Esimene maailmasõda (0)

Esimene maailmasõda oli esimene suurt osa maailma maadest kaasanud sõda, mis kestis 28. juulist 1914 11. novembrini 1918. Sõdivad riigid jagunesid Antandiks ja Keskriikideks. Üheski varasemas konfliktis ei osalenud nii palju sõdureid. Sõja lõppedes oli sellest saanud ohvrite arvult teine konflikt ajaloos (Taipingi ülestõusu järel). Rohkem ohvreid on olnud hiljem ainult Teises maailmasõjas.
Põhjused
Maailmasõja puhkemise peamiseks põhjuseks olid 20.sajandi alguseks teravnenud vastuolud maailma suurvõimude vahel, kus ühel pool seisid Prantsusmaa ja Inglismaa ning teisel pool Saksamaa. Kiirelt arenev Saksamaa soovis juhtpositsiooni Euroopas ning sakslaste seas oli aegamööda maad võtmas veendumus, et selleks tuleb kõigepealt purustada Prantsusmaa.
Majanduselu oli muutunud rahvusvaheliseks, sõda oli kõigile kahjulik ning seetõttu polnud riiki, kes oleks teadlikult üritanud valla päästa maailmasõda. Et see ikkagi puhkes, sellele aitasid kaasa järgmised asjaolud .
Esiteks, ohu alahindamine. Suurriikide valitsused ei uskunud maailmasõja võimalikkusesse ega pingutanud selle ärahoidmiseks piisavalt.
Teiseks, romantism. Oli uskumus , et sõda on midagi õilsat. Ei arvatud, et on nii verine sõda.
Kolmandaks, rahvusvahelise koostöö puudumine. Puudusid koostöö organisatsioonid .
Neljandaks, sõda peeti olulisemaks kui diplomaatiat. Riikide valitsuses otsekui ei märgatud sõjatehnika tormilist arengut ega uuendatud sellele vastavalt oma julgeolekupoliitikat, tihti ei tundnud valitsused isegi oma kindralstaapides koostatud sõjaplaane.
Ajend ehk eeldused
Maailmasõja puhemise ajendiks sai Austria-Ungari troonipärija ertshertsog Franz Ferdinandi tapmine Sarajevos 28. juunil 1914. Ertshertsog Franz Ferdinand oli Serbias eriti vihatud, kuna ta kavandas Austria-Ungari muutmist kaksikmonarhiast kolmikmonarhiaks, lisades sellesse Austria ja Ungari kõrval ka Horvaatia. Serbias tegutses 20. sajandi algul hulk marurahvuslikke organisatsioone, kes olid võtnud eesmärgiks Austria-Ungari slaavlastelt vabastada, kasutades selleks terrorit. Ertshertsogi mõrva organiseerijaks oli marurahvuslik rühmitus Must Käsi. Mõrvariks oli üliõpilane Gavrilo Princip.
Tulemuseks oli kuuajaline diplomaatiline sõda. Saksamaa nõudis Serbia koristamist. Venemaa asus Serbiat kaitsma. Kõik tipnes mobilisatsioonide välja kuulutamisega.
28. juuni kuulutas Austria-Ungari sõja Serbiale. Järgnes Venemaa mobilisatsioon . Ning 01.august kuulutas Saksamaa sõja Venemaale ja Prantsusmaale.
Sõdivate poolte plaanid
Kuna Euroopa suurriigid olid sõjaks juba mõnda aega valmistunud, olid neil välja töötatud strateegilised plaanid.
Saksa sõjaplaani nimetati selle peamise koostaja , Saksa kindralstaabi ülema krahv Alfred von Schlieffeni järgi Schlieffeni plaaniks. See nägi ette esiteks Prantsusmaa kiire purustamise ja seejärel vägede paiskamise itta Venemaa vastu. Plaani teostamiseks koondas Saksamaa enamuse oma jõududest Prantsusmaa vastu, eriti läänerinde paremale tiivale, kus väed pidid Belgia ja Luksemburgi kaudu Prantsusmaa tugevatest piirikindlustest mööda marssima, mööduma kaares Pariisist põhjapoolt ja seejärel läänest ning Prantsuse armee koos pealinnaga kotti haarama.
Prantsuse sõjaplaan seadis eesmärgiks vältida 1870. – 1871. aasta Prantsuse-Preisi sõjas kogetud katastroofi, kui prantslased said hävitavalt lüüa. Prantsuse-Saksa piirile rajati tugev kindlustuste süsteem, kuid Belgia piirile seda ei tehtud. Prantsuse sõjaplaani nimetati plaaniks 17. See nägi ette lõuna pool asuvate Lotringi ja Elsassi – mida prantslased lugesid Prantsusmaa ajaloolisteks osadeks – hõivamise ning seejärel sissetungi Saksamaale. Kogu sõjaplaani kandvaks ideeks oli hoogne pealetung .
