3)kolmandasse 3 cm3 Na2S2O3lahust ja 3 cm3 vett, 4)neljandasse 2 cm3 Na2S2O3 lahust ning 4 cm3 vett. Katses mõõtsin aega lahuste kokkuvalamise momendist kuni hetkeni, mil lahus on muutus häguseks. Selleks võtsin esimese katseklaaside paari ja valasin lahused ühte katseklaasi kokku, sulgesin katseklaasi korgiga ning segasin katseklaasi kiiresti paar korda ümber pöörates. Samal momendil panin käima stopperi, et fikseerida katse algus ning, kui tekkis hägu, panin stopperi kinni ja fikseerisin katse lõpu. Samamoodi toimisin ka teise, kolmanda ja neljanda katseklaasi paariga. Mõõdetud ajavahemikud fikseerisin tabelisse. Katse 2- Reaktsioonikiiruse sõltuvus temperatuurist Ühe katseklaasi igast paarist täitsin 4 cm3 väävelhappelahusega, teise 4 cm3 Na2S2O3 lahusega. Edasi täitsin poolenisti veega suurema keeduklaas ning asetasin sinna kõik katseklaasid ning termomeetri. Tõstsin keeduklaasi koos katseklaasidega elektripliidile ning hakkasin jälgima temperatuuri tõusu
3. Lülitasin sisse arvuti ja käivitasin programmi PicoLog ning seadistasin selle vastavalt etteantud juhistele. 4. 50 ml-se mahuga mõõtekolbi mõõtsin 6 ml etaanhappe anhüdriidi ja täitsin kriipsuni eelnevalt termostateeritud destilleeritud veega. 5. Etaanhappe lahustumise algmomendil (kui pool oli ära kallatud) käivitasin stopperi ja lasin sellel seiskamata käia katse lõpuni. 6. Stopperilt fikseerisin lahustumise alguse ja lõpu. 7. Lülitasin sisse juhtivusmõõtja ja alustasin juhtivuse registreerimist. 8. Fikseerisin stopperi näidu sel momendil. 9. Kui juhtivus oli jäänud konstantseks, peatasin juhtivusmõõtja. Saadud tulemuste tabeli salvestasin mälupulgale. Valemid Kuna uuritav reaktsioon on esimest järku, siis tehakse arvutused vastavalt võrrandile: kus reaktsiooni kiiruskonstant,
Seejärel tuli juhtida tõmbekapis kolbi 7 minuti vältel süsinikdioksiidi. Pärast seda sulgesin kolvi korgiga ning kaalusin uuesti. Asetasin kolvi tagasi tõmbekappi ja lisasin süsinikdioksiidi uuesti, seekord ~2 min. Kaalusin kolvi veekord ja jätkasin kolvi täitmist kuni konstantse massi saavutamiseni. Kolvi mahu määramiseks täitsin kolvi veega ja mõõtsin vee mahu mõõtesilindri abil. Katse sooritamise ajal fikseerisin õhutemperatuuri ja õhurõhu laboris. Katseandmed mass m1 (kolb + kork + õhk kolvis) m1 =139,40g mass m2 (kolb + kork + CO2 kolvis) m2 = 139,56g kolvi maht (õhu maht, CO2 maht) V = 319ml õhutemperatuur t° = 21°C õhurõhk P = 101 250 Pa Katseandmete töötlus ja tulemuste analüüs V0= m(õhk)= 1,29g/dm3 * 0,3dm3=0,387g m3=139,40-0,387=139,013g m(CO2)=139,56-139,013=0,547g D=
Seejärel tuli juhtida tõmbekapis kolbi 7 minuti vältel süsinikdioksiidi. Pärast seda sulgesin kolvi korgiga ning kaalusin uuesti. Asetasin kolvi tagasi tõmbekappi ja lisasin süsinikdioksiidi uuesti, seekord ~2 min. Kaalusin kolvi veekord ja jätkasin kolvi täitmist kuni konstantse massi saavutamiseni. Kolvi mahu määramiseks täitsin kolvi veega ja mõõtsin vee mahu mõõtesilindri abil. Katse sooritamise ajal fikseerisin õhutemperatuuri ja õhurõhu laboris. Katseandmed mass m1 (kolb + kork + õhk kolvis) m1 =142,57g mass m2 (kolb + kork + CO2 kolvis) m2 = 142,75g kolvi maht (õhu maht, CO2 maht) V = 328ml õhutemperatuur t° = 21°C õhurõhk P = 99,8 Pa Katseandmete töötlus ja tulemuste analüüs V0= m(CO2)=142,75-142,57=0,18g m(õhk)= 1,29g/dm3 * 0,3dm3=0,387g m3=142,57-0,387=142,183g
kell. Kui ma jõudsin kliendi juurde, siis pidin uurima millised vead olid ja põhjused on, millepärast mind kutsuti ning asusin probleeme lahendama. Lihtsamate vigade paranduse korral kasutasin Google otsingumootorit. Kui probleem osutus oodatust raskemaks siis kasutasin suhtlusportaali või helistasin juhendajale ning küsisin infot vastava seadme või probleemi kohta. Kui sain oma töö valmis kliendijuures, siis informeerisin juhendajat ning fikseerisin aja, kui kaua mul töö tegemiseks läks . Pärast seda anti mulle uus koht ning protsess hakkab samamoodi uuesti pihta. Kui mul oli ülesanne kontoris arvuteid hooldada või parandada siis kasutasin info hankimiseks Google otsingumootorit. Juhendaja infovahetus käis peamiselt telefoni või E-maili teel.
