Füüsika konspekt (5)

TUUMAFÜÜSIKA KONSPEKT
Uurimuste käigus on selgunud, et aatomi tuuma struktuur on väga keeruline ja see ei ole tänapäevani lõplikult selge. Aatomi tuum mõjutab otseselt elektronkatte struktuuri, sest see kujuneb tuuma positiivse laengu mõju väljas.Tuum valitseb oma elektrilaenguga elektrone tänu elektrilise mõju kaugeleulatuvusega. Aatomi kvantmehaanilises mudelis määrab üheselt elektronkatte kihilise struktuuri elektronide koguarv Tuum tervikuna määrab ära elektronide arvu aatomi elektronkattes ja nende asetuse valemiga 2 n 2 . Muus osas on aatom ja selle tuum täiesti eraldi vaadeldavad, sest neid eraldavad ruumilises ulatuses viis suurusjärku. Kui välja arvata prootonite arv, siis tuuma siseehitus aatomi elektronkattele mõju ei avalda ja tuum ise on on elektronkatte uurimise vahenditele kättesaamatu. Seepärast käsitletakse tuumamudelit täiesti eraldi, kuigi see peaks olema osa aatomimudelist.
Tuum koosneb nukleonidest. Jõud nende osakeste vahel on väga tugevad. Nende jõudude ületamiseks ja aatomituumade purustamiseks või siis tuumareaktsioonide tekitamiseks tuleb kulutada umbes miljon korda suuremaid energiaid kui aatomikiirgusel, - neeldumisel. Samal ajal on need nn. tugevad mõjujõud väga lühikese ulatusega ehk mõjuraadiusega, ulatudes praktiliselt vaid tuuma enda mõõtmetes. Tuumajõudude tugevusele vaatamata võib juhtuda, et sõltuvalt konkreetse tuuma ehitusest tuum iseeneselikult muundub või laguneb, need protsessid toimuvad pidevalt loodusliku radioaktiivsusena.
Prootoni olemasolu ennustas Rutherford 1913.a. aga see avastati kuus aastat hiljem. Rutherfordi arvutused näitasid, et tuumas peavad olema ka teatud laenguta osakesed, mis avastati alles 1932.a. J.Chadwiki poolt uuringutes, et -osakestega pommitatud berülliumis tekkinud kiirgus kujutab endast neutronite voogu ( Nobeli preemia 1935 ) . Massilt
prooton 1,672623
neutron 1,674929 10 -27 kg
elektron 9,109534 10 - 31 kg
Tuuma massi esitatakse aatommassiühikutes ( u ) , mille aluseks on võetud neutraalse süsinikuisotoobi 6 C 12 mass, mis on täpselt 12 u ehk 1 u on 1 / 12 nimetatud aatomi massist.
1 u = 1,6605402 10 -27 kg
Sellel skaalal m p = 1,007276 u ning m n = 1,008665 u .
Tuuma massi väljendatakse ka energiaühikutes, kasutades seost E = m c 2 . Selle kohaselt kaasneb igasuguse energiamuutusega massi muutus, s. t .
E = m c 2 = u c 2
E = 1,6605 10 - 27 ( 2,9979 10 8 ) 2 = 14,924 10 - 11 J
Et aatomifüüsikas on otstarbekas mõõta energiat elektronvoltides
1 e V = 1,6022 10 - 19 J , siis E = = 931,5 M e V
massi muutusele ühe aatommassiühiku võrra vastab siseenergia muutus 931,5 M e V ehk
= 931,5
Aatommass on aatommassiühikutes väljendatud aatomi mass, massiarv on aatommassile lähim täisarv, mis on võrdne tuuma prootonite ja neutronite koguarvuga.
Tuuma massi mõõtmiseks konstrueeris Francis Aston Cambridges 1919.a. massspektrograafi, mille tööpõhimõte on järgmine: Vaakumkambrisse, milles on homogeenne magnetväli, suunatakse ioonid , mille kiirus on teada. Olgu magnetilise induktsiooni vektor B risti joonise tasapinnaga ja suunatud meie poole. Magnetväljas liikuvale ioonile mõjub Lorentzi jõud F L = Bqov. Lorentzi jõud on jääv ja kiirusega risti. Seetõttu liigub ioon ringjoonel kesktõmbekiirendusega a = v 2 / r ja langeb vaakumkambris olevale fotoplaadile. Newtoni teise seaduse kohasest .Siit B qo v = m
ja m =
.Kui B, qo ja v on konstandid, on iooni mass võrdeline ringjoone raadiusega. Seepärast satuvad erineva massiga ioonid fotoplaadi erinevatesse kohtadesse . Määranud ringjoone raadiuse, saame arvutada iooni massi.. Nüüdisajaks on massspektromeetri suhteline piirviga 10 - 5 %.