Inglismaal iseseisev sõjaplaan puudus. Valmis oldi vaid koostööks Prantsuse vägedega, toetamaks nende vasakut tiiba.
Venemaa oli teiste Euroopa riikidega võrreldes sõjaks suhteliselt nõrgalt ette valmistatud. Armee oli küll tunduvaltsuurem, kuid viletsalt varustatud. Ka võttis selle kogunemine ja rindele saamine suurte vahemaade tõttu aega. Venemaa sõjaplaan võimaldas valida kahe rünnakusuuna, Ida- Preisimaa ning Austria-Ungari vahel. Prantsusmaa palvel võttis Venemaa kohustuse rünnata mobilisatsiooni 14. päeval Ida-Preisimaad, kuigi talle olnuks kasulikum anda löök esiteks Austria – Ungarile.
Austria – Ungari sõjaplaan oli samuti koostatud arusaamaga, et Austria-Ungaril tuleb võidelda mitmel rindel: lõunas Serbia ning idas Venemaa vastu. Austria – Ungari sõjajõud tuli koondada kahte ossa, millest väiksem osa suunataks Serbia ja suurem Venemaa vastu, arvestades seejuures ühtlasi Saksa toetusega.
Sõjategevus
Läänerinne
Sõjategevus läänerindel algas 2.augustil 1914. aastal Saksamaa kiire sissetungiga Belgiasse. Luksemburg vallutati mööda minnes. Oli oodatust suurem vastupanu, mis ärritas sakslasi ja selletõttu tapeti külade viisi palju süütuid inimesi. 21 – 25 august toimus esimene piirilahing prantslastega. Sakslased võitsid selle ning mingi kiirelt edasi Pariisi. Samal ajal ei suutnud sakslased kusagil suuremaid vastase jõudusid sisse piirata või purustada, mis tähendas, et prantslased olid õppinud arukalt taanduma. Siiski kaotasid prantslased koos sakslastele loovutatud aladega olulise osa oma tööstusest ja majanduslikust potentsiaalist. 2.septembril 1914 olid sakslased jõudnud Pariisist 35 kilomeetri kaugusele. Prantsuse valitsus lahkus pealinnast. Sakslaste üksused olid selleks ajaks aga kandnud raskeid kaotusi ning pikkadest päevamarssidest väsinud. Prantslased koondasid Pariisi alla oma viimased reservid . Ägedates lahingutes pani inglaste poolt toetatud Prantsuse armee septembri algul Marne ´i lahingus sakslaste edasiliikumise seisma. Sakslased olid sunnitud tagasi tõmbuma, Schlieffeni plaan oli läbi kukkunud.
Idarinne
Samal ajal, kui algasid lahingud läänerindel, algasid need ka idarindel. 17. august 1914 alustasid kaks Vene armeed sissetungi Ida-Preisimaale. Vene armeel läks alguses edukat, aga see kustus tänu uuele Saksa kindlal Hindenburgile. Nad suutsid ühe Vene armee Tannenbergi lahingus puruks lüüa, teise aga Ida- Preisimaal taanduma sundida . Edukam oli Vene vägede tegevus Austria-Ungari vastu. Aasta lõpuks olukord idarindel stabiliseerus, muutumata siiski positsioonisõjaks nagu läänerindel.
Sõjategevus 1916
Algas ängistav, staatiline, kuid samas ohvriterohke positsioonisõda. Pikaajalise positsioonisõja pidamiseks oli vaja suurt armeed, et ridejoont pidevalt ehitada. Sellise armee varustamine relvade, laskemoona ja toiduainetega oli võimalik vaid arenenud industriaalühiskonnas. 1915. aasta aprillis kasutasid Saksa väed Ypres ´i juures mürkgaasi, üritades selle toetusel inglaste kaitsest läbi tungida . Mürkgaase kasutati Esimese maailmasõja lahingutes hiljemgi. Kaitseks selle vastu võeti kasutusele gaasimaskid, mistõttu mürkgaaside kasutamine jäi suurema sõjalise efektita.
