Salvador Dali – rohkem kui lihtsalt kunstnik (0)

Salvador Dali
– rohkem kui lihtsalt kunstnik
Tallinn 2012
SISSEJUHATUS
Salvador Dali oli 20. sajandi üks tähtsamaid sürrealiste. Tema elu ja looming on omavahel lahutamatult seotud. Paljud tema elus aset leidnud sündmused peegeldusi otseselt ka tema loomingus ja arvukaid maale saab tõlgendada vaid elulooliste andmete põhjal. Ja maale oli tal palju. Oma eluajal maalis Dali kokku üle 1500 maali. Lisaks maalidele tegi ta veel lõhnu, kirjutas raamatuid, filme, illustratsioone, muuseumi, lavakujundusi jne.
Järgnevas referaadis proovin kirjeldada selle veirda mehe elu ja loomingut, kes kandis kummalisi riideid ning pikki , peenikesi vuntse, kes maalis kummalisi maale ning käitus veelgi kummalisemalt. Loomingus räägin lähemalt tema teostest ,,Mälu püsivus’’ ja ,,Lõputu mõistatus’’ ning samuti Dali paranoiakriitilisest meetodist ning ülikooli aegsetest katsetustest.
SÜRREALISM
Sürrealism on üks pikema kestusega, samal ajal aga ebamäärasemaid moodsa kunsti voole, mille mõjusid võib leida tänapäevalgi. Selle sünd oli Esimese maailmasõja järgses Pariisis, kus 1924. aastal koondas Andre Breton , kes sel hetkel veel kuulus dadaistide hulka, enda ümber mässumeelsete ja sõjas ning ühiskonnas pettunud kirjanikud ja kunstnikud , kellega moodustati sürrealistide koolkond. Nimi ,,sürrealism’’ tuleb prantsusekeelsest sõnast surrealisme, mis tähendab üleloomulikku realismi. See on fantaasiakunst, kus tavalised olendid ja esemed ühendatakse omavahel ebatavalistesse seostesse, saades nii mingeid nägemusi või unenägusid meenutavaid kujutluspilte. Niisuguse kunsti tekkel oli suur osa 20. sajandi alguse arstiteaduses levinud seisukohtadel, mille järgi inimese hinges ja alateadvuses pesitseb palju ürgseid pimedaid jõude, mis püüavad endale inimese mõistust ja käitumist allutada.
Sürrealistid tuginesid psühhoanalüüsi rajaja Sigmund Freudi õpetusele, kelle kohaselt looming lähtub alateadvusest, nägemustest, unenägudest, vaistlikest assotsiatsioonidest jne. Sürrealistid võtsid üle freudismist teesi, et ühiskondlikke konflikte on võimalik lahendada alateadvuslike jõudude vabastamise teel. Sürrealism üritas avardada inimese tõelisusepilti ja inimlikku kogemuspiiri, suundudes alateadvusse, tunnete ja aistingute maailma.
Sürrealism oma mõttetuste ja meeletusega peegeldas paratamatult seda ühiskonda, mille rüpes ta oli sündinud. Kapitalismi vastuolud, sõjad ja kriisid pidid mõjuma ka kunstnikele, sisendades neile lootusetuse ja hirmu meeleolusid.
Levinum suund sürrealismis on veristlik sürrealism, milles unenägudest, hallutsinatsioonidest ning asjade teadlikust mõistusevastaseks töötlemisest sündinud kujundeid väljendati väga realistlikus, looduslähedases vormis. Veristliku sürrealismi eelkäija oli Giorgio de Chirico (1888-1978) kes juba Esimese ilmasõja ajal maalis kummalisi, ängistavalt mõjuvaid pilte.
Sigmund Freudi teooriale tugines enim Salvador Dali. Tema looming on barokselt ülespuhutud ja eksalteeritud, pungil vihjetest ja alltekstidest, maalid mõjuvad sageli efektsete lavastustena.
