Futurism ja Dali, Picasso, Majakovski, Severjanin (0)

SALVADOR DALI

• 11.05. 1904 -23.01.1989 Hisp maalikunstnik, 20.saj tähtsamatest sürrealistidest
  
• range kasvatus, naine Felipa Domenech Ferres vastand
  
• ema innustas teda, vanem vend suri enne ta sündi, õde Ana Maria kirjutas tast raamatu 1949
  
• 1916 moodne kunst kui Ramon Pichot´ga suvepuhkust veetis, 1917 söejoonistuste näitus kodus, 1919 Figurese teatris avalik näitus
  
• 1921 ema suri rinnavähki
  

MADRID JA PARIIS (1922)

• kaunite kunstide kool Academia de San Fernando (tähelepanu ekstsentrik dändi; pikad juuksed, põskhabe, mantlid, sukad , põlvpüksid = 19saj inglise esteedid). Sõbrunes Pepin Bello , Luis Buñueli, Federico Garcia Lorcaga.
  
• tähelepanu äratas kubismiga, teadmised pärit ajalehtedest. Eksperimenteeris dadaismiga, mis mõjutas ta loomingut kogu elu
  
• 1923 eemaldati üliõpilasrahutusest osavõtjate kaitsime eest aastaks akadeemiast ja pidi veetma 35 päeva vanglas
  
• 1926 visati koolist välja, süüdistatuna rahutuste õhutamises
  
• 1926 valmis üks tuntum noorpõlvetöö (natüürmort „Korv leivaga”, mille maalis Garcia Lorcale. Demonstreerib täielikku joonistamistehnika valdamist, meisterlikku värvi, ruumi ja valguse käsitlemise oskust. Garcia Lorca imetleb kunstniku talenti.1927 veebruarist oktoobrini teenib sõjaväes, avaldab poeemi proosas „Püha Sebastian” ja töötab välja esteetika teooria „Pühast objektiivsusest”
  
• Külastas Pariisi, kohtus Picassoga (=> Picasso ja Miro mõjutused)
  
• kombineeris kunstistiile klassikalisest maalist modernse avangardismini
  
• mõjud: Raphael , Bronzino, Francisco de Zurbaran, Jan Vermeer van Deft, Diego Velazques(vuntsid)
  

SÜRREALISM

• 1929 koostöö Luis Buñueliga => lühifilm Andaluusia koer; kohtus muusa Galaga (Elena Ivanovna Diakonova, 1934 abiellusid)
  
• 1929 olulised näitused, liitus Montparnasse´i kvartalis sürrealistide rühmitusega
  
• isa ei kiitnud heaks poja suhet Galaga ning arvas , et sürrealistid avaldavad poja moraalile halba mõju. Viimaseks piisaks sai teos "Jeesus Kristuse püha süda", kuhu Dalí oli lisanud provokatiivse lause: "Mõnikord ma sülitan lõbu pärast oma ema portreele". Dali keeldus avalikult vabandamisest, isa lubas ta pärandusest ilma jätta, keelas kodulinna naasta
  
• 1931 „Mälu püsivus“ kujutas pehmeid, sulavaid taskukelli. Üldlevinud tõlgenduse järgi sümboliseerivad painduvad kellad arusaama, mille kohaselt aeg ei ole jäik ja ettemääratud
  
• 1931 USA, näitus New Yorgis . Dalí ja Gala külastasid ka üht kostüümiballi, kus kehastusid Lindbergh’i lapseks ning tema röövijaks. Sellele järgnenud pahameeletormi tõttu oli Dalí sunnitud vabandama
  
• kuigi suurem osa sürrealistidest toetas vasakpoolset poliitikat, ei olnud Dalí kunsti ja poliitika vahelistes seostes väga kindel. Sürrealistide juhtfiguur Andre Breton  süüdistas Dalíd "uue ja irratsionaalse Hotleri fenomeni" toetamises, kuid Dalí lükkas süüdistused ümber. Dalí oli veendunud, et sürrealism saab eksisteerida ka apoliitilises kontekstis ning keeldus selgesõnaliselt fašismi hukka mõistmast. 1934. aastal visati Dalí sürrealistide rühmitusest välja. Selle peale vastas Dalí: "Mina olengi sürrealism“
  
