ohu määratlemine ja selle hindamine
Ohu määratlemise juures tuleks küsida kahte küsimust – mida me kardame, et juhtub?
Ning teiseks – mis seda põhjustab?
Ohu määratlemise esimene samm on teha kindlaks GMO mingi omadus (bioloogiline,
keemiline, füüsikaline), millel võib-olla kas inimestele või keskkonnale kahjulik mõju.
GMO oht võib olla nt tema mürgisus või see, kui GMO tekitaks mingit haigust.
Oht võib olla otsene, kaudne, koheselt ilmnev, mingi aja pärast ilmnev või kumulatiivne e. mitu mõju koos. Otsene oht võib olla mürgisus. Näiteks kui putukas sööb GM-taime ja sureb .
Kaudse ohu näide võib-olla selline, kui seesama putukas sööb GM-taime, mis toodab mingit
putukale endale mittemõjuvat valku. Putukas sööb ja tal on kõht täis ja hea olla. Tuleb
lind, sööb putuka ära ja see toksiin , mis oli putukale kahjutu , on kahjulik hoopis linnule
ning näiteks linnu munakoor muutub seetõttu õhukeseks, lind istub oma munad katki ja
pojad surevad enne koorumist. Samuti võiks üheks kaudse mõju näiteks olla see, kui
putukad söövad toksiini tootvat taime ja surevad ning seetõttu lindude toidulaud selles paigas väheneb. Kaudseid mõjusid on raske hinnata ja see eeldab enamasti head
arusaamist kogu ökosüsteemi toimimisest ja seal valitsevatest seostest.
Kohene oht ilmneb väikese ajavahemiku järel ja seda on kerge seostada GMO-ga, seevastu
viivitatud oht võib ilmneda alles pika aja, isegi põlvkonna möödudes.
Kumulatiivseks ohuks e. liitmõjuks peetakse ohtu, mis ilmneb pika aja jooksul, kui mõjud kuhjuvad, erinevad tegurid suhtestuvad omavahel ja annavad koos teistsuguse tulemuse, kui võiks arvata nende üksi esinemisel. GMO-de riskianalüüs baseerub tavaliselt GMO võrdlusel tavaliste, muundamata sama liiki organismidega või eelistatult GMO vanemliiniga, juhul, kui liigisisene varieeruvus on väga suur. Nt kui mikroorganism ei olnud enne uue geeni sisestamist patogeen , aga pärast geneetiliselt muundamist on, on patogeensus loomulikult organismi uus omadus ja oht, mille tekkimise tõenäosust ja tagajärgi tuleb hinnata.
Küllalt raske on hinnata ohtu, mis kaasneb GMO ristumisega looduslike sugulasliikidega
või muundamata põllukultuuridega. Ristumine iseenesest ei pruugi keskkonnale või
inimtervisele ohtlik olla, kui sellega ei anta edasi omadusi, mis muudaksid sugulasliikide
edaspidist käitumist. Kui ristumisel antakse edasi umbrohumürgikindlust kandev geen,
ähvardab põllumajandust selge oht – umbrohud ei allu enam tõrjele. Ristandid muutuvad
ohtlikuks alles siis, kui need on võimelised looduses püsima jääma ja oma levikut suurendama. Järglasi mitteandvad üksikud ristandtaimed ei kujuta endast ohtu.
4.2. Pärast ohu määratlemist on riskianalüüsi teine etapp tõenäosuse ja võimaluse
hindamine, et see oht tegelikkuses realiseerub
Ohu realiseerumise tõenäosus võib puududa , olla minimaalne, väike, keskmine
(märkimisväärne) või suur. Oluline on ka GMO-de kasvatamise või kasutamise ulatus ja
kogused. Tõenäosus ja ulatus kokku annavad võimaliku ohu tegelikkuseks realiseerumise
absoluutväärtuse – ohu võimalikkuse.
Väikese ohu korral võib aktsepteerida suuremat tõenäosust, kasvatamise suure ulatuse
korral aga peame olema ettevaatlikud ka väiksema tõenäosuse korral.