Pipeteerisin 250ml koonilisse kolbi 100 ml kraanivett, lisasin 3 tilka metüülpunast. Tiitrisin 0,025M HCl lahusega (HCO3 ioonid reageerivad HCl-ga, HCO3(-) seob prootoni H+) vett kolvis pidevalt segades (loksutades), alguses oli lahus kollane, soolhappelahust lisades muutus see oransiks- üleminekuvärvus. Kui lahus oli muutunud oransiks hakkasin tiitrima ettevaatlikult, tilkhaaval, kuni lahus oli lillakasroosa ning HCl-i lisades värvus enam ei muutunud. Fikseerisin büretilt tiitrimiseks kulunud HCl lahuse ruumala.(kordasin tiitrimist ühe korra, tulemused langesid kokku, nii et polnud vaja 3. Korda tiitrida) V(HCl lahus)=12,25ml Arvutasin selle järgi HCO3 ioonide molaarse kontsentratsiooni CM=V(HCl)*CM(HCl)*1000mmol/(V(vesi)*1mol) CM(HCO3)=(12,25ml*0,025mol/l*1000mmol)/(100ml*1mol)=3,0625mmol/l KK= CM(HCO3)/2= 3,0625/2= 1,53125 2)Ca(2+) ja Mg(2+) ioonide sisalduse, üldkareduse määramine
voolikukimbu teistest harudest. Seejärel sulgesin kolvi kiiresti korgiga ja kaalusin uuesti. Juhtisin kolbi veel 1...2 minuti vältel täiendavalt süsinikdioksiidi. Sulgesin kolvi hermeetiliselt korgia ning kaalusin veelkord. Kuna masside m2 ja m2 vahe oli täpselt vahemikus (0,17...0,22 g.) jätkasin edasiste tööülesannetega. Kolvi mahu määramiseks täitsin kolvi kaelale tehtud märgini toatemperatuuril oleva veega ning seejärel valasin vee mõõtesilindrisse. Katse toimumise hetkel fikseerisin termomeetri ja baromeetri abil õhutemperatuuri ja õhurõhu laboris. Katseandmed: mass m1 (kolb + kork + õhk kolvis) = 143,58 g mass m2 (kolb + kork + CO2 kolvis) = 143,77 g mass pärast CO2 kolvi juhtimist (1-2 min) = 143, 77 g kolvi maht V = 250 ml+70ml=312 (ml) õhutemperatuur t = 20,35C = 293,5 K õhurõhk P = 101500 Pa Katseandmete töötlus ja tulemuste analüüs:
Kaalusin tehnilistel kaaludel korgiga ~300 ml kuiva kolvi. Tegin märke kolvile korgi alumise serva kohale. Juhtisin balloonist 7…8 minuti vältel kolbi süsinikdioksiidi. Peale vooliku välja võtmist sulgesin kiirelt korgiga ja kaalusin kolvi. Kordasin CO 2 kolvi juhtimist kahel korral 1…2 minuti vältel. Kolvi mahu määramiseks täitsin kolvi märke piirini toatemperatuuril oleva veega ning mõõtsin vee mahu mõõtesilindriga. Fikseerisin katse ajal termomeetriga õhutemperatuuri ja baromeetriga õhurõhu laboris. 3 Katseandmed Mass m1 (kolb + kork + õhk kolvis) = 140,06 g Mass m2 (kolb + kork + CO 2 ) = 149,25 g Kolvi maht V (õhu maht + CO 2 maht) = 208 ml + 108 ml = 316 ml Õhutemperatuur t0 = 21 °C = 294,15 K Õhurõhk P = 101,2 kPa = 101200 Pa Katseandmete töötlus ja tulemuste analüüs
· Pärast seda sulgesin kolbi korgiga ning kaalusin tehnilisel kaalul uuesti. · Kolvi asetasin tagasi tõmbekappi, kus umbes 2 minuti vältel lisasin süsinikdioksiidi veel. Kaalusin kolvi veelkord ja jätkasin sama toimingut konstantse massi saavutamiseni. · Kolvi mahu määramiseks täitsin kolvi veega kuni viltpliiatsiga tõmmatud märkeni ja mõõtsin veemahu 250ml silindri abil. · Fikseerisin laboris oleva õhutemperatuuri ja õhurõhu. Katseandmed: mass m1 (kolb + kork + õhk kolvis) mass m2 (kolb + kork + CO2 kolvis) kolvi maht (õhu maht, CO2 maht) õhutemperatuur õhurõhk m1 = 139, 90 g m2 = 140, 09 g V = 319 ml = 0, 319 L = 0,319 dm3 t° = 20 ° C ehk T = 20+273,15 = 293,15 K P = 100,1 KPa = 100 100 Pa Katseandmete töötlus ja tulemuste analüüs: 1.17 PVT 0 V = 0 0 P T 100100 Pa 0,319 dm 3 273,15 K
Juhtisin balloonist 7-8 min vältel kolbi süsinikdioksiidi. Sulgesin kolvi kiiresti korgiga ja kaalusin uuesti. Juhtisin kolbi 1-2 min vältel täiendavalt süsinikdioksiidi, sulgesin kolvi korgiga ning kaalusin veelkord. Kolvi täitmist jätkasin konstantse massi m2 saavutamiseni. Kolvi mahu (seega ka temas sisalduva gaasi mahu) määramiseks täitsin kolb märgini toatemperatuuril oleva veega ja vee mahu mõõtsin mõõtesilindri abil. Fikseerisin katse sooritamise momendil termomeetri ja baromeetri abil õhutemperatuur ja õhurõhk laboris. Katseandmed mass m1 (kolb + kork + õhk kolvis) m1 = 138,73 g mass m2 (kolb + kork + CO2 kolvis) m2 = 138, 90 g kolvi maht (õhu maht, CO2 maht) V = 249 + 56 = 305 (ml) = 0,305 (l) õhutemperatuur T = 21 oC = 21 + 273,15 = 294, 15 (K) õhurõhk P = 101,7 kPa = 101 700 Pa
Tööülesanne: Töös tiitritakse tugeva leelisega kas nõrka ja tugevat hapet või hapete segu. Tiitrimise ekvivalentpunkt määratakse graafiliselt lahuse elektrijuhtivuse mõõtmiste alusel. Töö käik: Tiitrisin laborandi poolt valmistatud tugevat hapet ning tugeva ja nõrga happe segu. Mõlemal juhul panin lahusesse magnetsegaja pulga, magnetsegaja tööle ning lisasin lahusele destilleeritud vett nii, et sisestatud elektrood oleks kriipsuni vees. Seejärel fikseerisin näidu, kui lisatud oli 0 ml leelist. Jätkasin näitude võtmist iga lisatud 0,5 ml järgi. Tugeva happe puhul võtsin 20 näitu (10 ml leelist), segu puhul 30 näitu (15 ml leelist). Katseandmed: Kasutatud mõõtelahus 0,1220 n NaOH Tabel 1 TUGEV HAPE Lisatud mõõtelahuse Mõõdetud elektrijuhtivus ml , S/m 0,0 519 0,5 480 1,0 431
märge korgi alumise serva kohale. Juhtisin balloonist kolbi CO2 8,1 minuti jooksul. Vooliku ots ulatus peaaegu kolvi põhjani, aga ei olenud tihedalt vastu põhja. Sulgesin kolb kiiresti korgiga ja kaalusin(m2). Juhtisin kolbi 2 minuti jooksul täiendavalt CO2, sulgesin korgiga ning kaalusin veelkord. Kolvi mahu (seega ka temas sisalduva gaasi mahu) määramiseks täitsin kolb märgini toatemperatuuril oleva veega ja mõõtsin vee mahu 250 cm3 mõõtsilindri abil (V). Fikseerisin termomeetri ja baromeetri abil õhutemperatuur (t) ja õhurõhk(p) laboris.’ Katse arvutused Katse tulemused: m1 (Kolb+kork+õhk)=149,04g m2 (Kolb+kork+ CO2)= 149,16g Kuna kogu vesi korraga mõõtsilindrisse ei mahunud, mõõtsin kolvis oleva vee maht kahes jaos ja tulemused liitsin. V (õhu maht ; CO2 maht)=250ml+64ml=314ml to(temperatuur laboris)=20oC p(Õhurõhk laboris)=99,63KPa Kolvis oleva gaasi mahu normaaltingimustel arvutramine: Kus