1915. aasta mais kuulutas Itaalia Austria – Ungarile sõja, avades sellega Esimeses maailmasõjas uue rinde, see tähendas, et sakslastelausterlastel tuli ka sinna saata osa oma jõude. Saksamaale tõi suure kergenduse tema ammuse liitlase Bulgaaria sõttaastumine. Bulgaaria ühinemine Keskriikidega otsustas Serbia saatuse . Serbia väed purustati. 1915. aasta oli Saksamaale üldiselt edukas. Serbia purustamine ning Venemaale antud löökidega luges Saksamaa sõja idas sama hästi kui lõppenuks. Nüüd valiti uueks rünnaku kohaks Verduni kindlus ,mis kaitses juurdepääsu Pariisile. Esialgu läks kõik sakslaste plaani järgi. Lahing kestis ligi kümme kuud, kuid sakslastel ei õnnestunud lõpuks ikkagi prantslasi murda. Verduni kaitsjate olukorda kergendas 1.juulil 1916 alanu Somme´i lahing. Inglise – Prantsuse väed üritasid siin tugeva suurtükitule toel Saksa positsioonidest läbi tungida, kuid löödi suurte kaotustega tagasi. Esimest korda võeti kasutusele ka tankid . Tankid purustasid vastase traattõkkeid, surusid maha kuulipildujaid ja tekitasid paanikat. Kokkuvõttes ei toonud see lahing kummagile poolele edu, sest mõlemad nii inglaseid, kui sakslased kaotasid lahingus väga palju mehi. Kuigi Saksamaa pidas 1915. aasta suurpealetungi järel Venemaad sõjaliselt lööduks, polnud see tegelikult nii. Uus rindejuhataja kindral Brussilov asus hoopis ette valmistama pealetungi Galiitsias. 1916. aasta juunis murti Austria-Ungari kaitseliin läbi ning liiguti laial rindel mitukümmend kilomeetrit edasi, tekitades vaenlasele suuri kaotusi. Paraku puudusid Vene vägedel reservid, et sama edukalt jätkata, ja rünnak pidurdus.
Sõda merel
Mida kauem sõda kestis, seda rohkem muutus see kurnamissõjaks. Mõlemad pooled lootsid vastase välja kurnata ning vastupanust loobuma sundida. Inglismaa oli Saksamaa merelt blokeerinud, Saksamaa üritas omakorda läbi lõigata sisseveetavatest kaupadest sõltuva Inglismaa varustusteed. Järjest rohkem kasutati allveelaevu,mis olid sõja algul edukalt rünnanud Inglise sõjalaevu. 1915. aasta veebruaris alustas Saksamaa allveesõda. Kuigi Sakslased kuulutasid lahingu oma võiduks, jäi tegelik võit pigem inglastele, sest edaspidi käitus Saksa laevastik passiivselt, söendades vaid haruharva oma baasidest välja tungida.
Lahingud läänerindel 1917. aastal
Lääneliitlasi painas aina tungivam vajadus Saksamaa võimalikult kiiresti purustada. Venemaa kokkuvarisemist oodates hoidis Saksamaa oma peamised jõud läänerindel, kuid ei tunginud ka seal peale,vaid lasi seda teha lääneliitlastel, lootes, et nende jõud raugeb.
Aprillis toimus Nivelle ´i tapatalgud. See oli lääneliitlaste katse murda Saksa kaitseliini. Ootamatu läbimurre tekitas Saksa vägedes hetkeks paanika. Inglased ei suutnud seda aga maksimaalselt ära kasutada ja sakslastel õnnestus läbimurre peatada.
Tänu võimalusele oma jõude läänerindel küllalt vabalt ümber paigutada otsustas Saksa väejuhatus kergendada vankuva Austria-Ungari olukorda ning anda hoop Itaalia vägedele. 1917. aasta oktoobris Caporetto all alanud pealetungi käigus said Itaalia väed raskelt lüüa. Tühiste kaotuste hinnaga lõid Saksa ja Austria-Ungari väed rivist välja üle 300 000 Itaalia sõduri,võttes neist 265 000 vangi. Itaalia varises kokku ning üksused suutsid uue kaitseliini luua ning sakslaste edasitungi peatada.
Sõjalõpp läänes
6.aprill 1917 kuulutuasid Ühendriigid Saksamaale sõja. Ühendriikide sõttaastumine ei tähendanud koheset ega otsustavat pööret. Ameeriklaste maaväed olid väikesed ja väljaõpetamata ning üksuste saatmine Euroopasse võttis aega. Kuid sellegipoolest mõistis Saksa väejuhatus, et enam ei saa passiivselt oodata Antanti kokkuvarisemist, vaid Saksamaa peab oma vaenlased purustama enne,kui nende uus liitlane täies võimuses vaenuväljadele ilmub. 8.jaanuar tehti sõdivatele riikidele ettepanek sõlmida õiglane rahu. Saksamaa lükkas selle tagasi,olles veendunud, et suudab sõjategevuse enda kasuks pöörata, ja asus läänerindele vägesid koondama. 21. märts 1918 Somme´i all alanud pealetung oli sakslastele esialgul edukas. Juuli keskpaigast õnnestus neil tungida 60 km kauguseni Pariisist, kust asuti linna kaugelaskesuurtükkidega pommitama. Sakslaste edul oli kõrge hind. Ainuüksi 1918. aasta märstist kuni aprilli keskpaigani olid rünnaku peamist raskust kandnud Saksa armeed kaotanud viiendiku oma koosseisust. Raskelt laastas Saksa sõjaväge ka – „ hispaania gripp“, 18.juuni 1918 läksid liitlasväed Pariisi all vasturünnakule ning paiskasid nn teises Marne´i lahingus sakslased tagasi. Saksa pealetung oli läbi kukkunud. 1918. juuli lõpuks oli sakslastel läänerindel jõud otsas. 8.august1918 andsid Prantsuse ja Inglise korpused 600 tanki toetusel sakslastele Amiensi juures ränga hoobi ning paiskasid nad tagasi. Saksa armee jaoks oli see „must päev“. Kaotusi kandes tõmbusid Saksa väed tagasi ning septembris pidi Saksa väejuhatus tunnistama, et Saksamaa on sõjaliselt löödud ning tegi 29. september 1918 keisrile ettepaneku algustada rahuläbirääkimisi.
