GEENISIIRDEGA TAIMED PÕLLUMAJANDUSES (3)

TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL
Tartu Kolledž
Tauri Must
GEENISIIRDEGA TAIMED PÕLLUMAJANDUSES
Referaat
Õppeaines „ Insenerieetika “
NTS0100
Tööstus- ja tsiviilehitus
ER 2
Üliõpilane: “ ..... “ .............................. 2009. a ......................................... Tauri Must
Juhendaja : “ ..... ” ............................... 2009. a .................... emeriitprof. Matti Liiske
Tartu 2009

SISUKORD

SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 3
1. GENEETILISELT MUUNDATUD ORGANISM 4
1.1.Mis on GMO? 4
1.2. GMO ajalugu 4
1.3. Geneetiliselt muundatud põllukultuur 5
1.3. Geneetiliselt muundatud taime olemus 6
1.3.1. GMO-dega kaasnevad riskid 6
1.4. Reglementeeringud ja seadused 8
KOKKUVÕTE 9
KASUTATUD KIRJANDUS 10

SISSEJUHATUS

On selge, et pideva rahvastiku arvu suurenemisega tekivad üha uued ja samas laienevad tsiviilprobleemid, millele on vaja leida vastused. Geneetiliselt muundatud organismide (GMO) kasutamine põllumajanduses toob lahenduse maailma vaesemates piirkondades valitsevale näljahädale. Sellise avaldusega on esinenud paljud poliitikud , teadlased ning eelkõige ärimehed. Selliste kultuuride kasvatamine on aa juba esimese kümmekonna aasta jooksul kaasa toonud hulganisti keskkonna-, tervise- ja sotsiaalmajanduslikke riske. [2]
Nende kultuuride viljelemine on olnud surve all ühiskonna poolt alates käesolevate taimede jõudmisest põllule ja sealt toidulettidele. USA- s on mais ja raps segunenud nende looduslike vormidega ning seetõttu ka poodides müüakse neid tooteid ilma vastavate tunnusmärkideta erinevalt Euroopa riikidest.
GM taimede mõjus tervisele pikemas perspektiivis ei olda veel täielikult selgusele jõutud ning seetõttu on see valdkond nii aktuaalne . Katsed on näidanud, et näiteks loomad väldivad geneetiliselt muundatud toidu söömist. Võimalusel hoiavad nad selleset eemale, ent valiku puudumisel kosuvad nad tunduvalt aeglasemalt, kui tavalist toitu süües. [4]

1. GENEETILISELT MUUNDATUD ORGANISM

Mis on GMO?

Geneetiliselt muundatud organism ehk GMO on elusolend, mille alla loetakse bakterid , taimed, loomad, kelle pärilikkuse ainet ehk DNA-d on geenitehnoloogiliste võtete abil kunstlikult muudetud. Tavapärase sordiaretus on baseerunud liigile omase pärilikkuse materjali töötlemisega, ent geneetiline siirdamise abil kombineeritakse väga kaugete liikide ning eluvormide geene. On võimalik kogunisti sisestada bakterilt pärit geene taimedele või siirdada organismi tehisgeene, mida seal varem ei esinenud. Looduses iseeneslikult sellised protsessid ei ole võimalikud. [7]

1.2. GMO ajalugu

Esimene geneetiliselt muundatud taim oli tubakas , mis teostati 1983.aastal. See sai võimalikuks tänu bakterile- agrobakterium. See bakter oli võimeline nakatama edukalt taimi, saates neisse väikesed DNA- aasad (Ti- plasmiidi), mis omakorda sokutavad end taimerakkude kromosoomidesse. Tuleb vaid plasmiididele lisada vajalikud geenid , see ollus taimelehele määrida ja uus taim kasvatada. Nii aretati ka maavitsaline petuunia ja ka puuvill. Turule jõudis tubakas 1994. aastal.
Teraviljade muundamiseks tuli oodata, kuna nad on agrobakteritele immuunsed. Selleks töötati välja uus meetod, kus kullatükkidele kantud geen tulistati taimerakku. Nii sai ühtlasi mädanemiskindla tomati, mardikakindla kartuli ning kahjurikindla maisi. [5]
Suurem muundatud taimede levik algas 1996.aastal USA-s, kui turule jõudsid mitmed rapsiliinid, soja -, siguri- ja maisiliinid ning ka mitmed lillesordid. Sel aastal jõudis Euroopasse esmakordselt geenmuundatud mais. 1998. aastal peatati Euroopas uute GMO-de lubamine , kuni seadustes ei ole kindlalt sätestatud märgistusega, seirega, riskianalüüsiga ja ettevalmistusprintsiipidega seotud küsimused. Sellest ajast saati suhtutakse siinmail muundatud taimedesse palju skeptilisemalt, kui USA-s. Alates 2004. aastast on GMO-de kasvatamine taas lubatud. [1]

