Gala - Dali võimukas muusa (0)

Tallinna 21.Kool
„ Gala –
Dali
võimukas Muusa“
Elisabeth Sau
12c
Tallinn, 2011
Gala enne Dali’d
Jelena Dmitrijevna Djakonova sündis Kaasanis 1894.a 26. augustil. Pere läheb elama Moskvasse – Jelena isa oli Moskva advokaat. Jelena tervis on aga vilets ning seepärast peab ta Venemaalt lahkuma . Raamatu lugu algab siis, kui Jelena oli 18. Ta astub Davosis Sveitsis rongilt maha ning asub sanatooriumisse tuberkuloosi ravile. See on suhteliselt kallis lõbu, kuid pere Moskvas, olles parajalt jõukas, katab ravikulud. Tema välimust tol hetkel on iseloomustatud kui slaavi tüüpi: laiad põsesarnad, tugev lõug, ülisuur laup, lopsakas suu ja matt jume. Samas ei ole ta ka ilus. Tema näojoontes ja olekus on teatav karmus ja kalkus, ta ei ole meeldiv. Kui tal poleks pakse, loomulikult lokkis säravmusti juukseid, pikki ja tugevaid käsivarsi, kumeraid küüsi ning ilusat figuuri, näiks ta lausa inetu. Ta on kauni kehaehitusega: kõhn, habraste kaelalülide ja õlgadega. Ta keha on harmooniliste proportsioonidega, tal on kenad jalad, peened pakluud. Aga kui ta end tutvustab, ei mängi üldmulje tema kasuks. Esmapilgul ta ei kütkesta, tema kõrk ilme peletab inimesed eemale. Tütarlaps on keskmist kasvu, aga ta seisab tikksirgelt ning hoiab oma pead nii uhkelt, et ta äib pikemana. Tema rüht äratab aukartust. Halli massi seast ei eristu ta aga mitte nooruse ja uhke hoiaku, vaid just oma pilgu tõttu. Tema silmad on hõõguvad mustad ning samaaegselt säravad ja tumedad . Ta ei nimeta end Jelenaks, nagu seisab tal passis. Ta ütleb enda kohta Gala. See on harvaesinev eesnimi , nii haruldane , et paljude venelaste meelest on see mingi väljamõeldis, õõrnimi, Ilmselt hellitusnimi Galinast. Gala on eesnimi, mille ema andis oma vanimale tütrele.
Keegi ei tunne teda sanatooriumis . Ta on seal ihuüksi, kui teistel noortel on vanemad või sõbrad ja tuttavad nende eest hoolitsemas. Ta on tugev tüdruk ning üksi hakkama saada pole tema jaoks probleem. Pealegi üsna varsti saab ta omale kaaslase – Eugine Grindeli (hiljem Paul Eluard). Paul on 17 aastane nooruk, samuti tuberkuloosis. Talle meeldib luuletada, kuid tema isa on kinnisvaraärimees ning ei poolda Eugine’i soovi luuletada. Gala ja Eugine armuvad ning nende aeg sanatooriumis muutub äärmiselt meeldivaks. Nad loevad üksteisele luuletusi ning laenavad ja soovitavad üksteisele häid luulekogusid. Lõpuks on aeg lahkuda sanatooriumist. Paul läheb tagasi Pariisi oma vanematekoju ning Gala sõidab tagasi Moskvasse. Peagi algab esimene maailmasõda, kuid noorte armastus on liiga suur, et lahus olla. Paul küll sõjaväkke, kuid tema tervis on liialt nõrk. 1916.a sõidab Gala Prantsusmaale Pauli juurde – ta jääb Pauli vanematekoju elama. Vanematele see ei meeldinud, kuid neil ei jäänud midagi üle, kuna noored olid lahutamatud. Järgneval aastal nad abielluvad – Gala oli rohelises kleidis. Pärast abielu elab Gala muretut elu – ei käi tööl, käib ainult shoppamas ning meelt lahutamas. Paul teenib raha. 1918.a kevadel sünnib neil tütar Cecile, Gala aga pole üldse emalik ning ei armasta koduseid töid ega näita oma lapse vastu huvi. Suurem kasvataja oli Pauli ema Mama Grindel. Gala tahab ainult väljas käia koguaeg , kodus olles räägib, et