Esimene Maailmasõda referaat (2)

Tallinna Tööstushariduskeskus
ESIMENE MAAILMASÕDA
Referaat
Merili Müür
203 SKA
Tallinn 2012
Sisukord
Sisukord.......................................................................................................................2
Sissejuhatus.................................................................................................................3
Sõjapõhjused................................................................................................................4
Riikide sõjaplaanid........................................................................................................6
Sõjakäik........................................................................................................................8
Tagajärjed ja tulemused.............................................................................................10
Kasutatud kirjandus....................................................................................................13
Sissejuhatus
Esimene maailmasõda oli esimene suurt osa maailma maadest kaasanud sõda, mis kestis 28. juulist 1914 kuni 11. novembrini 1918. Sõdivad riigid jagunesid Antandiks ja Keskriikideks. Üheski varasemas konfliktis ei osalenud nii palju sõdureid. Euroopa riikide piirid muutusid sõjategevuse tagajärjel drastiliselt: purunes neli impeeriumi (Saksamaa, Austria-Ungari, Osmanite riik ja Venemaa). Esimene maailmasõda sai tuntuks kaevikusõjana, seda eelkõige Läänerindel. Üle 9 miljoni inimese langes lahingutes. Esimeses ilmasõjas kasutati esimest korda keemiarelvi, toimus esimene massiivne pommitamine lennukitelt ning toimusid 20. sajandi esimesed tsiviilisikute massimõrvad. Omariikluseni jõudsid soomlased , lätlased, eestlased, leedukad, poolakad ning slovakid. Vaatamata väikerahvaste seisukohalt soodsale lõpptulemusele, oli maailmasõda ometigi kõigi osalevate maade ja rahvaste jaoks raskeks kastumuseks, mille negatiivsed tagajärjed ulatusid veel aastategi taha.
Sõjapõhjused
Maailmasõja puhkemise peamiseks põhjuseks olid 20.sajandi alguseks tervanenud vastuolud maailma suurvõimude vahel, kus ühel pool seisid Prantsusmaa ja Inglismaa ning teisel poolel Saksamaa. Kiirelt arenev Saksamaa soovis juhtpositsiooni Euroopas ning sakslaste seas oli aegamööda maad võtmas veendumus, et selleks tuleb kõigepealt purustada Prantsusmaa. Balkanil põrkusid aga Austria-Ungari ja Venemaa taotlused. Samas poleks need vastuolud pruukinud sõtta paisata tervet maailma. Majanduselu oli muutunud rahvusvaheliseks, sõda oli kõigile kahjulik ning seetõttu polnud riiki, kes oleks teadlikult üritanud valla päästa maailmasõda. Et see ikkagi puhkes, aitasid sellele kaasa järnevad asjaolud .
Esiteks, alahinnati ohtu. Suurriikide valitsused ei uskunud maailmasõja võimalikkusesse ega pingutanud selle ärahoidmiseks piisavalt. Paljud riigimehed arvasid, et Euroopas võivad puhkeda ainult piirkondlikud sõjalised konfliktid ning et selliseid lokaalsed sõjad kestavad lühikest aega ega kujune väga laastavaks.
Teiseks, sõda romantiseeriti. 20.sajandi algul oli levinud veel kujutlem, et sõda on romantiline, ülev ja hiilgav . Seetõttu leidus mitte ainult sõjaväelaste ja relvatöösturite, vaid kogu Euroopa lihtrahva hulgas palju neid, kes sõda lausa soovisid ja hirmuseguse põnevusega ootasid.
Kolmandaks , rahusvahelisi kriise reguleeriate institutsioonide puudumine. Maailmas polnud 1914. aastal organisatsioone, mis oleksid suutnud kiirelt korraldada näiteks suurriikide liidrite kohtumisi.
