kirjamärgid sarnanevad miniatuursete piltidega. Siiski on mõnede märkide tähenduse ja kuju vahekord selgem kui teiste puhul, mis võib tähendada, et kõige vanematele leidudele on eelnenud veel mingi arengu ja stabiliseerumise periood. Sumeri vana kiri oli mittefoneetiline. Erinevalt ladina tähestikust, mida kasutatakse inglise ja paljude teiste maailma keelte kirjutamisel, ei ava sumeri vana kirja märgid sõnade foneetilisi koostisosi (kaas- ja täishäälikuid), selle asemel kujutab iga märk üht sõna tervikuna. Kirju, mis ei esita sõnade foneetilisi komponente, vaid koosnevad terviksõnu esindavatest märkidest, kutsutakse logograafilisteks ehk mõistekirjadeks, niisuguste kirjade märke aga logogrammideks. Vanade sumerite logograafilisi (ja piktograafilisi) sümboleid mõistetakse enamasti kaunis halvasti. Neljanda aastatuhande lõpuks eKr oli sumeri kirjas tekkinud juba foneetilisi elemente
üleskirjutamisel. · Kirjandusteos on terviklik tekst, enamasti kunstilise väärtusega. · Mõisted kirjanduslik, literatuurne tähendavad enamasti erilisel stiililisel ja kunstilisel tasemel kirjutatud või esitatud teksti. Kirjanduse liigid Kirjanduse liigitamisel võidakse aluseks võtta mitmeid aspekte. Keele ja kirja järgi Kirjandus kui tekst on alati fikseeritud mingis kirjas. Sõltuvalt sellest, millist kirja on kasutatud, liigitatakse kirjandus foneetilisi või piktograafilisi märke kasutavaks kirjanduseks, pildilist materjali kasutavaks kirjanduseks (pildiraamatud, piltromaanid jmt) ning muid kirju (noodikiri, sõlmkiri vms) kasutavaks kirjanduseks. Kuivõrd igasugune kirjandus on alati kirjutatud mingi rahva või kultuuri kasutatavas keeles, siis selle põhjal liigitatakse kirjandusi rahvuskirjandusteks: eesti kirjandus, saksa kirjandus jne. Kirjutaja rahvus ja keel ei pruugi alati kokku langeda. Sellisel puhul eristatakse omaette
1. India keeleteadus India keeleteadus tekkis vajadusest õigesti retsiteerida ja interpreteerida veedasid; keelekasutus standardiseerus, hakati eraldama sõnu, tüvesid ja foneetilisi ühikuid. 6. sajandil eKr jõuti süstemaatilise tähestikuni. Sakatayana väitis, et verbid on primaarsed ning kõik nimisõnad on neist tuletatud. Yaska väitis, et lausete tähendused on esmased, neist tuleneb ka sõnade tähendus; eristas nelja sõnaliiki: nimisõnad, tegusõnad, eeltegusõnad ja partiklid. Olulisim india keeleteadlane Panini (4. saj eKr) tuletas sanskriti keele grammatika morfeemi juurtest; tema grammatika koosneb 4000 reeglist e suutrast (seitse käänet;