Tuumi, mis sisaldavad sama arv prootoneid, kuid erinev arv neutroneid ehk tuumi,
milledes prootonite ja neutronite arvud ei lange kokku, nimetatakse isotoopideks. Seejuures on nende nn. erisortide aatommassid juba täisarvulised, vesiniku aatommassi täisarvkordsed.
Isotoopide füüsikalis-keemilised omadused on peaaegu identsed, sest nende elektronkatted on kõigil isotoopidel ühesugused. Enamik looduslikke keemilisi elemente on isotoopide segud , millest tulenevad elementide mittetäisarvulised aatommassid. Keemilise elemendi ühed isotoobid võivad olla stabiilsed, teised radioaktiivsed .
Nukleonide vastastikmõju iseloomustatakse energeetiliselt tuuma seoseenergiana, see on võrdne tööga, mis kulub tuuma lahutamiseks koostisosadeks. Tuuma seoseenergia on töö, mis tuleb teha selleks, et viia tuuma nukleonid üksteisest sellisele kaugusele, kus nad üksteist enam ei mõjuta.
Aatomi või tuuma potensiaalne energia on väiksem kõigi tema üksikute koostisosakeste potensiaalsete energiate summast , sest liitudes asetuvad osakesed madalamasse ( kollektiivsesse ) energiaolekusse ning kaotavad seega energiat.. Seoseenergia on selle potensiaalse energia erinevuse mõõt, energia, mida on vaja “ teist teed tagasi minekuks “. Mida suurem see on, seda väiksem on aatomi või tuuma potensiaalne energia ja seda suurem stabiilsus. Mida tugevamad on tuumajõud, seda suurem on tuuma seoseenergia.
E = m c 2
Ühe nukleoni kohta tulevat seoseenergiat nimetatakse eriseoseenergiaks.
Energia jäävuse seaduse kohaselt vabaneb sama suur energiahulk tuuma moodustumisel vabadest nukleonidest.
Tuumade masside täppismõõtmistest selgus, et tuuma mass on alati väiksem tuuma moodustavate prootonite ja neutronite masside summast.
M t p + N m n ,
kus M t - tuuma (seisu)mass,
m p - prootonimass,
m n - neutroni mass,
Z - laenguarv ,
N - neutronite arv.
Vahet M = Z m p + N m n - M t nimetatakse massidefektiks. See on osakeste liitumisel kaotsiläinud potensiaalse energia mass.
E = E s = M c 2 = ( Z m p + N m n - M t ) u 931,5 M eV
Aatomituumade iseeneselikku muundumist nimetatakse looduslikuks radioaktiivsuseks. 1896.a. avastati Henry Becquereli laboratooriumis, et uraanisoolad kiirgavad senitundmatuid kiiri . Marie Curie ja Pierre Curie poolt avastati kaks uut radioaktiivset elementi - Ra ja Po. Peale seda avastati veel radioaktiivsed elemendid Th, Ac ning hulgaliselt nende elementide radioaktiivseid isotoope. Radioaktiivnne kiirgus koosneb kolme eri liiki kiirtest:
- kiirgus kujutab enesest heeliumi aatomi tuumade voogu, see kaldub magnetväljas kui positiivselt laetud osakesed. Kiirguse läbitungimisvõime on on väike, kuid kiirguse mõju on tugev kiirgusallika läheduses.
- lagunemisel tekib uus element, kus ematuum erineb tütartuumast kahe "aatominumbri" võrra
Z X A Z -2 Y A -4 +
88 Ra 226 86 Rn 222 + 2 He 4 +
- lagunemisel tekib uus nukliid , kiirguse osakesed en elektronid , mis kalduvad magnetväljas kui negatiivsed laengud. Antud juhul jääb tütartuuma nukleonide koguarv samaks, mis ematuumalgi, kuid ühe võrra on suurenenud prootonite arv .Järelikult on üks lähtetuuma neutronitest muutunud prootoniks . Selle protsessi käigus tekib lisaks elektronile veel üks osake - antineutriino - väike neutron. Kui aga prooton muundub neutroniks, paiskub välja muundumisel neutriino e + . Neutriino kujutab endast neutraalset, peaaegu ilma massita, valguse kiirusega liikuvat osakest, mida on äärmiselt raske avastada . Tema roll
- lagunemisel on seotud energia jäävusega, mis ilma neutriinota oleks rikutud.