tal pea valutab ja ei taha olla seal, välja minnes aga saab kõik korda. Paul otsib kohta kus oma luuletusi kirjastada. Ta tutvub kolme omavanuse mehega: Andre , Louis, Philippe . Neist saavad head sõbrad ning ühinevad rühmitusega Dadaism . Nad käivad kolmekesi baarides ning kasutavad lõbunaisi. Gala ja Paul käivad vahel ka reisimas. Olles Saksamaal, tutvub Paul ühe kunstniku Max Ernst’iga. Paul on maalihull - talle on see üks luule arvukatest nägudest. Max hakkab ka Galat armastama . Sealjuures Paulile ta niivõrd meeldib, et Paulil pole midagi selle vastu. Ta nagu armastaks ise ka Max’i läbi Gala. Max kolib prantsusmaale nende juurde. Pauli Isa vihastas selle peale, et mingi muidusööja tema majja elama tuleb ning ostab noortele maja. Nad teevad kolmekesi remonti selles majas ning Max maalib kõik seinad ja laed oma sürrealistlikke pilte täis ( vannitoa seinale maalis maasika ja uksele palja Gala). Asi areneb nii kaugele, et Paul saab aru, et selline kooselu ei toimi, aga ta armastas Galat ja oma sõpra Maxi nii väga, et otsustab ise põgeneda. Ta ei julge öelda oma parimale sõbrale, et hakka astuma . „Gala hoidis kahte meest oma lõa otsas,“ on öeldud raamatus. Neist kahest mehest otsustus Paul nõrgemaks ning kaob – ainult isale jätab kirja, et kasutab veidi raha. Hiljem teavitab, et on läinud reisima. Tahitil kirjutab ta Galale, et ikka armastab teda.Gala armastab samuti ikka veel pauli ning tahab tema juurde sõita. Gala ei karda reisimist – ei merd ei laevu, tema ainus probleem on raha. Paul lubab tal maha müüa mõned maalid, mis ta oli ostnud. Ta sõidab Paulile järele ning Max saadab teda. Nii kohtub pärast üle nelja kuu pikkust lahusolekut Saigonis uuesti trio, mille moodustavad Gala, Paul ja Max. Mõne aja pärast sõidavad nad tagasi Pariisi, sest raha saab otsa. Ernst saab aru et tal pole mõtet nendega jõlkuda ning kohtab mingisugust naist ja läheb oma teed. 1927.a sureb pauli isa, kes on väga jõukas. Ta jätab aktsiaportfeli ja kohustused Paulile, maja ja auto naisele. Paulil on nüüd palju raha – ta sai järsku miljonäriks. Rahaasjades läheb Paulil küll hästi, aga tervis hakkab jälle halvenema. Seejärel viibib Paul jälle poolteist aastat sanatooriumis. Gala on samal ajal Pariisis või reisib ringi. Pauli tuberkuloos on end näidanud, kuid Gala sai oma tuberkuloosist võitu. Paul saadab Galale sanatooriumist kirglikke sõnumeid, ent Gala vaikib. Pauli poolt on leegitsev armastus. Talle meeldib Galast eemal olles küll flirtida ent temas põleb igavene armutuli oma abikaasa vastu. Gala poolt on ebastabiilsus ja ükskõiksus. Gala hirmud , jõud ja ihad on pärast Saigonist tagasi tulles teised. Seiklus Maxiga on lõhkunud tema ja Pauli vahel olulise sideme. Gala kaugeneb ja otsib lõbu ning talle ei meeldi enam Eaubonne’i maja. Paul on tagasi ning üürib Galale Mont Martre’i künka otsa ilusa korteri, kus Gala saab reiside vahel puhata . Nad on väga palju isa raha raisanud, sest Paul ja Gala ei loe raha. Isa aktsiate väärtus langeb ning Paul jääb järsku ilma suurest osast varandusest. Ta ei oska paraku oma aktsiaid hallata ning ütleb Galale, et neil on vaja odavat elupaika, sest nad on nii palju raha raisanud. Seejärel otsustavad Hispaaniasse elama minna - seal on elu odavam.