Tööülesanne: Töös tiitritakse tugeva leelisega kas nõrka ja tugevat hapet või hapete segu. Tiitrimise ekvivalentpunkt määratakse graafiliselt lahuse elektrijuhtivuse mõõtmiste alusel. Töö käik: Tiitrisin laborandi poolt valmistatud nõrgat hapet ning tugeva ja nõrga happe segu. Mõlemal juhul panin lahusesse magnetsegaja pulga, magnetsegaja tööle ning lisasin lahusele destilleeritud vett nii, et sisestatud elektrood oleks kriipsuni vees. Seejärel fikseerisin näidu, kui lisatud oli 0 ml leelist. Jätkasin näitude võtmist iga lisatud 0,5 ml järgi. Nõrga happe puhul võtsin 20 näitu (10 ml leelist), segu puhul 30 näitu (15 ml leelist). Katseandmed: Kasutatud mõõtelahus 0,1023 n NaOH Tabel 1 NÕRK HAPE Lisatud mõõtelahuse Mõõdetud elektrijuhtivus ml , S/m 0,0 028 0,5 036 1,0 038
Juhtisin balloonist 7...8 minuti vältel kolbi süsinikdioksiidi. Sulgesin selle kiiresti korgiga ja kaalusin uuesti. Juhtisin kolbi 1...2 minuti vältel täiendavalt süsinikdioksiidi, sulgesin korgiga ning kaalusin veelkord. Kolvi täitmist jätkasin konstantse massi (mass m2) saavutamiseni. Kolvi mahu (seega ka temas sisalduva gaasi mahu) määramiseks täitsin kolvi märgini toatemperatuuril oleva veega ja vee mahu mõõtsin mõõtesilindri abil. Fikseerisin katse sooritamise momendil termomeetri ja baromeetri abil õhutemperatuuri ja õhurõhu laboris. Katseandmed: Gaasi molaarruumala tavatingimustel Vm = 22,4 dm3/mol o Normaaltemperatuur T = 273,15 K (0°C) Normaalrõhk Po= 101325 Pa (1,0 atm; 760 mm Hg) Õhu keskmine molaarmass 29g/mol
Korraga täitsin maksimaalselt ¾ lehtrist. Seda katset kordasin veel kaks korda, et sool täielikult segust kätte saada. 2) Olles lahust filtreerinud kolm korda keeduklaasis, valasin lahuse edasi mõõtesilindrisse. Peale seda lisasin veel destilleeritud vett, kuni mõõtesilindris oli 250 cm3 lahust. 3) Lõpetuseks asetasin areomeeter lahusesse nii, et see ei puudutaks seina ja ootasin kuni areomeeter oli enam-vähem stabiilses olekus ning fikseerisin mõõtmise tulemusel lahuse tiheduse. Katse arvutused: Pilt areomeetrist: Areomeetri näit: 1,013 g/cm3 1) Tabelist 1.1 leian lahuse tihedusele vastav NaCl protsendiline sisaldus lahuses. C%=C%1+[(C%2-C%1)/(ρ2-ρ1)]*( ρ-ρ1) kus ρ on mõõdetud tihedus; ρ1– sellest väiksem tihedus ; ρ2– sellest suurem tihedus C%– otsitav protsendilisus; C%1– protsendilisus, mis vastab tihedusele ρ1
viltpliiatsiga märke korgi alumise serva kohale. 2) Juhtisin balloonist kolbi süsinikdioksiidi 8 minuti vältel. Jälgisin, et vooliku ots ulatuks peaaegu kolvi põhjani, aga ei oleks tihedalt vastu põhja. Sulgesin kolvi kiiresti korgiga ja kaalusin kolvi uuesti. Juhtisin kahe minuti vältel kolbi täiendavalt CO2 ja kaalusin uuesti. Kordasin eelnevat tegevust veel kaks korda, kuni sain järjestikku kaks võrdset mõõtetulemust. 3) Fikseerisin termomeetri ja baromeetri abil õhutemperatuuri ja õhurõhu laboris katse sooritamise momendil. 4. Katseandmed m1 ( kolb + kork + õhk kolvis) = 143,95g m2 (kolb + kork + CO2 kolvis) = 144,14g V (kolvi maht) = 0,306dm³ T(temperatuur katse ajal) = 293 K P(õhurõhk katse ajal) = 99,7 kPa CO2 saamine: CaCO3 + 2HCl → CaCl2 + CO2 ↑ + H2O 5. Katseandmete töötlus Leian gaasi mahu kolvis normaaltingimustel: V0 =( P x V x T0)/( P0 x T)
Jälgisin, et vooliku ots ulatuks peaaegu kolvi põhjani, aga ei oleks tihedalt vastu põhja. Kolvi sulgesin kiiresti korgiga ja kaalusin uuesti. Juhtisin kolbi 1...2 minuti vältel täiendavalt süsinikdioksiidi, sulgesin kolvi korgiga ning kaalusin veelkord. Jätkasin kolvi täitmist konstantse massi (mass m ) saavutamiseni. Kolvi mahu (seega ka temas sisalduva gaasi mahu) määramiseks täitsin 2 kolvi märgini toatemperatuuril oleva veega ja vee maht mõõta mõõtesilindri abil. Fikseerisin katse sooritamise momendil termomeetri ja baromeetri abil õhutemperatuur ja õhurõhk laboris. Katseandmed: m = 141,01 g kuiva kolbi mass m = 141,17 g kolvi mass koos CO2 V = 321 ml kolvi maht t: = 21: => 294,15 K laboriruumi temperatuur P = 100400 Pa labori õhurõhk Katseandmete töötlus ja tulemuste analüüs:
Juhtisin balloonist 7...8 minuti vältel kolbi süsinikdioksiidi. Sulgesin selle kiiresti korgiga ja kaalusin uuesti. Juhtisin kolbi 1...2 minuti vältel täiendavalt süsinikdioksiidi, sulgesin korgiga ning kaalusin veelkord. Kolvi täitmist jätkasin konstantse massi (mass m2) saavutamiseni. Kolvi mahu (seega ka temas sisalduva gaasi mahu) määramiseks täitsin kolvi märgini toatemperatuuril oleva veega ja vee mahu mõõtsin mõõtesilindri abil. Fikseerisin katse sooritamise momendil termomeetri ja baromeetri abil õhutemperatuuri ja õhurõhu laboris. Katseandmed: Gaasi molaarruumala tavatingimustel Vm = 22,4 dm3/mol o Normaaltemperatuur T = 273,15 K (0°C) Normaalrõhk Po= 101325 Pa (1,0 atm; 760 mm Hg) Õhu keskmine molaarmass 29g/mol
mõõtesihiga ja hoiab mõõtetelge pidevalt silindri läbimõõdul. Töö käik 1. Valisin sobiva liikumatu mõõtevarbi, keerasin selle mõõteriista keresse nii, et siseindikaatorit silindrisse asetades näitas indikaator ühte täispööret. Teatavasti kontrollitakse indikaatoreid just 10 jaotuse ulatuses teise pöörde algusest järelikult on see tsoon indikaatoril kõige täpsem, kõige usaldatavam. Mõõtevarbi fikseerisin vastumutriga. a liikumatu mõõtevarba seadmine kruvikusse b liikumatu mõõtvarba fikseerimine vastumutriga c mõõteriista kõigutamine õige lugemi saamiseks 2. Mõõtsin silindri läbimõõdu kas joonlaua- või nihikuga. Saadud mõõde on seademõõde. 3. Seadsin siseindikaatori seadmemõõtmele nulli. Selleks kasutatasin pikkusmõõtplaate ja nende hoiderakiseid. Vastavalt seademõõtmele koostasin
