Henrik Ibseni "Hedda Gabler" (0)

Von Krahli teater Henrik Ibseni " Hedda Gabler"
Lavastaja Mara Kimele tõlgendus Ibseni draamast "Hedda Gabler" oli Von Krahli teatritudengite esituses energiline ja tempokas, eriti kuna kõiki rolle oli kaks (v.a. Berte). Noored näitlejad tulid oma rollide veenva esitamisega väga hästi toime, ning ehk just tänu nende noorusele on eriti selgelt näha, et Ibseni kaasaja inimese psühholoogilised vastuolud on ka tänapäeval aktuaalsed. Lavastuse nimikangelanna, Hedda Gableri puhul on tegemist on väga jõulise naiskarakteriga, kuulsa kindral Gableri tütrega, kes olles pärit nn. aristokraatlikust lastetoast ei ole rahul nii oma uue ebaprestiizika mehe kui ka nende majandusliku olukorraga. Ilmselt ongi sellepärast näidendis kasutatud tema neiupõlvenime, kuna naine oli oma akadeemikust abikaasast üle ja seega oli pigem oma isa tütar kui mehe naine. Hedda, kas siis igavusest või trööstitusest manipuleeris kõigiga, mis muutis ta ohtlikuks, ettearvamatuks, isegi ebasiiraks. Näiteks soovis ta kontrolli oma abikaasa karjääri üle, aidates kaasa tema rivaali, Ejlert Lövborgi enesetapule. Hedda rollis olid Liis Lindmaa ja Ragne Veensalu korraga, viimane domineerivamalt. Lindmaa kusjuures oligi naiselikum pool ning Veensalu jõulisem, mis avaldus näitlejate välimuses ja käitumises. Kui Lindmaa kandis valdavalt kleite, oli hoolikamalt meigitud ning soeng oli viimistletud , siis Veensalu kandis kord lohvakat pikka T-särki retuusidega, kord punkilikku kombinesooni ja saapaid, rääkimata lühikesest triibutatud sasipeast. Seepärast sobiski minu arvates (vähemalt väliselt) Ragne Veensalu rohkem ettearvamatu ja manipuleeriva Hedda rolli. Näiteks käitub Hedda impulsiivselt, kui viskab paberihundist tulnud ribasid õhku ja viskub nende keskele , süütab ja kustutab koheselt sigarette ning tantsib pööraselt. Jörgen Tesmani, Hedda värske abikaasa rollis olid korraga Ivo Reinok ja Tõnis Niinemets. Nende puhul (kas siis taotluslikult või mitte) ei olnud muidu ehk kuigi aru saada, kumb domineerivam on, kui et lõpupoole, kui Ivo Reinokil rohkem stseene oli. Kostüümi poolest vastasid mõlemad näitlejad oma nohiklikule tegelasele, alustades kõrgele tõmmatud viigipükstega ja lõpetades kirju kikilipsuga. Mõlemad olid kõhnad, kammitud ja silutud soengute ning prillidega (Reinokil olid prillid küll vähem aega). Tesman oli pühendunud oma erialale ning pööras rohkem tähelepanu raamatutele kui oma naisele, kuigi proovis talle alandlikult meeldida. Ka noored näitlejad suutsid edasi anda nii seda, kui ka asjaolu, et tegelane ei saanud sageli aru, et temaga manipuleeritakse. Kohtunik Bracki mängisid Kait Kall ja Siim Sups, viimane veidi rohkem. Kall kandis habet, pikka nahkmantlit ja oli tumedais rõivais, Sups kandis heledaid teksaseid ja valget liibuvat särki. Mõlemad tõid oma näitlemisega hästi välja oma tegelase salakavala, võimuka ja ülbe pahapoisiliku oleku. See avaldus näiteks selles, et regulaarselt Tesmanite maja külastades tõid mõlemad alati kaasa kingitusi, üks palme, teine barbie'sid. Ka Brackile meeldis Hedda, ta lõi naisele pidevalt külge ning näitas oma pideva kohaloleku ja kas või toas sigareti süütamisega üleolekut tema mehest. Alamast klassist kohtunik soovis pidevalt naise üle kontrolli saavutada, demonstreerides seda näiteks barbie'de jalgade ärarebimisega. Lõpus, kui mees teadis, et Lövborgi surmas on osa süü Heddal, oli naine tal peos , ning ehk