Esimene maailmasõda (1)

Ajaloo KT
Millised olid maailma arengu üldised tunnusjooned 20. sajandi algul?
Maailma domineeris Euroopa, sest omas väga palju asumaid ja peale Euroopa oli vaid kaks iseseisvat riiki, kes polnud nii võimsad. Oli teaduse ja tehnika areng, mis omakorda suurendas usku progressi. Inimesed muutusid palju liikuvamaks ning see omakorda pani aluse raudteele. Võimalik oli reisida . Alguse saab ka lennundus ja ja autode ehitamine. Võetakse kasutusele elekter , leiutatakse telefon millega paraneb info kättesaamine. Toimub ka areng tööstuses. Agraarlühiskond muutub industriaalühiskonnaks, mille tagajärjeks on linnastumine . See toob omakorda kaasa muutumisi, mis mõjutab ühiskonna struktuuri. Inimesed moodustavad proletraadi. Sellel on ka oma miinuspool, tekib slummistumine (vaeste linnaosa ), ülerahvastus, kuritegevuse teke. Positiivseks küljeks oli arstiabi kättesaadavus ja haridusvõimalused. Toimus rahvaarvu järsk suurenemine. Tekkisid uued suunad kirjanduses, kunstis ja arhitektuuris, algas massikultuuri tekkimine. Tekkis ka töölisliikumine. Töölised moodustasid ametiühinguid. Streigiti töö juures, meeleavalduse ja loosungid ning lõhuti vabriku seadmeid.
Mis on imperialism ja millised on selle tunnused?
Imperialism on suurriikide vallutuspoliitika ja maailma valitsemise püüdlus, mille käigus toimus majanduslik ekspansioon ja kolooniavallutused. See oli huvide konfliktid veel hõivamata alade pärast. Tänu sellele suurenes Saksamaa ja Inglismaa vastuolud, sest Saksamaa tundis ennast kolooniatest ilmajäänuna. Imperialism iseloomusta vastandlike sõjaliste liitude kujunemine. Tunnusteks võiks lugeda tootmise ka kapitali kontsentratsiooni ja monopolide tekkimist, panga ja tööstuskapitali kokkukasvamist finantskapitaliks ja finantsoligarhia tekkimist, kapitali väljavedu, rahvusvahelised kapitalistlikud ühendused ja ja suurriikide võitlemine maailma ümberjaotamise pärast.
(Seda tehti kaubanduse, prestiiži, rivaali kõrvaletõrjumise, vajadus uute turgude järgi, jne. Pärast )
1905. aasta revolutsioon Venemaal (põhjused, mis toimus ja tagajäjed )
Üheks suureks põhjuseks oli ebaedukas sõda Jaapani ja Venemaa vahel 1904 -1905. Venemaa oli majanduslikult hävitatud ning vajas muutusi. Inimesed soovisid kodanikuõiguseid ja riigikorra kaasajastamist. Sooviti demokraatiat. Riigis valitses üldine rahulolematus . Taheti lahti saada tsaarivõimusest ja olla nagu Lääne-Euroopa täieõiguslikud kodanikud. Tööliste tingimused olid halvad, mille tagajärjel tekkis töölisliikumine. Talupojad soovisid omada maad ja maksude vähendamist.
Töölised hakkasid streikima Peterburis. Nende palvekirjale vastati tule avamisega, seda päeva nim. Veriseks pühapäevaks ja pärast seda usaldus tsaari hävis. Igal pool toimusid streigid ja mässud ning ülestõusmised. 17. oktoobril kirjutas Nikolai II alla manifestile, millega lubas demokraatliku vabadust, laiendada valimisõigust ja lubas kokku kutsuda Riigiduuma.
Paljudes paikades kehtestati sõjakord. Tsaar oli oma rahvaga sõjas ning muutunud olukorra tõttu hakkas ta kärpima manifestiga antud lubadusi. Riigiduuma tegelik mõju oli väiksem tänu valitsuse koostatud seadustele. Paranesid tööliste töötingimused mingil määral, põllutöölistel tõsteti palka ja talupoegadel vähendati rendimaksu. Rahvas sai mitmeid poliitilisi õigusi, mis neil ennem puudusid.
Kultuur ja igapäevaelu 20. sajandi algul.
Suuri edusamme tehti teaduses ja tehnikas. 20 sajandi algul ehitati esimene tsepeliin, lennuk ning tehti esimene raadioülekanne. Tehastes võeti kasutusele Henry Fordi konveiermeetod. Teaduses avastati geenide olemasolu, relatiivsusteooria (valgus on korraga nii lainetes kui ka osakeste voog – A. Einstein ). Avastati ka hormoonid, leiutati ravim süüfilise vastu, teooria mandrite triivimise kohta, uus arhitektuuri stiil – juugend . See tõi suuri muutusi igapäevaellu.