Z X A Z + 1 X A + -1 e 0 +
6 C 14 7 N 14 + -1 e 0 +
- kiirgus on seletatav tuuma üleminekuga ergastatud olekust põhiolekusse analoogiliselt aatomi olekumuutusega. Tuuma ergastatud olek võib tekkida nii tuumareaktsioonide käigus, kui ka näiteks kokkupõrkega mingi teise tuuma või aatomiga. Lõpptulemusena moodustub mitte põhiolekus olev, vaid ergastatud tütarnukliid, mis seejärel siirdub põhiolekusse, emiteerides
- kvandi .
Z X A Z X A +
, kus tärniga tähistatakse nukliidi ergastatud olekut.
Mõnel juhul võib tuum jääda ergastatud olekusse kauemaks, enne kui ta kiirgab
- kvandi. Sel juhul õeldakse, et tuum on mestabiilseks olekus. Gammakiirgus on väga tugeva lägitungimisvõimega elektromagnetilise kiirguse liik, mis ei allu magnetväljale
8 O 16 8 O 16 +
Enamik radioaktiivsuse avastamise ( detekteerimise ) seadmeid avastab ja mõõdab kiirgust selle tekitatud ionisatsiooni kaudu. Geiger - Mülleri loendi kujutab endast madalal rõhul broomilisandiga argoontoru, kus seinad toimivad katoodina ja toru keskel olev traat anoodina. Elektronloendur registreerib täidisgaasi ioniseerivaid impulsse.
RADIOKTIIVSE KIIRGUSE LAHUTAMINE MAGNETVÄLJAS

RADIOAKTIIVSE KIIRGUSE LÄBIMISVÕIME

TUUMA RADIOKTIIVNE ALFA- JA BEETALAGUNEMINE
Inimesi tabavad nähtamatud kiired, mis tulevad maailmaruumist või Päikeselt ja mida nimetatakse kosmiliseks kiirguseks.Tegemist on väga suure energiaga kiirgusega, sest kosmilise kiirguse sagedus on veel suurem kui gammakiirgusel.Maa peal ei leidu ühtegi kohta, kuhu inimene võiks kosmilise kiirguse eest varjuda. See kiirgus kutsub esile aatomite elektrilisi muutusi, põhjustades ioniseerivat kiirgust. Juhul, kui üks osake või gammakvant kohtub mingi aatomiga, on väga suur tõenäosus, et see muutub positiivseks iooniks . Aatomis välisest kihist väljalöödud elektronist tekkinud auk võimaldab keemilist reaktsiooni. Kui elavas rakus toimub taoline keemiline reaktsioon , siis see kutsub esile antud raku kahjustumise ja seega ka soovimatu bioloogilise toime. Kiirgusteraapias kasutatakse ioniseerivat kiirgust vähktõve ravimiseks.Vähirakud surmatakse ja nad ei saa enem paljuneda.Seejuures püütakse hoida doosid teistele organitele võimalikult väikesed, kasutades varjestust, mis võimaldab juhtida kiirgust soovitud kohta.
On ka teisi ioniseeriva kiirguse liike, mis pärinevad Maa pinnast. Nende allikateks on radioaktiivsed ained. Nendest enima võtab elusorganism vastu gaasilt radoon. See eraldub maapõues esinevatest looduslikest uraanileiukohtadest õhku ja koguneb ka majadesse, kus me radooni sisse hingame.Radoonist saadakse suurim kiirgusdoos .Eestis on aktiivseks piirkonnaks Sillamäe ümbrus, kus maapinnas on rohkesti uraani ja tema tütarprodukte. Inimkeha teiseks sisemise kirgus allikaks on radioaktiivne kaalium, mida manustatakse toiduga.
Olulisemate kiirgusdooside allikate jaotus :
Esimese kunstlikult saadud ioniseeriva kiirguse sai 1895 .a. Wilhelm Röntgen. Ta kasutas seadeldist, kus õhust tühjendatud klaastorus olevat metallplaati pommitati elektronidega. Selle tulemusena tekkinud kiiri nimetas Röntgen X - kiirteks.Ta tegi kindlaks, et need kiired võivad läbida inimese kudesid , jättes fotoplaadile luude reljeefjäljendi.