- Schwabachi test - Bingi test Kõrvahaiguste uurimismeetodid TOONAUDIOMEETRIA · uuringul kasutatakse testsignaaliks kindla sagedusega tooni · määratakse antud helisageduse minimaalne kuuldavus detsibellides, mida uuritav kuuleb Kõrvahaiguste uurimismeetodid KÕNEAUDIOMEETRIA · Kõnest arusaamise uurimine · Kõnetestid, mis esitatakse erinevate vahenditega · Kõneteste antakse uuritavale audiomeetri õhu- ja luukuulari kaudu · Kõnetestidena kasutatkse rahvuskeele foneetilisi iseärasusi arvestavaid ühe-, kahe- ja mitmesilbilisi sõnu või lauseid · Püütakse välja selgitada järgmisi näitajaid: - Kõnetaju lävi - Kõnest arusaadavuse lävi - Õigesti korratud sõnade arv Kõrvahaiguste uurimismeetodid LASTE AUDIOMEETRILINE · sünnitusmajas UURING sõeluuringuna · põhineb orienteerumisrefleksi väljaselgitamisel · erinevas vanuses erinevad vahendid · uuringu tulemust mõjutavad: - uuringu läbiviija
keeleline suhtlus mitmesuguseid eesmärke. Mitteverbaalne suhtlus Mitteverbaalne suhtlus hõlmab lingvistiliselt huvitavaid nähtusi, mida võib jagada kahte rühma: 1) häälekasutusega kaasnevad paralingvistilised vahendid 2) (muu) ekstraverbaalne (keeleväline) kommunikatsioon ehk kehakeel (eelkõige ilmed, zestid, pilgud ja asendid) Verbaalse ja mitteverbaalse suhtluse kooskõla on tähtis eriti esimest keelt omandavale lapsele. Hääle abil väljendatakse eelkõige keelelise suhtluse foneetilisi elemente häälikuid, rõhku, intonatsiooni. Sageli vahendab hääl tahtmatult ka saatja emotsionaalset, tervislikku ja muud seisundit. Hääle kõrgus ja tugevus võivad anda rääkija kohta mitmesugust informatsiooni. Ilmed, zestid ja pilgud võivad edasi anda infot kõneleja emotsionaalse seisundi, hoiakute ning selle kohta, kuidas ta suhtub vastuvõtjasse, sõnumisse ja isegi selle sisusse. Mitmesuguseid teateid on võimalik edasi anda zestidega, kuid nad on tihti kultuurisidusad ja
Lause tasandil on intonatsioonil mitmeid funktsioone, nii ekspressiivseid kui ka grammatilisi (küsimuslikkuse näitamine). Lisaks saab intonatsiooniga väljendada teksti kohesiooni e sõnade ja lausete kokkukuulumiste (nn tekstiintonatsioon). - Diakriitilised märgid IPA põhimärkide kõrval vajatakse foneetilises transkriptsioonis ka diakriitilisimärke, mis osutavad lisaartikulatsioonile, nt vokaani nasaliseerimist, konsonandi palataliseerimist jne. Foneetiline vaheldus Foneetilisi vaheldusi ehk variatsioone esineb kõneakti kõigis etappides. Isegi ühe sõna hääldamisel on inimese kõneelundid pidevas liikumises ja seetõttu sulavad häälikud osaliselt üksteisega kokku. Sedanähtust nimetatakse kooshäälduseks ehk koartikulatsiooniks. Iga hääliku puhul on olemas n-ö ideaalasend, mille poole kõneelundid püüdlevad ning mille keel ja huuled võtavad, kui häälikut hääldatakse aeglaselt ja hoolikalt. Normaalne kõne on aga kiire ja sisaldab
Ainult inimene suudab sõnadega fantaseerida, teha nalja, olla irooniline, valetada. Inimesed on vaba mõistusega agendid kes otsutavad ise, millest või miks nad rääkida tahavad. Kõne on kirjaga võrreldes primaarne. Tekkis samuti tunduvalt varem. Kõnelemisel on väga oluline informatsioonivahetamine. Mis toimub ainult siis, kui signaal on vastuvõtjale arusaadav. Mitteverbaalne suhtlus · paralingvistilised vahendid - hääle abil väljendadakse eelkõige keelelise suhtluse foneetilisi elemente häälikuid, rõhku ja intonatsiooni; hääle kõrgus ja tugevus võivad anda mitmesugust (keele-väline) kommunikatsioon ehk kehakeel · ekstraverbaalsed vahendid - Kehakeel, miimika, estid ja hoiak üldse. Pilk on tähtis kõnevoorude struktureerimisel; sõnumi ettevalmistamise ajal vaatab kõneleja tavaliselt kõrvale, rääkima hakates