Galale ei meeldinud Hispaania niivõrd palju, kui Prantsuse Rivera. Nad kohtasid huvitavaid kunstnikke, esmakordselt mainiti Rene Magritte ’i (üks minu lemmikutest). Paul ja Gala läksid ühel päeval teiste kunstnikega välja ning plaanisid ühe noore Hispaania kunstniku ateljeed külastada. See ateljee kuulus Salvador Dali’le.
Dadaism
Esimene maailmasõda (1914-1918) vapustas vaimuinimesi tõsiselt. Moodsa sõja õudused panid paljusid tõsiselt mõtlema kehtiva ühiskonnakorra mõistuspärasuse üle.
Nii kogunes 1916. aastaks neutraalse Šveitsi linna Zürichisse seltskond eri maadest pärit anarhistlikuvõitu kirjamehi ja kunstnikke, kelle vaated ühtisid ühes - sõja süüdlasteks pidasid nad nn. keskmist kodanikku, kes oma passiivse olesklemise tõttu on saanud suure kuriteo kaasosalisteks. Nende arvates tuli see "väikekodanlane" rööpast välja lüüa, kasutades selleks tahtlikku šokeerimist ja absurdi . Maailm oli nende tegelaste meelest sõgedalt kaootiline koht.
Rühmituse nimi " dada " leiti juhuslikult. Nime päritolu on senini pisut segane - ühed arvavad et see pärineb lapselalinast, teised viitavad rühmituse alustalade, rumeenia poeetide Tristan Tzara ja Marcel Janco omavahelises kõnes kordunud sõnale da (jah), kolmandate arvates tuleneb see ühe aafrika hõimu keelest. Isenesest pole päritolul mingit tähtsust - mida mõttetumalt sõna kõlab seda parem.
Peale Tzara ja Janco kuulusid rühmituse tuumikusse sakslased Hans Ricter, Max Oppenheimer, Richard Hülsenbeck, Parantsusmaalt pärit Hans Arp. Hiljem lisandusid veel Max Ernst ja Kurt Schwitters.
Seltskond asutas ühes väikeses kohvikus nn. Voltaire 'i kabaree , milles pahaaimamatule publikule esitati seosetuid poeeme, kakofoonilist muusikat ja tihti karjuti näkku lausa solvanguid.
Koostati mitmeid manifeste, milles jõuti järeldusele et dada ainuke programm on programmi puudumine ja kõige tavapärase totaalne eitamine. 1917. aastal asutati ka dada kunstigalerii, milles eksponeeriti nii dadaistide eneste töid kui ka sõjaeelsete kunstnike teoseid. Valiku aluseks oli  võimalikult rabav uudsus . Dada kunstnikud , näiteks Hans (Jean) Arp (1887-1966) eelistasid kollaaže ja montaaže juhuslikest ja väärtuseta materjalidest. Sama laadi sündmused toimusid ka ookeani taga New Yorgis . Sinnagi oli sõjatules Euroopast põgenenud äärmuslikult meelestatud kunstnikke, kellest olulisim oli Marcel Duchamp (1887-1968). Juba varem oli laialdast tähelepanu äratanud tema teos "Trepist alla tulev akt". See kasutas ta kubismi ja futurismi võtteid, kuid mõjub ühtlasi paroodiana nendele vooludele.
1917. aastal pani ta näitusele välja skandaalse kuulsuse omandanud teose "Fontään", mis kujutas endast tavalist avaliku käimla pissuaari. Sellest peale esitaski Duchamp sageli oma töödena tavalisi tarbeesemeid või kunstivõõrastest materjalidest konstruktsioone. Üpris tuntuks on saanud tema töö "L.H.O.O.Q", mille puhul Duchamp Mona Lisa reprole pliiatsiga vuntsid ja habeme ette joonistas. Duchampi tööde puhul on raske rääkida ilust , pigem püüavad need inimest raputada ja asjadele teistmoodi vaatama panna.