Lisaks Salvador Dalile on sürrealismi kunstivoolu suuremad esindajad veel Hans Arp ( 1886 -1966), Max Ernst (1891-1976), Frida Kahlo (1907-1954), Paul Klee (1879-1940), Rene Magritte (1898-1967), Andre Masson (1896-1987), Joan Miro (1893-1983), Yves Tanguy (1900-1955)
SALVADOR DALI ELULUGU
Salvador Domingo Felipe Jacinto Dalí i Domenech sündis 1904 . aastal Figueresis kesklassi perre . Esimest korda õppis Dali joonistamist kümneaastasena. Õhutust sai ta selleks tolleaegselt kuulsalt kunstnikult ja impressionistilt Ramon Pichotilt, kes oli Dali isa sõber. Läbi tema tutvus noor Dali impressionistliku maalitehnikaga. Esimest korda pandi tema tööd avalikult välja 1918. aastal Figueresi linnateatris ja need said kriitikutelt väga kiitva hinnangu. 1919. aastal, 15-aastasena, asutas Dali koolilehe, millele ta kirjutas artikleid El Greco , Goya, Michelangelo , Velazquezinja teiste suurte meistrite loomingust.
Aastal 1922 astus Dali Madridi Kuninglikku Kunstiakadeemiasse. Seal tutvus ta luuletaja Frederico Garcia Lorcaga ning filmilavastaja Luis Bunueliga. Vaevalt õpinguid alustanud, visati mässuline tudeng määratud ajaks koolist välja, kuna teda peeti ühe väidetavalt konservatiivse professori ametissenimetamise vastu korraldatud tudengite meeleavalduse õhutajaks. Varsti pärast seda toimus toimus Barcelonas Dali esimene personaalnäitus, mille arvustused olid väga kiitvad. 1926. aastal visati Dali kunstiakadeemiast lõplikult välja, kuna ta keeldus eksamitel osalemast. Vaatamata sellele jõudis ta läbi proovida enam-vähem kõik senised moodsa kunsti voolud. 1927. aasta veetis Dali oma esimese nädala Pariisis, kus ta tutvus Picassoga. Järgmisel aastal ’’poetaski’’ Dali end oma sõprade Frederico Garcia Lorca ja Joan Miro vahendusel sürrealistide sekka. Freudi õpetusega oli Dali juba varem tuttav – nüüd, saades innustust sürrealismilt, asus ta halastamatu avameelsusega analüüsima oma seksuaalseid komplekse. Valmisid esimesed sürrealistlikud teosed - ,, Veri on magusam kui mesi ’’, ,,Käe suursuguses’’, ,,Illumineeritud naudingud’’. Samuti 1928 katsetas ta oma võimeid kinematograafias. Koos Luis Bunueliga tegi ta filmid ,,Andaluusia koer’’ ja ,,Kuldajastu’’, mis nüüdseks kuuluvad klassikute hulka.
1929. aasta suveks oli Salvador Dali hullumeelsuse äärel, mil ta pildid muutusid järjest kommertslikumaks ja täis igasugu jaburdust. Siis aga tutvus ta prantsuse poeedi Paul Eluardi abikaasaga Elena Djakonovaga (Galaga), kes oli Dalist kümme aastat vanem ning kelles leidis materialiseerunud naise ideaalkuju kehastaja . Tänu Galale suutis Dali väljuda oma hüsteeriast ning varsti olid nad lahutamatud ning Gala otsustas Dali juurde jääda. Dali ja Gala abiellusid 1934. aastal. Samal aastal toimus ka Dali välja heitmine sürrealistide grupist, sest aina eemaldus ta sürrealistide vasakpoolsetest poliitilistest ideaalidest ning maalis pildid Leninist ja Hitlerist . Pärast seda suundusid Gala ja Dali Ameerikasse, kus Dali näitus Madison Avenue galeriis saavutas tohutu menu.