Keelelise suhtluse eesmärgid: 1.info vahendamine - semantiline informatsioon - statistiline informatsioon 2.emotsionaalse seisundi väljendamine (nt vandumine), eesmärgi saavutamise soov (nt palumine), suhete kindlustamine (nt tervitamine) jne. Inimene vahendab infot ka sõnu kasutamata. Mitteverbaalne suhtlus hõlmab: 1.paralingvistilisi vahendeid (kaasnevad häälekasutusega) 2.ekstraverbaalsed kommunikatsiooni (kehakeel) Hääle abil väljendatakse eelkõige keelelise suhtluse foneetilisi elemente (häälikuid, rõhku, intonatsiooni). Sageli vahendab hääl tahtmatult ka saatja emotsionaalset, tervislikku jm seisundit (norskamine, naermine). Hääle kõrgus ja tugevus annavad infot rääkija emotsionaalse seisundi, isiksuse, vanuse jms kohta. Kõri asendit või suuõõnte kuju muutes saab lisada häälele nüansse. (nt sosin pinge, sotsiaalne erutus, salatsemine..) Ka ilmed, zestid, pilgud annavad infot kõneleja seisundi, hoiakute jms kohta. Olulisimad ilmed
· Mõisted kirjanduslik ja literatuurne tähendavad enamasti erilisel stiililisel ja kunstilisel tasemel kirjutatud või esitatud teksti. · Kirjanduse liigitamisel võidakse aluseks võtta erinevaid aspekte: a) Keele ja kirja järgi: i. Kirjandus kui tekst on alati fikseeritud mingis kirjas. Sõltuvalt sellest, millist kirja on kasutatud, liigitatakse kirjandus foneetilisi või piktograafilisi märke kasutavaks kirjanduseks (pildiraamatud jne) ning muid kirju (nt noodikiri) kasutavaks kirjanduseks ii. Kuivõrd igasugune kirjandus on alati kirjutatud mingi rahva või kultuuri keeles, siis selle põhjal liigitatakse kirjandust omaette rahvus-või keelegruppide järgi. iii
funktsioone. Hambaid, huuli ja keelt kasutatakse söömisel, kopse hingamisel jne. Mitteverbaalne suhtlus lisaks rääkimisele vahendab inimene infi ka sõnu kasutamata. Mitteverbaalne suhtlus hõlmab lingvistiliselt huvitavaid nähtusi, mida võib jagada kahte rühma: paralingvistilised vahendid ja ekstraverbaalne kommunikatsioon ehk kehakeel. Verbaalse ja mitteverbaalse suhtluse kooskõla on tähtis eriti esimest keelt omandavale lapsele. Hääle abil väljendatakse foneetilisi elemente häälikuid, rõhku ja intonatsiooni. Sageli vahendab hääl ka saatja emotsionaalset ja tervislikku seisundit (aevastamine, köhimine). Hääle kõrgus ja tugevus annavad mitmesugust infot emotsionaalse seisundi kohta (viha, rõõm jne). Ka hoiakute, vastuvõtjasse suhtumise, isiksuse, vanuse ja soo kohta. Kõri asendit või suuõõnte kuju muutes saab lisada häälele nüansse. Sosin (nt salatsemine), peenike hääl (imikuga rääkides) jne.