Raamatus on öeldud, et dadaismi karm käsk on: põgeneda igavuse eest, põgeneda tõsiste ja mõistlike inimeste juurest… Tuleb olla kergemeelne, tühine ja hoiduda tegemast kasulikke, kohustuslikke ja vajalikke asju… Olla poet, hull ja võimalusel mängida, mängida igal maalil, selline on elu ideaalis.
Dali
Salvador Dali sündis 1904 .a 11. mail Figuerase väikelinnas Girona provintsis keskklassist advokaadi ja notari peres. Perekond oli olemuselt lõhestatud: isa oli vabariiklane ja ateist, ema aga katoliiklane. Tal oli ka samanimeline vend, kuid too suri lapsena. Dali sai aga oma nime surnud venna järgi. Loominguline anne avaldus varakult.
Esimest õpetust saab ta impressionistist maalikunstnikult, kes on tema isa tuttav. 1912. aastal sisustab ta endale vanemate korteri pööningul ateljee ning kuus aastat hiljem on 14-aastase poisi esimene avalik näitus. Ta õppis 1916.aasta sügisest kuus aastat linna kunstikoolis joonistamise ja kompositsiooni põhialuseid. 1919. aastal, 15-aastasena asutas Dalí koolilehe, milles kirjutas suurte meistrite loomingust, nagu Goya, El Greco , Michelangelo jne. Ta tundis huvi psühholoogia vastu ja luges Kanti, Voltaire'i ning Nietzsche teoseid.
1921. aastal läheb Salvador Madridi San Fernando Kaunite Kunstide Akadeemiasse. Seal õpib Dali tehnikat, mis saab iseloomulikuks ta tulevasele loomingule ja lubab luua maalidel optilise illusiooni efeki. Dali puutub kokku kaasmaalase Antonio Gaudi plastilis-arhitektuursete fantaasiatega ning huvitub Hieronymus Boschi  pärandist, kelle looming talle edaspidi mitmeti eeskujuks saab. Seejärel sõbruneb Dali Madridi avangardistidega ja temast saab juht rühmituses, kuhu kuuluvad teiste hulgas ka Federico Garcia Lorca ja Luis Bunuel . 1923. aastal eemaldatakse Dali üliõpilasrahutusest osavõtjate kaitsime eest aastaks akadeemiast ja ta peab veetma 35 päeva vanglas . 1925. aasta novembris korraldatakse Barcelonas Dalmau galeriis Dali esimene personaalnäitus. 1926. aastal heidetakse Dali akadeemiast lõplikult välja, sest ta õhutas kursusekaaslasi protesteerima ühe kunstniku õppejõuks määramise vastu. Dali lahkub Madridist. Seal liitub Dali sürrealistidega. 1928. aastal katsetab ta võimeid kinematograafias. Koos Luis Bunueliga teeb ta nüüdseks klassikasse kuuluvad filmid „ Andaluusia koer” ja „ Kuldajastu ” 1929. aastal, pärast sürrealistide liikumise lõhenemist saab Dalist uue sürrealistide keskuse initsaator ja juht ning organiseerib ka enda näituse Pariisis. 1930. aastal hakkab Dali välja töötama oma individuaalset stiili - nägemuslik maalimine, mille arvukates detailides sulavad kokku reaalsus ja fantaasia , inimene ja loodus, nii et igas kujutises võib peituda teine kujutis.
Dali ja Gala tutvuvad esmakordselt Dali ateljees Hispaanias. Salvador tundus Galale mitte terve mõistuse juures olevat – ta tegi kohatuid nalju ja naeris omaette . Galale see ei meeldinud, kuid Dali armus Galasse silmapilkselt, kuna too näitas välja pirtsakust ja tüütust. Dali leiab Gala olevat materialiseerinud naise ideaalkuju kehastaja. Dali oli tol hetkel juba hullumeelsuse äärel. Ta väidab, et Gala päästist ta ning Dali’d poleks ilma Galata. Sellest ajast peale on Gala Dalist lahutamatu osa. Peagi läks Paul tagasi Prantsusmaale ning Gala jäi Hispaaniasse Dali juurde. Dali isa ei kiitnud tema suhet Galaga heaks ja katkestas suhted temaga. See jättis Dali ja Gala sissetulekutest ilma. Nad asusid elama hurtsikusse väikeses Port Lligati külas. Nad olid küll väga vaesed, kuid nende tugevus oli see, et nad ei näidanud seda välja. Gala hakkas päevade kaupa galeriist galeriisse käima, pakkudes Dali töid ja tehes kõik võimaliku, et kunstnikku märgataks. Gala saavutas selle, et Dali ei kaotanud kontakti sürrealistidega, kelle autoriteet Pariisi kunstiringkondades olii märkimisväärselt suur. 1934. aasta talvel abiellus Dali Galaga Hispaanias Prantsusmaa konsulaadis ja noorpaar sõitis seejärel peagi Pariisi.