Paljud inimesed 20. sajandi alguses elasid vaesuses. Tööliste palgad olid väiksed ning suurem osa palgast läks toidule, sest see oli kallis. Inimeste elutingimused ei olnud kiita. Aja jooksul vähened töötundide arv ja tänu sellele oli neil rohkem vaba aega.
Esimese Maailmasõja põhjused ja suurriikide sõjaplaanid.
Suhted teravnesi 10907. aastal Austria – Ungari ja Serbia vahel. Põhjuseks oli Serbia tahtmine luua suure slaavi riigi loomist Balkanile, mis pidi haarama ka slaavlasi, kes elasid Austria-Ungari impeeriumi koosseisus . Rahvussuhteid teravdas nn. Bosnia kriis 1908-1909. See omakorda teravdas Venemaa ja Austria-Ungari vastuolusi ning esimese Balkani sõja ajal tekkis nende riikide vahel sõjaoht. Serbias tekkis mitmeid rahvuslikke organisatsioone, et vabastada Austria-Ungari slaavlasi kasutades selleks terrori taktikat. Austria-Ungari riigiasju juhtis F. Ferdinand , kes oli meelestatud vaenulikutl Serbia suhtes ja oli Serbia rahva poolt vihatud. 1914 aastal tehtud atentaad Sarajevos F. Ferdinandi vasti vallandas sõja, sest Austria nõudis sõja alustamist Serbia vastu.
Sõjaplaanid olid suurriikidel juba ammu valmis ,sest sõjaks oli valmistatud juba pikka aega. Saksamaa sõjaplaan nägi ette, et rünnakut alustatakse Saksa armee paremalt tiivalt, kust seda kõige vähem oodatakse . Prantsuse sõjaplaani põhiidee oli vältida 1870-1871. aasta katastroofi. Piirile ehitati tugev kindlustuste süsteem, mis omakorda tähendas passiivset kaitsesüsteemi. Venemaa pealetungi esimene objekt pidi olema Ida- Preisimaa , kuid armee võitlusvõimet halvas aga käsitlus tulevasest sõjast Vene-Türgi kogemuste alusel. Inglismaa plaan nägi sihtide saavutamise võõraste käte abil.
Sarajevo atentaat ja sõja algus.
Atentaat oli suunatud F. Ferdinandi vastu, kes juhtis riigiasju Austria-Ungaris. Tema külastamist Bosnia pealinnas Sarajevos nähti kui sõjalist demonstratsiooni või isegi sõja ettevalmistust Serbia vastu ning sellepärast otsustati ta tappa. Esimene atentaat ebaõnnestus, kuid teine õnnestus. Ausltria nõudis kohe sõja alustamist Serbia vastu ning sai selleks nõusoleku Saksamaalt, sest aega peeti sobivaks suure sõja alustamiseks. 28 juuli kuulutas Austria-Ungari Serbiale sõja. Saksamaa kuulutas sõja Venemaale ja Prantsusmaale. Briti valitsus kuulutas Saksamaale sõja, kui see jättis ultimaatumile vastamata . Järk- järgult astusis riigid sõtta ja kokku võttis sõjast osa 34 riiki.
Olulisemad sündmused sõjategevuses läänerindel.
Sõjategevus toimus valdavalt Kirde-Prantsusmaal ja Belgia territooriumil. Sõda toimus suuremosa Inglismaa, Prantsusmaa vs Saksamaa. Saksamaa loobus peale esialgset kiiret edu Schliffeni plaanist ja võttis suuna Pariisile, mida kaitsti iga hinna eest. Marne ´i lahinguga sakslaste edasitung peatati. Alates 1914 algas positsioonisõda e. kaevikusõda. Olulistemaks sõjasündmusteks oli Verduni ja Somme lahing. Verduni lahinguga tahtis Saksamaa hävitada vaenalse armeed . Kokku kestis lahing 10 kuud ja selle käigus sai surma ligi miljon inimest ja ostsustavat läbimurret ei saavutatud. Somme`i lahing oli Pr-Ing põhjalikult ette valmistatud pealetungioperatsioon Saksamaa vastu, kus esmakordselt kasutati tanke. Surma sai selle lahinguga umbes 1.3 miljonit meest. Kokkuvõtteks ei liikunud piir peaaegu üldse.
Olulisemad sündmused sõjategevuses idarindel.