• Edward James peamisi patroone; „Lobster Telephone “, „Mae West Lips Sofa“. 1939 kasutas Breton esmakordselt Dalí kirjeldamiseks halvustavat hüüdnime "Avida Dollars". Tegu on Salvador Dalí nime anagrammiga ning prantsuse fraasi avide à dollars (ahne dollarite järele) foneetilise ärakirjaga. See oli halvustav viide Dalí loomingu suurenevale kommertsialiseerumisele ning Dalí kuulsuse ja raha otsingutele. Sürrealistid jätkasid Dalí kritiseerimist kuni tema surmani.
  
• 1949 kolisid Dalí ja Gala II MS eest USAsse, kus elasid kaheksa aastat. 1942 avaldas oma autobiograafia "Salvador Dalí salajane elu"
  
• esimesed sürrealistlikud teosed:„Veri on magusam kui mesi ”, „Käe suursuguses”, „Illumineeritud naudingud”
  
• 1930 hakkab välja töötama individuaalset nn paranoiakriitilist meetodit: irratsionaalse taju spontaanne meetod, mis põhineb mõttetute nägemuste ahela kriitilisel interpretatsioonil. Sünteesiks visionaarne, nägemuslik maalimine, mille arvukates detailides sulavad kokku reaalsus ja fantaasia , inimene ja loodus, nii et igas kujutises võib peituda teine kujutis
  
• 1930ndad Dali kõrghetk: arvukad teosed: „ Purskkaev ”, „Mälu püsivus”, „Auto jäänused, mis põhjustasid pimeda hobuse sündimise, kes telefoni ära tappis”, „ Libido kummitus”, „Gala portree”, „ Morfoloogia kaja”, „Sügisene kannibalism”,„Põlev kaelkirjak ”, „Narkissose metafoosid”, „Uni”, „Monstrumite leiutamine”, „ Hispaania ”. Realiseeris arvukaid ideesid reklaami valdkonnas. Peale puhtkommertslike tellimuste ja lõuendite maalis ta sel ajal ka mitmeid tõelisi šedöövreid. Nende hulgas maailmakuulus „Unenägu, mille põhjustas mesilase lend ümber granaatõuna üks sekund enne ärkamist”.Järgnevatel aastatel tekib loomingusse neli vaimse tõe otsimise liini: pöördub mütoloogia ja piiblisüžeede poole, muudab pildid uue usu sümboliteks, maalid muutuvad monumentaalseteks. “Püha Antoniuse kiusatus” (1946).1948 naasevad kodukohta Gironasse.
  

1949-1989

• 1949 elama Katalooniasse. Eksperimenteeris uute tehnikatega (kasutas kunstis hologramme, optilised illusioonid, huvitatud loodusteadustest, matemaatikast , mitmetes teostes näha geomeetrilisi vorme; loomingut mõj ka religioon , pühendumus katoliiklusele kasvas)
  
• soovis ühendada kristlikku ikonograafiat ja tuumafüüsikaga seonduvat materiaalset hävingut. "La Gare de Perpignan",1965
  
• 60ndatel alustas kodulinnas Dalí-nimelise teatri ja muuseumi rajamist (kuni 1974)
  
• 1969 kujundas ChupaChupsi logo, aitas korraldada Hispaanias Eurovisiooni reklaamikampaaniat
  
• 1980 tervis halvenes, sest väidetavalt naine andis kokkusobimatuid ravimeid, mis kahjustasid närvisüsteemi; parem käsi värises tugevalt
  
• 1982 kuningas Juan Carlos I poolt tiitel  Marqués de Dalí de Púbol
  
• Tänutunde väljendamiseks kinkis kuningale joonistuse "Euroopa pea", mis osutus ta viimaseks tööks
  
