segan. Tsentrifuugin uuesti ja säilitan nii sademe kui tsentrifugaadi edasiseks analüüsiks. Sademe CoS ja NiS analüüs Lisan sademele 1-2 tilka konts. HCl ja 1-2 tilka konts. HNO 3. Lahus värvus roheliseks. CoS ja NiS reageerivad vastavalt võrrandile. 3CoS + 2HNO3 + 6HCl → 3CoCl2 + 2NO + 4H2O + 3S Kuumutan hapete liia eraldamiseks nii kaua, kuni pruuni NO-d enam ei eraldu ja lahjendan veega 1-1,5 ml. Lahus värvub rohelisest kollaseks. Ni2+-ioonide tõestamine Kannan filterpaberile tilga lahust ja lisan sellele tilga dimetüülglüoksiimi (Tšugajevi reaktiiv). Hoian filterpaberit avatud NH3 H2O pudeli kohal. Kuna Ni2+-ioonide tõestamiseks peaks tekkima filterpaberile roosakas laik, kuid seda ei tekkinud. Seega ei sisalda lahus nikli ioone. Co2+-ioonide tõestamine Võtan 4-5 tilka lahust ja lisan umbse 4 tilka ammooniumtiotsüanaadi küllastatud vesilahust ja 5-6 tilka pentanooli ning lokstutan tugevasti. Lahuse mõlemad kihid värvuvad roosakaslillaks
tõestati Ni2+- ja Co2+-ioonid. Ni2+-ioonide tõestamine 5 tilgale lahusele lisati 6M NH 3H2O lahust kuni leeliselise reaktsioonini ning seejärel lisati 3 tilka dimetüülglüoksiimi lahust. Lahusesse tekkis roosakaspunane sade. Järelikult oli lahuses ka Ni 2+- ioone. Viidi läbi ka tilkanalüüs. Selleks kanti filterpaberlie tilk analüüsitavat lahust, sellele lisati tilk dimetüülglüoksiimi lahust ning hoiti avatud konts. NH 3H2O pudeli kohal. Filterpaberile tekkis roosakaspunane laik. Järelikult oli lahuses Ni2+-ioone. Co2+-ioonide tõestamine 5 tilgale lahusele lisati 4 tilka ammooniumtiotsüanaadi küllastatud vesilahust ja 5 tilka pentanooli. Tekkis tetratiotsüanatokobaltaat(II)-ioon, mis andis vesilahusele roosakaspunase värvuse, alkoholi kihile aga rohekassinise värvuse. Lahuse pealmine kiht oli punase värvusega, järelikult sisaldas lahus Fe3+-ioonide jälgi. Fe3+- ioonide kõrvaldamiseks seoti need PO 43--ioonidega kompleksi
eraldu ja lahjendatakse veega 1-1,5 ml-ni. Saadud lahust kasutatakse Co2+ ja Ni2+ -ioonide tõestamiseks. Ni2+- ioonide tõestamine · 4...5 tilgale lahusele lisatakse 6M NH3· H2O lahust kuni leelisese reaktsioonini ja 2...3 tilka dimetüülglüoksiimi lahust. Ni2+ -ioonide olemasolul lahuses tekib roosakaspunane nikkeldimetüülglüoksimaadi sade. · Seda reaktsiooni võib läbi viia ka tilkreaktsioonina: filterpaberile kantakse tilk analüüsitavat lahust, sellele lisatakse tilk dimetüülglüoksiimi lahust. Seejärel hoitakse filterpaberit avatud NH3· H2O pudeli kohal. Roosakaspunase laigu tekkimine tõestab Ni2+-ioonide olemasolu. Tõestasin tilkreaktsiooniga. Tekkis roosakaspunane laik, kuid seistes muutus laik rohekaks, reaktsiooni segas Fe3+-ioonid. Co2+- ioonide tõestamine 4...5 tilgale lahusele lisatakse ligikaudu 4 tilka ammooniumtiotsüanaadi küllastatud vesilahust ja 5..
Ni2+-ioonide tõestamine 5 tilgale lahusele lisasin 6M NH3H2O lahust kuni leeliselise reaktsioonini ning seejärel lisasin 3 tilka dimetüülglüoksiimi lahust. Lahuses tekkis roosakaspunane sade (sisekompleksühend nikkeldimetüülglükosimaat). Järelikult oli lahuses ka Ni2+-ioone. Viisin reaktsiooni läbi ka tilkanalüüsina. Selleks kandsin filterpaberlie tilga analüüsitavat lahust. Lisasin sellele tilga dimetüülglüoksiimi lahust ning hoidsin avatud konts. NH3H2O pudeli kohal. Filterpaberile tekkis roosakaspunane laik. Järelikult oli lahues ka Ni2+-ioone. Co2+-ioonide tõestamine 5 tilgale lahusele lisasin 4 tilka ammooniumtiotsüanaadi küllastatud vesilahust ja 5 tilka pentanooli. Tekkis tetratiotsüanatokobaltaat(II)-ioon, mis andis vesilahusele roosakaspunase värvuse, alkoholi kihile aga rohekassinise värvuse. Lahuse pealmine kiht oli punase värvusega, järelikult sisaldas lahus Fe3+-ioonide jälgi. Fe3+- ioonide kõrvaldamiseks sidusin PO43--ioonidega kompleksi
järeldused kontsentratsiooni määramine tiheduse kaudu ning ainete eraldamine segust. Segu, mida ma kasutasin, sisaldas 6,5 g naatriumkloriidi. Katsete tulemusena sain mina vastuseks 6,2 g. Seega oli eksimus umbes 3%. Ebatäpsuse põhjustajaks oli ilmselt filtrimine, kuna selle käigus võis väike kogus naatriumkloriidi jääda filterpaberile. Vaatamata väikesele veale, võib sellist meetodit pidada üsna heaks konsentratsiooni määramiseks.