RADIOAKTIIVSUSE MUUTUMINE AJAS . POOLESTUSAEG
Radioaktiivne preparaat sisaldab teatud kindla hulga radioaktiivseid tuumi.Need aga ei lagune aga kõik üheaegselt, vaid järk - järgult teatud aja vältel. Lagunemine on juhuslik protsess ning seda ei saa kunagi täpselt ennustada. Eeldades, et kõik ühesugused tuumad lagunevad ühesuguse tõenäosusega, on võimalik siiski hinnata, kui palju tuumi laguneb mingi ajavahemiku jooksul.Radioaktiivlagunemise seaduse rakendamisel avaldatakse see sageli poolestusaja kaudu. Aluseks lagunemisel on radioaktiivse lagunemise seadus.
Poolestusaeg T on ajavahemik , mille jooksul laguneb pool vaadeldava radioaktiivse elemendi tuumadest.
Kui N - tuumade arv ajahetkel t,
N0 - tuumade arv ajahetkel t = 0,
t - vaadeldav ajahetk
T - poolestusaeg, siis T = t
N = N 0 e = = , sest e ln 2 = 2 ehk poolestusaja jooksul
N = , kui T = t
Lagunemisest järele jäänud aine hulk väheneb eksponentsiaalselt, kuid ei saa kunagi nulliks. Radioaktiivsete isotoopide poolestusajad on väga erinevad: tuntud isotoopidel on see vahemikus 3 10 - 7 sekundit kuni 5 10 15 aastat.
N
N 0
10
t
1T 2T
1H3 poolestusaeg 12,3 aastat, 6C14 5730 aastat, 90Th234 24,1 päeva.
Radioaktiivlagunemise aktiivsust mõõdetakse bekrellides ( Bq ).
Üks bekrell = üks lagunemine sekundis. Vanem ühik kürii ( Ci ) . 1 Ci = 3,7 10 10 bq ehk 1 Ci = 3,7 10 10 1 / s.
TUUMAKIIRGUSE BIOLOOGILINE TOIME
Kiirguse mõju ainele iseloomustatakse neeldunud doosi abil, mille ühikuks on 1 grei(Gy), mis vastab kiirguse hulgale, mil keha massi 1kg kohta on neeldunud 1 J energiat.
1 Gy = 1 J / kg
Tuumakiirguse erinevate liikide bioloogiline mõju on erinev, sest sama hulga energia neeldumisel võivad organismi kahjustused on erinevad. Sellepärast kasutatakse kiirguse bioloogilise mõju iseloomustamisel suurust , mida nimetatakse suhteliseks bioloogiliseks efektiivsuseks - kiirguse suhteline bioloogiline efektiivsus ( SBE) on arv, mis näitab, mitu korda on antud kiirguse neeldunud doos väiksem sama suure bioloogilise kahjustuse põhjustanud -kiirguse doosist. Lahtiseletatult. kui antud kiirguse neeldunud doos 1 Gy tekitab samasuguse bioloogilise kahjustuse nagu -kiirguse neeldunud doos 20 Gy, siis SBE = 20. Kasutades kiirguse suhtelist bioloogilist efektiivsust , saab kindlaks määrata ka nn. efektiivse doosi mõiste. SI-s on efektiivse doosi ühikuks 1 siivert ( Sv), mis võrdub greides mõõdetud neeldunud doosi ja suhtelise bioloogilise efektiivsuse korrutisega.
Efektiivne doos[Sv] = neeldunud doos [Gy] * SBE
Selle definitsiooni järgi tekitab võrdne efektiivne doos ükskõik millist kiirgust samasuguse bioloogilise kahjustuse. Näiteks 5 siiverti suuruse -kiirguse doosi mõju on sama kui 5 Sv suuruse -kiirguse doosi puhul.. 5 Sv -kiirgusele vastab neeldunud doos 5 Gy, samal ajal kui 5 Sv -kiirgusele vastab vaid 0,25 Gy.
Kiirgusemõju inimorganismile sõltub suurel määral ajavahemikust, mille jooksul teatud doos on saadud. Nii on 10 siivertist suurem lühiajaline doos inimesele surmav, poole väiksema doosi juures järgneb 50% juhtudest 1-2 kuu jooksul. Keskmine looduslik foon on umbes 3 mSv aastas, millise väärtusega on inimene evolutsiooni käigus üldiselt kohanenud. Dosimeeter .
