Feodaaltsivilisatsioon - Euroopa ühiskond keskajal (0)

Feodaaltsivilisatsioon-
Euroopa ühiskond keskajal
Emma-Belinda Müürsepp
10a
Feodaalsüsteem kujunes lõplikult välja umbes aastal 1000, Karolingide impeeriumi aladel. Feodaalse killustuse ajal oli kuningavõim äärmiselt nõrk. Feodaalsuhete kujunemisele aitas kaasa Karl Martelli teostatud sõjaväereform varakeskajal , mis lõi rüütlite ratsaväe. Lisaks aitas feodaalsuhete kujunemisele kaasa rahvasterändamine . Feodaalühiskonna tunnusteks olid katoliiklus ja feodalism .
Keskajal puudusid administratiivne ja keskvõim. Valitsemine sai rajaneda vaid isiklikel suhetel. Feodaalkorda võibki mõista kui ühiskonna valitsemise viisi, mis põhines alluvussuhete võrgustikel. Nende aluseks oli isanda e. senjööri ja vasalli e. läänimehe suhe. Vasall pidi andma truudusvande, mis nõudis seda, et vasall pidi oma isandat abistama, mis ennekõike tähendas teenimist sõjaväes. Lisaks oli vasallil kohustus pakkuda isandale materiaalset abi, näiteks osta isand vangilangemise korral lunaraha ees vabaks. Ta pidi veel oma isandale nõu andma, mis üldiselt seisnes kohustuses osaleda senjööri kokkukutsutud nõupidamistel ja kohtumõistmistel. Seda ei peeta üksnes nõupidamisena, aga vasall pidi toetama oma isanda poliitikat. Vastutasuks sai vasall oma isandalt kasutada lääni e. feoodi. Selleks oli tavaliselt maavaldus koos talupoegadega, kes maksid vasallile andamit. Lisaks oli isand kohustatud pakkuma vasallile kaitset nii füüsiliselt kui ka näiteks kohtus. Võiks öelda, et läänimehe ja isanda suhe põhines suuresti maaomandil ja sõjalisel teenistusel, kuid tänu kiriku suurtele maavaldustele leidus läänimeeste seast ka peapiiskoppe, piiskoppe ja kloostrite abte. 11. sajandil said isandad veel suurema võimu oma valdistu üle ning võim muutus päritavaks.
11. sajandil sõnastati idee ühiskonna kolmeks jagunemisest: vaimulikud , rüütlid ja talupojad. Esimese seisuse moodustasid vaimulikud, kes hoolitsesid inimeste hingeõnnistuse eest. Teise seisuse moodustasid rüütlid, pidid tagama julgeoleku oma piirkonnas. Kolmandasse ehk kõige madalamasse seisusesse kuulusid talupojad, kes hoolitsesid selle eest, et esimene ja teine seisus elaksid mugavat elu. Esimestena hakkasid seda ideed propageerima vaimulikud, kes rakendasid seda võitluses oma võimu pärast.
Üheks lahutamatuks osaks sai ka rüütelkond , mis oli feodaalkorra kujunemisega lahutamatult seotud. Kui enne oli sõjaväe aluseks talupojad siis nüüd tekkisid raske ratsaväe rüütlid, kes vajasid kallist varustus ja pikaajalist väljaõpet. Seetõttu hakati neid treenima juba noorest peale. 12.-13. sajandit peetakse rüütlikultuuri kõrgajaks, kus väga tähtsal kohal olid moraal truudus ning sellega kaasnev iseloomulik elulaad . Rüütlikultuuris oli olulisel kohal ka meelelahutus . Meelelahutuse alla kuulus näiteks 10.-13. sajandil väljakujunenud turniir ning lisaks veel silmapaistvad kirjanduslikud allikad, nt. kangelaslaulud , rüütliromaanid. Need mängisid väga suurt rolli rüütellike vooruste väljakujunemisel.