• naine suri 1982, Dali kaotas eluisu, kolis Púboli lossi, 1984 tulekahju, Dali viidi tagasi Figueresi
  
• Väidetakse, et ta hooldajad sundisid meest tühjadele lõuenditele oma allkirja kirjutama, et neid hiljem petuskeemides kasutada (=>kunstikaupmehed hilisemate tööde suhtes umbusklikud)
  
• 1988 nov südamerikkega haiglasse, suri kuulates oma armastatud heliplaati "Tristan ja Isolde"
  
• Maetud endanimelise teater-muuseumi krüpti, hoone vastas on Sant Pere kirik , kus toimusid nii Dalí ristimine ja esimene armulaud kui ka mehe matused
  
• 1912 sisustab endale vanemate korteri pööningul ateljee
  
• õppis 1916 sügisest kuus aastat linna kunstikoolis joonistamise ja kompositsiooni põhialuseid
  
• 1919 asutas koolilehe, milles kirjutas suurte meistrite loomingust (Goya, El Greco , Michelangelo jt.), ka värsid „Kui vaikib lärm”
  
• Tundis huvi psühholoogia vastu, luges Kanti , Voltaire'i, Nietzsche teoseid
  

PABLO PICASSO (25.10.1881-8.04.1973)

• Hisp kunstnik, kubismirajaja, tegeles peamiselt maalikunstiga, tegi ka lavakujundusi ja illustreeris raamatuid
  
• isa kunstiteadlane, tegutses peamiselt kohalikus muuseumis kuraatorina. Picasso esimesed kunstialased teadmised on just pärit isalt, nt õlimaalid. Kogu lapsepõlve kestel külastas mitmeid kunstikoole, kus isa tunde andis. Vaatamata suurele kogemustepagasile, mis nende aastatega kogunes , ei lõpetanud Picasso kunagi Madridi Kunstiakadeemiat. Esimesed kunstikatsetused leidsid aset Barcelonas. Teda toetas Jaime Sabartes, kes oli hiljem palju aastaid Picasso sekretär. Tema esimesed tööd olid mõjutatud peamiselt isa eestkostest. 23. eluaastal asus ta Prantsusmaale. Siit said ka alguse tema erinevad kunstiperioodid
  
• Peale I MS muutus Picasso radikaalseks patsifistiks. Austas kõrgelt kommunistlikku elulaadi. Sõjaperioodide üks kuulsamaid teoseid on „ Guernica “, kus kajastatakse sõjakoledusi ja verevalamise mõttetust
  
• Peale II MS Prantsuse Kommuntislik Partei
  
• 1962 Lenini rahupreemia lojaalse kommuntistipooldajana
  

Töid sageli kategoriseeritud erinevatesse perioodesse. Ehkki tema kunstnikukarjääri hilisemad tööd on sageli vaidlustatud erinevate perioodide suhtes. Sellest hoolimata saab eristada järgmisi perioode:

• Sinine periood (1901–1904), perioodi iseloomustab süngus, sinisetoonilised maalid on mõjutatud peamiselt tema Hispaanias olemisest ja reisimisest, sügavat mõju töödele avaldab ka tema lähisõbra surm. Piltidel kujutatakse akrobaate, arlekiine, prostituute ja vaeseid. Eriti iseloomulik on sel perioodil vägivaldse anatoomia kujutamine. Tähtsamateks töödeks võiks lugeda: "Vana kitarrimängija" (1903), tema autoportree, "Tragöödia", "La Celestina"
  
• Roosa periood (1905–1907), seda ajavahemikku iseloomustab lõbusam ja rõõmsam stiil roosa- ja oranžitaoliste värvidega. Ka siin domineerib maalidel arlekiinide ja akrobaatide rohkus. Tema tööd on mõjutatud Fernande Olivierist,  skulptor  ja kunstnik Pariisis. Rõõmsameelsus töödes on tingitud ka Pablo Pariisis olemise algusaastate romantilisusest ja õhkamisest, mida ta suurlinnas alguses koges . Selle perioodi tippteosteks võiks lugeda: "Arlekiinide perekond", "Arlekiinide perekond ahviga", "Kaks noorukit", "Tüdruk kitsega", "Alasti poiss"
  