TUUMAREAKTSIOONID
Kui keemilistes reaktsioonides tekivad uued ained, siis tuumareaktsioonide tulemuseks on uued keemilised elemendid. Erinevalt spontaansest radioaktiivsest kiirgusest saab tuumareaktsioone ka esile kutsuda, pommitades teatud tuumasid teiste tuumadega või tuumaosakestega. Esimese kunstliku tuumareaktsiooni teostas 1919.a. E.Rutherford, kes leidis, et - osakeste põrkumisel lämmastikuaatomitega tekib hapnik:
2 He 4 + 7 N 14 8 O 17 + 1 H 1
Tehisradioaktiivsuse avastamine Irene ja Frederic Joliot - Curie poolt 1934.a.seisnes :
+ 13 Al 27 15 P 30 + 0 n 1
Sarnased reaksioonid toimusid ka boori ja magneesiumi pommitamisel
- osakestega. Suur hulk radioaktiivseid isaotoope, mida käesoleval ajal kasutatakse, on saadud tuumareaktsioonide vahendusel. Nii näiteks tekib atmosfääris kosmilises kiirguses leiduvate neutronite põrkumisel lämmastikuga süsiniku radioktiivne isotoop C - kuus- neliteist.
Keemiliste elementide tuumad võivad ühineda, ümber korralduda ja laguneda, mida põhjustavad tuumadevahelised põrked või liitumised elementaarosakestega, millede puhul võivad osaleda miljonid kordi suuremad energiad kui keemiliste reaktsioonide puhul keemiliste elementidega. Energia vabanemine toimub seoseenergia arvel.
Tuumareaktsioonid jaotatakse 1) lõhestumisreaktsioonideks ja 2 ) ühinemisreaktsioonideks.
1) Raskete tuumade lõhestumisel need tuumad poolduvad kaheks või enamaks uueks tuumaks, masside suhtega kaks kolmele, mille tulemusena eralduvad neutronid ja suur hulk energiat :
92 U 235 + 0 n 1 92 U 236 57 La 148 + 35 Br 85 + 3 0 n 1 + Q
92 U 235 + 0 n 1 92 U 236 56 Ba 141 + 36 Kr 92 + 3 0 n 1 + Q
joonis 6.7 lk 80 F 9 leksikon: Tuumade lõhestumine ja süntees.
Samanimeliste elektrilaengute tõukumise mõjul lendavad kildtuumad suure kiirusega teineteisest eemale , nende liikumise kineetiline energia moodustabki suurema osa lõhestumisel vabanevast energiast. Vabenud neutronid tekitavad aga uusi reaktsioone, mille tulemusena võib tekkida ahelreaktsioon. Kui neutronid kaduma ei lähe, plahvatab uraanitükk mõne miljondiku sekundi jooksul. Ahelreaktsiooni käimapanemiseks piisava arvu neutronite saamiseks tuleb võtta uraani küllalt palju, ületada nn. kriitiline mass,siis on neutroneid nii palju, et toimub tuumapommi plahvatus.
Aatompommis ( tuumapommis ) paikneb lõhestuv aine kahes osas, mis mõlemad on nii väikesed, et juhuslikul tuuma lõhestumisel tekkinud neutronid väljuvad ainest ilma uusi tuumi kohtamata. Kui suurendada ainekoguseid, siis nn. kriitilise massi juures kasutatakse igast lõhestumisel tekkinud neutronist ära keskmiselt üks uue lõhestumise tekitamiseks. Reaktsioon kulgeb siis muutumatu kiirusega. Pommi lõhkamiseks surutakse kaks poolkerakujulist ruumikogust plahvatuse abil kukku suuremaks kehaks, mille mass on ülekriitiline. Siis neeldub nii palju neutroneid, et nende hulk kasvab kiiresti tekib ahelreaktsioon. Seda iseloomustab paljunemistegur, mis näitab, kui palju neutroneid tekib ühel lõhestumisel.Tuumakütuseks kasutatakse uraani isotoopi U - 235, mida saadakse loodusliku U - 238 rikastamisel, st. U - 235 osakaalu tõstmisel. See protsess on kulukas ja keeruline.
leksikon: alakriitilineja kriitiline mass.
2) Sünteesreaktsioonil ehk kergete tuumade ühinemisreaktsioonil tekib raskem, stabiilsem tuum ja vabaneb suur osa energiat. Erinevalt lõhestumisest ei jää siin lärele radioaktiivseid saadusi. Tuumade sünteesimine on võimalik ülikõrgetel temperatuuridel, et ületada seoseenergiat. Kõrgete temperatuuride vajalikkuse tõttu nimetatakse neid reaktsioone ka termotuumareaktsioonideks. Looduses esineb neid reaktsioone seepärast ainult Päikesel ja tähtedel.