Pärast Galaga kohtumist oli Dalil äärmiselt viljakas periood maalimises kuni Teise maailmasõjani. Valmisid teosed: ,,Purskaev’’, ,,Mälu püsuvus’’, ,,Auto jäänused, mis põhjustasid pimeda hobuse sündimise, kes telefoni ära tappis’’, ,, Libido kummitus’’, ,,Gala portree’’, ,, Morfoloogia kaja’’, ,,Sügisene kannibalism’’, ,,Põlev kaelkirjak ’’, Narkissose metafoosid’’, ,,Uni’’, ,,Monstrumite leiutamine’’, ,, Hispaania ’’. Toimusid mitmed näitused ning positiivsed arvustused, mis tegid temast rahvusvahelise kuulsuse. 1940. aastal emigreerus Dali koos Galaga Teise maailmasõja eest USA-sse. Kaheksa aasta jooksul, mis ta seal veetis, maalis ta suhteliselt vähe. Tegeles ta hoopis oma esimese autobiograafia ,,Salvador Dali salajane elu’’ kirjutamisega ning pühendus tellimustöödele: valmisid arvukad raamatuillustratsioonid, lavadekoratsioonid, kostüümikavandid ja dekoratsioonid vaateakendele . Ta kujundas ehteid , töötas reklaaminduses ja erinevatele suurtele ajakirjadele.
Aastal 1948 naasis Dalí Galaga Euroopasse, kus tema kunstimotiivides hakkas domineerima religioossus , mille vastu ta hakkas huvi tundma maapaos veedetud aastate jooksul ning nn ,,aatomimaalikunstiga’’, kus tegeleb teaduslike nähtuste ja aatomiteooriaga. 1949. Aastal võimaldas paavst talle eraviisilise audientsi , mille käigus Dali näitas kirikuisale oma maali ,,Port Lligati madonna’’.
Vanemaks saades, mõistis Dali, et maalikunsti piirid on tema jaoks kitsaks jäänud. Ta püüdis neid uute tehnikate ja optilise taju uurimise abil avardada. Dali pühendumus teaduse uusimatele saavutustele väljendus nüüd sümboolikas, millega ta oma maalid sageli üle koormas. Igal suvel maalis ta Port Lligatis ühe monumentaalse pildi, millel sageli ajaloolise ainestiku kaudu püüdis väljendada oma ideid teaduse ja metafüüsika seostest. Dali ühendas oma varasemate tööde teemasid klassikalise traditsiooni ja kaasaegsete kunstisuundadega. Dalile oli tema looming vahend, et väljendada oma maailmavaadet .
1960. aastatel plaanis Dali kodulinna Figueresi linnateatri hoonesse oma muuseumi rajamist. Kuigi ta oli juba peaaegu 70-aastane, teostas Dali ise ehitustööde järelvalve ja kavadas sisekujunduse. Muuseum avati 23. septembril 1970 ning oli täidetud kunstniku loominguga. Samal aastakümnel hakkas Dali kunstiline viljakus vähenema märgatavalt.
1982. aastal suri Dali unelmate elukaaslane Gala. Hoolimata nende võõrandumisest viimastel aastatel enne Gala surma, oli Dali sügavalt šokeeritud ja tõmbus avalikkusest üha enam tagasi. Ta ei maalinud enam üldse ja oli vallatud surematuks saamise ideest. Salvador Dali suri 23. jaanuaril 1989. aastal südamepuudulikkuse tõttu. Tema enda soovi järgi balsameeriti laip.
LOOMING
Salvador Dali eksperimenteeris kunstis noorena väga palju. Kooli ajal huvitus ta eelkõige impressionismist. Madridis õppimise ajal omandas ta erinevaid kunstistiile nii kiires tempos , et pälvis paljude kaasõpilaste imetluse, kuna tal õnnestus oma töödes alati säilitada omapära ja mitte lihtsalt jäljendada. Dadaismis paelus teda kollaažlik kompositsioon . Mõnel futuristlikul maalil püüdis ta lahendada liikumise kujutamise probleemi. Teda vaimustas ka erinevate perspektiivide kasutamine sama maali juures, nagu seda võib näha Juan Grisi ja Pablo Picasso kubistlikel maalidel. Hiljem andsid eelkõige Picasso neoklassitsistlikud tööd Dalile olulisi impulsse oma stiili peaaegu fotorealistlikuks arendamisel.
Kõik need kunstilised katsetused toimusid paralleelseltja tihti töötas Dali korraga mitme vormilt väga erineva teose kallal. Sel ajal otsis ta veel oma stiili.