+ H2O Kuumutan saadud lahust kuni 80ᵒC-ni pidevalt segades. Kui see temperatuur on saavutatud ja lahus muutunud rohekamaks, asetan selle külma veega täidetud nõusse jahtuma. Moodustunud (CuOH)2CO3 sademe eraldan lahusest filtrimisega alandatud rõhul. Selleks kasutan Bunseni kolbi, Büchneri lehtrit, veejoapumpa ja parajaks lõigatud filterpaberit. Seejärel asetan filterpaberi koos sademega Petri tassile kuivama. Peale kuivamist kaalun ära filterpaberile sadenenud aine massi: sadenes 2,1g (CuOH)2CO3 Arvutan reaktsioonivõrrandi järgi teoreetilise sadenemise massi: 2CuSO4 + 4 NaHCO3 → 8(CuOH)²CO3 + 2NaSO4 + 2CO2 + H2O n(CuSO4)=0.021 mol n((CuOH)2CO3)= 0.021*4=0.084 mol M((CuOH)2CO3)= 221,1 g/mol m((CuOH)2CO3)= 221,1*0,084=18,57 Saagis: 2,1/18,57=11% Toimuvad reaktsioonid: Esmalt CO2 + Ca(OH)2 → CaCO3 + H2O vesi muutub häguseks Seejärel CaCO3+ CO2 + H2O = Ca(HCO3)2 see on vees lahustuv ja vesi muutub taas
Töövahendid: katseklaaside komplekt, klaaspulk, pipett, tsentrifuug, filterpaber, elektripliit, keeduklaas Kemikaalid: analüüsitav lahus, H2SO4, HCl, CH3CH2OH, FeSO4, FeCl3, BaCl2, CaCl2, tolueen, Cl2 + H2O, AgNO3, NH3H2O, KI, KMnO4, HNO3, CH3COO--ioon. Töö käik ja tulemuste analüüs Katse 1. Anioonide segu analüüs Analüüsitava lahuse number: 8. Eelkatsed: a) Analüüsitava lahuse pH määramine Tilgutasin klaaspulgaga analüüsitavat lahust filterpaberile ning määrasin skaala järgi lahuse pH, mis osutus neutraalseks või siis väga vähesel määral aluseliseks. Lahus tundus lõhnatuna, kuid igaks juhuks ei välistanud ma S 2-, SO32- ning NO2--ioonide esinemist lahuses ning viisin läbi ka nende tõestusreaktsioonid. b) Lahuse värvus Lahus oli kollase värvusega, seega ei saanud värvuse järgi välistada mõningate anioonide esinemist lahuses. c) Tugevate oksüdeerivate omadustega anioonide tõestamine
1.3.1 Rasvapleki proov Kõik lipiidid lahustuvad orgaanilistes lahustites. Lipiidi sisaldava lahuse kandmisel paberile, jääb paberile rasvaplekk, millest paberi läbipaistvus suureneb. Oluline on uurida just kuivatatud proovidega paberit! Töö käik: Võtan kahte katseklaasi 1g erinevat tahket materjali (proov I ja proov II). Mõlemasse katseklaasi lisan 0,5 ml orgaanilist lahustit, milleks on atsetoon. Loksutan ja lasen settida umbes 5 minutit. Võtan klaaspulgaga proovi ja panen filterpaberile. Tulemus: Kuiva paberit vastu valgust vaadates selgus, et I proovi filterpaberile ei jäänud midagi ja II proovi omale jäi rasvaplekk. Järeldus: See tähendab, et II proov sisaldas lipiide. 1.3.2 Emulsioonitest Emulusiooni nimetatakse ka kolloidiks. Kolloidid koosnevad kahest mittesegunevast vedelikust, millest üks on jaotunud mikroskoopiliste tilgakestena teises vedelikus (pidevas faasis) Kuna Emulusioonid hajutavad läbivat valgust, siis emulsiooni moodustumisest annab informatsiooni
TÖÖ KÄIK: 1. Võtan 2 kuiva katseklaasi , millesse panen 1 g tahket uuritavat ainet, milles soovin lipiidi olemasolu kindlaks teha. 2. Panen mõlemasse katseklaasi mitte rohkem kui 0,5 ml orgaanilist lahustit (atsetoon, tetraklorometaan, kloroform). 3. Loksutan hoolikalt ja lasen tahke materjali settimiseks umbes 5 minut seista. 4. Kui sademe kohale on tekkinud selge lahuse kiht, siis kantakse mõlemast katseklaasist pipetiga 1 tilk lahust filterpaberile. 5. Tilgutan samale kohale veel ühe tilga lahust kummalegi filterpaberile. 6. Lasen kuivada. 7. Vaatan kuiva paberit vastu valgust. Proov sisaldas lipiide. Proov ei sisaldanud lipiide 1.3.2 Emulsioonitest KOLLOIDID koosnevad ühest või enamast mittesegunevast vedelikust, millest üks (dispergeerunud faas) on jaotunud mikroskoopiliste tilgakestena teises vedelikus (pidevas faasis).
