Insenerieetika lõputöö GMO (0)

Geneetiliselt muundatud organismid
Geneetiliselt muundatud organism ehk GMO on elusolend, mille alla loetakse bakterid , taimed, loomad, kelle pärilikkuse ainet ehk DNA-d on geenitehnoloogiliste võtete abil kunstlikult muudetud. Tavapärase sordiaretus on baseerunud liigile omase pärilikkuse materjali töötlemisega, ent geneetiline siirdamise abil kombineeritakse väga kaugete liikide ning eluvormide geene. On võimalik kogunisti sisestada bakterilt pärit geene taimedele või siirdada organismi tehisgeene, mida seal varem ei esinenud . Looduses iseeneslikult sellised protsessid ei ole võimalikud. Geenmuundamise puhul on põllumajanduslikesse kultuuridesse sisestatud mingit kindlat tunnust kandev võõrgeen, mis sisaldab endas lisaks vajalikule omadusele ka antibiootikumile resistentset märgistusgeeni ja geeni talitlust reguleerivat DNA promootorit.
Esimene geneetiliselt muundatud taim oli tubakas , mis teostati 1983.aastal. See sai võimalikuks tänu bakterile- agrobakterium. See bakter oli võimeline nakatama edukalt taimi, saates neisse väikesed DNA- aasad (Ti- plasmiidi), mis omakorda sokutavad end taimerakkude kromosoomidesse. Tuleb vaid plasmiididele lisada vajalikud geenid, see ollus taimelehele määrida ja uus taim kasvatada. Nii aretati ka maavitsaline petuunia ja ka puuvill . Turule jõudis tubakas 1994. aastal.
Pealtnäha pole GM- taime võimalik tavalisest taimest millegi poolest eristada. Küsimusi tekitab hoopis see, kas eristamine on vajalik. Riigid, kes GMO-sid kasvatavad, väidavad, et mingisuguseid ohte ole karta ja negatiivseid mõjusid ei ole, mais ja soja kasvavad väga reipalt kartmata umbrohutõrjet ega putukaid.
Välja on töötatud sellised sordid , mis taluvad umbrohutõrjet ning mida on herbitsiididega kerge töödelda, kartmata kultuuri kahjustumist. On olemas ka kahjurite vastu immuunseid sorte, mis sünteesivad ise mullabakteritest mürki kahjurite hävitamiseks. Samuti üritatakse pidevalt luua haigustele, põuale ja mulla soolsuselt vastupidavaid kultuure. Väga laialdaseks on kujunenud teraviljaaretus erinevate saaduste tarvis. Samas nende muundsortide väljatöötamine on äärmiselt pikaajaline ja kallis protsess. Suurem osa sellest tegevusest on koondunud 6 suurema korporatsiooni kätte, kellel on luba müüa patenteeritud seemnematerjale oma firma märgistusega. Need erinevad tavaseemnetest märgatavalt kallima hinna poolest.
GM taimede mõjus tervisele pikemas perspektiivis ei olda veel täielikult selgusele jõutud ning seetõttu on see valdkond nii aktuaalne . Katsed on näidanud, et näiteks loomad väldivad geneetiliselt muundatud toidu söömist. Võimalusel hoiavad nad selleset eemale, aga valiku puudumisel kosuvad nad tunduvalt aeglasemalt, kui tavalist toitu süües.
Tekib küsimus, kas on keskkonna ja inimeste tervisega riskidega arvestades eetiline kasvatada geeniliselt muundatud taimi.
Euroopas suhtutakse GM- kultuuridesse skeptiliselt, sest mõningate uuringute tulemusel näriliste näol on tähendatud muutusi nende seedeekstraktis ja immuunsüsteemis. On avastatud võimalus, et pärilikult muundatud toidu DNA antakse seedeekstraktis edasi toitu lagundavatele bakteritele, mis muudab kogu talitlust. Sellest lähtuvalt võivad vallanduda epideemiad, kuna bakter ei allu enam antibiootikumide toimele. Ühtlasi võidakse toidulauale tuua senitundmatuid valke, mis võivad osutuda allergeenideks, ning mille mõju avaldub alles pika aja möödudes. Seega oleks ebaeetiline toota ja turustada taimeid, mis võivad ohustada inimeste tervist.