1930ndad on Dali kõrghetk. Dali tegi arvukalt sürrealistlikke teoseid: „ Purskkaev ”, „Mälu püsivus”, „Auto jäänused, mis põhjustasid pimeda hobuse sündimise, kes telefoni ära tappis”, „ Libido kummitus”, „Gala portree”, „ Morfoloogia kaja”, „Sügisene kannibalism”, „Põlev kaelkirjak ”, „Narkissose metafoosid”, „Uni”, „Monstrumite leiutamine”, „Hispaania”.
Dali ja Gala suunduvad USAsse, kus Dali näitus Madison Avenue galeriis saavutab tohutu menu. Seejärel kirjutab Dali esimese raamatu „Salvador Dali salajane elu” (avaldatud 1941.) Peale kommertslike tellimuste ja lõuendite maalis ta sel ajal ka mitmeid tõelisi meistriteoseid. Nende hulgas maailmakuulus „Unenägu, mille põhjustas mesilase lend ümber granaatõuna üks sekund enne ärkamist” (See tuli mulle suureks üllatuseks, et Dali tegi ka kommertslikke tellimusi. Sain teada et ta tegi Chupa Chupsile logo ). 1948.aastal naasevad Dalid Salvadori kodukohta Figuerasesse. Dali otsustab luua täiesti unikaalse ehitise, mis tema veidra fantaasiaga kokku sobiks – teater-muuseumi, mida ma suvel külastasin. See oli absoluutselt vapustav, kuid temast täiesti oodatav. See oli täis Dali elutööd ning seal asus ka tema haud. Gala sureb 10. juunil 1982.a Port Lligatis. Dalí viis koos oma autojuhiga Gala surnukeha salaja Púboli lossi, kuhu nad mõlemad tahtsid, et neid maetaks. Nad tahtsid jätta mulje, et Gala suri lossis, kuhu talle keldris oli valmistatud haud. Selles hauas on ta praegu üksi, sest Dalí on maetud Figuerese muuseumi. Dalí veetis üle kahe aasta, väljumata Puboli lossist, kuhu ta Gala eluajal polnud kordagi siseneneud. 1984.a 30. augustil läheb Dali voodi põlema ning Dali otsustab, et ei lähe enam kunagi Puboli tagasi. Dali sulgub oma viimasesse elupaika, oma majamuuseumi Figuerases. Gala surma järel on Dali nagu looteolekus – ei räägi, ei söö, ei käi kuskil. 1988.a novembris viiakse Dali Barcelona Cironi kliinikusse, kus ta sureb 1989a 23ndal jaanuaril. Dali maetakse oma teater-muuseumisse. Dali on öelnud: „Gala oli omandanud juba teatud küpsuse ja kogenud hingevalu, mistõttu ta tajus minu tragöödia täielikku tegelikkust ja see võimaldas tal olla hetkega ühenduses minu kõige salajasema minaga ning edastada mulle oma kiirgavat energiat peaaegu meediumile omasel moel. Gala kaudu sain osa elukarjest!“
Sürrealism
Sürrealism sündis sündis Esimese maailmasõja järgses Pariisis. Selle loomise juures olid sõjas ja ühiskonnas pettunud kirjanikud ja kunstnikud, kelle sekka kuulusid ka Šveitsist naasnud dadaistid. Sürrealistide mässumeelse seltskonna eesotsas oli kirjanik ja ideoloog Andre Breton.