1) Kasutatud ained:Konstantse kaaluni kuivatud liiva ja NaCl segu, destilleeritud vesi 2) Töövahendid: Keeduklaas, klaaspulk, lehter, kooniline kolb, mõõtesilinder (250ml), areomeeter, filterpaber Areomeeter: 3. Töö käik Keedusoola protsendilisuse määramine lahustamise ja filtreerimise ning filtraadi tiheduse määramise abil. Liiva- soola segule lisada umbes 50 ml destilleeritud vett, et lahustada segus sisalduv NaCl. Lahus segada ja filterpaberile valada aeglaselt ja kasutades klaaspulka. Korraga täita mitte rohkem kui kolmveerand filtrist. Soola täielikuks väljapesemiseks segust lisada kolvis olevale jäägile uuesti 50ml vett ja filtreerida lahus uuesti keeduklaasi. Katset korrata ka kolmas kord. Lõpuks pesta filter destilleeritud veega, et soola ei läheks kaotsi. Filtraat valada mõõtesilindrisse ja see omakorda täita 250 ml- ni destilleeritud veega. Silindris olev lahus hoolikalt läbi segada
kuumutatakse vesivannil kuni pruuni lämmastikdioksiidi enam ei eraldu ja lahjendatakse veega 1-1,5 mL-ni. Saadud lahusest tõestatakse Ni2+- ja Co2+-ioonid. Ni2+-ioonide tõestamine 4-5 tilgale lahusele lisatakse 6M NH3⋅H2O lahust kuni leeliselise reaktsioonini ning seejärel 2-3 tilka dimetüülglüoksiimi lahust. Ni2+-ioonide olemasolu korral lahuses tekib roosakaspunane kelaatne kompleksühend- nikkeldimetüülglüoksimaadi sade. Reaktsiooni võib läbi viia ka tilkreaktsioonina: filterpaberile kantakse tilk analüüsitavat lahust, lisatakse sellele tilk dimetüülglüoksiimi lahust ning hoitakse avatud konts. NH3⋅H2O pudeli kohal. Roosakaspunase laigu tekkimine tõestab Ni2+-ioonide esinemist. Kirjeldada kõiki analüüsi käigus toimuvaid muutusi, märkida ära lähteainete ja tekkivate ühendite värvused. 6M NH3⋅H2O lahuse lisamist lmuutus lahus siniseks, pärast dimetüülglüoksiimi lahuse lisamist tekkis lillakaspunane sade. Kirjutada toimuva reaktsiooni võrrand.
Hapete liia eraldamiseks kuumutatakse vesivannis kuni pruuni lämmastikdioksiidi enam ei eraldu ja lahjendatakse veega 1-1,5 ml-ni. Saadud lahust kasutatakse Co2+ ja Ni2+ -ioonide tõestamiseks. Ni2+- ioonide tõestamine 4...5 tilgale lahusele lisatakse 6M NH3· H2O lahust kuni leelisese reaktsioonini ja 2...3 tilka dimetüülglüoksiimi lahust. Ni2+ -ioonide olemasolul lahuses tekib roosakaspunane nikkeldimetüülglüoksimaadi sade. Seda reaktsiooni võib läbi viia ka tilkreaktsioonina: filterpaberile kantakse tilk analüüsitavat lahust, sellele lisatakse tilk dimetüülglüoksiimi lahust. Seejärel hoitakse filterpaberit avatud NH3* H2O pudeli kohal. Roosakaspunase laigu tekkimine tõestab Ni2+-ioonide olemasolu. Co2+- ioonide tõestamine 4...5 tilgale lahusele lisatakse ligikaudu 4 tilka ammooniumtiotsüanaadi küllastatud vesilahust ja 5...6 tilka pentanooli ning loksutatakse tugevasti. Tekib tetratiotsüanatokobaltaat(2) -ioon, mis
1. Rasvapleki proov Kõikide lipiidide ühiseks omaduseks on lahustuvus orgaanilistes lahustites. Lipiidi sisaldava lahuse tilga kandmisel paberile ja lahusti aurustumisel moodustub lipiide sisaldava proovi korral paberile rasvaplekk. Töö käik: Kahte katseklaasi panen umbes 1 g tahket ainet, milles soovin lipiidi olemasolu kindlaks teha. Mõlemasse katseklaasi lisan 0,5 ml atsetooni. Loksutan hoolega ja jätan 5 minutiks seisma. Võtan pulgaga sademe kohal tekkinud vedeliku kiht ja kannan filterpaberile. Jätan mõneks minutiks filterpaber kuivama. Järeldus: Vaadates kuiva paberit vastu valgust võib näha, et filterpaberil, kus oli I tahke aine proov, tekkis rasvaplekk. Võib järeldada, et tahke aine nr.1 sisaldas lipiide. 1.3.2