Neljandaks, sõjaline mõtlemine osutus kaalukamaks kui diplomaatia . Riikide valitsustes otsekui ei märgatud sõjatehnika tormilist arengut ega uuendatud sellele vastavalt oma julgeolekupoliitikat, tihti ei tundnud valitsus isegi oma kindralstaapides koostatud sõjaplaane.Kuid sõjaplaanid olid muutunud väga keeruliseks, täpseks ja jäigaks. Võtmeküsimuseks oli kujunenud see, kui kiiresti suudab keegi oma väed mobiliseerida ja rindele paigutada. See tähendas, et mobilisatsioon tuli välja kuulutada võimalikult varakult, ja kui see tehtud, ei saanud ega tohtinud enam anda mingit tagasikäiku. Valitsused olid muutunud varem välja töötatud sõjaplaanide pantvangiks.
Maailmasõja puhkemise ajendiks sai Austria-Ungari troonipärija ertshertsog Franz Ferdinandi tapmine Sarajevos 28.juunil 1914. Aastal. Sarajevos asus Austria-Ungarile kuuluvas Bosnias, kuid atentaadi sooritas Serbia koolitusega terrorist. Austria-Ungaris ja mujalgi Euroopas vallandas tapmine pahameeletormi, kui atentaat Austria-Ungari troonipärijale polnud siiski sündmus, mis pidanuks viima maailmasõjani. Lääne-Euroopa suurriikidel Balkanil otseseid huve polnud. Ometi väljus olukord kontrolli alt.
Sõjaplaanid ja eesmärgid
Kuna Euroopa suurriigid olid sõjaks juba mõnda aega valmistunud, olid neil välja töötatud põhjalikud strateegilised plaanid.
Saksa sõjaplaani nimetati selle peamise koostaja , Saksa kindralstaabi ülema krahv Alfred von Schlieffeni järgi Schlieffeni plaaniks. See nägi ette esiteks Prantsusmaa kiire purustamine ja seejärel vägede paiskamine itta Venemaa vastu. Plaani teostamiseks koondas Saksamaa enamuse oma jõududest Prantsusmaa vastu, eriti läänerinde paremale tiivale, kus väed pidid Belgia ja Luksenburgi kaudu Prantsusmaa tugevatest piirikindlustustest mööda marssima, mööduma kaares Pariisist põhja poolt ja seejärel läänest ning Prantsusmaa armee koos pealinnaga kotti haarama. See pidi toimuma 39 päevaga, kogu sõda tuli aga võita 3-4 kuuga . Itta jäid esialgu vaid väiksemad katteüksused, mis pidid piiridelt vajaduse korral Ida- Preisimaa sisemusse taanduma.
Prantsuse sõjaplaan seadis eesmärgiks vältida 1870.-1871.aasta Prantsuse-Preisi sõjas kogetud katastroofi, kui prantslased said hävitavalt lüüa. Prantsuse-Saksa piirile rajati tugev kindlustuste süsteem, kuid Belgia piirile seda ei tehtud. Prantslased ei uskunud, et sakslased Belgia neutraliteeti rikuvad ja neid sealtkaudu ründavad. Prantsuse sõjaplaani nimetati plaaniks 17. See nägi ette lõuna pool asuvate Lotringi ja Elsassi- mida prantslased lugesid Prantsusmaa ajaloolisteks osadeks - hõivamise ning seejärel sissetungi Saksamaale. Kogu sõjaplaani kandvaks ideeks oli hoogne pealetung .
Inglismaal iseseisev sõjaplaan puudus. Valmis oldi vaid koostööks Prantsuse vägedega, toetamaks nende vasakut tiiba. Prantsusmaale saadetava Inglise ekspeditsioonikorpuse suuruseks oli ette nähtud 70 000 meest, seda oli hiljem võimalik suurendada.