1924. aasta lõpus algas periood, mil Dali töödes ilmnes ebatavalist küpsust ja tasakaalukust ning suundumust uusasjalikkusele. Sel ajal eelistas Dali modellina oma õde Ana-Mariat, kes kunstnik maail kõikvõimalikes vaadetes, kõige meelsamini aga selja tagant. Neid töid iseloomustavad täpsed piirjooned, jahe koloriit ja plastiline modelleering – tundemärgid, mis on tüüpilised ka klassitsistliku maalikunstniku Jean Auguste Dominique Ingres ’i stiilile ja Picasso neoklassitsismile.
Umbes 1926. Aastast alates oli Dali maalimisstiil üliterav, peaaegu fotorealistlik, mida ta katsetas paralleelselt muude stiilidega. Dali tõestas selle ajajärgu maalidega, et ta valdab täielikult vanade meistrite maalitehnikaid. Just seda objekti kujutamise täiuslikkust kasutas ta hiljem, et oma irratsionaalsete unelemiste ja õudusunenägude kõige veidramaid motiive reaalsusena edasi anda.
Mõjutatud Joan Miro, kes Dalid 1926. aastal Cadaquesis külastas, Giorgio de Chirico ja Yves Tanguy maalidest, hakkas Dali paigutama vabalt assotsieeruvaid motiive ebatõelisena mõjuvatele maastikele, mille ainus püsiv element on Costa Brava kaljud. Ta kasutas neil maalidel inimkehade, nägude ja jäsemete fragmente, eeslirümpasid ning lindude luukeresid putrefacto ehk nn mädanemise filosoofia väljendamiseks. Mitut neist piltidest võib tõlgendada elulooliselt, kuid eelkõige on need siiski väljendus Dali püüdest luua maale, mis kujutavad käsitsi tehtud värvifotosid konkreetsest irratsionaalsusest, nagu ta 1927. aastal ühes kirjutises sõnastas. Need teosed märgivad Dali siirdumist sürrealistlikku loomeperioodi, mis algas 1929. aastal.
Dali tähtsaim and sürrealismile olid paranoiakriitiline meetod, reaalsuse järjekindel väärtõlgendamine. Dali üritas muuta reaalsuse tajumist hallutsinatsiooniprotsessi kaudu, milleks kunstnik sai innustust Sigmund Freudi unenägude tõlgendamisest käsitlevatest uurimustest. Freud oli avastanud, et hüpnoosis mäletavad patsiendid mineviku traumaatilisi, teadvusest tõjutuid kogemusi. Nende teadvustamine võib tuua leevendust psüühilisele haigusele. Seetõttu rõhutas Freud unenägude ja spontaansete vabade assotsiatsioonde tähtsust mälestuste ning kogemuste alateadvusest päevavalgele toomise abinõuna. Dali avardas sürrealistide poolt loodud vaba assotsiatsiooni tehnikat, nn automatismi, kujutades teadlikult oma maalidel unenögudes nähtud polte. Selline protseduur ei tähendanud mitte alateadlike piltide tsensuuri, vaid nende väljendamist konkreetsete maalidena, misläbi sündisid käsitsi tehtud fotod, nagu kunstnik neid ise nimetas. Selliseid pilte maalides kasutas Dali paranoiakriitilist meetodit, mille abil ta püüdis objektiveerida ja süstematiseerida pettekujutluste puhtalt subjektiivset ning unenägude väga isiklikku sisu ja unenägu loomeprotsessi ajal mingisuguses ärkvelolekus hoida. Sel ajal kui sürrealistlik automatism paljastas uue, erineva reaalsuse, uuris ja süstematiseeris Dali seda ning seeläbi võimaldas uut reaalsust tundma õppida. 1929. aastal valminud maal ,,Sünge mäng’’ on varane näide sellest kunstilisest loomispõhimõttest, millest sai alguse Dali kontakt sürrealistide rühmaga. See kunstiteos oli programmiline, kuna Dali nõudis, et sürrealistlikus maalikunstis ei tohi olla mingeid moraalseid tabusid. Kuigi Dali nägemus ühtis täielikult liikumise ausaamadega, olid just Breton ja teised grupi liikmed jahmunud maali esiplaanil kujutatud inimesest, kelle püksid on väljaheitega määritud. Oma detailses psühhoanalüütilises tõlgenduses aastast 1929 nägi Georges Bataille selles maalis nelja põhilist teemat: kastratsiooni, mida väljendab keskmine rebenenud figuur ; subjekti igatsust, mida kujutavad maali ülaosa tõusvad elemendid; määrdunud subjekti, kes ebameeldiva käitumisega põgeneb kastratsiooni eest ja keda kujutab määritud pükstega inimene, ning häbiväärse käitumise poeetilist liialdust, mida esindab figuur maali vasakus servas . Seetõttu tõlgendas Bataille maali Dali süütunde ja alaväärsuskompleksi väljendusena.