Idarindel sõdisid enamasti Saksamaa, Austria-Ungari Venemaa vastu. Seal toimus manööversõda – püsiv rindjoon puudus, lahingutegevus toimus laial rindel. Olukord muutus kiirelt ja ootamatult. Venemaa oli Austria-Ungari vastu edukam , kui Saksamaa vastu. Suuremad lahingud olid Gumbinneni juures, kus edukam oli vene armee. Saksamaal valiti uus juhtkond ja selle juhtimisel saatis edu Saksamaad. Oliline oli Galiitsia operatsioon, kus sõdisid omavahel Venemaa ja Austria-Ungari, kus saatis edu Venemaad. 1915 saatis edu Grolice operatsioonis sakslasi ja toimus läbimurre idarindele ja seejärel hakkas ka seal positsioonisõda. Esimest korada kasutati sõjas ka gaasi. Seda kasutasid sakslased inglaste vastu. 1916 otsustas Venemaa alustada suurt läbimurret, kuid otsustavat edu ei tulnud, sest kanti suuri kaotusi. 1917 suvel alustas Venemaa jälle suurt pealetungi, kuid varsti ei olnud enam mehi, et pealetungi jätkata, sest ei tahetud enam sõdida.
Majanduslik ja inimeste igapäevaelu sõja aastatel.
Tööstus korraldati ümber sõjavarusutuse tootmiseks. Puudus oli toiduainetest ja esmatarbekaupadest, mindi üle kaardisüsteemile. Saksamaal (Inglise mereblokaad) ja Venemaal (majanduskaos) probleemiks nälg. Tööjõu puudusel kasutati massiliselt naiste ja noorukite tööd. Osades riikides kehtestati üldine töökohustus. Ühtlasi oli seadusega keelatud igasugune virisemine. Tekib riigi monopolislik kapitalism- majandusviis, mille puhul riik kontrollib majandust, säilitades eraomandi ja soosides monopole. Sõjast sai suurt kasu USA.
Venemaa veebruari revolutsioon 1917(põhjused, mis toimus, tagajärjed)'
Põhjuseks oli majanduslik langus, nälg, ebaedu rinnetel, rahulolematus tsaarivalitsusega. Rahval puudus igasugune võim, sest duuma osakaal oli väga väike. Nikolai II oli valitsejana nõrk ja ebakompetentne. Teda ümbritsenud inimesed ei soovinud midagi muuta. Tohutu vahe oli rikastel ja vaestel. Tsaar kasutas vägivalda rahva vastu. Rasputini populaarsus tsaari perekonna hulgas ja ebapopulaarsus väljaspool seda. Inimesed hakkasid streikima ja toimusid demonstratsioonid. Taheti leiba, sõja lõppu ja mehi tagasi sõjast. Veebruari lõpus armee läheb rahva poole üle. Võim läks rahva kätte ja tsaar sunniti troonist loobuma. Tagajärjeks oli tsaarivõimu langemine ja sellega oli tee avatud demokraatliku vabariigi kehtestamisele.
Kaksikvõimu periood Venemaal(märts-oktoober 1917).
Pärast keiservõimu langust, kuines Venemaal välja kaksikvõim. Venemaal valitses küll Ajutine Valitsus, kuid tema sotsiaalne kandepind oli napp ja pidi oma tegevuses arvestama nõukogude ostsese poliitilise surve ja kontrolliga . Parteide arv oli 50 ümber , kust tõusid esile kolm parteid: Rahva Vabaduse Partei-kodanlik partei, Sotsialistide-revolutsionääride Partei – mõju talurahva hulgas ja VSDTP reformistlik organisatsioon – linnatööliste, teenistujate ja haritlaste hulgas populaarne. Esile kerkis ka VSDTP markistlik organisatsioon, kuid sellel ei olnud eriti toetust nõukogus. Ajutine Valitsus lubas demokraatiat ja Asutava KAjuogu kokkukutsumist. Suund demokraatia poole suurendasid Venemaal anarhiat, rahultamata rahvast, kellele põhinõudmistele rahu ja maa küsimusele vastused puudusid ja sellega langes Astava Valitsuse autoriteet. Asutav Valitsus jätkas ka sõja pidamist, mis ärritas rahvast ja armeed. Nõukogudes hakkas tasapisi kasvama bolševike populaarsus ning võtsid 16. okt võimu. Kongress võttis vastu maa- ja rahudekreedi.
Kommunistide võimuletulek(võimule tulid ja kuidas muutsid Venemaad).