Geeniliselt muundatud taimed võivad ristuda looduslike sugulastega rikkudes nii ökosüsteemi tasakaalu. Nii võib näiteks umbrohutõrjele resistentne geen edasi kanduda ja mitte alluda enam tõrjele. Ka kahjurikindlate mürgiste taimede puhul on neist kasu vaid siis, kui kahjureid on väga palju. Kui GMO kord on looduses on kontrolli alt väljunud, ei ole saastet enam võimalik kõrvaldada. Muundatud geenid segunevad looduslike vormidega ja hajuvad keskkonda, mille tagajärel võivad tekkida näiteks resistentsed umbrohud põllumajanduslikele mürkidele. USAs on geenmuundatud mais ja raps oma looduslike vormidega segunenud ning seetõttu ka märgistamatult poelettidel eksponeeritud.
Muundatud organismil võib tekkida ökoloogiline eelis ja ta sööb sarnased liigid välja. Ühtlasi suureneb umbrohumürkide kasutamine, mille tulemusel levib looduses rohkem mürkaineid ja tekivad mürgikindlad umbrohud. Kasvab ka surve teatud putukaliikidele, mis mõjutab ökoloogilist tasakaalu. Taimed, kes toodavad ise pestitsiide , eraldavad loodusesse ja toidulauale üha enam toksiine ning geenisiirdamine võib viia horisontaale siirdumiseni ja rekombineerumiseni, millest tulenevalt võivad tekkida uued mikroorganismid ja viiruses , mille mõju on võimatu ennustada. Järelikult on GM taimede tootmine keskkonnaeetika kohalt ebaeetiline.
Suurt ohtu näevad GM taimedes mahepõllumajandusega tegelevad põllumehed, sest õietolmu levides saastub ka mahevili. Nii on juhtunud Kanadas, kus kohaliku põllumehe põllult leiti suurettevõtte poolt patenteeritud rapsi, mis oli sinna tuule kaudu levinud. Kohus mõistis põllumehe süüdi patendivarguses.
GM-taimed jõuavad paratamatult ka kodu- või siis metsloomade toidulauale. Niisiis on geeniliselt muundatud taimede kasvatamine ebaeetiline, sest loomakaitse- eetika kohaselt ei tohi loomadele tekitada põhjendamatuid kannatusi.
Geeniliselt muundatud organismide vastu võitlemiseks on Eestis loodud kodanikualgatus GMO-vaba Eesti. Kampaania algatajad usuvad, et Eesti tarbijatel ja põllumeestel on praeguses olukorras mõistlik hoiduda GMO-de kasvatamisest ja kasutamisest, sest geenmuundatud organismide pikaajalise kasutamise tagajärjed ei ole kaugeltki selged, GMO-de ohutuse uurimise kriteeriumid on puudulikud ning sõltumatuid uuringuid on tehtud väga vähe.Sarnaste algastuste tulemusena teistes Euroopa riikides hõlmavad GMO-vabad piirkonnad paljudes riikides juba suuri pindalasid.
Eestis, nagu paljudes riikides mujal Euroopaski, on GMO-de kasvatamine ja turustamine seadustega sätestatud ja piiritletud . Nende küsimustega tegelevad peamiselt keskkonna-, põllumajandus- ja sotsiaalministeerium, kes järgivad Euroopa Liidu direktiive.
Minu arvates peaks Eesti riik eeskuju võtma Šveitsist, kus on geeniliselt muundatud taimede kasutamine ja kasvatamine täielikult keelatud. Kui GMO-d on juba piisavalt kaua uuritud ja tõestatakse ära nende kahjutus, sel juhul võib kaaluda keelustamise tühistamist.