termostaati 30 kraadi juurde soojenema. · Sel ajal, kui kaseiini lahus termostaadis soojenes, võtsin 4 katseklaasi, nummerdasin ning pipeteerisin igaühte 3 ml 5% trikloroäädikhapet. · Kui termostaadis olev lahus oli piisavalt soojenenud, lisasin sellele 1 ml proteaasilahust, loksutasin korralikult ja kiiresti ning võtsin reaktsioonisegu ml segu ning pipeteerisin selle esimesse nummerdatud katseklaasi TKÄ-ga. Fikseerisin reaktsiooni algusaja. (0-proov) · Täpselt 5 minuti möödumisel võtan taas reaktsioonisegu termostaadist ja pipeteerin 3 ml lahust teise TKÄ-ga täidetud katseklaasi. Asetan reaktsioonisegu taas termostaati. Sama protseduuri kordan veel reaktsiooni kulgemise 10ndal ja 15ndal minutil. · Pärast ensüümisegu lisamist loksutan katsaeklaasid kiirelt läbi, et tekkiva sademe osakesed oleksid väiksemad
Lahuse asetasin termostaati 30°C juures soojenema kümneks minutiks. Valmistasin uuritava invertaasi lahuse: kasutasin vedelat invertaasi . Võtsin seda 0,3 ml, invertaasi lahust kokku oli 9 ml. Valmistasin ette kolvid taandavate suhkrute sisalduse määramiseks. Selleks pipeteerisin kolme koonilisse kolbi mahuga 250 ml 10 ml komplekslahust. Substraadi lahusele lisasin 0,5 ml eelnevalt valmistatud uuritava invertaasi lahust. Loksutasin ja fikseerisin ensüümireaktsiooni alguse. Kuiva pipetiga võtsin kohe pärast ensüümi lisamist 1 ml hüdrolüüsisegu ja viisin ühte kolbidest, kus oli komplekslahus. 10 min pärast ensüümi lisamist pipeteerisin 1 ml reaktsioonisegu teise kolbi ning 20 min pärast 1 ml kolmandasse. Kolvid komplekslahusega, kuhu on lisatud hüdrolüüsisegust võetud proovid, asetasin 10 min elektripliidile püstjahuti alla keema. Keemistemperatuuril toimus vase redutseerumine taandavate suhkrute toimel
30 kraadi juurde soojenema. Sel ajal, kui kaseiini lahus termostaadis soojenes, võtsin 4 katseklaasi, nummerdasin ning pipeteerisin igaühte 3 ml 5% trikloroäädikhapet. Kui termostaadis olev lahus oli piisavalt soojenenud, lisasin sellele 1 ml proteaasilahust, loksutasin korralikult ja kiiresti ning võtsin reaktsioonisegu ml segu ning pipeteerisin selle esimesse nummerdatud katseklaasi TKÄ-ga. Fikseerisin reaktsiooni algusaja. (0-proov) Täpselt 5 minuti möödumisel võtan taas reaktsioonisegu termostaadist ja pipeteerin 3 ml lahust teise TKÄ-ga täidetud katseklaasi. Asetan reaktsioonisegu taas termostaati. Sama protseduuri kordan veel reaktsiooni kulgemise 10ndal ja 15ndal minutil. Pärast ensüümisegu lisamist loksutan katsaeklaasid kiirelt läbi, et tekkiva sademe osakesed oleksid väiksemad
..8 minuti vältel eemaldasin kummivooliku, millega baloonist süsinikdioksiidi kolbi juhtisin, kolvist ning sulgesin kolbi korgiga ja kaalusin uuesti. Juhtisin kolbi 1...2 minuti vältel täiendavalt süsinikdioksiidi, sulgesin kolvi korgiga ning kaalusin veelkord. Kolvi täitmist jätkasin konstantse massi (mass m2) saavutamiseni. Kolvi mahu (seega ka temas sisalduvagaasi mahu) määramiseks täitsin kolvi märgini toatemperatuuril oleva veega ja vee mahu mõõtsin mõõtesilindri abil. Fikseerisin katse sooritamise momendil termomeetri ja baromeetri abil õhutemperatuuri ja õhurõhu laboris Katseandmed. Õhutemperatuur to=22,0o =295o Õhurõhk p=103300 Pa = 774,8 mm Hg Mass m1 (kolb + kork + õhk kolvis) m1=124,55 g Mass m2 (kolb + kork + CO2 kolvis) m2=125,71 g Kolvi maht (õhu maht, CO2 maht) V=331 ml = 0,331 l Katseandmete töötlus ja tulemuste analüüs. Kolvi mahu arvutamine- valasin kolbi eelnevalt märgitud kriipsuni kraanivett ning valasin
väärtusele 4,8. Lahus asetasin vesitermostaati 30°C juurde soojenema umbes 5 10 minutiks. Kolme 250 ml koonilisse kolbi pipeteerisin 10 ml komplekslahust. Invertaasi asemel kasutasin vedelat invertiini. Valmistasin invertiini 20 kordse lahjenduse. Selleks pipeteerisin katseklaasi 0,5 ml invertiini ja pipeteerisin juurde 9,5 ml atsetaatpuhvrit. Umbes 10 minuti pärast lisasin temperatuurile 30 C termostateeritud sahharoosi lahusele 0,5ml invertiini lahuse lahjendust. Loksutasin ja fikseerisin ensüümreaktsiooni alguse kellaaja. Koheselt peale ensüümi lisamist võtsin kuiva pipetiga 1 ml hüdrolüüsisegu ja lisasin ühte kolbi, kus oli komplekslahus. See proov oli 0-proov. 10 minutit peale ensüümi lisamist pipeteerisin 1ml reaktsioonisegu teise komplekslahusesse (10 minuti proov). 20 minutit peale ensüümi lisamist pipeteerisin veel 1 ml reaktsioonisegu kolmandasse komplekslahusesse. Kolvid komplekslahusega, kuhu oli lisatud hüdrolüüsisegust võetud proovid,
30 kraadi juurde soojenema. Sel ajal, kui kaseiini lahus termostaadis soojenes, võtsin 4 katseklaasi, nummerdasin ning pipeteerisin igaühte 3 ml 5% trikloroäädikhapet. Kolbidesse lisasin ettenähtud aegadel reaktsioonisegust võetud proovi. Kui termostaadis olev lahus oli piisavalt soojenenud, lisasin sellele 1 ml proteaasilahust, loksutasin korralikult ja kiiresti ning võtsin reaktsioonisegu ml segu ning pipeteerisin selle esimesse nummerdatud katseklaasi TKÄ-ga. Fikseerisin reaktsiooni algusaja. (0-proov) Sarnaselt toimisin veel 10 ja 20 minuti möödumisel reaktsiooni fikseeritud algusest. Täpselt 5 minuti möödumisel võtan taas reaktsioonisegu termostaadist ja pipeteerin 3 ml lahust teise TKÄ-ga täidetud katseklaasi. Asetan reaktsioonisegu taas termostaati. Sama protseduuri kordan veel reaktsiooni kulgemise 10ndal ja 15ndal minutil. Pärast ensüümisegu lisamist loksutan katsaeklaasid kiirelt läbi, et tekkiva sademe osakesed oleksid väiksemad