oli see üks põhjuseid, miks kangelanna end ära tappis. Ejlert Lövborgi, Hedda kunagist armastatut ning Tesmani kolleegi mängisid Ott Kartau ja Madis Mäeorg. Välimuselt olid kaks näitlejat kõige erinevamad, kuid samas oli neil sarnane, boheemlaslik riietus: pikk mantel, pruunid toonid. Nende tegelaste puhul oli üks näitleja, punasejuukseline Ott, tunduvalt domineerivam. Nii nagu Brackgi, oli ta Heddasse kiindunud , kuid oli heasüdamlikum. Ta oli omal alal tunduvalt andekam kui tema kolleeg , Tesman, kuid ei käitunud ikkagi üleolevalt, vaid sõbralikult. Siiski ei kohkunud ta tagasi naisele "vanu häid aegu" meenutamast ning küsimast, kas too armastas teda. Kunagist alkoholismi silmas pidades sai Hedda teda pidutsema keelitada, mis lõppeski sama halvasti, kui naine planeerinud oli. Üks erinevus siiski oli- Ejlerti enesetapp ei olnud pooltki nii kangelaslik, kui Hedda lootis. Thea Elvstedi rollis mängisid Mari Pokinen ja Kirsti Villard. Kuna tegelane oli korralik, tagasihoidlik ja vaoshoitud, olid ka nende välimused sarnaselt vastavad. Mõlemal olid beezid mantlid, pikad seelikud, tumedad ja lokkis juuksed. Siiski ei puudunud tegelases kirge, mis avaldus enda elulugu oma kunagisele koolikaaslasele, Heddale jutustades. Nimelt tema ja tema mees palkasid Lövborgi lastele koduõpetajaks, proua armus ning jättis oma mehe. Kui Ejlert tagasi linna läheb, tuleb preili talle järgi ja suundub Tesmani juurde abi paluma, kartes kirjaniku alkoholismi taastekke pärast. Niisiis on Thea roll teotud nii Ejlerti kui Heddaga, nimelt aitab just Thea lobisemine naisel intriige punuda ja oma tahtmist saavutada. Ei tohiks mainimata jätta ka teenijanna Bertet, kelle osatäitjaks oli Katre Kaseleht/ Loore Martma. Vaadatud lavastuses oli just tema kusjuures ainuke tegelane, keda oli üks. Berte oli esimene, kes lavale ilmus, pöördudes publiku poole ja jutustades oma töökohast uue perekonna juures. Ka see roll oli hästi välja mängitud, võis saada aimu tema usinusest ja elevusest. Berte, mitte ainukesena, kartis Heddat, kuid püüdis talle meeldida, seevastu oli ta kiindunud "peremehesse". Suurem osa etendusest oli ta siiski kas lava taga või toimetas vaikselt sündmustiku tagaplaanil. Tegelastevahelised suhted ja pinged ning ka nende sisemised konfliktid tulid näitlejate liikumise ja tegutsemisega hästi esile. Näiteks mehed, kes Heddast sisse võetud on, tiirlevad tema ümber. Samamoodi on Thea ja Hedda puhul liikumisest aru saada nende suhetest: Thea istub algul korralikult ühe koha peal ja allub naise korraldustele, kusjuures Hedda üritab ta näo juures tikku põlema panna ja teda ehmatada. Samas on rollid rajatud paljuski ka kõnele, sest suurem osa sündmustikust selgub nende omavahelisest dialoogist. Sellega seoses, kohati räägiti küll samal ajal, kuid sellegipoolest oli võimalik kõigest aru saada, kuna vahel korrati samu lauseid . Ibsen kui psühholoogiline näitekirjanik soovis Hedda manipuleeriva iseloomu kaudu näidata inimeste kohati varjatud motiive, ebaloogilist käitumist ja ühe inimese lõhenenud pooli. Näiteks jäävad naise motiivid vaatajale sageli mõistatuslikuks, kuna naine tegutses sageli emotsioonide ajel ning pealtnäha põhjendamatult kurjalt. Just väikeses Von Krahli saalis, kus vaataja on näitlejale lähemal, on kõige parem jälgida nende miimikat ja süveneda tegelaste psühholoogilistesse keerdkäikudesse, ning muidugi aitasid elamusele kaasa ka oma rollidesse sobivad näitlejad.