teha. · Mõlekasse katseklaasi lisatakse 0,5 ml atsetooni, loksutatakse. · Segul lastakse settida umbes 5 minutit. · Kui sademe kohale on tekkinud selge lahuse kiht, kantakse mõlemast katseklaasist klaaspulgaga tilk lahust paberile ja lastakse kuivada. · Kuiva paberit vaadatakse vastu valgust ja tehakse järeldus, kumb proov sisaldas lipiide. Katse tulemused Esimene proov, mis filterpaberile kandsin, jättis rasvapleki. Teine proov ei jätnud plekki. Järeldus Esimene proov sisaldas lipiide, sest jättis filterpaberile rasvaplekki. Teine proov lipiide ei sisaldanud, sest filterpaberile plekki ei jätnud 1.3.2 Emulsioonitest Emulsioonid on üks liik kahe-või enamafaasilistest süsteemidest, mida tuntakse kolloidide nime all. Kolloidid koosnevad kahest mittesegunevast vedelikust, millest üks on jaotunud väikeste tilgakestena teises vedelikud
ja lahusti aurustumisel moodustub lipiide sisaldava proovi korral paberile rasvaplekk, millest paberi läbipaistvus suureneb (vastu valgust vaadates paberist heledam, pimeda poole vaadates tumedam) Töö käik: Kahte kuiva katseklaasi pannakse 1 g uuritavat tahket ainet. Katseklaasidesse lisatakse orgaanilist solventi (atsetooni). Loksutatakse ning lastakse settida 5 min. Kui sademe kohale on settinud selge lahuse kiht, siis kantakse mõlemast katseklaasist tilk lahust filterpaberile ja lastakse kuivada. Kuiva paberit vaadatakse vastu valgust ja varju suunas. Järeldus: Orgaanilise solvendi lisamisel lipiid lahustus. Filterpaberile kandes ja kuivatades oli selgelt näha, et üks lahus muutis paberi läbipaistvust. Pärast teise lahuse kandmiset paberile ja kuivatamist muutub paber endiseks . Lipiidid sisaldusid proovis nr 2. 1.3.2 Emulsioonitest Emulsioonid on üks liik kahe- või enamafaasilistest süsteemidest, mida tuntakse kolloidide nime all
glükolipiidid, tsükliliste lipiididena tuntakse tsükliliste alkoholide baasil moodustuvaid lipiide,nagu näiteks kolesteriidid. 1. Rasvapleki proov Uurisin kahte erinevat proovi, millest eelduste kohaselt üks pidi lipiide sisaldama ja teine mitte. 1 g-le tahkele ainele lisasin 0.5 ml orgaanilist lahustit atsetooni. Peale hoolikat loksutamist lasin segul settida. Seejärel tilgutasin mõlemat lahust klaaspulga abil filterbaberitele. Rasvaplekid jäid mõlemast proovist filterpaberile. 2. Emulsioonitest Valasin kahte kuiva katseklaasi 2ml 96% etanooli ja lisasin 2 ml kahte erinevat lahust, millest üks sisaldas lipiide ja teine mitte. Loksutasin mõlemat katseklaasi hoolikalt. Seejärel lisasin 4ml destilleeritud vett. Proov nr 1 muutus häguseks, see on lipiidide olemasolu kinnituseks. 3. Akroleiiniproov Lisasin kahte katseklaasi 1g NaHSO4 ja lisasin kummalegi mõne tilga erinevatest akroleiiniproovidest. Kuumutasin segusid gaasipõleti leegil
edasiseks analüüsiks. Sademe CoS ja NiS analüüs Lisan paar tilka konts. HCl ja paar tilka konts. HNO 3. 3CoS + 2HNO3 + 6HCl → 3CoCl2 + 2NO + 4H2O + 3S 3NiS + 2HNO3 + 6HCl → 3NiCl2 + 2NO + 4H2O + 3S Hapete liia eraldamiseks kuumutan vesivannil nii kaua, kuni ei eraldu enam pruuni lämmastikoksiidi. Seejärel lahjendan lahust kuni 1,5 ml-ni. Ni2+-ioonide tõestamine Viin läbi järgneva tõestuse filterpaberil. Kannan tilga analüüsitavat lahust filterpaberile, lisan tilga dimetüülglüoksiimi lahust (DMG ehk Tšugajevi reaktiiv, CH3(CNOH)2CH3). Seejärel hoian filterpaberil avatud NH3 H2O pudeli kohal. Kuna tekib suur ja lai roosakas laik, siis on sellega Ni2+-ioonide olemasolu tõestatud. Aniooni tõestusreaktsioonid Kõigepealt mõõdan universaalindikaatoriga lahuse pH, mis on umbes 4-5, seega võib arvata, et lahuse ei saa sisaldada ebapüsivate hapete anioone CO 32- ja S2O32-.