Kolb sulgesin kiiresti korgiga ja kaaluda uuesti. Juhtisin kolbi 1...2 minuti vältel täiendavalt süsinikdioksiidi, sulgeda kolb korgiga ning kaalusin veelkord. Kolvi täitmist jätkasin konstantse massi (mass m2 ) saavutamiseni. (Masside m2 ja m1 vahe on tavaliselt vahemikus 0,17...0,22 g.) Kolvi mahu (seega ka temas sisalduva gaasi mahu) määramiseks täitasin kolb märgini toatemperatuuril oleva veega ja vee maht mõõta mõõtesilindri abil. Fikseerisin katse sooritamise momendil termomeetri ja baromeetri abil õhutemperatuur ja õhurõhk laboris. Katsetulemused: mass m1 (kolb + kork + õhk kolvis) m1=151,46 g mass m2 (kolb + kork + CO kolvis) 2 m2=151,65 g kolvi maht (õhu maht, CO maht) 2 3 V =0,315 dm Õhutemperatuur 0 ° t =20 Õhurõhk P=103700 Pa normaaltingimustel: temperatuur 273,15 K (0 °C)
Markeerisin 6 kuiva ja puhast katseklaasi ja asetasin need statiivi. 2. Katseklaas nr. 1: pipeteerisin sinna 1 ml destilleeritud vett (kontrollproov, mis näitab tööreaktiivist tingitud absorptsiooni). 3. Katseklaasid nr. 2 ja 3: 1 ml greibimahla lahust (paralleelproovid). 4. Katseklaasid nr. 4,5 ja 6: pipeteerisin igasse katseklaasi 1 ml erineva kontsentratsiooniga glükoosilahust. 5. Pipeteerisin igasse katseklaasi 3 ml tööreaktiivi ja loksutasin koheselt. Fikseerisin aja ja hoidsin katseklaase 20 min toatemperatuuril. 6. Katseklaasides olevad lahuses värvusid suuremal või vähemal määral kollakaks, see toimus K3[Fe(CN)6] toimel ja näitas glükoosi olemasolu. 7. Mõõtsin spektrofotomeetril (lainepikkus 410 nm) lahuste optilised tihedused destilleeritud vee vastu. 8. Kuna ka kontrollproov andis madala optilise tiheduse väärtuse (tööreaktiivi
Võtsin 4 kuiva katseklaasi ja nummerdasin need. Seejärel pipeteerisin igasse katseklaasi 3 mL 5%-list TKÄ lahust. Pärast kaseiinilahuse soojenemist, alustasin ensüümireaktsiooni. Selleks pipeteerisin kaseiinile juurde 1 mL valmistatud proteaasi töölahust, loksutasin ning võtsin puhta kuiva pipetiga kiiresti 3 mL reaktsioonisegu, mille viisin esimesse TKÄ-d sisaldavasse katseklaasi, loksutasin. See oli 0-proov. Reaktsioonisegu asetasin termostaati tagasi. Samal ajal fikseerisin ka reaktsiooni alguse aja stopperil. 5 minuti pärast võtsin sama pipetiga jälle 3 mL reaktsioonisegu ja panin teise katseklaasi, loksutasin läbi. Reaktsioonisegu panin jälle tagasi termostaati. Samamoodi toimisin ka 10-ndal ja 15-ndal minutil. Sedasi sain 4 katseklaasi, milles oli 5- minutiliste intervallidega võetud reaktsioonisegud TKÄ-s. Pärast viimase proovi võtmist võtsin katseklaasi termostaadist välja. Reaktsiooniproduktide sisalduse määramine ja aktiivsuse arvutamine
10 minutit pärast keemise algust lõpetasin keetmise lisades läbi püstjahuti kolbidesse 150 mL destilleeritud vett. Vedeliku maht kolvis suurenes ja indikaatori värvuse muutus peaks niimoodi olema paremini märgatav tiitrimisel. Võtsin kolbid pliidilt ja jahutasin kraani all maha. Lisasin igasse kolbi 6 tilka mureksiidi vesilahust kui indikaatorit, mis andis lahustele õrnalt violetse tooni. Tiitrisin lahuseid 0,02 M CuSO4 lahusega kuni violetne värvus asendus värvusega. Fikseerisin titrandi kulu, kui märkasin esimest värvi muutust, lõplikult määrasin titrandi kulu kindlaks sellega, kui titrandi lisamisel enam roheline toon ei kadunud, vaid jäi püsima. Tiitrimistulemused: V1 = 11,5 mL (0-proov) V2 = 24,6 mL (ensüümireaktsiooni algusest 10 min-proov) V3 = 35,8 mL (ensüümireaktsioonialgusest 20 min-proov) Tiitrimiseks kulunud 0,02 M CuSO4 lahuse hulga järgi leidsin kaliibrimisgraafikult taandavate suhkrute sisalduse mg-des 1 mL-s reaktsioonisegust võetud proovis
nummerdama. Katseklaasi nr 1 pipeteerisin automaatpipetiga 1 ml destilleeritud vett, mis oli kontrollkatseks e 0-prooviks. Uuritava lahusega tuli teha kaks parallelkatset ehk katseklaasi nr 2 ja 3 pipeteerisin automaatpipetiga 1 ml uuritavat lahust. Katseklaasi nr 4, 5 ja 6 pipeteerisin automaatpipetiga 1 ml eelnevalt valmistatud 3 erineva kontsentratsiooniga kontrolllahust. Igasse katseklaasi pipeteerisin 3 ml tööreaktiivi ja loksutasin koheselt, et saavutada ühtlast kontsentratsiooni ning fikseerisin reaktsiooni alguse aja ning ootasin 20 minutit, et tekiks reaktsioon, mille tulemusel glükoosi sisaldavad lahused värvuvad tekkiva K- heksatsüanoferraat (III) toimel kollaseks. Pärast 20 minuti möödumist mõõtsin lainepikkusel 410 nm lahuste optilise tiheduse väärtused. Katsetulemused Katse Mõõdetud optilise Korrigeeritud optilise -klaas tiheduse väärtus tiheduse väärtus 1. 0,008 0,000 2
Selleks võtsin kuus kuiva küvetti ja nummerdasin neid. Küvett 1: nullproov, dest.vett 250 l Küvett 2: uuritavat proovi 250 l Küvett 3: uuritava proovi paralleel 250 l Küvett 4: glükoosilahust 1 (0.25 mg/ml) 250 l Küvett 5: glükoosilahust 2 (0.125 mg/ml) 250 l Küvett 6: glükoosilahust 3 (0.062 mg/ml) 250 l Igasse küvetti lisatakse 750 l tööreaktiivi ning segatakse läbi. Fikseerisin reaktsiooni alguse aeg ja reaktsioonsegusid hoitakse 20 minutit toatemperatuuril. Edasi mõõtsin lahuste optilise tihedust spektrofotomeetriga lainepikkusel 410 nm. Tulemused Proov Optiline tihedus ABS Küvett 1: nullproov 0.0000 Küvett 2: viinamarjamahl 0.0890 Küvett 3: viinamarjamahl 0.0732 Küvett 4: glükoosilahust 1 (0