Näiteks teatud omadusega GMO söömisel koguses 100 grammi päevas sagedusega vähemalt
kolm korda nädalas on suur tõenäosus allergia tekkeks. Kui see GMO on meie dieedis
vähetähtis taim ja üldjuhul keegi seda nii suurtes kogustes ei tarbiks, siis tõenäosus
allergia tekkeks kas puudub või on oluliselt väiksem kui juhul, kui see oleks tavaline,
igapäevatoidus sagedasti kasutatav GMO. Sel juhul sööksid seda GMO-d paljud inimesed
ning paljud võiksid saada ka allergia, selle tekkimise tõenäosus on suur.
Ohu tõenäosuse ja võimaluse hindamisel vaadeldakse ohu tekitaja (GMO) jaotumust
ruumis, koguseid, omaduste muutumist vastavalt keskkonnatingimustele jms.
Näiteks mida rohkem on GM-putukamürki tootvaid taimi põllul, seda suurem on tõenäosus,
et kahjurputukad surevad suuremal hulgal. Kui GM-taimi on ainult mõni, siis sureb
ainult mõni isend kahjurputukate populatsioonist.
Kui GM-taimi kasvatatakse suure ühtse monokultuurpõlluna, siis on suurem tõenäosus, et
kahjurputukatel pole kuhugi põgeneda kui põllul, mis on jaotatud väikesteks siiludeks,
mille vahel kasvavad tavalised muundamata taimed.
4.3. Nende kahe komponendi – võimaliku ohu ja selle tekkimise tõenäosuse korrutisena
– leitakse risk, st kvalitatiivne või kvantitatiivne hinnang, millist riski see GMO
võib kujutada inimestele või keskkonnale ja millised tagajärjed sellel võivad olla
Risk hõlmab, siis informatsiooni (teadmisi) ja ebakindlust (seda, mida me ei tea),
analüüsi ja olukorra hindamist ning järelduste tegemist ja edasist tegevust (nn riski käitlemine).
Riski võib defineerida kui mingi ebasoodsa sündmuse tekkimise tõenäosust ja selle tagajärgede tähtsust. Selleks, et hinnata riski, peab olemas olema mingi oht ja samas võib olla olemas ebakindlus või teadmatus selle ohu realiseerumise suhtes. Riski hindamisel tuleb kindlaks teha ebakindluse olemasolu ning otsuse tegemisel tuleb seda ebakindlust arvesse võtta. Otsuse tegemisel tuleb arvestada ka riski käitlemist. Näiteks olukorras, kus oht võib küll eksisteerida ja tema esinemise tõenäosus on suur, kuid kui seda ohtu on väga kerge kontrolli all hoida, võib riski taseme siiki akstepteeritavaks lugeda.
-Kokkuvõtteks võib öelda, et riskianalüüsi käigus määratletakse ohud, iseloomustatakse riske, kirjeldatakse ebakindlaid aspekte ja eeldusi ning tehakse kokkuvõte. Riskianalüüs aitab kaasa otsuste tegemisele, kuid ei anna lõplikku vastust, pigem iseloomustab täpsemalt probleeme ja võimalikke lahendusi.
5.GMO-de kasutamise poolt- ja vastuargumendid
Vastuargumendid
GM-taimed hakkavad rikkuma looduslikku ökoloogilist süsteemi selliselt , et kui nad levivad, siis ka nende muundatud geenid kanduvad üht- või teistviisi teistesse taimedesse muutes need teised taimed ka GMO- deks , nagu juhtus Kanadas rapsi kasvatamisel, kus GM-rapsi geenid kandusid üle rüpsile, rapsi sugulasliigile. Seda nimetatakse GM-saasteks, mis muudab ka nn tavalised taimed GMO-deks.
GMO-d võivad olla väga tõsise allergia tekitamise allikaks, kui see organism sisaldab mingisugust liigile võõrast valku, mis antigeenina tekitab allergiat.
GM-taimede ristumisel metsikute sugulasliikidega võivad tekkida mürgikindlad umbrohud ja putukaid tapvad taimed.
Pooltargumendid
GMO-de kasvatamine on tootjale kasulik juhul kui näiteks taimele on lisatud mingi omadus nt külmakindlus, selletõttu on see taim vastupidavam ilmastiku tingimustele ja seega ka kasulikum tootjale.