suureneb. Järeldusi saab teha vaid siis, kui lahusti on aurustunud ja paber on kuiv, sest niiske paber ka ilma lipiidideta on läbipaistvam kui kuivana. Töö käik: Uurida 2 tahket materjali, üks nendest sisaldab lipiide. Võtta 2 kuiva katseklaasi, millesse panna umbes 1 g tahket ainet. Lisada mõlemasse katseklaasi ubes 0,5 ml atsetooni ning loksutada hoolikalt ja lasta 5 minutit settimise jaoks seista. Mõlemast katseklaasist kantakse tilk lahust filterpaberile ja lastakse kuivada. Kui lahusti on aurunud ja paber on kuiv, vaadata filterpaberit vastu valgust ja järeldada, kumb proov sisaldas lipiide. Tulemus: Tahke aine I korral tekkis rasvaplekk, järelikult see proov sisaldas lipiide. Tahke aine II korral rasvaplekki ei jäänud ja seega see proov lipiide ei sisaldanud. 1.3.2 Emulsioonitest Emulsioon üks liik kahe- või enamafaasilistest süsteemidest, mida tuntakse kolloidide nime all
sapphappeid, steroidhormoone ning D-vitamiini. Töö käik ja tulemuste analüüs 1.3.1 Rasvaplekiproov 1. Võtsin kaks kuiva katseklaasi, millesse panin 1 g tahket uuritavat ainet 2. Mõlemasse katseklaasi lisasin 0,5 ml tetraklorometaani, loksutasin 3. Jäin tahke materjali settimiseks 5 minutit seista 4. Kui sademe kohale on tekkinud selge lahuse kiht, siis kandsin mõlemast katseklaasist pipetiga tilk lahust filterpaberile ja jäin kuivada Mõlemad rasvaplekkid olid vastu valgust vaadates muust paberist heledam ja pimeda poole vaadates tumedam, kuna lipiidid suurendavad paberi läbipaistvus => mõlemad uuritavad ainet sisaldasid lipiide 1.3.2 Emulsioonitest 1. Võtsin kaks kuiva katseklaasi kuhu valasin 1 ml erinevat uuritavat lahust 2. Lisasin mõlemasse 4 ml destilleeritud vett ja loksutasin intensiivselt Ühes katseklaasis muutus segu häguseks => seal on lipiidid, täpsemalt rasvad, kuna nad on
SCN- -ioone tõestatakse Fe3+ -ioonidega, kusjuures moodustub veripunane värvus (tuletage meelde Fe3+-ioonide tõestamist SCN--ioonidega). [Fe(CN)6]4--ioonidega aga annavad Fe3+-ioonid sinise värvuse (berliini sinine), mis segab SCN--ioonide poolt tekitatud punase värvuse jälgimist. [Fe(CN)6]4--ioonide segava toime kõrvaldamiseks teostatakse tõestusreaktsioon filterpaberil tilkreaktsioonina. Filterpaber immutatakse FeCl3 lahusega. Lastakse veidi kuivada. Seejärel tilgutatakse filterpaberile 1 tilk H2SO4-ga hapestatud anioonide lahust (SCN- ja [Fe(CN)6]4- segu). Moodustub punakaspruun laik, mis on tingitud raudtiotsüanaadi tekkest. Seejärel ilmub pruuni laigu keskelt sinine värvus - berliini sinine, mis on põhjustatud [Fe(CN) 6]4- -iooni olemasolust lahuses. Lisa ioonide tõestuseks kasutatud filterpaber protokollile. Kirjutada kõikide toimuvate reaktsioonide võrrandid. Fe3+ + 3SCN- [Fe(SCN)3] Fe3+ +[Fe(CN)6]4- Fe4[Fe(CN)6]3 raud(III)heksatsüanoferraat(II) Katse 3
pidada, et järeldusi saab teha kuiva(tatud) proovidega paberit uurides, sest niiske paberi läbipaistvus on suurenenud ka lipiidide mittesisaldavate lahuste korral. Töö käik Võtsin kaks kuiva katseklaasi, kumbagi katseklaasi lisasin väikse tüki erinevat tahket ainet, mille lipiidset koostist oli vaja uurida. Lisasin 0,5ml orgaanilist lahustit mõlemasse katseklaasi, loksutasin ja lasin settida umbes 5 minutit. Mõlemast katseklaasist kandsin pipetiga tilga lahust kahele filterpaberile ja lasin kuivada. Kuivanud paberit vaatlesin vastu valgust. Filterpaberil,millel oli rasvaproov Nr 1, oli ,,rasvane paber". Seega rasvaproov nr 1 sisaldas lipiide. 1.3.2 Emulsioonitest Emulsioon on üks liik kahe- või enamafaasilistest süsteemidest, mida tuntakse kolloidide nime all. Kolloidid koosnevad kahest mittesegunevast vedelikust, millest üks on jaotunud mikroskoopiliste tilgakestena teises vedelikus. Kuna emulsioonid hajutavad läbivat valgust,
(Kõrvalt vaadates vägid välja nagu korallid meres.) 2. Laboratoorne töö nr.2 .1. Ainete eraldamine segudest. Töövahendid: Statiiv, statiivirõngas, ristmuhvid, lehter, keeduklaasid, klaaspulk, jaotuslehter, filterpaber, portselankauss, segu-koosneb toiduõlist ja soolveest ning vee ja liiva segu. Katse 1. Lahustumatu aine eraldamine segust. Tegemist oli vee ja liiva seguga, Vesi valgub läbi filterpaberi välja kuid liiv ja filterpaberile pidama. Filterpaber eraldas suuremõõtmelised osakesed. Katse 2. Vastastikku lahustumatute vedelike eraldamine jaotuslehtriga ja lahustuva soola eraldamine vee aurustamisega. Eraldamsime jaotuslehtri abil soolvee ja õli omavahel. Pärast jaotamist soolvett kuumutades nägime keeduklaasi külgedele ilmuvaid pisikesi soolakristalle. 3. Laboratoorne töö nr3. .1. Lahustuvus, lahustuvuse sõltuvus temperatuurist, lahuste protsendiline koostis. Lahuse pH määramine.
