Feodaaltsivilisatsioon (1)

Feodaaltsivilisatsioon
Enamasti loetakse keskaja alguseks lääne- rooma langemist 476.aastal, kuid selle alguseks võiks pidada ka Marcus Aureliuse surma aastal 180, Konstatinoopoli saamist rooma pealinnaks aastal 330 või 395. aastal Lääne- ja Ida-Rooma eraldumist . Ruumiliselt piiritletakse feodaaltsivilisatsiooni alaga, kus religiooniks katoliiklus ja ühiskondlik korraldus põhines feodalismil. Feodalism on ühiskonda korraldav normistik , mis reguleeris lääniisanda ja vasalli suhteid, mida iseloomustas põhimõte, et üks kristlane teise orjaks ei sobi. Keskaega nimetatakse feodaaltsivilisatsiooniks, sest siis kujunesid välja feodaalsuhted , mis olid keskaja riigi - ja majanduskorralduse põhialusteks. Keskaja ühiskond jagunes 3. seisuseks – oratores ehk vaimulikkond, bellatores ehk rüütliseisus ja laboratores ehk talupojad. Keskaja ja feodaaltsivilisatsiooni lõppu loetakse kas Konstantinoopoli langeminest 1453, Ida-Rooma ehk Bütsantsi riigi lagunemisest 1492 ,Ameerika avastamisest või reformatsiooni algusest Saksamaal 1517.
Keskaja iseloomulikem tunnus oli ühiskonna jagunemine seisustesse. Kuigi, et kõik inimesed olid Jumala ees võdsed, olid erinevatel seisustel omad eelised ja kohustused. Esimese seisuse moodustasid vaimulikud , kes hoolitsesid inimeste hingeõnnistuse eest. Teise seisuse moodustasid aadlikud ehk elukutselised sõdurid, kelle ülesandeks oli kõigi ühiskonnaliikmete kaitsmine. Kolmandasse ehk kõige madalamasse seisusesse kuulusid käsitöölised ja kaupmehed , kelle ülesandeks oli vaimulikke ja feodaale oma tööga üleval pidada ning toita. Seisused olid pärilikud, seega sündides said sa oma pere seisuse. Aadlikuseisus kujunes läbi teenete.
Feodaalkorrale pani aluse Karl Martelli sõjaväereform, milles tehti panus raskelt relvastatud rüütliväe loomisele. Kuna rüütli varustus ja kaaskonna ülalpidamine oli väga kallis, pidi rüütel saama valitsejalt väärilise tasu, sõduritele palka ei makstud ning probleemi lahendamiseks jagasid (e läänistasid) valitsejad oma ustavatele alamatele maad (feood e lään ) koos talupoegadega. Maa saaja ( feodaal e läänimees) kohustus talupoegadelt saadava sissetuleku eest muretsema omale varustuse, ilmuma sõja korral väeteenistusse ja vajadusel toetama ka rahaliselt (n sõjavangist lunastamisel). Feodaal- e läänikorraks nimetatakse seega isanda / maahärra (senjööri) ja tema sõjamehest sõltlase (vasalli) kokkulepetel põhinevat süsteemi. Vasalli kohustused senjööri ees kinnitati vasallivandega. Kuna paljudes maades hakkasid vasallid neile läänistatud maid edasi läänistama, siis muutusid nad oma vasallidele senjöörideks. Samas oli mandri-Euroopas tavaks, et senjööridel puudus õigus käsutada oma vasalli vasalle („minu vasalli vasall pole minu vasall”). Kui varakeskajal oli tavaline, et läänid anti vasallidele ainult teenistuse ajaks kasutada, siis aja jooksul sai tavaks neid isalt pojale pärandada ning selliseid perekonnale kuuluvaid lääne nimetati pärusvaldusteks.