1.3. Geneetiliselt muundatud põllukultuur

Põllumajanduslikesse kultuuridesse on sisestatud mingit kindlat tunnust kandev võõrgeen, mis sisaldab endas lisaks vajalikule omadusele ka antibiootikumile resistentset märgistusgeeni ja geeni talitlust reguleerivat DNA promootorit. [6]
Selle alusel on välja töötatud sordid, mis taluvad umbrohutõrjet ning mida on herbitsiididega kerge töödelda, kartmata kultuuri kahjustumist. On olemas ka kahjurite vastu immuunseid sorte , mis sünteesivad ise mullabakteritest mürki kahjurite hävitamiseks. Samuti üritatakse pidevalt luua haigustele, põuale ja mulla soolsuselt vastupidavaid kultuure. Väga laialdaseks on kujunenud teraviljaaretus erinevate saaduste tarvis. Samas nende muundsortide väljatöötamine on äärmiselt pikaajaline ja kallis protsess. Suurem osa sellest tegevusest on koondunud 6 suurema korporatsiooni kätte, kellel on luba müüa patenteeritud seemnematerjale oma firma märgistusega. Need erinevad tavaseemnetest märgatavalt kallima hinna poolest. USAs on põllumehel on keelatud isepaljundamine ja ta peab ühtlasi tasuma ka eraldi maksu nende pealt.
Enimlevinud kultuurid on kahjuri- ja umbrohutõrjele resistentsed soja, - maisi, - päevalille, - puuvilla- ja rapsisordid. 99% nendest geneetiliselt muundatud taimedest 2002. aasta seisuga kasvatavad USA, Argentiina , Hiina ja Kanada . Peamiseks väljatöötajaks on USA, kus peamiselt kasutatakse GM taimi tööstuses ja looma söödaks. Neid propageeritakse kui odavat kõrgesaagikusega ja madala kasutustehnoloogiaga kultuure. Ühtlasi on soja ja taimeõli näol need sordid jõudnud ka toiduainetööstusesse ilma märgistuseta! [4]
Uueks nišiks on kujunenud vaktsiine või ravimite komponente tootvate geenmuundatud põllu- või aiakultuuride kasvatamine. Hellitavalt on neile nimeks pandud „ farma - taimed.“ on jõutud nende taimede eksperimenteerimiseni põllul, mis tõi endaga kaasa saastumise. Nende taimede kasvatamise tasuvus tekitab küsimusi. [8]

1.3. Geneetiliselt muundatud taime olemus

Pealtnäha pole GM- taime võimalik tavalisest taimest millegi poolest eristada. Küsimusi tekitab hoopis see, kas eristamine on vajalik. Riigid, kes GMO-sid kasvatavad, väidavad, et mingisuguseid ohte ole karta ja negatiivseid mõjusid ei ole, mais ja soja kasvavad väga reipalt kartmata umbrohutõrjet ega putukaid.
Sellest olenemata on andmed GMO-de kasude ja kahjude kohta vastuolulised. Muundatud taimed võivad ristuda looduslike sugulastega rikkudes nii ökosüsteemi tasakaalu. Nii võib näiteks umbrohutõrjele resistentne geen edasi kanduda ja mitte alluda enam tõrjele. Ka kahjurikindlate mürgiste taimede puhul on neist kasu vaid siis, kui kahjureid on väga palju. [1]
GM- taimedele võivad sisseviidud võõrgeenid anda keskkonnas eelise sarnaste liikide ees ning nad võivad muutuda domineerivaks. Nii võivad kaduda põlissordid asendudes monokultuuridega ja kaob geneetiline mitmekesisus. Ka kõrvaliste liikide ohustamine on tahtmatu kõrvalmõju, kus GM- taime poolt sünteesitud mürgid kanduvad toiduahelas järgmistele liikidele mõjutades nii ökoloogilist tasakaalu. [2]
Suurt ohtu näevad GM- taimedes mahepõllumajandusega tegelevad põllumehed, sest õietolmu levides saastub ka mahevili. Nii on juhtunud Kanadas, kus kohaliku põllumehe põllult leiti suurettevõtte poolt patenteeritud rapsi, mis oli sinna tuule kaudu levinud. Kohus mõistis põllumehe süüdi patendivarguses.
GMO- d ei ole lahendus näljahädadele ja vaesusele arengumaades. Üleilmselt on jõutud arusaamale, et GMO- d ei suuda likvideerida näljahäda, sest selle juured peituvad sotsiaal- majanduslikes tegurites. Tuleks jätkata traditsiooniliste seemnetega ,sest vaesuse põhjuseks on pigem väike ostujõud, puudulik infrastruktuur ja hoiustamistingimused. [1]