• Aafrikat viljelev kunstiperiood (1908–1909), sel ajal on Picasso süübinud Aafrika motiividele ja mandri rahvuste eripäradele ja tunnusjoontele. Selle perioodi tippteoseks on "Avignioni neiud "
  
• Analüütilise kubismi periood ehk  cezanne ’elik periood (1909–1912), nagu nimetuski ütleb on tegemist kubismi rakendusega. Selle perioodi peamine mõjutaja oli Picasso jaoks Georges Braque, kellega tema tööd ka suuresti sarnanevad. Tööd iseloomustavad loodusvormide allutamine geomeetriliselevormile. Maalidest võiks nimetada järgmisi: "Kitarrimängija", "Tütarlaps mandoliiniga", " Willhelm Uhde portree", "Akordionist"
  
• Sünteetilise (kubismi) kunsti periood (1912–1919), sellele perioodile on iseloomulikud kollaaž ja paberi lõikus. Mainimisväärseteks töödeks on: " Kitarr ja viiul ", "Muusikariistad", "Itaalia tüdruk", "Naine tugitoolis", " Arlekiin viiuliga".
  

1950ndatel pühendus teiste suurkunstnike tööde imiteerimisse, lõi nende põhjal uusi maale (Velàzquiz, Goya, Poussini ja Courbet). Sellel aastakümnel pani suurt rõhku ka skulptuuride loomisele. Eriti silmapaistvaks said tema tööd Chicagos , kuulsaim neist kannab isegi nime " Chicago Picasso". Selle skulptuuri motiivi ja kujutatut ei oska keegi kindlalt öelda. Arvatakse nagu olevat lind, hobune, isegi naine või lihtsalt üks abstraktne kunstniku üllitis. On huvitav tõdeda, et Picasso loobus saamast 100 000 dollarit säärase šedöövri eest.
Kunstniku elu kaks viimast aastakümmet olid kõige viljakamad tema pika kunstikarjääri jooksul. Pablo kunstilaad sel perioodil oli segu paljudest kunstiliikidest, mis tema töödes ka kajastusid. Pablo tegeles palju vasegravüüriga. Selle aja tööd on tal üsna eruootilise kallakuga. On huvitav märkida, et mõned tema tööd ei olnud mitte signeeritud ainult kuupäevaga, vaid isegi numbritega; see tähendas, et ta oli päevas loonud mitu erinevat tööd ! Sellest ajast pärinevad näiteks säärased tööd nagu: "Musketäär", "Härjavõitleja ja alasti naine", "Embus" ja üks viimased töid, mis valmis 1972 oli tema enda autoportree.
Maeti Vauvenargues pargi surnuaeda. Matuste juures oli kummaline, et tema oma lapsi ei lastud osalema neil peiedel. On isegi teada Pablo Picasso elu viimased sõnad ( drink to me).
Pärandit maailmale on raske hinnata. Vaatamata omaenda kunstiteoste tohutule arvule armastas ta koguda ta teiste kuulsate maalikunstnike, näiteks Henri Matisse töid. Pärast kunstniku surma oli paljude Picasso maalide saatus üpris lahtine. Paljud suurteosed läksid oksjonile, osad kunstimuuseumidesse jne. Tema tööde hinnad oksjonil olid hiiglasuured, näiteks töö "Pierrette’de abielu" müüdi 51 miljoni dollari eest.
FUTURISM
Futurism, "tulevikukunst", sündis Itaalias 1909. aasta paiku.
Paljude noorte meelest oli Itaalia tol ajal väga mahajäänud maa. Neile ei meeldinud unine provintslikkus ja eelnenud sajandite kultuuripärandi najal olesklemine. Nende arvates tuli üleminekut moodsale, tehnitsistlikule elulaadile kiirendada ja suunata pilk ainult tulevikku, katkestades sideme minevikuga.