Feodaalmajanduses oli alguses valitsevaks majandusviisiks naturaalmajandus ehk elatusmajandus , mille puhul kaubalis-rahalised suhted on vähe arenenud või üldse puuduvad, sõjameestele palka ei makstud. Naturaalmajanduse kujunemise põhjusteks olid sagedased sõjad ning väärismetallide puudus, kuna Euroopas leidub väärismetallidest ainult hõbedat ning sedagi mitte kõikjal, kuld praktiliselt puudub. Selle tagajärjel lagunesid riigid väikesteks osadeks , mille etteotsa tõusid kohalikud maaomanikud- feodaalid
Põlispõllunduses kasutati algselt kahe- ja hiljem kolmeväljasüsteemi. Põldu künti enamasti kerge adra ja härgadega. Tänu kapjade rautamisele ja rangide kasutuselevõtule hakati alates 9.sajandi lõpust põldude harimisel kasutama ka hobused . Ratasadra leiutamine 10.sajandil (mis võimaldas künda sügavamalt ) ja hobuste kasutamine suurendasid tööviljakust ja põldude saagikust. Karjakasvatus oli kuni varakeskaja lõpuni vähetähtis, kuna sööda vähesuse tõttu ei suudetud loomi ületalve pidada ja tapeti enamasti sügisel. Seetõttu oli ka sõnnikut vähe ning see avaldas negatiivset mõju põldude saagikusele.
Lääne-Rooma riigi langus tõi enesega kaasa linnade hääbumise Lääne-Euroopas. Linnade pidev rüüstamine suure rahvasterände käigus põhjustas käsitöö ja kaubanduse allakäigu. Varakeskajal ei soodustanud linnade teket ka naturaalmajandus. Osteti peamiselt vaid soola, rauda ja feodaalid ka luksuskaupa. Raha naturaalmajanduse tingimustes peaaegu käibel ei olnud ning kaubanduslikud sidemed Euroopa erinevate piirkondade vahel praktiliselt puudusid. Eeldused linnade taastekkeks kujunesid alates 11.saj seoses põllumajanduse arenguga, mis soodustas käsitöö eraldumist põlluharimisest. Varased linnad olid käsitööliste asulad, seepärast tekkisid need kaubateede ristumiskohtadesse, traditsiooniliste laadaplatside juurde, kirikuelu keskustesse, feodaalide linnuste lähedusse. Kuni 11.saj tekkisid linnad Itaalias ja Prantsusmaal enamasti Rooma riigi aegsetele linnaasemetele; alates 13.saj rajasid uusi linnu ka maaisandad (senjöörid). Linna elanikkond jagunes laias laastus kolmeks. Kaupmehed olid linna kõige rikkamad kodanikud ehk patriitsid , kelle rikkus tulenus eelkõige ülemere-kaubandusest. Kaupmeeste hulgast valiti tavaliselt linna juhid. Käsitöölised olid kaupmeestest mõnevõrra vaesemad ega omanud suurt kaasarääkimisõigust linna valitsusorganeis. Käsitöölised olid koondunud kutseorganisatsioonidesse - tsunftidesse . Linna alamkihid ehk pleebs koosnesid kõige erinevamate elukutsete pidajatest - teenijad , kerjused, prostituudid jt. Keskaegsete linnade elu toimus tavaliselt erilise linnaõiguse alusel. Selle andis tavaliselt kas maahärra või valitseja. Linna elu juhtis raad (sks k Rat - nõukogu), mille liikmete arv sõltus linna suurusest . Suurimad linnad olid Pariis, Veneetsia , milano , umbes 100 000 elanikuga.
Keskajal oli usu ja kiriku roll tänapäevasest mõõtmatult suurem. Usku jagas terve kogukond ja see ei sõltunud isiklikust valikust. Keskaja alguses oli kristlus pigem linnareligioon, alles aasta 1000 paiku olid enamik Euroopast kristlased . Kujunes kiriku hierarhia, mille kohaselt kirikupeaks oli paavst Kiriku kui. organisatsiooni aluseks olid piiskopkondade võrgustik ja paavstivõim. . Suuremate piirkondade usuelu juhtisid peapiiskopid, kellele allusid piiskopid. Kirikupeaks oli Rooma piiskop ehk paavst. Paavste peeti esimese Rooma piiskopi, Püha Peetruse järglasteks. Keskaja usuelus ja ühiskonnas olid tähtsal kohal kloostrid , kus elasid mungad. Kloostrid olid mitte ainult tähtsad usuelu vaid ka haridus - ning kultuurikeskused, kus säilitati vanu käsikirju ning tegeldi nende kopeerimisega. Tähtsaim kirikureform toimus 11.-12. Sajandi vahetusel, mille eesmärk oli suurendada kiriku sõltumatust ilmalikest valitsejatest.