Info vahendamine ei ole keelelise suhtluse ainus eesmärk. (vandesõnad - märk emotsionaalsest seisundist; palub - eesmärk saada midagi; tervitamine - äratundmise ja sotsiaalsete suhete kindlustamine) Mitteverbaalne suhtlus hõlmab lingvistilisi nähtusi mida võib jagada kahte rühma: häälekasutusega kaasnevad paralingvistilised vahendid ning ekstraverbaalne (keelevääline) kommunikatsioon e kehakeel. Hääle abil väljendatakse eelkõige keelelise suhtluse foneetilisi elemente - häälikud, rõhku, intonatsiooni. Sageli vahendab hääl tahtmatult ka saatja emotsionaalset, tervislikku jm seisundit. Ilmsed, zestid ja pilgud võivad anda infot kõneleja emotsionaalse seisundi, hoiakute ning selle kohta, kuidas ta suhtub vastuvõtjasse, sõnumisse ja selle sisusse. Zestid on tihti kultuurisidusad ja konvektsionaalsemad kui ilmed. Zestide sisu ei ole otseselt seoses nende välise vormiga (nt
o heliline / helitu, konsonant, vokaal o klusiil (k, p, t) o frikatiiv: sibilant (s, š, z, ž) ja spirant (f, v, h)), o afrikaat (ts, ks), nasaal (n,m,ŋ), lateraal (l), tremulant (r), poolvokaal (w,j) o dentaalne, palataalne, larüngaalne, labiaalne o aspireeritud • Häälikute kombinatsioonid o diftong ehk täishäälikuühend o konsonantühend o geminaat • Veel foneetilisi nähtusi o palatalisatsioon kass’, pall’, loll’, vann’ o vokaalharmoonia soome kysymys, isällä, pojalla o Positsioonilised muutused: assimilatsioon ehk sarnastumine, nt eesti tulnud, olnud; soome tullut, ollut dissimilatsioon - alamsaksa rover; eesti röövel • Prosoodia (suprasegmentaalsed nähtused) o rõhk o intonatsioon
Seotud pearõhk funktsioneerib seega morfoloogilise piiri ehk morfoloogilise junktuuri näitajana. Pearõhuta häälduvad tihti lühikesed sõnad ja grammatilisi funktsioone täitvad sõnad, nt pronoomenid, pre- ja postpositsioonid ning konjunktsioonid. Tavalises kõnes sõnavormide vahel tegelikult pause ei ole. Sõnad moodustatakse ja need häälduvad täiesti pideva vooluna, isegi osaliselt kattuvalt: sõnapiiril toimub assimileerumisi, häälikute kadumisi ja muid foneetilisi reduktsiooninähtusi, mis võivad kirjas ilmnevad sõnapiirid täielikult hajutada (mis on mis son). Sellised sandhinähtused on tuntud mitmetes keeltes. Näiteks prantsuse keele foneetika tüüpiline joon on liesoon ehk seostus. Ortograafiliste sõnade äratundmine on lihtsam, vähemalt nendes keeltes, mis kasutavad häälik-täht kirjaviisi. Ortograafilised sõnad koosnevad põhiliselt tähtedest ehk grafeemidest (tegelikult nende esindajatest allograafidest)
on ilmunud Salme Nigoli häälikulooline ülevaade Hargla murrakust (Nigol 1994), keskmurde häälikujooni käsitleb Mari Musta ja Aili Univere keskmurde raamat (Must, Univere 2002). Üldistavalt on Võru murde häälikulist eripära vaadelnud Sulev Iva (2000a, 2000b). Karl Pajusalu on uurinud lõunaeesti hääliku-uuendusi (Pajusalu 1999b). Helmi Neetar on jälginud tk-ühendit eesti murretes (Neetar 2002b). Murrete fonoloogia teoreetilisemaid probleeme on käsitletud TÜs valminud foneetilisi mõõtmistulemusi interpreteerivates artiklites (vt ülal), Merike Parve magistritöös ,,Võru vokalismi erijooni" (1999), Pire Terase magistritöös ,,Võru murde pikkade ja ülipikkade vokaalide akustikast" (1998a) ning Karl Pajusalu uurimustes morfofonoloogiliste vahelduste (Pajusalu 1992b, 1995, 1996, 2000b) ja lõunaeesti hoidjakeele kohta (2001). Muutemorfoloogia kohta on lisandunud ühe murraku morfoloogiasüsteemi