Venemaa oli teiste Euroopa riikidega võrreldes sõjaks suhteliselt nõrgalt ette valmistatud. Armee oli küll tunduvalt suurem, kuid viletsalt varustatud. Ka võttis selle kogunemine ja rindele saamine suurte vahemaade tõttu aega. Venemaa sõjaplaan võimaldas valida kahe rünnakusuuna, Ida-Preisimaa ning Austria-Ungari vahel. Prantsusmaa palvel võttis Venemaa kohustuse rünnata mobilisatsiooni 14.päeval Ida-Preisimaad, kuigi talle olnuks kasulikum anda löök esiteks Austria-Ungarile.
Austria-Ungari sõjaplaan oli samuti koostatud arusaamaga, et Austria-Ungaril tuleb võidelda mitmel rindel: lõunas Serbia nind idas Venemaa vastu. Austria-Ungari sõjajõud tuli koondada kahte ossa , millest väiksem osa suunatakse Serbia ja suurema Venemaa vastu, arvestada seejuures ühtlasi Saksa toetusega.
Sõjakäik
Sõjategevus läänerindel
Sõjategevus läänerindel algas 2.augustil 1914.aastal mil Saksa väed hõivasid suurema vastupanuta Luksenburgi. 4.augustil 1914 alustas Saksamaa sissetungi Belgiasse ja kohtas seal tugevat vastupanu, mis ärritas sakslasi. Kättemaksuks Saksa sõdurite tulistamise eest Belgia partisanide poolt lasid sakslased mitmel pool belgiasi lausa külade viisi maha. Teated sakslaste metsikustest Belgias levisid kulutulena üle maailma, pöörates avaliku arvamuse Saksamaa vastu ka seni sõjast kõrvele jäänud riikides. Prantsuse väed alustasid vastavalt oma sõjaplaanile lahingutegevust rinde lõunalõigus, jättes oma vasaku tiiva suhteliselt nõrgaks. Prantslastele ootamatult langes aga just see augusti keskel suurte Saksa üksuste rünnaku alla, sakslastele oli seevastu ootamtatu kokkupõrge. Prantsuse vasakule tiivale ilmunud Briti üksustega. 21-25.augustil 1914 toimunud nn piirilahingus said Prantsuse-Inglise väed lüüa ning paisati tagasi. Rinne liikus mitusada kilomeetrit tagasi kuni jõudis üsna Pariisi lähedale. Samal ajal ei suutnud sakslased kusagil suuremaid vastase jõudusid sisse piirata või purustada, mis tähendas, et prantslased olid õppinud arukalt taanduma. Siiski kaotasid prantslased koos sakslastele loovutatud aladega olulise osa oma tööstustest ja majanduslikust potensiaalist.
Marne ’i lahing
Esialgne edu kasvatas Saksa väejuhatuse enesekindlust. Sakslastel tekkis arvamus, et inglased ja prantslased on löödud ega suuda enam organiseeritud vastupanu osutada. Sõja kiiremaks lõpetamiseks otsustati loobuda Schlieffeni plaanis ette nähtud ümberhaaramisest ning suunati parema tiiva väed mitte kaarega Pariisi taha, vaid otse Pariisi peale. Nende jõudu nõrgestas muu hulgas see, et läänerinde komandöride protestidest hoolimata, võttis ülemjuhatus ostsustaval hetkel kaks korpust rindelt ära ja saatis Ida-Preisimaale venelaste vastu, kus neid aga tegelikult vaja ei läinudki. 2.septembril 1914 olid sakslased jõudnud Pariisist 35 kilomeetri kaugusele. Prantsuse valitsus lahkus pealinnast. Sakslaste üksused olid selleks ajaks aga kandnud raskeid kaotusi ning pikkadest päevamarrsidest välja kurnatud . Prantslased koondasid Pariisi alla oma viimased reservid. Ägedates lahingutes pani inglaste poolt toetatud Prantsuse armee septembri algul Marne’i lahingus sakslaste edasiliikumise seisma. Korra tuli sakslaste läbimurde ärahoidmiseks mehi lahingusse viia koguni Pariisi taksodega. Sakslased olid sunnitud tagasi tõmbuma, Schlieffeni plaan oli läbi kukkunud. Siiski suutsid sakslased uutel positsioonidel vastase pealetungi peatada, kuni mereni ulatuval kaevikuteliinil algas positsioonisõda.