1. Markeerisin 6 kuiva ja puhast katseklaasi ja asetasin need statiivi. 2. Katseklaas nr. 1: pipeteerisin sinna 1 ml destilleeritud vett (kontrollproov, mis näitab tööreaktiivist tingitud absorptsiooni). 3. Katseklaasid nr. 2 ja 3: 1 ml mee lahust (paralleelproovid). 4. Katseklaasid nr. 4,5 ja 6: pipeteerisin igasse katseklaasi 1 ml erineva kontsentratsiooniga glükoosilahust. 5. Pipeteerisin igasse katseklaasi 3 ml tööreaktiivi ja loksutasin koheselt. Fikseerisin aja ja hoidsin katseklaase 20 min toatemperatuuril. 6. Katseklaasides olevad lahuses värvusid kollaseks (ka kontrollproov), see toimus K3[Fe(CN)6] toimel ja näitas glükoosi olemasolu. 7. Mõõtsin spektrofotomeetril (lainepikkus 410 nm) lahuste optilised tihedused, võrduslahuseks destilleeritud vesi. 8. Kuna ka kontrollproov andis madala optilise tiheduse väärtuse (tööreaktiivi
Seetõttu reaktsiooni kulgemi pöördenurk väheneb, muutub võrdseks nulliga ja seejärel negatiivseks. Reakts konstantne negatiivne pöördenurga piirväärtus. Pöördenurk αeri] = sõltub eripöörd (toru pikkusest) l ja 2 vmax kontsentratsioonist c: αeri] = = f([αeri] = αeri] = eri], l ,c). Polarisatsi mõõdetakse polarimeetri abil. Töövahendid. polarimeeter KRÜSS, suhkrulahus, invertaasi lahus Töö käik. Tegin vajaliku lahuse ja fikseerisin reaktsiooni algusaja. Panin lahuse katse toru teatud aja tagant vaatasin näitu ja panin selle kirja. Kõige alguses tegin katse p hiljem arvutustes teha kalibratsioon. Kõige viimase tulemuse saatis mulle labo ja vmax määramine Lineweaver-Burki s on glükoos ja fruktoos: C12H22O11 + H2O uses (kusjuures vee kontsentratsioon on tunduvalt tsioonina. Inversioonireaktsiooni kiirus on e reaktsiooni katalüsaatorite – kas mineraalhapete
teise 4 cm3 Na2S2O3 lahust ja 2 cm3 destilleeritud vett, kolmandasse 3 cm3 Na2S2O3 lahust ja 3 cm3 vett, neljandasse 2 cm3 Na2S2O3 lahust ning 4 cm3 vett. Katses mõõtsin aega lahuste kokkuvalamise momendist kuni hetkeni, mil lahus muutus häguseks. Selleks võtsin esimese paari, valasin lahused ühte katseklaasi kokku, sulgesin katseklaasi korgiga ning segasin katseklaasi kiiresti paar korda ümber pöörates. Samal momendil fikseerisin stopperiga katse alguse ning katse lõpu, kui tekkis hägu. Samamoodi toimisin teise, kolmanda ja neljanda paariga. Katsetulemused Reaktsioonikiiruse sõltuvus Na2S2O3 kontsentratsioonist Tabel 1 Na2S2O3 Reaktsioonikiiru
sellele 0,5 ml uuritavat invertaasi töölahust. · Lahuse loksutasin läbi. · Kohe peale reaktsioonisegu läbiloksutamist võtsin sellest kuiva pipetiga 1 ml lahust ja viisin ühte kolbidest, kus oli komplekslahus. See oli niinimetatud 0-proov, kuna selles määratav taandavate suhkrute sisaldus iseloomustab olukorda hüdrolüüsi alghetkel. · Katseklaasi asetasin kiiresti tagasi termostaati ja samal ajal fikseerisin ensüümireaktsiooni alguse aja kella järgi. · 10 minutit peale ensüümireaktsiooni algust võtsin sama pipetiga 1 ml reaktsioonisegu ja viisin teise komplekslahust sisaldavasse kolbi. · 20 minutit peale ensüümireaktsiooni algust võtsin veel 1 ml reaktsioonisegu ja viisin kolmandasse kolbi. · Eemaldasin reaktsiooniseguga katseklaasi termostaadist. Reaktsiooniproduktide sisalduse määramine ja aktiivsuse arvutamine.
mahuni termostaadis olnud destilleeritud veega, kusjuures etaanhappe lahustumise algmomendil käivitasin stopperi. Stopperi jätsin käima kuni katse lõpuni. Stopperilt sain fikseerida ka lahustumise alg- ja lõppmomendi. Juhtivusnõu loputasin uuritava lahusega ja seejärel täitsin sellesama lahusega. Asetasin juhtivusnõu termostaati ja loksutasin, et saavutada püsivat temperatuuri. Lülitasin sisse juhtivusmõõtja, alustasin mõõtmist programmiga ning fikseerisin sellele vastava aja ka stopperi. Selle põhjal sain hiljem ühisele ajateljele viia käsitsi fikseeritud ja arvutiprogrammi poolt registreeritud juhtivuse väärtused. Reaktsioon lugesin lõppenuks, kui juhtivus oli jäänud konstantseks. Salvestasin andmed ning printisin välja. Teoreetiline põhjendus ja valemid Uuritav reaktsioon on esimest järku, järelikult saab arvutused teha vastavalt võrrandile: , kus k reaktsiooni kiiruskonstant
destilleeritud vett. Vedeliku maht kolvis suurenes ja indikaatori värvuse muutus peaks niimoodi olema paremini märgatav tiitrimisel. Võtsin kolbid pliidilt ja jahutasin kraani all maha. Lisasin igasse kolbi 3 tilka mureksiidi vesilahust kui indikaatorit, mis andis lahustele õrnalt violetse tooni. Tiitrisin lahuseid 0,02 M CuSO4 lahusega kuni sinakas-violetne värvus asendus rohekassinaka-smaragdrohelise värvusega. Fikseerisin titrandi kulu, kui märkasin esimest värvi muutust, lõplikult määrasin titrandi kulu kindlaks sellega, kui titrandi lisamisel enam roheline toon ei kadunud, vaid jäi püsima. Tiitrimistulemused: V1 = 2,2 mL (0-proov) V2 = 10,3 mL (ensüümireaktsiooni algusest 10 min-proov) V3 = 18,4 mL (ensüümireaktsioonialgusest 19 min-proov) Tiitrimiseks kulunud 0,02 M CuSO4 lahuse hulga järgi leidsin kaliibrimisgraafikult taandavate suhkrute sisalduse mg-des 1 mL-s reaktsioonisegust võetud proovis
· Võtsin 3 koonilist kolbi (250ml) ja pipeteerisin neisse 10 ml komplekslahust. Viisin kolbidesse reaktsioonisegust kindlatel aegadel võetud proovid, et neis määrata taandavate suhkrute sisaldus. · Kui substraat oli termostaadis saavutanud vajaliku temperatuuri, lisasin sellele 0.5 ml uuritavat invertaasi töölahust, loksutasin lahuse läbi ja asetasin katseklaasi kiiresti termostaati tagasi. Samal ajal fikseerisin ensüümireaktsiooni alguse. · Kohe peale reaktsioonisegu loksutamist võtsin sellest kuiva pipetiga 1 ml lahust ja viisin ühte kolbidest, kus oli komplekslahus. See oli nn 0-proov, kuna selles määratav taandavate suhkrute sisaldus iseloomustab olukorda hüdrolüüsi alghetkel. · 10 minutit peale ensüümireaktsiooni algust võtsin sama pipetiga 1 ml reaktsioonisegu ja viisin teise komplekslahust sisaldavasse kolbi.