Revolutsioon Saksamaal ja sõja lõpp
Liitlasteta jäänud Saksamaa olukord oli lootusetu. 11.november 1918 kirjutas Saksa delegatsioon alla Compiegne´i vaherahule,mis lõpetas Esimese maailmasõja. Vaherahu tingimused olid Saksamaale väga rasked. Ta pidi oma väed välja viima mitte ainult kõigilt okupeeritud territooriumidelt, vaid ka Reinimaalt ning 1871.aastal annekteeritud Elsassist ja Lotringist. See vaherahu oli sissejuhatuseks veelgi rängemale rahulepingule.
Versailles ´ rahuleping
Versailles' rahu sõlmiti 28. juunil 1919 liitlasriikide ja Saksamaa vahel Prantsusmaal Pariisis Versailles' lossi Peeglisaalis.
Rahulepingu tingimused valmistati ette Pariisi rahukonverentsil (18. jaanuar 1919 – 21. jaanuar 1920), mille kutsusid kokku sõja võitnud Antandi riigid. Rahukonverentsist võttis osa 27 riiki. Nõukogude Venemaad rahukonverentsile ei kutsutud. Saksamaa ja tema liitlased lubati rahuläbirääkimistele alles pärast lepinguprojektide valmimist. Tähtsamad küsimused otsustati Pransusmaa , Suurbritannia ja USA delegatsiooni juhtide salajastel läbirääkimistel. Pariisi rahukonverentsi käigus valmistati ette 5 rahulepingut Saksamaa ja tema liitlastega.
Rehulepingu tingimused - Vastavalt rahulepingule loovutas Saksamaa piirialad ning riigi territoorium vähenes seetõttu kaheksandiku võrra. Saksamaa pidi tunnistama Austria, Tšehhoslovakkia ja Poola iseseisvust. Saksamaa loovutas kõik asumaad, mis hiljem Rahvasteliidu mandaatidega jagati suurriikide vahel. Saksamaal kaotati sõjaväekohustus ja tal ei tohtinud olla suuri sõjalaevu, allveelaevu, lahingulennukeid, tanke ega raskeid kahureid. Saksamaa armee tohtis olla kuni 100 000 meest, vabatahtlikke kuni 15 000 meest.
Saksamaa kuulutati sõjasüüdlaseks ja pidi teistele riikidele maksma sõjakahjude eest reparatsioonimakse. Kusjuures reparatsiooni maksmiseks kulus Saksamaal 92 aastat. Ehk siis sel aastal sai makstud. Viimase summa suurus, mis on 69,9 miljonit eurot, makstakse Saksamaa Liitvabariigi selle aasta eelarvest.
Esimese maailmasõja tagajärjed
Esimene maailmasõda oli katastroof: hukkus umbkaudu 10 miljonit inimest, haavata sai 20 miljonit,kellest 3,5 miljonit jäi vigaseks.Sõda neelas kas füüsiliselt või vaimselt terve põlvkonna,kes sõjakoledustest ei toibunudki. Kokku varisesid Austria – Ungari, Venemaa ja Saksamaa, mille varemete kohale kerkis hulk väiksemaid rahvusriike. Muutus jõudude vahekord maailmas, algas USA esiletõus. Maailmasõda purustas paljud illusioonid ja seadis kahtluse alla lääne tsivilisatsiooni põhiväärtused ning moraalse aluse. Maailm kalestus. Riigid hakkasid jõulisemalt sekkuma oma kodanike ellu. See tõi kaasa demokraatia kriisi ning tugevdas äärmuslikke liikumisi , mis seadsid eesmärgiks valitsuse või mõne partei täieliku kontrolli kehtestamise ühiskonna üle. Maailmasõja abil ei õnnestunud maailmal lahedada ühti suurt probleemi, need püsisid ja viisid maailmasõja teise etapi ehk Teise maailmasõjani.