Ontogeneetiliselt ehk ühe inimese bioloogilise, kognitiivse ja sotsiaalse arengu seisukohast on selge, et rääkima hakatakse enne, kui kirjutama. Keelelist suhtlust toetab mitteverbaalne suhtlus, estid ja miimika. Mitteverbaalne suhtlus hõlmab kahesuguseid lingvistilisi nähtusi: häälekasutusega kaasnevad paralingvistilised vahendid ning muu, ekstraverbaalne ( keeleväline) kommunikatsioon. Hääle abil väljendatakse eelkõige sõnalise suhtluse foneetilisi elemente häälikuid, rõhku, intonatsiooni. Sageli väljendab hääl ka saatja emotsionaalset seisundit. Ilmed, estid, pilgud võivad anda infot kõneleja emotsionaalse seisundi, hoiakute ning selle kohta, kuidas ta suhtub vastuvõtjasse, sõnumisse ning selle sisusse. Pilk on tähtis dialoogi kõnevoorude struktureerimisel. 3. Keel kui struktuur ( keele sümbolilisus, keele allsüsteemid, keelesüsteemi avatus.) Keel on süsteem, millel on kindel struktuur
1. India: keeleteaduse alged seoses veedadega, Panini grammatika (olemus, eripärad, tähtsus keeleteadusele); India keeleteadus tekkis vajadusest õigesti retsiteerida ja interpreteerida veedasid; keelekasutus standardiseerus, hakati eraldama sõnu, tüvesid ja foneetilisi ühikuid. 6. sajandil eKr jõuti süstemaatilise tähestikuni. Olulisim india keeleteadlane Panini (4. saj eKr) tuletas sanskriti keele grammatika morfeemi juurtest; tema grammatika koosneb 4000 reeglist e suutrast (seitse käänet; morfosüntaktilised reeglid verbi- ja nimisõnavormide moodustamiseks; sõna lõplik kuju saadakse morfoloogiliste struktuuride ja fonoloogiliste protsesside alusel; semantilised rollid: agent, kogeja, teema, instrument, allikas, suund, transitiivsus). 2
Ainult inimene suudab sõnadega fantaseerida, teha nalja, olla irooniline, valetada. Inimesed on vaba mõistusega agendid kes otsutavad ise, millest või miks nad rääkida tahavad. Kõne on kirjaga võrreldes primaarne. Tekkis samuti tunduvalt varem. Kõnelemisel on väga oluline informatsioonivahetamine. Mis toimub ainult siis, kui signaal on vastuvõtjale arusaadav. Mitteverbaalne suhtlus · paralingvistilised vahendid - hääle abil väljendadakse eelkõige keelelise suhtluse foneetilisi elemente häälikuid, rõhku ja intonatsiooni; hääle kõrgus ja tugevus võivad anda mitmesugust (keele-väline) kommunikatsioon ehk kehakeel · ekstraverbaalsed vahendid - Kehakeel, miimika, estid ja hoiak üldse. Pilk on tähtis kõnevoorude struktureerimisel; sõnumi ettevalmistamise ajal vaatab kõneleja tavaliselt kõrvale, rääkima hakates suunab ta pilgu vatuvõtjale, tema reaktsioone jälgides saab kõneleja
Ainult inimene suudab sõnadega fantaseerida, teha nalja, olla irooniline, valetada. Inimesed on vaba mõistusega agendid kes otsutavad ise, millest või miks nad rääkida tahavad. Kõne on kirjaga võrreldes primaarne. Tekkis samuti tunduvalt varem. Kõnelemisel on väga oluline informatsioonivahetamine. Mis toimub ainult siis, kui signaal on vastuvõtjale arusaadav. Mitteverbaalne suhtlus paralingvistilised vahendid - hääle abil väljendadakse eelkõige keelelise suhtluse foneetilisi elemente häälikuid, rõhku ja intonatsiooni; hääle kõrgus ja tugevus võivad anda mitmesugust (keele-väline) kommunikatsioon ehk kehakeel ekstraverbaalsed vahendid - Kehakeel, miimika, estid ja hoiak üldse. Pilk on tähtis kõnevoorude struktureerimisel; sõnumi ettevalmistamise ajal vaatab kõneleja tavaliselt kõrvale, rääkima hakates suunab ta pilgu vatuvõtjale, tema reaktsioone jälgides saab kõneleja teavet sõnumi vastuvõtmise ja arusaadavuse 3