valmistatud lahjendustega igaühega 1 katse. · Katseklaasi nr 1 pipeteerisin 1 ml destilleeritud vett. · Katseklaasidesse nr 2 ja 3 pipeteerisin 1 ml filtreeritud sidrunimahla. · Katseklaasidesse nr 4, 5 ja 6 pipeteerisin igaühte 1 ml erineva kontsentratsiooniga glükoosilahust. · Igasse katseklaasi pipeteerisin 3 ml tööreaktiivi ja loksutasin kohe, et saavutada ühtlane kontsentratsioon. · Fikseerisin reaktsiooni alguse aja ja katseklaasi hoidsin 20 minutit toatemperatuuril. · Mõõtsin lainepikkusel 410 nm lahuste optilise tiheduse väärtused. Optilised tihedused (D) katseklaasides: Nr 1: 0,050 ABS Nr 2: 0,420 ABS Nr 3: 0,411 ABS Nr 4: 0,159 ABS Nr 5: 0,118 ABS Nr 6: 0,086 ABS Korrigeeritud optiliste tiheduste väärtused: Nr 2: 0,370 ABS Nr 3: 0,361 ABS Nr 4: 0,109 ABS
värvuse muutus on tiitrimisel paremeni märgatav.Jahutasin kolbi kranivee all toatemperatuurini. Lisasin kõikidesse kolbidesse 0,3 mL mureksiidi vesilahust, mis andis kolvis olenevale lahusele violetse tooni. Tiitrisn kolbides olevate lahused läbi 0,02M CuSO4 lahuse kuni violetne värvus asendus selgelt täheldatava, püsiva roheka värvusega. Loksutasin tiitrimise käigus kolvi sisu pidevalt. Fikseerisin neid väärtusi, millised kutsusid välja esimest värvuse muutust. Panin kirja titrandi maht, mis kulus rohelise värvuse saavutamiseks. Leidsin tiitrimiseks kulunud 0,02 M CuSO4 lahuse hulga järgi kaliibrimisgraafiku taandavate suhkrute sisaldus mg-des 1 mL-s reaktsiooni võetud proovis. Tiitrimise tulemused: proov kulunud CuSO4 maht, ml Glyc mg/ml 0 2,2 2,0
· Klaasi katsin korgiga ja asetasin vesitermostaati juurde umbes 5 10 minutiks soojenema. · Võtsin 4 kuiva normaalmõõdus (20 ml) katseklaasi ja nummerdasin. · Igaühte pipeteerisin 3 ml 5%-list TKÄ lahust. · Kui kaseiini lahus on -ni soojenenud, alustasin ensüümireaktsiooni kaseiini hüdrolüüsi. · Pipeteerisin kaseiinile juurde 1 ml valmistatud proteaasi töölahust, reaktsioonisegu loksutasin kiiresti läbi. · Fikseerisin alguse aja kella järgi. · Peale ensüümi lisamist võtsin kiiresti puhta kuiva pipetiga võimalikult kiiresti 3 ml reaktsioonisegu, viisin esimesse TKÄ-d sisaldavasse katseklaasi (0-proov) ja klaasi sisu loksutasin hoolega. · Asetasin reaktsiooniseguga katseklaasi termostaati tagasi. · Täpselt 5 minuti pärast võtsin sama pipetiga 3 ml reaktsioonisegu teise katseklaasi ja klassi sisu loksutasin hoolega läbi.
Võtsin kolm koonilist kolbi mahuga 250 ml, kuhu pipeteerisin 10 ml komplekslahust. (Kolbidesse viiakse reaktsioonisegust(=hüdrolüüsisegust) kindlatel aegadel võetud proovid, neis määratakse taandavate suhkrute sisaldus). Kui substraat oli termostaadis saavutanud temperatuuri 30 ºC ( u 5-10 min pärast ), lisasin sellele 2 ml uuritavat invertaasi töölahust, lahuse pidi läbi loksutama ja kiiresti asetama termostaati tagasi. Samal ajal fikseerisin ensüümireaktsiooni alguse aja kella järgi. Kohe peale reaktsioonisegu läbiloksutamist võtsin sellest kuiva pipetiga 1 ml lahuse ja viisin ühte kolbidest, kus oli komplekslahus. See oli 0 proov, kuna selles määratav taandavate suhkrute sisaldus iseloomustab olukorda hüdrolüüsi alghetkel ja proovi võtmine pidi seetõttu toimuma võimalikult kiiresti. 10 minutit peale ensüümireaktsiooni algust võtsin sama pipetiga 1 ml reaktsioonisegu
Töövahendid Ioonmeeter, klaaselektrood, kalomelelektrood, pH-meeter (kombineeritud elektroodiga), magnetsegaja, bürett, pipetid ja keeduklaasid, elektripliit. Töö käik Kõigepealt tuli mõõta standardlahuste pH instrumendipeal, et teada saada mõõtetäpsus/mõõtmisviga. Seejärel pipeteerisin 25 mL ultrahelivannis degaseeritud Coca- Cola jooki pipetiga keeduklaasi ning mõõtsin tema pH pH-meetriga. Büretist hakkasin lisama NaOH lahust 5 mL kaupa ja iga kord fikseerisin pH näidu, fikseerides andmenäidud Exceli tabelis, kuni pH=10. Ioonmeetriga toimiti sarnaselt, fikseerides sellega nii pH kui ka elektroodipotentsiaali kuni pH 10-ni. Tulemused: pH=f(V) 11.00 10.00 9.00 8.00 7.00 6.00 pH-meeter ioonmeeter pH 5.00 4.00 3.00 2.00 1.00 0 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18
Selleks mõõtsin vajalikud kogused ja mahud ning et töö tulemus oleks täpne tegutsesin kvantitatiivselt. Seejärel segasin, et moodustuks ühtlane suspensioon. Vedela ensüümpreparaadi doseerisin sobiva pipeti abil. Seejärel valasin katseklaasi reaktsioonisegu ja panin ta vesitermostaati juurde soojenema reaktsiooni soodustamiseks ning 3 koonilisse kolbi komplekslahuse, et need kindlatel aegadel kokku viia. Kokkuviimise hetkel fikseerisin aja, et lahused reageeriksid kindla aja. Kohe pärast reaktsioonisegu läbiloksutamist võtsin sealt 0-proovi, mis iseloomustab sahharoosi hüdrolüüsi alghetkel. 10 minuti möödudes võtsin järgmise proovi, et teha kindlaks hüdrolüüs 10 min möödudes. 20 minuti möödudes võtsin viimase proovi, et teha kindlaks hüdrolüüsi ulatus 20 min möödudes. Seejärel alustasin taandavate suhkrute reageerima panemist vask(II) triloon B kompleksiga.