1 H 2 + 1 H 2 2 He 3 + 0 n 1 + 3,3 MeV
1 H 2 + 1 H 3 2 He 4 + 0 n1 + 17,6 MeV ( vesinikupomm )
1 H 2 + 1 H 2 1 H 3 + 1 H 1 + 4,1 MeV
Termotuumapommis ehk vesinikupommis toimub triitiumi ja deuteeriumi segus juhitamatu tuumasüntees, kus protsessiks vajaliku kõrge temperatuuri tekitab aatomipomm . Vabanev energia on umbes 30 korda suurem, kui niisama suurel aatomipommil.
Kuidas valmistada vesinikupommi - 5 lk.
joonis 6.6. F 9 lk. 79
ENERGIA TUUMAREAKTSIOONIDEST
AATOMIELEKTRIJAAM
Ülesanded:
1.Väljendada megaelektronvoltides tuuma mass 17 Cl 35 ( mCl = 34,969 u ).
u = 931,5 MeV . mCl
= 32573,624 MeV
2. Väljendada kilogrammides tuuma mass 82 Pb 208 ( mpb= 207,976627 u ).
1 u = 1.6605 10 -27 kg. mPb = 345,3535
10 -27 kg
3.Boor koosneb kahest stabiilsest isotoobist: 19,6 % aatommassiga 10,012937 u ja 80.4 % aatommassiga 11,009305 u. Arvutada loodusliku boori aatommass.
u 1 =
u 2 = A B = 10,8140168 u
4.Vase aatommass on 63,54 u. Vasel on looduses kaks isotoopi massiarvudega 63 ja 65. Määrata nende protsentuaalne sisaldus looduslikus vases.
65 x + 63 y = 63,54
x + y = 1 x = 1 - y 65 ( 1 - y ) + 63 y = 63, 54
65 - 65 y + 63 y = 63,54 - 2 y = - 1,46 y = 0,73 ja x = 0,27, s.o.27 % .
16.22. Kui palju erineb 4 Be 9 tuuma seisumass teda moodustavate prootonite ja neutronite seisumassside summast, kui M Be = 9,01218 u .
Tuuma mass M t = M Be - 4 m e = 9,01218 - 4 * 0,00055 = 9,00998 u .
Nukleonide masside summa 4 m p + 5 m n = 4.2912 + 5,04335 = 9,07247 u
M = 0,06249 u
6.27Co60 poolestusaeg on 5 aastat. Kui pika aja jooksul on lagunenud 75 % koobalti esialgsest kogusest ?
7.Lämmastiku radioaktiivse isotoobi mass vähenes poole tunni jooksul kaheksa korda. Kui pikk on selle isotoobi poolestusaeg ?
16.29. Kahest prootonist ja ühest neutronist moodustus tuum. Mis tuum see on ? Arvuta eraldunud energia.
2 1 H 1 + 0 n 1 = 2 He 3 + E
Prootonite masside ja neutronite masside summa 2 * 1,00728 + 1,00867 = 3,02323 u.
Isotoobi aatommass M He = 3,0160 u , millest M t = M He
- 2 * 0,00055 = 3,01493 u
Massidefekt M 0,0083 u = 1,6605402 * 10 - 27 kg * 0,0083 = 1,378215 * 10 - 29 kg
Massidefektile vastav energiamuutus E = m c 2 = 1,2 10 - 12 J.
16.23. Mitu protsenti moodustab He - 4 massidefekt tuuma enda massiast ? o,76 %
16.25. Arvutada O -16 eriseoseenergia.E = E s = 2.048 * 10 - 11 J ja
/ A 0 1,28 * 10 - 12 J.
16.24. Uraan - 238 tuuma massidefekt on 3.2 * 10 - 27 kg. Arvutada uraani tuuma seoseenergia.
E s = 2,88 * 10 - 10 kg.
16.28. Milline minimaalne energia on vajalik 3 Li 7 tuuma lagundamiseks tema koostisosadeks ? 6,3 * 10 - 12 J
Ülesanne 16.6.
Plii massiarvuga 209 on
-. aktiivne. Missugune on tekkinud tuuma järjenumber, massiarv ja elemendi nimetus ?
Ülesanne 16.12.
90 Th 232 tuumaga toimus - lagunemine, seejärel kaks - lagunemist ja veel üks - lagunemine. Millised tuumad tekkisid ?
15