Futurism on kunstivool , millele on omane tehnika ja moodsa ühiskonna tormilise arengu ülistamine.
Huvitaval kombel sündis futuristlik kunst  kõigepealt teoreetiliselt ja ideoloogiliselt. Kõigepealt vormistati seisukohad ja suundumused ning alles siis asuti looma neile vastavaid kunstiteoseid . Oma seisukohti väljendasid futuristid nn. manifestides, mida levitati ajakirjanduses ja rahvakogunemistel. Futuristide tegevusega kaasnes kärarikas ja skandaalimaiguline enesereklaam, mis sai paljudele hilisematele kunstivooludele eeskujuks.
Futuristide eestvedaja ja manifestide tähtsaim autor oli luuletaja ja maalikunstnik  Filippo Tommaso Marinetti (1876-1944). Teatraalses ja tundeküllases stiilis ülistas ta moodsa tsivilisatsiooni saavutusi ja väitis, et vana kunst on surnud ning kõlbmatu. Kunst pidi väljendama kaasaegse elu dünaamikat ja jõulisust. Ta väitis näiteks: "Kihutav võidusõiduauto, mis sarnaneb suurtükikuuliga, on kaunim Samotraakia Nikest!"
Teine võimalus oli kasutada kubismi kogemust, lammutada nähtav maailm kildudeks ja panna sellest kokku pilt, mis mõjuks rahutuna, liikuvana, erinevalt kubistide püüdlusest tasakaalukusele. Sealjuures kasutasid futuristid sageli erksaid värve ja teravaid värvikontraste. Teostele anti sageli ka ühemõttelisi ja pretensioonikaid nimesid , mis pidid vaataja mõtted kindlasse suunda juhtima.
Tuntumad futuristlikud maalikunstnikud lisaks Ballale on Carlo Carra  (1881-1966), Gino Severini  (1883-1966) ja Luigi Russolo (1885-1947).
Futuristid üritasid oma programmi rakendada kõigis kunstiliikides.
Skulptuuris kujutas  Umberto Boccioni (1882-1916)  liikumist vormide väljavenitamise ja moonutamise teel.
Arhitektuuris said kuulsaks  Antonio Sant' Elia  (1888-1916) nägemused tulevikulinnadest. Tema kavandites pole jälgegi loodusest või vanast arhitektuurist, võidutseb inimese loodud tehiskeskkond. Osalt on tema visioonid hiljem ka teostunud.
Futurism leidis palju innukaid poolehoidjaid Venemaal, mis oli samavõrra mahajäänud maa kui Itaalia. Ka seal levis janu uudsuse järele. Radikaalne kirjanike, kunstnike ja teatritegelaste kujunes välja Moskvas. Huvitaval kombel jõudsid nii kubism kui futurism Venemaale üheaegselt, sulades kokku nn. kubofuturismiks.
I maailmasõda lõhkus futuristide liikumise. Osa neist pettus, nähes kuidas tehnikat sõjas kasutati, teised aga sattusid uutlaadi jõukultusest veelgi suuremasse vaimustusse. Paljud liitusid äärmuslike liikumistega, F. T. Marinetti ja mitmed teised itaallased näiteks Mussolini fašismiga, paljud vene kubofuturistid aga bolševike revolutsiooniga.
Futuristlik liikumine jättis kõige olulisema jälje oma ideedega, eriti pideva uuenemise rõhutamisega. Manifestid ja kärarikas reklaam said nii mõnelegi hilisemale avangardismi voolule eeskujuks. Futuristide teosed ise on aga siiski oluline samm abstraktse kunsti poole.
Vladimir Vladimirovitš Majakovski  (19. juuli 1893 Bagdathi–14. aprill 1930  Moskva ) oli vene luuletaja, vene futurismi silmapaistvamaid esindajaid. Lisaks sellele oli ta oma aja väljapaistev dramaturg,  stsenarist , režissöör, kinonäitleja, kunstnik, ajakirjanik ja  toimetaja .