J. Wiedemann": materjal varasemad sõnastikud ja sõnavarakogud, pluss enda kogutud materjal; kogus sõnu ka ilukirjandusest. Sõnaraamatust on ilmunud 3 uustrükki. 1875 ,,Grammatik der ehstnischen Sprache": sissejuhatuses kriitiline ülevaade varasematest grammatikatest ja muust keeleuurimisest esimene eesti keele uurimise ajalugu. Põhines Kesk-Eesti murdel. Osad: häälikuõpetus, tuletusõpetus, vormiõpetus ja lauseõpetus. Häälikuõpetuse osas kirjeldatud eri murrete foneetilisi tunnuseid ja häälikulisi variante, samas palatalisatsioon ja vokaalharmoonia. Väldete eristamine. 1876 ,,Aus dem inneren und äusseren Leben der Ehsten": grammatikast ülejäänud kogutud keeleainestiku väljaanne, sisaldab vanasõnu, kõnekäände, mõistatusi, mänge, kombeid ja uskumusi, hellitus- ja vandesõnu jms. Kirjeldused täienduseks sõnaraamatule sõnaraamatus ei olnud võimalik kirjeldada kõiki mõisteid nii põhjalikult
koolidele, Krista Kerge on uurinud sõnamoodustust ja allkeelte tekstilisi omadusi. Tallinna ülikool on kujunenud keele õppimise, õpetamise ja eesti keele kui teise keele uurimise keskuseks. 14. Keele struktuuri uurimine: Foneetika-Paul Ariste. 30ndatel teati kuidas häälikuid moodustatakse, selleks olid vajalikud uurimused tehtud. 1938 esitas Ariste esimese fonoloogia põhimõtetest lähtuva uurimuse ,,Kvantiteedikeel". Ariste vaatles foneetilisi nähtusi, mis sõltuvad kvantiteedist, samuti sõna intonatsioon ja selle seost kvantiteediga. Ta oli esimene,kes näita, et ülipikas silbis põhitoon alguses tõuseb ja langeb seejärel järsult. 1939 ,,Hiiu murrete häälikud". 1946 ,,Eesti foneetika", mis hõlmab nii artikulatoorset foneetikat kui fonoloogiat. Raamatus on ülevaade ka inimese hääldusorganitest, kuulmissüsteemi ehitusest, häälikutüüpidest, prosoodiast jpm
järgi). Hieroglüüfkiri kujutas endast algselt lihtsalt piltkirja, ent esimese dünastia aegsetel raidkirjadel, mis on varaseimad meile teadaolevad tekstid, on see juba muutunud keerukamaks. Kiri tegi läbi mõningaid muutusi, kuid selle lõplik kuju jäi põhimõtteliselt samaks neljandast dünastiast kuni oma hääbumiseni 4.sajandil m.a.j. Vana-Egiptuse kiri on nn. sõnalis-silbiline kiri. On kahte sorti kirjamärke: foneetilisi, mis tähistavad häälikuid, ja ideograafilisi, mis tähistavad mõisteid. Foneetilised kirjamärgid jagunevad omakorda kaheks, alfabeetilisteks ja süllaabilisteks (silbilisteks). Ideograafilised kirjamärgid kujutavad kõnesolevat objekti pildi abil ning järgnevad foneetiliselt ülestähendatud sõnadele kui "determinatiivid" või objekti esindavad sümbolid. Ka neid on kahte tüüpi: üldised, mis määratlevad liiki, ja spetsiifilised, mis määratlevad konkreetset objekti