1.3.1. GMO-dega kaasnevad riskid

Biotehnoloogiaga tegelevad ettevõtted propageerivad GMO kasutamist väidetega, et nende kasvatamine vähendaks mürkide kasutamist põllumajanduses. Samuti aitaks see põllu
meestel kergema vaevaga saada suuremat saaki ja leevendatakse nii vitamiinipuudust.
Reaalsus on aga märksa karmim ja praktikas need väited paika ei pea. Rahvastiku kiire kasvu juures vaegtoitumine ei ole tingitud toidu vähesusest vaid maailma kehtivatest majandusreeglitest ja –tavadest. Uuringud on näidanud, et traditsiooniline põllumajandus suudaks meid kõiki ära toita. Suurfirmade kasumiahnus ja toiduturu kontrollimise soov on see, mis GMO-d kasvatama sunnib.
Turul leiduv materjal ei ole iseenesest saagikam, vaid nad on kindlamad umbrohutõrjele ja kahjuritele. Aja jooksul muutuvad aga omakorda kahjurid ja umbrohi resistentseteks, mis nõuab tugevamate mürkide kasutuselevõtu. Ka kohaliku ökosüsteemi tasakaal saab mõjutatud.
Üks oluline punkt on patendid , millega suurfirmad saavad eputada öeldes, et nad on loonud midagi seniolematut. Selline organism nõuab põhjalikumat ja pikemaajalist uuringut , ent ettevõtted väidavad, et selleks ei ole põhjust, kuna kõik geenid on pärit loodusest, jättes tähelepanuta, et sellistes kombinatsioonides ja kogustes pole nad varem esinenud.
Muundatud organismil võib tekkida ökoloogiline eelis ja ta sööb sarnased liigid välja. Ühtlasi suureneb umbrohumürkide kasutamine, mille tulemusel levib looduses rohkem mürkaineid ja tekivad mürgikindlad umbrohud. Kasvab ka surve teatud putukaliikidele, mis mõjutab ökoloogilist tasakaalu. Taimed, kes toodavad ise pestitsiide , eraldavad loodusesse ja toidulauale üha enam toksiine ning geenisiirdamine võib viia horisontaale siirdumiseni ja rekombineerumiseni, millest tulenevalt võivad tekkida uued mikroorganismid ja viiruses , mille mõju on võimatu ennustada. [8]
Euroopas suhtutakse GM- kultuuridesse skeptiliselt, sest mõningate uuringute tulemusel näriliste näol on tähendatud muutusi nende seedeekstraktis ja immuunsüsteemis. On avastatud võimalus, et pärilikult muundatud toidu DNA antakse seedeekstraktis edasi toitu lagundavatele bakteritele, mis muudab kogu talitlust. Sellest johtuvalt võivad vallanduda epideemiad, kuna bakter ei allu enam antibiootikumide toimele. Ühtlasi võidakse toidulauale tuua senitundmatuid valke, mis võivad osutuda allergeenideks, ning mille mõju avaldub alles pika aja möödudes. [4]

1.4. Reglementeeringud ja seadused

Maailmas on GM taimede kasvatamine ja kasutamine võrdlemisi kaootiliselt jaotunud. Paljudes riikides ei ole seatud mingeid piire , ent mõned on selle keelustanud täielikult (Šveits). Eestis, nagu paljudes riikides mujal Euroopaski, on GMO-de kasvatamine ja turustamine rangelt seadustega sätestatud ja piiritletud. Nende küsimustega tegelevad peamiselt kolm ministeeriumi, kes järgivad Euroopa Liidu direktiive: [2]

Keskkonnaministeerium . Neile on omistatud vastutus GMO- de keskkonda viimine ning geneetiliselt muundatud organisme sisaldavate või nendest koosnevate toodete turustamise lubamine.

Põllumajandusministeerium. Vastutavad uuendtoidu, mis haldab ka geneetiliselt muundatud toitu, käitlemise ja turustamise lubade eest, seemnete ja taimse paljundusmaterjali, väetise, sööda kasutamise lubade väljastamise eest ning loomkatsete läbiviimise lubade väljastamise eest.

