Artikkel Lasteaiad (0)

Lasteaiad.
Suurem osa vanemaid kasvatab oma lapsi kas oma „ terve mõistuse"
ehk nende näpunäidete järel, mis nad tegelikust elust omandanud . Ei
nõuta neilt ju mingisuguseid eelteadmisi ei siis, kui nad abielusse astuvad,
ei ka siis, kui nad hakkavad lapsi kasvatama. Ümberpöörtud, öldakse
arvamisel, et kellegil õigust ei ole ennast kuidagi viisi vanemate kui
lastekasvatajate tegevusesse segada. See arvamine on pärit vanast heast
ajast, kus vanematel õigus oli laste elu ja surma üle. Missugused koh
u s t u s e d vanemad lastekasvatamisel eneste peale võtavad, seda ei
kujutata enesele ette.
Kui tahetakse kasvatuses tuntavaid tegelisi tagajärgi saavutada, siis
peab varem ehk hiljem vanematelt lastekasvatuses eelteadmisi nõudma;
peab ka olema mingisugune võimalus nende tegevust asjatundliselt arvustada
ning juhtida. Kunni seda sündinud ei ole, peab teatud umbusaldusega
koduse kasvatuse peale vaatama. Peale oskamatuse on praegune seltskondline kord põhjuseks, et
paljudel vanematel ka siis, kui nad mõistaksid, v õ i m a l u s t ei ole oma
lapsi korralikult kasvatada. Seal, kus isa ja ema hommikust õhtuni tööl
olles peavad lapsed saatuse hooleks jätma, ei või õigest kasvatusest
juttugi olla.
Nõnda siis oleks kasvatustöö korraldamiseks tarvis vanemaid nende
tegevuses juhtida, ühtlasi aga ka seltskondlisi olusid nõnda parandada,
et lapsed mitte ilma vanemateta ei jääks. Ei ole põhjust oletada, et siin
mingisugust silmapilkliselt mõjuvat abinõu võiks leida; sellepärast peab
veel muude abinõude järel ümbervaatama.
Peab tähendama, et kasvatustöös ka neis perekondades sagedasti
häid tagajärgi ei saada, kus eelteadmised ja kasvatamise võimalus ei
puudu. Sagedast! areneb laps kodus liig ühekülgselt, sest et seal suurt
rõhku pannakse kas vanemate ehk laste erihuvide ja erimaitsete peale. Last kui tulevast seltskondlist olevust, peetakse koduses kasvatustöös
õige vähe silmas. Nõnda tekkib tarvidus lapsele peale koduse kasvatuse
varakult seltskondlist kasvatust pakkuda.
Koduse kasvatuse puudulikule korraldusele peab abi Ieitama; seda
on ka leitud — meil vähem, mujal rohkem — l a s t e a e d a d e korraldamises.
Lasteaedade asutaja oli Fr. Fröbel, kes avas 1873. aastal Blankenburgis
«väikelaste hoolekande ja tegevusasutuse" ehk ,. loova tegevustungi
eest hoolitsemiseasutuse", nagu ta seda alguses nimetas. Kaua otsis ta
sellele asutusele sündsat nime, kunni ta viimaks kord sõpradega jalutades
hüüdis: Henreka! Ta nimi peab olema l a s t e a e d ! —
Fröbeli enese määruse järele on lasteaedade ülesandeks mitte ainult
eelkooliealiste laste hoidmine, vaid ka neile nende loomusele vastava tegevuse muretsemine, nende keha karastamine , tundmiste harjutamine
ning ärkava vaimu tööle juhtimine; lapsi tutvustatakse ligemalt loodusega
ja inimlusilmaga; mängides peavad nad, igakülgselt kõiki jõudusid
harides ja harjutades, süüta rõõmus ja lapselikkuses kooli ja tulevase
elu vastu valmima, nagu taimekesed aias taeva õnnistuse ja aedniku
hoole all.