Sõjategevus maailmasõja teistel rinnetel
Samal ajal, kui algasid lahingud läänerindel, algasid need ka idarindel. Venemaa oli andnud Prantsusmaale lubaduse rünnata Saksamaad. Lubadustest suudeti kinni pidada ning 17.augustil 1914 alustas kaks Vene armeed sissetungi Ida-Preisimaale. Sakslaste nõrku jõude tagasi tõrjudes liikusid Vene armeed edasi, suutmata ülekaalu siiski täielikult ära kasutada. Kriitilises olukorras määrati Saksa armeele idas uus juhtkond . Selle etteotsa asus kindral Hindenburg, staabiülemaks sai läänerinde esimesetes lahingutes silma paistnud kindral Luddendorff, nemad suutsid ühe Vene armee Tannenbergi lahingus puruks lüüa, teise aga Ida- Preisimaal taanduma sundida . Edukam oli Vene vägede tegevus Austria-Ungari vastu. Galiitsias toimunud lahingutes kandsi Austria-Ungari väed raskeid kaotusi. Ebaõnnestus ka Austria-Ungari üksuste pealetung Serbias. Päästmaks liitlast täieliku kokkuvarisemise eest, tõid sakslased 1914.aasta sügisel osa vägesid läänerindelt idarindele ning alustasid koos Austria-Ungari vägedega pealetungi Varssavile. Esialgu suutsid sakslased küll kiirelt edasi liikuda , kuid siis lõi Vene vasturünnak nad tagasi. Aasta lõpuks olukord idarindel stabiliseerus, muutumata siiski positsioonisõjaks nagu läänerindel. Kuigi mõlemad sõdivad pooled olid saatnud enamiku oma jõududest Euroopa lahinguväljadele, möllas sõda ka mujal. Antandi riigid asusid vallutama Saksamaa kolooniaid, võttes emamaast ära lõigatud alad ja tugipunktid tavaliselt suurema vastupanuta üle. Mõnel pool osutasid sakslased siiski visa vastupanu. Nii suutis Saksamaa Ida-Aafrikas ehk praeguses Tansaanias tegutsev väike, peamiselt kohalikest elanikest koosnev armee suures ülekaalus olevatele liitlastele vastu panna 1918.aastani
Tulemused ja tagajärjed
Ameerika Ühendriigid olid Antanti sõja algusest peale toetanud suurte laenudega ning selle armeele varustust tarninud. Antandiga liitumist soodustasid ka Ühendriikides levivad saksavastased meeleolud, kuuldused Saksa üksuste metsikustest Belgias ning Lusitania uputamine , eriti aga sakslaste alustatud allveesõda tervikuna , mis röövis Ühendriikidelt nii inimelusid kui ka kaubanduslike kasumeid. 6. aprillil 1917 kuulutasid Ühendriigid Saksamaale sõja.