Sotsiaalministeerium . Kannavad hoolt geneetiliselt muundatud mikroorganismide suletud keskkonnas kasutamise lubade väljastamise eest.
Samuti on Eestis kaks komisjoni, mis tegelevad riskianalüüside läbiviimisega GMO- d sisaldavate toodete puhul. Üheks neist on geenitehnoloogiakomisjon Keskkonnaministeeriumi juures ja uuendtoidukomisjon Põllumajandusministeeriumi juures. [3]
Viimastel aastakümnetel on väljakujunenud printsiibid keskkonna riskide maandamiseks seoses keskkonda kahjustavate tegevustega. „Saastaja maksab” printsiip näeb ette kahjutekitanud isikul saaste eest hüvitist maksta. See on võimalik juhul kui kahju on korvatav ja saaste on võimalik keskkonnast eemaldada.
Kahju vältimise printsiip võeti kasutusele siis, kui jõuti järeldusele, et paljude tegevuste tagajärgi ei ole võimalik hüvitada. Selleks tuleb enne kahju tekkimist hinnata olukorda ja teha omad järeldused. On kujunenud välja lubade jagamise süsteem, kus on rangelt paika pandud erinevad normid ja nõuded.
Ettevaatusprintsiipi rakendatakse juhul, kui ei olda kindlad võimalikkudes tagajärgedes, mis üks või teine tegevus võib tekitada ja puuduvad tõendid või teaduslik seletus. Selleks viiakse läbi riskianalüüsid potentsiaalsete probleemide ärahoidmiseks.
GMO- de puhul on saaste juba tekkinud enne, kui avalik võim asjast ülevaate saab. Selleks tulebki antud printsiipe rakendada pigem vastupidises järjekorras. Eelkõige tuleks ettevaatusprintsiipi rakendada. Kui on teada kahju ulatus ja tekkevorm, siis on võimalik saastet ka kõrvaldada. Lõpuks tuleb rakendada „saastaja maksab” printsiipi, kus näiteks tasutakse trahvi saastega tegelevasse fondi ära hoidmaks uute ohtude tekke. [2]

KOKKUVÕTE

GM taimede kasutamine põllumajanduses on olnud aktuaalne kogu tema eksisteerimisperioodi vältel, mis on natuke üle 20 aasta. Mis põhjustab poleemikat on see, et ei teata GM taimede tegelikku mõju inimese tervisele ja keskkonnale, kuna ei ole olnud võimalik uurida võimalikke tagajärgi nii lühikese aja vältel. Paralleele võiks isegi tuua kunagise „revolutsioonilise“ putukamürgiga DDT, mis arvati päästvat paljusid piirkondi malaaria levikust, kahjustamata inimese tervist. Ometi esinesid mõne aja möödudes mitmed probleemid, mis jõudsid inimeseni toiduahela kaudu.
Kui GMO kord on looduses on kontrolli alt väljunud, ei ole saastet enam võimalik kõrvaldada. Muundatud geenid segunevad looduslike vormidega ja hajuvad keskkonda, mille tagajärel võivad tekkida näiteks resistentsed umbrohud põllumajanduslikele mürkidele. USAs on GM mais ja raps oma looduslike vormidega segunenud ning seetõttu ka märgistamatult poelettidel eksponeeritud.
Just nendel põhjustel on EL kiivalt võidelnud GM taimede leviku ja kasvatamise vastu. On välja töötatud ranged seadused ja reglemendeeringud GM kultuuride viljelemiseks. Selle tulemusel on ülemaailma välja kujunenud GMO vastu võitlevad organisatsioonid kaitsmaks inimesi ja loodust.

KASUTATUD KIRJANDUS

Eestimaa Looduse Fond. GMO- vahet pole? — Eestimaa Looduse Fondi erileht, 2008, 1-3

Ehrlich, Ü., Lepik, K., Luik, A., Pertsjonok, A., Ränkel, L., Vaarmari, K. Geneetiliselt muundatud põllukultuurid ja nendega seotud riskid. Tartu: Eestimaa Looduse Fond, 2006.

Geneetiliselt muundatud organismid. [WWW] http://www.eesti.ee/est/geneetiliselt_muundatud_organismid/ (05.11.2009)

Geneetiliselt muundatud põllukultuurid. [WWW] http://www.pikk.ee/Keskkond/gmo/muundatudkultuurid/ (06.11.2009)

Kärner, T. Geneetiline muundamine muudab maailma.— Loodus, 2002, 14-19

Luik, A. Muundatud põllukultuurid. — Kalender 2006. Tallinn: Olion, 2005, 122-128.

Luik, A., Vooremäe, A. Geneetiliselt muundatud põllukultuuride, tava- ja mahepõllumajanduse kooseksisteerimiste võimalustest. Eesti Maaülikool. 2006

Pertsjonok, N. GMO vaba Eesti. [WWW] http://www.eko.org.ee/gmo/ (09.11.2009)
10