Segadused Venemaal tuli kasuks enalmlastele, sest nad olid ainukesed, kes lubasid rahvale seda mida nad tahtsid. Nende tegevust toetas ka Saksamaa, kes lootsid , et enamlased lammutavad Venemaa täielikult ja toovad ta sõjast välja. Esimese katse enamlastel ebaõnnestus. Kogul maal kasvas kiiresti kaos ja ainsaks võimaluseks Venemaad päästa oli sõjäväeline diktatuur. AjutiseValitsuse autoriteet oli langenud madalale ja seda kasutasid enamlased ära ja tulid võimule ja esimeheks sai Lenin . Kongress võttis vastu maa- ja rahudekreet. Rahudekreedis pöörduti maailma riikide poole ettepanekuga alustada rahuläbirääkimisi õiglase rahu sõlmimiseks, maadekreediga likvideeriti mõisnike suurmaaomandus.
Veel võeti kontrolli alla armee ja lõpetati sõjategevus. Loodi uued salapolitseid. Korraldasid ka terrori, mille raames loodi koonduslaagreid. Asutav Kogu saadeti jõuga laiali ja moodustati üheparteiline diktaktuur.
Kodusõda ja välismaine interpretsioon.
Kodusõda algas juba 1917 aastal, millal keelduti tunnustamast kommunistlike võimumehi. Kodusõda puhkes uue hooga 1918, kui algas tšehhide-slovakkide korpuse relvastatud väljaastumine.
Mitmel pool tekkisid „valged” valitsused, mis tuginesid enamlaste poolt laiali aetud Asutava Kogu liikmetele. Valgete eesmärgiks oli „ühtse ja jagamatu” Venemaa taastamine. Venemaa väljumine sõjast tõi kaasa Antandi interventsiooni: et Venemaa sadamad sakslaste kätte ei läheks, võttis Antant need oma kontrolli alla. Märtsis 1918 maabusid Antandi üksused Põhja-Venemaal Murmanskis ja aprillis Kaug-Idas Vladivostokis, hiljem hõivasid Inglise ja Prantsuse väed Musta mere sadamad ning osa Taga-Kaukaasiast. 1918. aasta lõpul saatis Inglismaa oma laevastiku Läänemerele. Antandi sekkumine ja materiaalne abi aktiviseeris Vene valgete tegevuse, kuid otseselt enamlasi kukutama Antant ei tõtanud. Keiserlik Saksamaa enamlaste kukutamist ei soovinud, vaid sõlmis nendega kokkuleppe, mis võimaldas enamlastel koondada oma jõud idas ning asuda seal 1918. aasta sügisel vastupealetungile. Peagi oli suur osa Siberist tagasi vallutatud. Enamlaste olukord jäi sellele vaatamata raskeks, nende kontrolli all oli vaid neljandik Venemaast.
Vene kodusõda oli julm. 1918. aasta sügisel kuulutasid enamlased avalikult välja punase terrori, mida nad tegelikult olid teostanud võimuletulekust alates. Lenini korraldusel asutati Venemaal kooduslaagrid, tapmised sagenesid. 1918. aasta juulis mõrvati Jekaterinburgis keiser Nikolai II perekonnaga. Punast terrorit juhtis Erakorraline Komitee (nn Tšekaa) eesotsas Felix Dzeržinskiga. Kuid ka valge terror ei jäänud punasest maha. Kokku hukkus Vene kodusõjas erinevatel andmetel 8-12 miljonit inimest. (I maailmasõjas 10 miljonit)
Enamlaste edu võtmeks oli tõik, et neil õnnestus Punaarmee muuta võitlusvõimeliseks sõjaväeks, seda võib pidada suuresti Lev Trotski saavutuseks. Enamlased kehtestasid oma võimualal karmi korra, koondades kõik ressursid kodusõja võitmiseks. Rakendati sõjakommunismiks nimetatud majanduspoliitikat: kogu majandus allutati riigi kontrollile, kaotati palgad, aga ka tasu suure hulga teenuste eest. Toiduaineid ja esmatarbekaupu jaotati tsentraliseeritud korras, toiduainete kokkuostu asemel hakati neid konfiskeerima, millega tegelesid maale saadetud relvastatud toitlussalgad. Talurahva jaoks võrdus nende tegevus röövimisega.
Enamlaste vägivald ning ebaõnnestunud maapoliitika viisid ulatuslike vastuhakkudeni, mis andsid vahepeal juba peaaegu lämmatatud valgele liikumisele uut hoogu. Idas kerkis valgete etteotsa admiral Aleksandr Koltšak, kes kuulutati Venemaa valitsejaks, Lõuna-Venemaal kindral Anton Denikin, Eestile tuginedes üritas Petrogradi vallutada kindral Nikolai Judenitš. 1919. aastal olid enamlased korduvalt lüüasaamise äärel, kuid ometigi suutsid nad sõja võita.