Ainult inimene suudab sõnadega fantaseerida, teha nalja, olla irooniline, valetada. Inimesed on vaba mõistusega agendid kes otsutavad ise, millest või miks nad rääkida tahavad. Kõne on kirjaga võrreldes primaarne. Tekkis samuti tunduvalt varem. Kõnelemisel on väga oluline informatsioonivahetamine. Mis toimub ainult siis, kui signaal on vastuvõtjale arusaadav. Mitteverbaalne suhtlus •paralingvistilised vahendid - hääle abil väljendadakse eelkõige keelelise suhtluse foneetilisi elemente – häälikuid, rõhku ja intonatsiooni; hääle kõrgus ja tugevus võivad anda mitmesugust (keele-väline) kommunikatsioon ehk kehakeel •ekstraverbaalsed vahendid - Kehakeel, miimika, źestid ja hoiak üldse. Pilk on tähtis kõnevoorude struktureerimisel; sõnumi ettevalmistamise ajal vaatab kõneleja tavaliselt kõrvale, rääkima hakates suunab ta pilgu vatuvõtjale, tema reaktsioone jälgides saab kõneleja teavet sõnumi vastuvõtmise ja arusaadavuse 3
Hambaid, huuli ja keelt kasutatakse söömisel, kopse hingamisel jne. Mitteverbaalne suhtlus lisaks rääkimisele vahendab inimene infi ka sõnu kasutamata. Mitteverbaalne suhtlus hõlmab lingvistiliselt huvitavaid nähtusi, mida võib jagada kahte rühma: paralingvistilised vahendid ja ekstraverbaalne kommunikatsioon ehk kehakeel. Verbaalse ja mitteverbaalse suhtluse kooskõla on tähtis eriti esimest keelt omandavale lapsele. Hääle abil väljendatakse foneetilisi elemente häälikuid, rõhku ja intonatsiooni. Sageli vahendab hääl ka saatja emotsionaalset ja tervislikku seisundit (aevastamine, köhimine). Hääle kõrgus ja tugevus annavad mitmesugust infot emotsionaalse seisundi kohta (viha, rõõm jne). Ka hoiakute, vastuvõtjasse suhtumise, isiksuse, vanuse ja soo kohta. Kõri asendit või suuõõnte kuju muutes saab lisada häälele nüansse. Sosin (nt salatsemine), peenike hääl (imikuga rääkides) jne.
moodustamise vahendite olemasolu. Absoluutseid universaale on siiski üsna vähe. Universaalsed tendentsid on nähtused, mida leidub enamikus keeltes, kuid mitte kõigis. Selliseid universaale on märksa rohkem, näiteks vokaali [i], sulghäälikute [p], [t], [k], omadussõnade olemasolu. 15. Mis on WALS ja milleks seda kasutada saab? The World Atlas of Language Structures (WALS) on suur strukuurilisi omadusi(foneetilisi, grammatilisi, leksikaalne) hõlmav andmbaas, kogutud kokku erinevatest andmetest 55 autorist koosneva tiimi poolt. 16. .Tähistaja ja tähistatav, kaksikliigendus; strukturalism Tähistaja- Saussure'i loodud termin keelelise vormi jaoks Tähistatav - Saussure'i termin keeles väljendatud tähenduse jaoks Kaksikliigendus - keelemärgi jaotamine ühelt poolt vormiks ja tähenduseks, teiselt pool vormi
meetodiks. Loomingus tahtsid nad kõigist erineda, ignoreerides isegi keele põhialuseid, nende teostel ei ole pealkirju, nad ei kasuta kirjavahemärke ega tavaloogilist mõttekäiku. Dadaistide väitel sümboliseerib dada ürgset suhet maailmaga, seda laadi olid ka nende luuleeksperimendid, mille eesmärgiks oli vabanemine mõistuse kontrollist, loogilistest seostest teksti ülesehitamisel. Avalikel esinemistel demonstreeriti müraluuletusi, abstraktseid foneetilisi luuletusi, esitati simultaanset luulet (kolmes keeles ühel ajal) jne. /---/ Esindajad: T. Tzara, Hugo Ball (1886 – 1927), Kurt Schwitters (1887 – 1948), Louis Aragon (1897 – 1982), Paul Éluard (1895 – 1952). Allikas: „Kirjanduse modernistlikud suunad. Konspekt gümnaasiumile“. Koostanud Alli Lunter. AS Bit, 2001, Avita, 2001. 7. Modernistlike luulevoolude tõlkeid eesti keelde: Sürrealistlik bukett: Rimbaud, Breton, Desnos – „Vikerkaar“ 1989, nr 3, lk 3 – 18.