Vladimir Majakovski lõpetas oma elu enesetapuga, olles 36 aastat vana. Ta on maetud Moskvasse, Novodevitšje kalmistule.
Tema loomingu põhiteemaks oli uue maailma ehitamine ja uue inimese kujundamine.
Tema auks kandis nõukogude ajal Majakovski nime tema sünnilinn Bagdathi.
Majakovski esimesed avaldatud luuletused olid „Öö“ ja „Hommik“, mis avaldati futuristlikus  kogumikus „Kõrvakiil seltskondlikule maitsele“ (1912) 1913. aastal andis Majakovski välja oma esimene luulekogu „Mina!“, mis koosnes neljast luuletusest koos Lev Žegini ja viieteistaastase imelapse Vassili Tšekrõgini illustratsioonidega. Aastatel 1914–1915 tegeles Majakovski poeemiga „Pilv pükstes“, mille jaoks andis inspiratsiooni kirglik armumine kuueteistaastasesse Maria Denissovasse. Seda poeemi võib pidada tema parimaks lüüriliseks saavutuseks. Üks esimesi, kes seda Majakovski ettekandes kuulis , oli  Maksim Gorki, kes puhkes liigutusest nutma . Hoolimata sellest oli raske poeemile kirjastajat leida. Appi tuli Ossip Brik, kes finantseeris trükkimist.
1915. ja 1916. aastatel väljendus Majakovski kohtumine  Lilja Brikiga poeemis „Selgrooflööt“ ning luuletustes „Lilitška“ ja „Kõigele“. Nendele on iseloomulik pendeldamine eufooria ja meeleheite vahel, armastuse rõõmu ja vastamata armastuse tunde vahel.
Kõige tormilisemal kohviku futurismi perioodil 1918. aastal andis Majakovski välja poeemi „Inimene“, mis tekitas oma jõulisusega sensatsiooni Vene luule esindajate hulgas. Selles teoses avaldub eksistentsiaalne temaatika , kus üksildane „mina“ sõdib luule ja armastuse vaenlase vastu. Samal aastal valmis näidend „Müsteerium Buff“, mille Majakovski pühendas revolutsiooni esimesele aastapäevale ja millega ta lõpuks valis poole, kuhu kuuluda – proletaarsete poeetide naiivse kujutlusmaailma. See teos ei leidnud tunnustust ei futuristide ega ka masside hulgas.
1919 hakkas aktiivselt Vene telegraafiagentuurile ROSTA kaastööd tegema, koostades agitatsioonilis-satiirilisi plakateid, mida kutsuti ROSTA akendeks.
1920. valmis poeem „150 000 000“. Number väljendab Venemaa rahvaarvu, rahvale viidatakse kui poeemi autorile. Majakovski nime autorina ei mainita. Poeem ülistab revolutsiooni, kuid selle avaldamisega olid jälle suured probleemid. Lisaks nimetas  Lenin  seda jaburduseks ja halvustas futuriste. Majakovski oli andnud oma talendi revolutsiooni teenistusse, aga talle töötati igal sammul vastu. See viis teda ahastusse.
1922 valmis Liljale pühendatud poeem „ Armastan “, mida võib pidada Majakovski kõige helgemaks luuleteoseks. See on tulvil armastust, vaba süngusest ja enesetapumõtetest. Samal aastal lõpetati ROSTA  akende koostamine – agitatsiooniperiood oli läbi saanud.
1924 suri Lenin. See puudutas Majakovskit sügavalt ja ta kirjutas poeemi „Vladimir Iljitš Lenin“, mis on tema kõige pikem poeem. Teos on ebaühtlane, eepilised ja ajaloolised lõigud on liiga pikad ja üksikasjalikud, leidub õõnsat retoorikat.