Nõnda seadis lasteaedade looja Fröbel neile ühtlasi ka kõrge eesmärgi
üles. Lasteaed ei ole mitte lihtsaks varjupaigaks ega mängukooliks,
vaid temal on palju laiemad ja sügavamad ülesanded. Fröbel seab
lasteaia kasvatustöö lapse tulevase tegevuse ja üleüldise arenemise aluseks.
„Kus on mingisugune osa täiskasvanud inimese mõtlemisest ja tundmustest,
teadmisest ja võimisest, mille juured ei ulata lapsepõlve aastateni",
küsib ta muu seas. Arenemise aluseks peab lasteaed lapse loomuse võtma; ta peab
võimisi ja kalduvusi tarvilises järjekorras ja suhtes edendama , nagu nad
lapses iseenesest avalikuks tulevad; muidu võiksid tärkanud jõuud kustuda,
kui neid vastavasse tegevusesse ei rakendata. Üleüldise arenemisega
käsikäes püüab Fröbel lapsele ilma kui ühist tervikut esitada. Ta otsib
abinõusid, millega Jumala, looduse ja inimese vahekorda lapsele selgeks
teha. Sel silmapilgul, mis lapsele tulevikus tema elusisuks saab, peab
juba algusest saadik katkendline iseloom puuduma.
Missuguste abinÕueega asutakse selle kasvatuse kõrgema ülesande
juure?
Fröbel esitab lapsele füüsikalist ilma tema üleüldistes tuubides—
matemaatilistes vormides , nagu raskus, ruumitäitvus, liikumine, värv,
hääl, tervik ja osa, ühesuurune ja erisuurune, välimine ja sisemine külg,
põhjus ja tagajärg. Tegevuses kehadega kokkupuutumisel, näit. pallimängides,
tutvuneb laps ka aja mõistega ning oma enese tundmustega
(ootus, lootus, kartus , rõõm). Mängud on Fröbeli üteluse järel lapsele
välisilma võtmeks ja siseilma äratajaks. Sellest seisukohast hinnates leiame sisu ning elu pealtnäha abstraktlistes
Fröbeli mänguasjades, nagu seda on kera, kandik, ehituskast ja
pulgakesed. Küsima peab muidugi, kas nad lapse mõistusele kättesaadavad
ja kasutoovad on. Fröbel püüdis leida lapse loomuliku huvi astmelist
arenemis korda, mille tundmine võimaldab seatud eesmärgi kättesaamist.
Fröbel leidis Õige aluse, mis temale lapse hinge saladused avas ja
temale kasvatustöö juhiks oli. See alus on lapse tegevustung, mis juhib
imeva lapse esimesi liigutusi ja neile pärastpoole järgnevaid mängusid.
Fröbel ütleb ise, et ta kõik lastelt ja emadelt on õppinud ja neilt ikka
veel õpib. Laste tegevust tundma Õppides, selle üksikutest osadest üleüldist
eraldades leidis ta abinõu kasvatussihtide kättesaamiseks—lapse
siseilma ning ühisilma vahel silla ehitamiseks. Ta on vististe esimene
kasvatusteadlane, kes lapse tegevustungile nii suure tähtsuse andis. Selles
pidi peegelduma inimese kolmainsalt loov tegevus: töö, tundmine ja
mõtlemine. Arusaadavalt pidi kasvatusline tegevus koonduma selleks, et
tegevustungi arendada. Töös, isetegevuses, loomises kasvab laps, sellega
ühenduses seisab vaatlemine, mille selgituseks on kõne; viimane aga
äratab mõtlemise. Lasteaed on noorsoo kasvatuse esimene aste. Mis sellele peab
järgnema, seda on ka Fröbel ise küsinud, kuid töötades lasteaia mõtte
laialilaotamiseks ei suutnud ta temast kaugemale edasi minna. Lühikest
aega enne oma surma kirjutas ta ühe töö ülemineku ehk vahekooli üle,