Sürrealistid pidasid ühiskonda ja kultuuri inimese vabadust ja tegelikke vajadust mahasuruvaiks nähtusteks ja üritasid vabastada inimeses peituvaid varjatud jõude, eelkõige spontaanset, alateadlikku eneseväljendust. Selles tuginesid nad psühhoanalüüsi rajaja Sigmund Freudi õpetusele. Sürrealistide eesmärgiks oli kunsti ja elu piiride ähmastamine ning Lääne ühiskonna lammutamine uue, inimese tegelikele vajadustele vastava ühiskonna loomiseks. Seepärast tegid nad ajuti koostööd ka kommunistidega.
Kunstivoolu nimi tuleneb prantsusekeelsest sõnast surrealisme, mis tähendab üleloomulikku realismi. Voolu ristiisaks oli prantsuse luuletaja Guillaume Apollinaire .
Sürrealism levis esmalt kirjanduses ja teatrikunstis. Alateadvuse jõude püüti vabastada spontaanse, nn. automaatse kirjutamise abil. Samamoodi üritati ka kujutavas kunstis harrastada mõistuse kontrollist vaba, juhuse abi kasutavat joonistamist-maalimist. Mõned teosed valmisid kollektiivselt, nii et tervikpilti nägid osalised alles lõpuks. Sellest suunast kasvas lõpuks välja sürrealismi variant, mille puhul laste või vaimuhaigete joonistustest tuletatud kujundid ning freudistlikud sümbolid muudeti peaaegu abstraktseteks märkideks. Selliste sümbolite fantaasiarikas sigri-migri valitseb katalaani sürrealisti Joan Miro (1893-1983) töödes.
Palju levinum on siiski suund milles unenägudest, hallutsinatsioonidest, asjade teadlikust mõistusevastaseks töötlemisest  sündinud kujundeid väljendati väga realistlikus, looduslähedases vormis. Sellist suunda nimetatakse 'veristlikuks' (ladina keeles veritas - tõde) sürrealismiks.
Veristliku sürrealismi eelkäija oli Giorgio de Chirico (1888-1978) (järjekordselt üks minu lemmikutest), kes juba Esimese ilmasõja ajal maalis kummalisi, ängistavalt mõjuvaid pilte. Need on tavaliselt linna- või interjöörivaated, millede justkui õhutuhjas ruumis seisavad nuku- või mannekeenisarnased figuurid. Sageli on nihestatud perspektiivi. Oma kunsti nimetas Chirico "metafüüsiliseks maalikunstiks". Sellise nimetusega viitas ta soovile kujutada midagi mis seisab väljaspool tavapärast, kogetavat maailma.
Sürrealistide arvates tuli kujutada inimese alateadlikke tunge , millest tähtsamaiks pidasid sugutungi. Nad tuginesid S. Freudi poolt unenägude ja hallutsinatsioonide seletamiseks loodud sümboliteteooriale.
Sellises laadis töötanud kunstnikest on kuulsaim Salvador Dali (1904-1989).
Mõnevõrra jahedama ja napima loomelaadiga oli Rene Magritte ( 1898 -1967), kelle tööd sageli mõistatusi meenutavad. Suuremalt jaolt veristlik oli ka Max Ernsti (1898-1967) veidratest ja süngevõitu kujunditest küllastatud looming, millest võib aga leida ka absurdsevõitu huumorit . Veidraid objekte on tulvil Yves Tanguy (1900-1955) maalid, otseselt seksuaalsusele vihjavad Paul Delvaux' ( 1897 -1994) teosed.
Sürrealistid ei teinud eri kunstiliikidel vahet, tegeldes kõigega millega taheti. Loodi sõnakunstiteoseid, skulptuurisarnaseid objekte, tungiti tarbekunsti valda. Sürrealistlikuks võib pidada Alberto Giacometti (1901-1966) skulptuuriloomingut.