8.jaanuaril 1918 tegi Ühendriikide president Thomas Woodrow Wilson sõdivatele riikidele ettepaneku sõlmida õiglane rahu. Saksamaa lükkas Wilsoni ettepaneku tagasi, olles veendunud, et suudab sõjategevuse enda kasuks pöörata, ja asus läänerindel vägesid koondama. 21.märtsil 1918 Somme’i all alanud pealetung oli sakslastele esialgu edukas. Nende vastas sisnud Inglise üksuste kaitse murti sügavalt läbi, mis tekitas sakslastes taas lootuse, et liitlaste kaitse õnnestub Pariisi suunas tiivalt ’’kokku rullid’’, nagu oli ette nähtud Schlieffeni plaan. Juuli keskpaigaks õnnestus sakslastel tungida 60 km kauguseni Pariisist, kust asuti linna kaugelaskesuurtükkidega pommitama. Sakslaste edul oli kõrge hind. Ainuüksi 1918.aasta märtsist kuni aprilli keskpaigani olid rünnaku peamist raskust kandnud Saksa armeed kaotanud viiendiku oma algkoosseisust. Raskelt laastas läänerindeliitlastest kehvemini toidetud Saksa sõjaväge ka Euroopas leviv nakkushaigus - ’’ hispaania gripp ’’. Sakslaste takerdumine võimaldas liitlasvägede ülemjuhatajal kindral Fochil koondada jõud ostustavaks vastulöögiks, kasutades selleks ka järjest suuremas ulatuses rindele saabuvaid ameerika üksusi. 18.juulil 1918 läksid liitlasväed Pariisi all vasturünnakule ning paiskasid nn Marne’i lahingus sakslased tagasi. Saksa pealetung oli läbi kukkunud.
8.augustil 1918 andsid Prantsuse ja Inglise korpused 600 tanki toetusel sakslastele Amiensi juures ränga hoobi ning paiskasid nad tagasi. Kindral Luddendorff nimetas 8.augustit Saksa armee ajaloo ’’mustaks päevaks’’. Kaotusi kandes tõmbusid Saksa väed tagasi nn Hindenburgi liinile ehk kunagisele läänerindele, pannes siin vastase edasiliikumise seisma. Saksa sõdurite võitlusvaim oli aga murtud . Järjest suuremal hulgal rindele jõudvad ameeriklased polnud küll nii kogenenud kui inglased või prantslased, kuid neid oli palju. Saksa sõdurid hakkasid mõistma, et nad ei suuda seda sõda võita. Septembris pidi Saksa väejuhatus tunnistama, et Saksamaa on sõjaliselt löödud ning tegi 29.septembril 1918 keisrile ettepaneku alustada rahuläbirääkimisi.
Saksa vägede lüüasaamine läänerindel kiirendas tema liitlaste väljumist sõjast. 29.septembril 1918 alustas Bulgaaria Prantsusmaa ja Inglismaaga vaherahuläbirääkimisi. Maailmasõda küllalt edukalt alustanud Türgi oli 1918.aasta sügiseks samuti jõudnud kokkuvarisemise äärele. Legendaarne Inglise sideohvitser Thomas Edward Lawrence oli suutnud türklaste vastu mässule kihutada araablased, kes pidasid edukat kõrbesõda. Samal ajal surusid Ingilse väed türklased välja Mesopotaamiast ja Palestiinast. 30.oktoobril 1918 kirjutas Türgi alla vaherahukokkuleppele. 1918.aasta oktoobris asus rahu otsima ka Austria-Ungari.
Surnud keisri Franz Josephi asemel troonile asunud Karl I teatas president Wilsonile, et soovib sõlmida vaherahu viimase esitatud tingimustel. Kuid Austria-Ungari impeerium oli juba lagunemas, sinna kuulunud impeeriumidega lagunes armee, sõdurid keeldusid sõdimast ning läksid laiali kodukohtadesse. Seda kasutades alustas Itaalia Piave jõel edukat pealetungi. Austria kapituleerus 3.novembril 1918.
Liitlasteta jäänud Saksamaa olukord oli lootusetu. Sõjalise lüüasaamise mõjul lahvatas pikka aega kasvanud rahulolematus 1918.aasta novembris revolutsiooniks. Wilhelm II oli sunnitud troonist loobuma ja Saksamaa kuulutati vabariigiks. Kuna vabariik kuulutati välja Weimaris , siis hakati seda riiki nimetama Weimari vabariigiks. 11.novembril 1918 kirjutas Saksa delegatsioon Compiegne ’i metsas kindral Fochi staabivagunis alla Compiegne’i vaherahule, mis lõpetas Esimese maailmasõja. Vaherahu tingimused olid Saksamaale väga rasked. Ta pidi oma väed välja viima mitte ainult kõigilt okupeeritud territootiriumitelt, vaid ka Reinimaalt ning 1871.aastal annekteeritud Elsassist ja Lotriginist. Sakslastel tuli liitlastele üle anda enda sõjavarustus, kaasa arvatud allveelaevad ja ookeanilaevastik. Compiegne’i vaherahu oli sissejuhatuseks veelgi rängemale rahulepingule.