lahuse tilga kandmisel paberile ja lahusti aurustumisel moodustub lipiide sisaldava proovi korral paberile rasvaplekk, millest paberi läbipaistvus suureneb. Töö käik Uuritakse kahte tahket materjali, millest üks sisaldab lipiide. · Võetakse 2 kuiva katseklaasi, millesse pannakse umbes 1g tahket ainet · Katseklaasidesse lisatakse mitte rohkem kui 0,5 ml atsetooni · Loksutatakse hoolikalt ja lastakse tahkel materjalil settida · Katseklaasidest kantakse pipetiga tilk filterpaberile ja lastakse kuivada · Kuivi filterpabereid vaadatakse vastu valgust · Esimese proovi paber paistis paremini läbi, seega sisaldas see lipiide 1.3.2. Emulsioonitest Emulsioonid on üks liik kahe- või enamfaasilistest süsteemidest, mida tuntakse kolloidide nime all. Kolloidid koosnevad kahest mittesegunevast vedelikust, millest üks on jaotunud mikroskoopiliste tilgakestena (dispergeerunud faas) teises vedelikus (pidevas faasis). Kuna
kandmisel paberile ja lahusti aurustumisel moodustub lipiide sisaldava proovi korral paberile rasvaplekk, millest paberi läbipaistvus suureneb. Rasvaplekk on vastu valgust vaadates muust paberist heledam ja pimeda poole vaadates tumedam. Töö käik Võetakse kahte kuiva katseklaasi 1g erinevat tahket ainet. Mõlemasse katseklaasi lisatakse 0,5ml atsetooni. Loksutatakse hoolikalt ning lastakse tahel ainel settuda umbes 5 minutit. Mõlemast katseklaasist kantakse pipetiga tilk filterpaberile ja lastakse kuivada. Esimesest katseklaasist võetud proov sisaldas lipiide, sest paberile jäi rasvane laik järelikult sisaldab lahus lipiide, teisest katseklaasist võetud lahus mingeid jälgi ei jätnud, mistõttu lahusest puuduvad lipiidid. Emulsioonitest Emulsioonid on üks liik kahe- või enamafaasilistest süsteemidest, mida tuntakse kolloidide nime all. Kolloidid koosnevad kahest mittesegunevast vedelikust, millest üks on jaotunud mikroskoopiliste tilgakestena teises vedelikus
Lipiidi sisaldava lahuse tilga kandmisel paberile ja lahusti aurustumisel moodustub paberile rasvaplekk, mis on vastu valgust vaadates muust paberist heledam, paberi läbipaistvus on suurenenud. Töö käik Kahte kuiva katseklaasi pandi ~1g kummastki proovist, milles sooviti lipiidide olemasolu kindlaks teha. Lisati ~0,5 ml atsetooni, loksutati ning tahkel materjalil lasti settida. Mõlemast katseklaasist kanti pipetiga tilk lahust filterpaberile. Kui paber oli kuivanud, vaadeldi seda vastu valgust ning varju. 3 Tulemus Proovi nr 2 sisaldava lahuse plekk oli vastu valgust heledam ning vastu varju tumedam, paberi läbipaistvus oli suurem. Proovi nr 1 lahuse plekil muutusi märgata ei olnud. Seega sisaldas proov nr 2 lipiide. 1.3.2 Emulsioonitest Emulsioonid on üks liik kahe- või enamafaasilistest süsteemidest, mida tuntakse kolloidide nime all.
Lipiidide ühiseks omaduseks on lahustuvus orgaanilistes lahustites. Lipiidi sisaldava lahuse tilga kandmisel jääb paberile rasvaplekk. Rasvaplekk on vastu valgust vaadates muust paberist heledam ja pimeda poole vaadates tumedam. Töökäik: Uurisin kahte tahket proovi. Võtsin kummastkist väikse koguse proovi ning panin nad eraldi kuiva katseklaasi. Mõlemasse katseklaasi lisasin 0,5 ml atsetooni. Loksutasin ja lasin proovil settida. Mõlemast katseklaasist võtsin pipetiga tilk lahust filterpaberile ja lasin kuivada. Kuiva paberit vaatasin vastu valgust ning varju suunas. Järeldus: Suurem plekk tekkis teise proovi materjalist kui esimesest. See tähendab, et teine proov sisaldas rohkem lipiide kui esimene. 1.3.2. Emulsioonitest Emusioonideks nimetatakse selliseid süsteeme, millised koosnevad kahest teineteises mitteahustuvast vedelikust, üks nendest on jaotatud teises väikesteks tilkadeks. Üks vedelik peab olema polaarne ja teine mittepolaarne
See võib olla kas Al3+-või Zn2+- ioon. Asusin esimesena alumiiniumiooni sisaldumist lahuses kindlaks tegema. Al3+- ioonide leidumise kindlakstegemine lahuses . Võtsin paberfiltri, tilgutasin sinna keskele K4[Fe(CN)6] lahust- valgudes laiali moodustas suure ringi. Ringi sisemusse ja mõnda kohta äärtesse tilgutasin väheke uuritavat lahust. Siis hoidsin laiku 6M NH3·H2O pudeli kohal, pudelit pisut loksutades, et aidata aurude levimist filterpaberile. Siis tilgutasin alisariini lahuse ringiga pisut kokkupuutesse, hoidsin veelkord filterpaberit ammoniaakhüdraadi pudeli kohal- sain lillat ja kollast värvi, kuid mitte lillakaspunast värvi- järelikult alumiiniumioonid puudusid lahusest. . Saadud tulemus: . Filterpaberil tõestus aga Fe3+- sinine ja Ni2+- roosakaspunane värvus, ioonide sisaldus.