Ainult inimene suudab sõnadega fantaseerida, teha nalja, olla irooniline, valetada. Inimesed on vaba mõistusega agendid kes otsutavad ise, millest või miks nad rääkida tahavad. Kõne on kirjaga võrreldes primaarne. Tekkis samuti tunduvalt varem. Kõnelemisel on väga oluline informatsioonivahetamine. Mis toimub ainult siis, kui signaal on vastuvõtjale arusaadav. Mitteverbaalne suhtlus · paralingvistilised vahendid - hääle abil väljendadakse eelkõige keelelise suhtluse foneetilisi elemente häälikuid, rõhku ja intonatsiooni; hääle kõrgus ja tugevus võivad anda mitmesugust (keele-väline) kommunikatsioon ehk kehakeel · ekstraverbaalsed vahendid - Kehakeel, miimika, estid ja hoiak üldse. Pilk on tähtis kõnevoorude struktureerimisel; sõnumi ettevalmistamise ajal vaatab kõneleja tavaliselt kõrvale, rääkima hakates suunab ta pilgu vatuvõtjale, tema reaktsioone jälgides saab kõneleja teavet
püha – veedade kuus abiteadust: grammatika, foneetika, meetrika, etümoloogia, astronoomia, tseremooniateadus (kõneaktide läbi viimine) • Veedad olid suulised tekstid. • Artikulatoorne foneetika sündis vajadusest veedasid õigesti hääldada, kui argikeel hakkas muutuma. (sellep foneetika abiteadus veedadel) • Kuna sõnu hääldati retsiteerimisel kokku ja sõnapiiridel toimus foneetilisi muutusi, pidi teada olema, kus on õiged sõnapiirid, muidu poleks veedadest aru saadud. (veedad "räppisid") Leiti foneetilised reeglid, mis muutusi sõnapiiridel seletasid, nt a+u=o. • Etümoloogia selgitas sõnade tähendusi. Panini (umb 400 ekr) • Pānini nimetab 10 grammatikut, kelle töödest me midagi ei tea, seega pidi olema grammatikatraditsioon juba enne teda. • Pāninil umbes 4000 suulist reeglit kirjeldavad tolle aja ülikute kõnekeelt (sanskrit)
ristiusuliste egiptlaste koptide järgi). Hieroglüüfkiri kujutas endast algselt lihtsalt piltkirja, ent esimese dünastia aegsetel raidkirjadel, mis on varaseimad meile teadaolevad tekstid, on see juba muutunud keerukamaks. Kiri tegi läbi mõningaid muutusi, kuid selle lõplik kuju jäi põhimõtteliselt samaks neljandast dünastiast kuni oma hääbumiseni 4.sajandil m.a.j. Vana-Egiptuse kiri on nn. sõnalis-silbiline kiri. On kahte sorti kirjamärke: foneetilisi, mis tähistavad häälikuid, ja ideograafilisi, mis tähistavad mõisteid. Foneetilised kirjamärgid jagunevad omakorda kaheks, alfabeetilisteks ja süllaabilisteks (silbilisteks). Ideograafilised kirjamärgid kujutavad kõnesolevat objekti pildi abil ning järgnevad foneetiliselt ülestähendatud sõnadele kui "determinatiivid" või objekti esindavad sümbolid. Ka neid on kahte tüüpi: üldised, mis määratlevad liiki, ja spetsiifilised, mis määratlevad konkreetset objekti
annaabi.ee 