Sürrealismiga on sageli seostatud ühe 20. sajandi kunsti suurkuju , Mark Chagalli (1887-1985) loomingut. Selles leidub irreaalseid fantaasiapilte, mis ammutavad ainest kunstniku lapsepõlvest ja tulvil kummalisi tegelasi ning seoseid. Samas on Chagalli tööd enamasti elurõõmsad, vabad ängistusest.
Sürrealistlikuvõitu on ka Maurits Cornelis Escheri (1898-1972) "võimatud" arhitektuursed fantaasiad
Sürrealism ei leidnud 1920-1930-ndail erilist tunnustust, mõju on aga tunduvalt kasvanud pärast Teist maailmasõda.
Arvamus
See raamat on üle pika aja olnud esimene, mida ma olen nautinud lugeda ning mille leheküljenumbreid ma ei jälginud. Kohe algusest köitis see mu tähelepanu ning tänu sündmuste loogilisele kulgule sain ma ka päris hästi aru, mis parasjagu toimub või mis toimunud on. Ei olnud pikki looduse ja keskkonna kirjeldusi, mis on tavaliselt raamatutes need kohad, mille ma vahele jätan. Samas, mõned sündmused kulgesid minu arvates natuke liiga kiiresti. Nt Daliga kohtumine ja armumine. Paari lausega on kohe ära öeldud, et nad kohtusid ja juba Dali armastas Galat ja juba oli järgmine sündmus toimumas. Tegelikult tuleb tunnistada, et mulle sobib selline kiire tempo rohkem kui väga uimane ja aeglane. Mul on hästi hea meel, et ma olin enne selle raamatu lugemist Figuerases Dali sünnipaika külastanud. Tänu sellele oli palju huvitavam lugeda. Mul oli tohutu äratundmisrõõm ning alati peale raamatu käest panemist jäin mõttesse ning meenutasin oma suvist reisi. Dali kunstnikuna on kindlasti väga intrigeeriv ning kütkestav, kuid mind ei valda mingid erilised tunded või äratundmisrõõm tema maalides . Arvan, et need on lihtsalt lahedad ja jäävad silma. Ma ei salli ka sellist äärmist egoism , seepärast ei ole Dali mu kõige lemmikum, kuid ma usun, et tema teosed võivad haarata igaühte. Muuseumi külastamine oli kindlasti reisi üks kõrghetki. See Figuerase väikelinnamelu oli nii uskumatult armas. Öö Figuerases oli ainus, kui me hostelis ööbisime. Mõtlesime, et puhkame end Dali jaoks välja ning murrame varakult muuseumisse! Õhtul istusime kauni kohviku trepiastmetel Dali muuseumi kõrval, nautisime elavat muusikat, jõime kaerapiima ja sõime lõhesaiu, mis meile Barcelonas üks tore tädi kaasa andis. Muuseumi peale läks meil kogu ülejäänud reisi raha. Peale selle pidin ma veel muuseumi poest ühe märkmiku ostma – see oli vastupandamatu .
Galast ei teadnud ma enne raamatu lugemist küll eriti midagi. Ainult seda, mis Dali muuseumis Gala teemaliste piltide kirjelduses oli ning vahepeal sain ka mõne grupi giidi pealt kuulata. Teadsin ka seda, et ta oli venelanna. Paul Eluardi nime kuulsin esmakordselt ning olin üllatunud, et pool raamatut oli talle pühendatud. Mõtlesin poole raamatu peal, et Dalid ei tulegi! Lõpuks tuli küll. Uskumatu on see Gala ikka küll, võlus kõik need kuulsad mehed: Paul Eluard, Max Ernst ja Salvador Dali ning suutis nad kõik endast mingil määral sõltuma panna - Paul ja Dali olid küll temasse põhjatult armunud. Ma imetlen tema initsiatiivikust ning võimu kellegi üle, kuid ei salli sellist kohusetundetust, et ta jättis oma lapse unarusse ja tahtis ainult lõbutseda. Mulle meeldis ka see, et raamatus mainiti Rene Magritte’I, kes on üks mu lemmikkunstnikke. 
Kokkuvõtteks ütlen veelkord , et äärmiselt üllatav raamat oli ning nautisin selle lugemist. Hea tunne, et tean nüüd sellise suure kunstniku kohta rohkem, kui varem.