Uuritakse kahte tahket materjali, millest üks sisaldab lipiide. · Võetakse 2 kuiva katseklaasi, millesse pannakse umbes 1g tahket ainet. · Mõlemasse katseklaasi lisatakse lisatakse mitte rohkem kui 0,5 ml orgaanilist lahustit, milleks antud katses on atsetoon. · Loksutatakse hoolikalt ja lastakse tahke materjali settimiseks seista umbes 5 minutit. · Kui lahuse kohale on tekkinud selge lahusekiht, siis kantakse mõlemast katseklaasist tilk lahust filterpaberile ja lastakse kuivada. · Kuiva paberit vaadatakse vastu valgust ning varju suunas Esimesest proovist võetud lahusest tekkis paberile rasvaplekk, järelikult sisaldas esimene proov lipiide. 1.3.2 Emulsioonitest Emulsioonid on üks liik kahe- või enamafaasilistest süsteemidest, mida tuntakse kolloidide nime all. Kolloidid koosnevad kahest mittesegunevast vedelikust, millest üks on jaotunud mikroskoopiliste tilgakestena teises vedelikus. Emulsiooni moodustumisest annab märku
paberit uurides, sest niiske paberi läbipaistvus on suurenenud ka lipiide mittesisaldavate lahuste korral. Töö käik Võtsin kaks katseklaasi selleks, et uurida antud proove, kas on tegu lipiididega või mitte. Ühesse panin 1g proovi nr 1, teise 1g proovi nr.2 ja mõlemasse lisasin 0,5 g atsetooni. Loksutasin hoolikalt ning jätsin umbes 5 minutit seista, et tahke materjal settiks. Kui sademe kohal tekkis selge lahuse kiht, kantsin mõlemast katseklaasist pipetiga tilk lahust filterpaberile ja lastsin kuivada. Kuiva paberit vaatasin vastu valgust ja märkasin, et paberil 1. prooviga on rasvaplekk, mis suurendab tema läbipaistvust. Saan järjeldada, et lipiide sisaldas 1. proov 1.3.2 Emulsioonitest Emulsiooniks nimetatakse kahest mittesegunevatest vedelikust koosnevat süsteemi. Kuna emulsioonid hajutavad läbivat valgust, siis emulsiooni moodustumisest annab informatsiooni selge lahuse muutumine häguseks.
aines on rasva või mitte. Kasutatakse filterpaberit, kuhu peale pannakse läbi lahustatud kaks proovi kus kus ühes on rasva ja teises ei ole. 1. Võtta kaks filterpaberit, kaks katseklaasi. 2. Katseklaasidesse panna 1 g vastavad tahket ainet (proov 1 ja proov 2). 3. Lisada 0,5 ml orgaanilist solventi ja loksutatakse hoolikalt. 4. Tahke materjali settimise jaoks lastakse 5 minutit katseklaasidel olla. 5. Filterpaberile panna klaaspulgaga mõlemast katseklaasist üks tilk ja oodata kuni filterpaberil olev ,,täpike" ära kuivab. 6. Ära määrata kummas tundmatus tahkes aines oli rasva ja kummas mitte. Järeldus: Esimeses proovis oli rasva sees ja seda oli näha sellega, et kui vaatada valguse poole läbi paberfiltri, siis täpike oli natukene läbipaistev. Teisel filterpaberil seda ei olnud. 1.3.2 Emulsioonitest Emulsioonid on üks liik kahe- või enamafaasilisetest süsteemidest, mida tuntakse kolloidide
1 Rasvapleki proov Lipiidid lahustuvad orgaanilistes lahustites. Kui lipiidi sisaldavat lahust kanda paberile, tekib rasvaplekk ja paberi läbipaistvus suureneb. Vastu valgust vaadates on rasvaplekk heledam, pimeda poole vaadates tumedam. Järeldusi saab teha kauiva prooviga. Töö käik Kahte kuiva katseklaasi pannakse kaht tahket materjali, milles tahetakse lipidi olemasolu kindlaks teha. Mõlemasse lisatakse kuni 0,5 ml orgaanilist lahustit. Loksutatakse ja lastakse umbes 5 minutit seista. Filterpaberile pipeteeritakse mõlemat lahust ja lastakse kuivada. Kuiva paberit vaadata valguse ja varju suunas. Järeldused Lipiide sisaldas proov number 2. Pärast filterpaberi kuivamist, mille käigus orgaaniline lahusti aurus, jäi paberile rasvaplekk, mis vastu valgust vaadates paberi läbipaistvust suurendas. 1.3.2. Emulsioonitest Emulsiooni moodustumisest annab märku selge lahuse muutumine häguseks, sest emulsioonid hajutavad läbivat valgust. Kui orgaanilises solvendis lahustatud rasv viia