Valgete lüüasaamise põhjuseks olid nende enda vead (eriti see, et nad oma potsentsiaalseid liitlasi, nt mittevene rahvaid, eemale tõrjusid) ning tegevuse koordineerimatus, mis võimaldas Punaarmeel nad ükshaaval puruks lüüa. Enamlased seevastu suutsid oma ressursse maksimaalselt ära kasutada. Oluline oli ka see, et enamlaste kätte jäid tööstuspiirkonnad ning olulisemad raudteesõlmed, mis võimaldas vägesid kiirelt ümber paigutada.
Valged ei soovinud kunagise impeeriumi äärealadel tekkinud riikide iseseisvust tunnustada, enamlased olid aga selleks valmis. Esimesena sõlmiti 2. veebruaril 1920 Tartus rahu Eestiga , järgnesid rahulepingud Läti, Leedu ja Soomega . Neid lepinguid Nõukogude Venemaa endale tegelikult siduvaks ei pidanud ja rikkus neid esimesel võimalusel.
Talurahvasõda
Ühelt poolt olid enamlased kodusõja võitnud, teiselt poolt jäi nende olukord aga ebakindlaks. Seda komplitseeris mitmel pool alanud talurahvaliikumine. Talurahvas hakkas vastu vilja konfiskeerimisele, ei toetanud kollektiivmajandite loomist ning nõudis selliste vabade nõukogude moodustamist, mis ei seisaks ühe partei kontrolli all.
Erilise kuulsuse omandas Ukrainas tegutsenud anarhist „batka” Mahno. Musta lipu all võitlevad Mahno kuulipildujavankrid külvasid hävingut nii valgete kui ka punaste ridadesse. Vastavalt vajadusele liitus Mahno kord ühe, kord teise võitleva poolega, etendades olulist osa Denikini purustamisel ning Krimmi vallutamisel. Seejärel reetsid punased oma senise liitlase ja hävitasid Mahno jõud 1921. aastaks.
Poola-Vene sõda
Kodusõja võitmine oli enamlaste juhtide seas taas ellu äratanud maailmarevolutsiooni kava. Selle järgi tuli Punaarmeel oma teelt pühkida Poola ning tungida Saksamaale, et ärgitada võitlusele sealne töölisklass. Nõukogude juhid olid veendunud, et poola töölised võtavad neid vastu vaimustusega.
Poola hakkas aga vastu ning üllatas koos ukraina üksustega Punaarmeed, vallutades Kiievi. Peagi läks Punaarmee vastupealetungile, jõudes 1920. aasta augusti alguseks Varssavi lähedale. Punakomandörid olid veendunud, et paari nädala pärast on nad mitte ainult Varssavis, vaid ka Berliinis.
Lääneriigid ei mõistnud Euroopa kohale kerkinud ohu suurust ning osutasid Poolale vaid piiratud abi. Poolas aga tõusis sissetungijate vastu kogu rahvas. See võimaldas Poola juhil marssal Josef Pilsudskil rünnata pealetungiva Punaarmee tiiba. Tulemuseks oli nn  Visla ime – lähiajaloo suurim ratsaväelahing, milles Punaarmee eliitüksused löödi puruks ning tõrjuti seejärel Poolast välja. 18. märtsil 1921 sõlmisid Venemaa ja Poola Riias rahu.
1920. aasta lõpuks oli valgete kätte jäänud vaid Krimmi poolsaar, kus oli võimul admiral Peter von Wrangel . 1920. aasta lõpul hõivas Punaarmee ägedate lahingutega kogu poolsaare; Wrangelil õnnestus suurem osa oma vägedest siiski evakueerida.
1920-1922 hõivas Punaarmee veel Azerbaidžaani ning Armeenia , kukutas iseseisva Gruusia valitsuse, vallutas suurema osa Kesk-Aasiast ning puhastas Jaapani vägedest valgekaartlasest Kaug-Ida. Kuigi partisanisõda enamlaste vastu jätkus veel aastaid, oli kodusõda 1922. aastaga lõppenud. Kodusõja tulemusel suutsid enamlased enda kätte haarata võimu suuremal osal endise Vene impeeriumi territooriumil, suutmata siiski endale allutada iseseisvunud piiririike, mis moodustasid Venemaa ja Lääne-Euroopa vahel nn sanitaarkordoni. Maailmas tekkis esimene totalitaarne riik, mis kujunes eeskujuks totalitaarsetele ideoloogiatele Euroopas.