Paljud pettekujutuslikud pildielemendid on tänu Dali püüdlustele neid objektiviseerida ja süstematiseerida saanud sümboolse tähenduse: sipelgad sümboliseerivad mädanemist; meesfiguuri ülemõõduline käsi masturbatsiooni; rohutirtsud hirmu, mis pärineb Dali lapsepõlvest; väljaheitega määritud püksid häbi ja seksuaalset pärsitust. Dali kirjutised sisaldavad palju viiteid nende motiivide tähenduse kohta, millest kunstnik siiski kunagi rangelt kinni ei pidanud, vaid defineeris neid aja jooksul uuesti.
Ehkki Salvador Dali ekstravagantne isiksus tekitas Andre Bretonile mitmeid raskusi, hindas ta kunstniku panust liikumise arengusse : ,,Dali paranoiakriitiline meetod oli sürrealismile esmaklassiline vahend, mida oli võimalik kohe kasutada erinevates valdkondades, nagu näiteks maalikunstis, luules, filmikunstis, skulptuuris, kunstiajaloos ja isegi igasuguste tekstide tõlgendamisel.’’ Seda saavutust pole vaidlustanud ka 20. sajandi kunstiajaloolased.
,,Lõputu mõistatus’’
See maal on Salvador Dali tuntuim peitepilt aastast 1938. Pildil kujutatud Cap Creusi maastik mõjub esmapilgul isegi kummaliselt, aga alles täpsemal vaatlemisel selgub, et pilti saab tõlgendada kuuel erineval moel. Dali on saavutanud motiivide erinevad tõlgendamisvõimalused, kuid mitte võõrandamise abil. See, kas vaataja näeb maastikku, lamavat inimest või hurdakoera, sõltub palju rohkem tema suutlikkusest kindlaid jooni ja varje või pildi üksikelemente omavahel uudsel viisil kombineerida ning oma pilku pildi teatud osale keskendada, ignoreerides ülejäänut. Dali on oma maali erinevaid tõlgendusvariandid joonistanud: 1)Cap Creusi rand seljaga vaataja poole istuva purje lappiva naise ja paadiga; 2) lamav filosoof; 3) suure ja rumala kükloobi nägu; 4) hurdakoer; 5) mandoliin , puuviljavaagen pirnidega ja kaks viigimarja laual; 6) mütoloogiline loom. Peitepilt apelleerib vaataja fantaasiale ja sellesse on võimatu täielikult süveneda. Kuna ükski kujutis ei ole domineeriv, näeb vaataja erinevate piltide rahutut vaheldumist.
Dali ei püüdnud oma paranoiakriitiliste töödega pakkuda tegelikkuse tasakaalustatud pilti, vaid rikastas kujutatud objekti pettekujutluste abil assotsiatsoonidega. Sürrealistlik automatism eeldas vabu ja spontaanseid assotsiatsioone, kuid Dali peitepiltidel võib paranoiakriitiliselt tõlgendada ka juba eksisteerivaid tajusid, hallutsinatsioone ja pilte.
,,Mälu püsivus’’
Salvador Dali teos ,,Mälu püsivus’’, mida tuntakse veel nimede all ,,Sulanud aeg’’ ja ,, Pehmed kellad ’’ valmis aastal 1931 . 1932. aastal pandi maal välja Levy galeriis New Yorgis ja see oli alguseks Dali karjäärile Ameerika Ühendriikides. Hiljem kujunes see Dali ja kogu tema loomingu sümboliks.