kuid ta ei ole ka seal öelnud, kuidas ta enesele järgmisi kooli aastmeid
ettekujutab. Kunni viimase ajani on lasteaed nagu poolik asutus olnud,
kooli minnes sattub laps jälle õhkkonda, kus kõige selle peäle vähe
rõhku pannakse, mis lasteaia kasvatuse sisuks oli._ Sellepärast on tarvis
leida sisemist ühendust lasteaia ja kooli vahel. Õpetajate hulgast peab
kaduma arvamine, nagu oleks lasteaed midagi sarnast, millega koolil
tegemist ei ole ja mis, võib olla, kooli ülesandeid isegi raskendab,
ja nende täitmisesse segadust toob. Hoopis selle vastu peab selgusele
jõutama, et lasteaed kooli ülesannete parema täitmise eeltingimine on
?a et Fröbeli kasvatusviisist nii mõndagi võimalik on kooli viia. Lasteaia ja kooli vahel on üleminek kahel teel mõeldav: ühel juhtumisel
tuleks kool lasteaiale vastu, tema saavutust ja töötamisviisi arvesse
võttes; teisel juhtumisel töötaks lasteaed kooli sihtisid ja korraldust silmas
pidades. Wiimane tee on vähem soovitav , sest et praeguse kooli nõudmisi
arvesse võttes lasteaed selle sisu kaotaks, mis temale juba Fröbel
annud ja mis ajajooksul mitmekülgselt teatud kõrguseni edendatud. Palju
otstarbekohasem on kooli alama astme korraldamise juures lasteaia
kasvatusviisi silmaspidada. Nõnda on ka mitmed koolid oma alamal
astmel mängudes punumistööde jne. jaoks isetunnid määranud. Muu
seas võtab maad Fröbeli harjutuste tarvitusele võtmine arwu ja ruumi
suhete selgitamisel ning joonistamise eelharjutuste näol. Sel teel saadakse
õpetuses paremini õpilase loomulikku arenemist arvesse võtta ja tööd
sellega kokkukõlasse viia. Saadakse kätte ka seda, mis Fröbel nõuab, et
õpetuses ei tohi olla midagi katkendast nincf juhusliselt ripnevat, vaid
kõik peab olema elav, nagu elu ise põhjuse ja mõju läbi ühendatud
tervik on. Kõiki seda arvesse võtta on väljamaa koolide juures ülemineku
klassid avatud, kus järk järgult lasteaia metoodidestkooli omade
juurde minnakse. Nagu katsed näitavad, on tagajärjed kõigeparemad. Mida saab laps korralikust lasteaiast? Selle küsimuse peale vastab
E. Heervart järgmises 12. punktis.
1. Laps käib kahe aasta jooksul korralikult lasteaias ning omandab
harjumuse, mis tale pärast tegeluselt mitmeti kasulik on.
2. Laps harjub suvel ja talvel väljaskäies välise õhu ja ilmade muutusega
ära, mis läbi ta tervisliselt tugevaks muutub, julgemaks läheb ning
tulevase töö jaoks jõudu omandab.
3. Laps käib teiste hulgas, areneb seltskondlises, õpib teiste Õigustest
lugu pidama, aitab ise teist ja harjub teiste abi ning sõbralikkuse
-eest tänulik olema.
4. Laps hakkab tööst lõbu tundma: teda valmistatakse kergete
harjutuste abil raskemate ülesannete vastu.
5. Laps näeb mitmesuguseid asju, töötab nendega, saab teatud
tagavara tegelisi ettekujutusi; kui ta pärast kooli läheb, siis võib ta Õpetaja
seletusest aru saada, kui see eemal olevatest asjadest kõneleb, sest
aedade küsimusega tegemist teha. Nii kaua aga, kui lasteaedade avamine
võimaldav ei ole, peaks katsuma kooli alamates klassides Fröbeli
metoodi tarvitada.