1925 suri  Sergei Jessenin. Ametliku vesiooni järgi oli see enesetapp, mis põhjustas Majakovskis, kes pidevalt mõtles enesetapule, piinavat reaktsiooni. Ta üritas Jesseninist kirjutada, kuid töö edenes vaevaliselt . Lõpuks valmis luuletus „Sergei Jesseninile“, millele sai osaks tohutu menu .
Keerulised psühholoogilised protsessid, mida Majakovski läbi elas peegelduvad kahes luuletuses , mis ta kirutas 1928. aastal nelja päeva jooksul. Luuletus „Mida jutustas metallist Ivan Kozõrev oma uuest korterist“ on ülistus nõukogude võimule ja ei erine sadadest teistest omasugustest, mis Majakovski neil aastail kirjutas.Teine luuletus, „Imperaator“, on vähetuntud. Luuletusest leiab vihjeid tsaariperekonna mõrvale ja selle hukkamõistmisele.
1928 valmisid  Tatjana Jakovlevast inspireeritud luuletused „Kiri Tatjana Jakovlevale“ ja „Kiri seltsimees Kostrovile armastuse olemusest“. Need olid esimesed lembeluuletused pärast 1915. aastat, mille objektiks ei olnud Lilja ja on ühed parimaid Majakovski lüürilistest luuletustest.
Sama aasta lõpus valmis näidend „Lutikas“, mis oli seni kõige antilüürilisem teos Majakovski loomingus. 1930 alguses ilmus näidend „Saun“, mis on „Lutika“ järg, kuid sisaldab otsesemat kriitikat nõukogude ühiskonna suhtes.
Igor Severjanin  (4. mai/16. mai 1887 Peterburi – 20. detsember 1941 Tallinn) oli vene luuletaja, hõbedase ajastu esindaja.
Sündis Peterburis sõjaväeinseneri Vassili Lotarjovi pojana. Tema emapoolseteks sugulasteks olid revolutsionäär Aleksandra Kollontai, aga ka ajaloolane  Nikolai Karamzin ja poeet  Afanassi Fet. Esimesed eluaastad elas Peterburis, aastatel 1898–1903 Novgorodi kubermangusTšerepovetsis (praeguse haldusjaotuse järele Vologda oblastis), kus õppis Tšerepovetsi reaalkoolis. Aastast 1904 elas põhiliselt Peterburis. Külastas aastal 1912 Eestit, suvitas aastatel 1914 ja 1915 Toilas, jäi aastal 1921 sinna alaliselt elama. Käis aastast 1921 sageli esinemisreisidel Lätis, Leedus,Poolas, Saksamaal, Tšehhoslovakkias ja mujal. Aastatel 1930–1931  viibis ta pikemat aega Jugoslaavias ja Bulgaarias, aastatel 1933–1934Rumeenias ja Jugoslaavias. Aastast 1935 elas ta peamiselt Tallinnas; aastatel 1938–1939 Saarkülas ( Vaivara kihelkonnas, Narva lähedal, praegu Leningradi oblasti territooriumil; aastatel 1939–1941 Narva-Jõesuus, lühiajaliselt ka  Paides . Ta suri Tallinnas ja on maetud Tallinna Aleksander Nevski kalmistule.
Pärast Eestisse asumist oli Severjanin tihedates sidemetes “Siuru” poeetide, eriti Henrik Visnapuuga. Severjanini vahendusel ilmusid vene keeles Visnapuu kogud “Amores” (Moskva 1922) ja “Polevaja fialka” (Narva 1939), Underi “Predtsevetenie” (Tallinn 1937). 1928. aastal avaldas Severjanin tõlkeantoloogia “Poetõ Estonii”, mis sisaldas 33 eesti autori värsse. Igor Severjanini värsse ilmus eesti ajakirjanduses peamiselt Visnapuu tõlkes. Tõlkis eesti keelt oskamata autorite ja oma eestlannast abikaasa Felissa Kruudi abiga eesti keelest vene keelde paljude luuletajate luuletusi. Kahe luulekoguga on esindatud  Visnapuu ja Aleksis Rannit.