Töö käik · Võtsin 2 kuiva katseklaasi, millesse panin ~ 1 g (kummassegi erinevat) tahket ainet. · Mõlemasse katseklaasi lisan mitte rohkem kui 0,5 ml orgaanilist lahustit. Mõlemasse katseklaasi lisasin atsetooni. · Loksutasin hoolikalt mõlemat katseklaasi. · Lasin tahke aine settimiseks mõlemal katseklaasil ~ 5 minutit seista. Sademe kohale tekkis mõlemas katseklaasis selge lahuse kiht. · Kandsin mõlemast katseklaasist pipetiga tilga lahust filterpaberile. · Lasin kuivada. · Parema tulemuse saamiseks lisasin mõlemale paberile samadesse punktidesse lahuseid veel paari tilga jagu ning lasin paberitel kuivada. · Kuivi pabereid vaatasin nii vastu valgust kui ka varju suunas. Lahus 2. katseklaasist jättis paberile rasvapleki. Järeldus Rasvapleki jättis paberile lahus teisest katseklaasist, seega 2. analüüsitud tahke aine sisaldas lipiide. 1.3.2 Emulsioonitest
Southern blot- Edwin Southern Testib, kas sisestatud geen on terve ja ühes tükis, õiges suunas ja koopia arvu. DNA kodeeriva järjestuse alusel disainitakse proo, millega hübridiseeritakse transgeense taime DNA-d filterpaberil. Proovil on küljes radioaktiivne signaal, mis näitab tulemust. Northern blot- testib, kas mRNA on taimes olemas ja et transkriptsioon toimib korrektselt. mRNA eraldatatakse, kantakse filterpaberile. Radioaktiivse sildiga DNA proov seob mRNA külge ja on nähtav. Western blot- testib valgu olemasolu, valgu proovid eraldatakse transgeensetest taimedest ja kantakse membraanile. Prooviks on antikehad, mis tunnevad ära eesmärk valgu. DNA sekveneerimine- võimaldab kindlaks teha konkreetse DNA järjestuse. Promootor- Nende abil saab reguleerida geeni ekspressiooni. Konstitutiivne promooter ekspressioon toimub kogu aeg igas taime osas.
suurenenud ka lipiide mittesisaldava lahuse korral. Töö käik Antud on kaks materjali, millest üks sisaldab lipiide. Võtta kaks kuiva katseklaasi, millesse pannakse umbes 1 g uuritavat ainet. Mõlemasse katseklaasi lisatakse mitte rohkem kui 0,5 ml orgaanilist lahustit, milleks kasutasin atsetooni. Loksutasin hoolikalt ja lasin tahke materjali settimiseks viis minutit seista. Kui sademe kohale oli tekkinud selge lahuse kiht, kandsin mõlemast katseklaasist pipetiga mõned tilgad lahust filterpaberile ning lasin kuivada. Seejärel vaatasin pabereid vastu valgust. Esimese proovi korral paistis paber läbi, kuid teisest proovist saadud lahusel paberi läbipaistvusele mõju ei olnud. Järeldan sellest, et esimene proov sisaldas lipiide. Emulsioonitest Emulsioonid on üks liik kahe- või enamafaasilistest süsteemidest, mida tuntakse kolloidide nime all. Kolloidid koosnevad kahest mittesegunevast vedelikust (dispergeerunud faas),
Southern Blot - Testib, kas sisestatud geen on terve ja `ühes tükis', õiges suunas (orientation), ja koopia arvu. DNA kodeeriva järjestuse alusel disainitakse proov, millega hübridiseeritakse transgeense taime DNA-d 8 filterpaberil Proovil on radioaktiivne signaal küljes, mis näitab tulemust. (loeng 6 meetodid) Northern Blot - Testib, kas mRNA on taimes olemas ja et transkriptsioon toimib korrektselt mRNA eraldatakse, kantakse filterpaberile. Radioaktiivse sildiga DNA proov seob mRNA külge ja on nähtav. Western Blot - Testib valgu olemasolu Valgu proovid eraldatakse transgeensetest taimedest, denatureeritakse ja kantakse membraanile. Prooviks on antikehad, mis tunnevad ära eesmärk valgu. siRNA - RNA vaigistamine (RNA silencing) on mitme etapiline protsess, misläbi kaksikahelaline RNA (dsRNA) töödeldakse valgu Dicer poolt nii, et tekivad lühikesed RNA dupleksid
katseklaasi, millesse pannakse umbes 1 g tahket ainet, milles soovitakse lipiidi olemasolu kindlaks teha. Mõlemasse katseklaasi lisatakse mitte rohkem kui 0,5 ml orgaanilist lahustit: atsetooni, tetraklorometaani (=tetrakloorsüsinikku) CCl4, triklorometaani (=kloroformi) CHCl3 või muud. Loksutatakse hoolikalt ja lastakse tahke materjali settimiseks umbes 5 minutit seista. Kui sademe kohale on tekkinud selge lahuse kiht, siis kantakse mõlemast katseklaasist pipetiga tilk lahust filterpaberile ja lastakse kuivada. Parema tulemuse saamiseks võib lahuseid samadesse punktidesse ka teist korda tilgutada. Kuiva paberit vaadatakse vastu valgust ning varju suunas. Tehakse järeldus, milline proov sisaldas lipiide. 27 1.3.2. Emulsioonitest Emulsioonid on üks liik kahe- või enamafaasilistest süsteemidest, mida tuntakse kolloidide nime all
annaabi.ee 