GMO-dega saaks lahendada näljahädasid ja üldse maailma piinav söögipuudus või oht, et varsti on nii palju inimesi, keda ei suudeta toita.
Saab luua GM-taimi, mis toodavad näiteks inimestele vajalikke valke.
GMO-de tehnoloogias pole midagi ebaloomulikku, sest ka looduses esineb sarnaseid protsesse (transformatsioon, transduktsioon ), mis põhjustavad aeg-ajalt liikide vahelist geenisiiret. Ka mitte GM-taimede ja imetajate genoomis on bakterite geene.
6.Huvitav vastuargument
Dr. Michael Antoniou, meditsiini- ja molekulaargeneetika õppejõud Londoni King ´s Kolledžis väidab, et GMO-d on ohtlikud ja tarbetud
 27. september 2007 ajakirjast The Independent
Geneetilise muundamise tehnoloogia on suurepärane teadusliku uurimistöö vahend, kuid ta on liiga toores.
On teadlasi, kelle väitel geneetiline muundamine on lihtsalt loomuliku evolutsiooni laeindamine, ristamisest järgmine samm, kuid tehniliselt on see täiesti ebakorrektne lähenemine.
Kui uue taime loomiseks kasutatakse geneetilist muundamist, toob see endaga kaasa tuhandeid muutusi selle taimeraku DNA-s, erinevusi, mis on kvalitatiivselt kui kvantitatiivselt ristamisest kaugel.
Osad muudatused on healoomulised, kuid on muutusi, mis hakkavad segama ühte või mitut taime funktsiooni. Selliselt võib juhtuda, et herbitsiidiresistentsuse " omandanud " taim ei suuda enam taluda kuumust, selle toiteväärtus võib muutuda madalamaks, võib tõusta olemasolevate toksiinide tase ja ka tekkida uusi toksiine .
See mutageensuse efekt on hästi tuntud, Toidustandardi Ameti uurimus on geeni funktsiooneerimises tuvastanud taolisi häireid, kuid praeguse seisuga oleme GM-taimede ohutust uurides liiga selektiivsed ja arvestame liiga vähe tegureid, seega kobame täiesti pimedas selles küsimuses, mida geenmuundatud taimede tarbimine tervisele kaasa võib tuua.
Geenmuundatud organismide keskkonda viimisega seotud ohud on enamike teadlaste poolt tunnistatud.
Kui ma ise teen teaduslikke uurimusi ja kasutan geneetilist muundamist, kohalduvad mulle nõuded, mille kohaselt GMO-sid kasutatakse vaid suletud tingimustes ja nad ei pääse avatud keskkonda mõjutama. Veider on aga see, et sama tehnoloogia kasutamisel GM-taimede puhul samad reeglid enam ei kehti. Oleme olukorras, kus GMO-d lastakse keskkonda vastutustundetult, tagajärgi absoluutselt teadmata.
GM-taimed ei ole siiani ootusi õigustanud: GM-puuvillal on probleeme nii kupardega kui juurtega, GM-soja on järjekindlalt andnud vähem saaki kui muundamata soja.
Ning loomkatsed on näidanud soja, maisi ja kartuli potentsiaalselt ohtlikke mõjusid.
GM-kartul on põhjustanud haiguslikke muutusi sooltes, GM-soja on põhjustanud maksarakkude muutusi ja noorloomade enneaegset surma, GM-mais on tekitanud neerude ja vereloome probleeme.
Me ei tea - mehaanilisel tasandil - miks see juhtub või milliselt see inimtervist mõjutab, aga me oleme teaduslike uurimuste käigus täheldanud selgeid füsioloogilisi muutusi. Ja kui me kord GMO-d suletud tingumustest välja laseme, kinni me neid enam ei saa.
Me ei vaja GM-taimi. Taimede geneetiline mitmekesisus on äärmiselt suur ja seda saab rakendada põllumajanduses, kasutades loomulikku ristamist ning taustaabina geneetilist skriiningut.
Põllumajanduses olevad probleemid on sotsiaalset ja poliitilist laadi . GM-taimi surub peale hoopis majandus.
Kasutatud materjal: http://www.bioneer.ee/eluviis/oko_abc/GMOde_kasutamine.aid-4082
http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=28684/GMO+tr%FCkis+%28est%29.pdf