Teise 4cm3 H2SO4 lahust ja 2cm3 destilleeritud vett, Kolmandasse 3cm3 H2SO4 lahust ja 3 cm3 destilleeritud vett Neljandasse 2cm3 H2SO4 lahust ja 4cm3 destilleeritud vett Katsetes mõõtsin aega lahuste kokkuvalamise momendist kuni hetkeni, mil lahus on muutunud häguseks. Selleks võtsin esimese paari ja valasin lahused ühte katseklaasi kokku, sulgesin katseklaasi korgiga ning segasin katseklaasi kiiresti paar korda ümber pöörates. Samal momendil fikseerisin stopperiga katse alguse ning hägu tekkides panin stopperi kinni. Nii toimisin ka teiste katseklaasi paaridega. 5 Katseandmed: Katseklaaside NaS2O3 maht H2O maht NaS2O3 Aeg Reaktsiooni- paar cm3 cm3 suhteline kiirus Min
kuidas reaktsioon algas ja muutus nivoo bürettides. 9. Kui reaktsioon lõppes ja nivood enam ei muutu, lasta eraldunud vesinikul 2..3 minutit jahtuda, et vee nivoo püsiks enam-vähem paigal. 10. Liigutasin bürette üles.alla nii, et vee niood mõlemas büretis oleksid silma järgi ühes tasapinnas ja lugesin samalt büretilt uus nivoo näit. ( V 2 ) V2 = 24,6 ml 11. Fikseerisin õhutemperatuur ja õhurõhk laboris. õhutemperatuur T = 295,15 K õhurõhk P = 103200 P 12. Arvutasin eraldunud vesiniku maht kasutades järgmist valemit: V = | V2 - V1 | 3 V = |24,6 ml – 16,2 ml |= 8,4 ml = 0,0084 dm 13. Arvutasin ph o . Kuna ma teadsin, et laboris õhutemperatuur oli
5M vesinikkloriidhappe lahuse portselankaussi nr1 ja käivitasin stopperi reaktsiooniaja mõõtmiseks 10. Reaktsiooni käigus eemaldasin reageerivalt ainelt vahtu, et paremini näha reaktsiooni. 11. Segasin plastik lusikaga ja metallnoaga, et reaktsiooni kiirendada, sest meil polnud terve päev aega. 12. Viimaks purustasin viimaseid reageerivaid kriiditükke, samuti, et reaktsiooni kiirendada. 13. Kui portselankausis kulgev reaktsioon oli lõppenud, panin stopperi kinni, fikseerisin aja ja kandsin tulemused tabelisse nr.1 Tabel: Vesinikkloriidhappe vesilahuse Reaktsiooniks kulunud aeg (s) Aeg (min) kontsentratsioon (M) ±0.05s ±0.05min 1. 0.5 3513sek 58,55min 57, 2. 1
luua mulje, et tegu oleks suhkrust klaasidega. Seni, kuni aknaklaasid kuivasid, lõikasin majakese põhja augu, et sellest edasi meisterdada väike luuk, mille kaudu hiljem saaks majja sisse paigutada jõulutuled. Värvisin pruuniks majakese põhja. Ülejäänud päevast paigaldasin majale klaase. See osutus raskeks ülesandeks, kuna kile tuli igast nurgast lahti ning PVA liim ei kuivanud piisavalt kiiresti. Võtsin appi nööpnõelad ning fikseerisin nendega aknad. Jätsin aknad ööseks kuivama. 3 17. november Hommikul lõpetasin oma majakese, pannes sellese jõulutulukesed (joonis 2). Olin majakesega rahul ning valmis alustama uut ülesannet. Mändide loomine Valisin sobiva oksa kuivanud männiokste hunnikust, mille oli juhendaja Eero meile kohale toimetanud. Saagisin käsisaega oksa 1 meetri pikkuseks ning murdsin ära nõrgemad oksad.
sirkli abil kasutades mõõdetud horisontaalnurka ja joonepikkuse horisontaalprojektsiooni. Horisontaalide interpoleerimiseks ühendasin lähimad punktid omavahel kolmnurkadeks, sain TIN mudeli horisontaalide interpoleerimiseks. Kolmnurkade saamiseks kasutasin vaid neid punkte mille kõrgus vastas maapinna kõrgusele. Horisontaalid interpoleerisin graafilisel meetodil (joonpaleti abil). Selleks asetasin joonpaleti suvaliselt joonele. Seadsin esimese punkti õigele "kõrgusele". Fikseerisin sirkliga läbi esimese punkti kui pooluse. Pöörasin paletti ümber pooluse, seni kui ka teine punkt jõudis õigele "kõrgusele". Torkasin läbi joone ja paralleeljoonte lõikepunktid ja kirjutasin punktidele juurde nende "kõrgused". Joonistasin välja samakõrgusjooned ehk horisontaalid. Vormistasin plaani vastavalt topograafilise plaani koostamise lühijuhendile. 16. Kuidas toimub horisontaalide analüütiline interpoleerimine? 17
juurdekasvud väikesed). Mändide juurdekasvu proovide mõõtmine käis mõõtelaud LINTAB-i abil, mis koosneb vändast ning mikroskoobist. Vända abil saab käsitsi mõõtealust koos sinna pandud valmis prooviga liigutada ja läbi mikroskoobi loendada aastarõngaid. Seade on aastarõngaste loendamisel ühenduses arvutiga ja TSAPWin programmiga. Mõõtmist alustasin peale puu koort ja lõpetasin puu südamikus (loendasin säsini). Iga proovi juures fikseerisin 27 kõigepealt selle alguse (vahetult peale puu koort) ja seejärel niiöelda märkisin kõik aastarõngad ning nii kuni puu säsini. Oluline oli puursüdamikult aastarõngaid loendada nii, et nad asetseksid vaataja suhtes võimalikult niiöelda vertikaalses asendis (aastarõngas on mikroskoobis oleva mõõteristi vertikaalse joonega võimalikult samal joonel ja horisontaalse joone suhtes risti). Aastarõngaste loendamise ajal kandus kogu info
annaabi.ee 