18.jaanuaril 1919 avati Pariisis rahukonverents, millest võttis osa 27 Saksamaa ja tema liitlastega kas sõdinud või diplomaatilised suhted katkestanud riiki. Konverents lükkas tagasi Ameerika presidendi Wilsoni laiahaardelise rahuplaani ning keskendus peamiselt Prantsusmaa ja Inglismaa huve arvestades rahulepingute koostamisele. Kaotanud riikide esindajad kutsuti Pariisi alles rahulepingute allkirjastamiseks. Rahukonverentsi dokumenditest tähtsaim oli Saksamaaga sõlmitud Versailles ’i rahuleping , mis kirjutati alla Versailles lossi peegelsaalis 28.juunil 1919. Selle kohaselt pidi Saksamaa loovutama Prantsusmaale Elsassi ja Lotringi, samuti mõned alad Belgiale ja Taanile ning sõja tagajärjel tekkinud uuetele riikidele nagu Leedu, Poola ja Tšehhoslovakkia. Kokku jäeti Saksamaa ilma ligi kaheksandikust territooriumist, sealhulgas mitmest sakslastega asutatud piirkonnast. Lisaks pidi Saksamaa vähendama oma sõjaväge 100 000 mehele, kellest 4000 võisid olla ohvitserid. Saksamaa ei tohtinud kehtestada sõjaväeteenistuskohustust, tal keelati omada lennuväge ja allveelaevu, piirangud kehtestati ka laevastiku suurusele. Lõpuks tuli hüvitada võitjariikidele sõjakahjud ehk siis maksta repratsioone, mille suuruses Pariisis siiski kokku ei suudetud leppida. Kui Prantsusmaa nõudis ränki kahjutasusid, siis Inglismaa ja Ameerika Ühendriigid olid leebemal seisukohal. Et Saksamaa täidaks Versailles’i lepingu tingimusi, hõivasid liitlased 15 aastaks Reini jõe piirkonna, kuulutades selle demilitariseeritud tsooniks. Analoogilised rahulepingud sõlmiti Saksamaa liitlaste Austria, Ungari, Bulgaaria ja Türgiga.
Esimene maailmsõda oli katastroof: hukkus umbkaudu 10 miljonit inimest, haavata sai 20 miljonit, kellest 3,5 miljonit jäi vigaseks. Sõda neelas kas füüsiliselt või vaimselt terve põlvkonna, kes sõjakoledustest ei toibunudki. Kokku varisesid Austria-Ungari, Venemaa ja Saksamaa, mille varemetele kerkis hulk väiksemaid rahvusriike. Muutus jõudude vahekord maailmas, algas USA esiletõus. Maailmasõda purustas paljud illusioonid ja seadis kahtluse alla lääne tsivilisatsiooni põhiväärtused ning moraalse aluse. Maailm kalestus. Riigid hakkasid jõulisemalt sekkuma kodanike ellu. See tõi kaasa demokraatia kriisi ning tugevdas äärmuslikke liikumisi , mis seadsid eesmärgiks valitsuse või mõne partei täieliku kontrolli kehtestamise ühiskonna üle. Maailmasõja abil ei õnnestunud maailmal lahendada ühtki suurt probleemi, need püsisid ja viisid maailmasõja teise etapini ehk Teise maailmasõjani.
Kasutatud kirjandus

• http://et.wikipedia.org/wiki/Esimene_maailmas%C3%B5da
  
• Mart Laar, Lauri Vahtre – Lähiajalugu I gümnaasiumile (2006) lk 36-65