Keskajal oli usu ja kiriku roll tänapäevasest mõõtmatult olulisem. Kõik inimesed olid usklikud. Usku jagas terve kogukond ja see ei sõltunud isiklikust valikust. Katoliku kirik osales aktiivselt ühiskonnaelus ning valitsemises. Varakeskajal oli kristlus peamiselt linnareligioon ja maaelanikke puudutas see esialgu üsna väge. Alles aasta 1000 paiku võime pidada suuremat osa Euroopa elanikest kristlasteks. Kiriku aluseks olid piiskopkondade võrgustik ja paavstivõim . Kiriku pea oli Rooma piiskop e. paavst , kellele allusid kõik vaimulikud ja teatud aadlikud ning ka usklik lihtrahvas. 11.-12. sajandil viidi läbi kirikureform, mis nägi ette tagasipöördumise vaesuse ning kuulekuse juurde. Selle algatajaks oli paavst Gregorius VII, kelle eesmärgiks oli suurendada kiriku sõltumatust. Tasapisi kehtestati vaimulikele ka abielukeeld e. tsölibaat.
Enamik kloostreid rajati maale ja nende levik viis ristiusu ka talupoegadeni. Benediktlaste ja tsistertslaste kloostrid , mis ei paiknenud linnas vaid maal ja olid seotud rohkem maaühiskonnaga. Kuid koos linnade arenguga tekkisid ka kerjusmunkade ordud , nt. frantsiskaani ordu. Selliste ordude eesmärk oli levitada alandlikkuse ja vaesuse sõnumit. Dominiiklaste ordu jälgis ka sarnast õpetust. Nende sihiks oli kõrvale kaldunuid tagasi tuua katoliikliku kiriku juurde, lähtudes vaesuse ideaalist. Frantsisklaste ja dominiiklaste ordud asusid enamasti linnades, ning seetõttu tegelesid nad rohkem linnaeluga.
Samuti kasvasid ka linnad, suurenes kaubandus ning arenesid ka põllumajandus ja käsitöö. Linnade arengule aitas kaasa rahvastiku kahekordistumine 10. ja 14. sajandi vahel. Põllumajanduses tehti palju uuendusi , mis hakkasid levima 11. sajandi alguses. Ratastega hõlmader võimaldas künda maad sügavamalt ja sagedamini ning selle tulemusel paranes ka saagikus. Loomade veojõudu 4-5 korda suurendas rangidega rakend. Tööriistades hakati ka kasutama rohkem rauda, nt. võeti kasutusele rauast vikat . Aegamööda levis ka kolmeväljasüsteem. Selle mõjul suurenes haritav pind, sest poole maa asemel puhkas nüüd kõigest kolmandik. Kasvas ka põllukultuuride mitmekesisus . Arengut soosis ka muidugi Euroopa soojem kliima. Kaupmehed moodustasid erinevaid ühinguid. Abielus kaupmehed koondusid gildidesse ja vallalised vennaskondadesse. Arenes ka suurel kiirusel kohal valmiv käsitöö. Käsitööliste ühinguks oli tsunft . Üheks suurimaks kaubaliiduks oli Hansa Liit, mis hõlmas Läänemere piirkondades asuvad kaubalinnad. Samuti leidus ka igal organisatsioonil oma pühak .
Feodaaltsivilisatsioon oli väga tihedalt seotud kirikuga, ning seda iseloomustasid sõnad: feodalism ja katoliiklus. Feodaalsüsteem oli valitsevaks nii vaimulik- kui ilmaliku võimu puhul ning samuti ka põllumajanduses, millele feodaalsüsteem- ja tsivilisatsioon tuginesid. Linnade ja linnaelu aluseks oli kaubandus ja käsitöö, eraomand ja rahamajandus, mis arenesid peaaegu et ilma feodaalkorra mõjutusteta. Feodaaltsivilisatsiooni lõpuks peetakse 14.-15.sajandit, kui tulid kasutusele tulirelvad ning kui Konstantinoopol lagunes.