Meistriteoses on amööbitaoline pea paigutatud maastikule, mille taustal kõrgub Cap Creusi rannakalju. Profiilis kujutatud pikkade ripsmetega pea peal valgub taskukell ja kujutisest vasakul on savikarva alus, mille servalt valgub alla teine kell. Aluse tagumises servas turritab raagus puu, mille ainsal oksal ripub kolmas pehme kell. Kontrastiks neile valguvatele kelladele on aluse eesmisel serval tahke suletud taskukell, mille pinnal ronib arvukalt sipelgaid. Nemad ja kärbes, kes istub helesinisel, justkui veega täidetud kella sihverplaadil, on selle sünge ja melanhoolse maali ainsad elusolendid. Kõik kellad näitavad eri aega, sest Dali unemaailmas ei ole lineaarsel, lakkamatult mööduval ajal tähendust. Minevik on talletatud mällu. Kellad siiski sulavad ja isegi tahke taskukell on kaetud sipelgatega, kes sümboliseerivad Dali loomingus mädanemist, pehkimist ja ka surma. Kõik inimese loodu on Dali maalil kaduv , vaid maastiku tahked motiivid, kaljud taustal, on püsivad ja kümblevad seetõttu heledas valguses. Seal on mälestuste tõeline püsivus.
Maalil on siiski ka laiem tähendus.Dali ise kirjeldas oma pehmeid kelli relatiivsusteooria neljadimensioonilise aegruumi jätkuvuse sümbolina. Relatiivsusteooria näitab, et igal objektil on oma aeg, mis sõltub objekti liikumise kiirusest ja energeetilisest seisundist, mitte aga kelladega mõõdetavast ajast, kuna kellad muganduvad energeetilise seisundiga .
Selle maali isee sai Dali pärast õhtusööki, kui ta vaatas laual olevat pehmenenud camembert ’i juustu tükki ja projitseeris selle pehmed vormid lagedale maastikule, mille maalimine tal parajasti pooleli oli. Kui Gala maali esimest korda nägi, olevat ta hüüdnud: ,,Kes seda kord näinud on, ei unusta seda kunagi!’’
See maal ei ole mitte ainult Dali meistriteos, vaid ka 20. sajandi tähtsamaid kunstiteoseid.
Salvador Dali on ise oma töö kohta öelnud: ,, ,,Sulanud aeg’’ ei ole midagi muud kui paranoiakriitiline, pehme, ekstravagantne ja ainulaadne camembert ajast ja ruumist.’’
,,Mälu püsivus’’ 1929
Salvador Dali ja tema kuulsad vuntsid
,,Lõputu mõistatus’’ 1938
Dali nimeline teater-muuseum Figuereses
KOKKUVÕTE
Salvador Dali, see veider mehike, on püsinud unustamatuna tänaseni. Kuigi peamiselt tuntud oma maalide poolest, jõudis ta oma eluajal tegeleda veel skulptuuriga, graafikaga, moe, reklaami ja kirjutamisega ning loomuliult filmikunstiga. Tema toretsev isikupära ning oskuslik maalitehnika on ta nime teinud surematuks. Teda on palju seotud sürrealistliku liikumisega, vaatama tema väljaheitmisele poliitilistel põhjustel 1934. aastal. Ta oli kunstnik, kes suutis saavutada edu ja kuulsuse juba oma elu ajal.
Tema skandaalne elulugu, kuulsad tööd, kummaline välimus ja huvitavad tegemised püsivad isegi tänapäeva noorte kunstnike meeltes ning arvatavasti püsivad ka järgmiste põlvkondade meeltes. Sest nagu ta ise on kunagi öelnud: ,,Ma ei tarvita narkootikume. Ma olen narkootikum.’’
KASUTATUD KIRJANDUS

• http://et.wikipedia.org/wiki/S%C3%BCrrealis m
  
• http://hingetugi.onepagefree.com/?id=17832&onepagefree=28bec5b3513790d9ab922edcba79b3e0
  
• http://www.scribd.com/doc/13892091/Naivism-ja-surrealis m
  
• Frank Weyers ,,Salvador Dali. Elu ja looming’’
  
• Tiiu Viirand ,,Kunstiraamat noortele’’
  
• Ants Juske, Jaak Kangilaski , Reet Varblane ,,20. sajandi kunst ’’
  
• Raivo Kelomees ,,Sürrealism’’