Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Elu keskaja linnas". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
müür, linnaõigus, raehärra, maahärra, gild, linnaõiguse, raehärrad, tsunftaupmehed, lihtsama, linnamüür, raad, tooreskaeg, linnaõigusedraavitsad, bürgermeistrid, mustpeadeuulumine, tsunftide, feodaalidulges, hansalinnad, mesi, asunud, muutuma, idamaa, varakeskajal, rooma, hävingadus, rüüstamine, naturaalmajandus, tõusmaaastal Liivi sõjani 1558. aastal. Sel ajal toimus kiire linnade areng, mille tulemusena muutusid hästi kindlustatud linnad kaubandus-, käsitöö- ja kultuurikeskusteks. Tekkisid esimesed linnad, mis arenesid väga kõvasti ning kiiresti. Eestis tekkisid esimesed linnad varsti pärast vallutust. Suuremate kivilinnuste ümber kujunesid asulad, millele peagi anti linnaõigused. Linnadesse tuli elama käsitöölisi ja kaupmehi Saksamaalt. Eestlaste osaks linnades jäi lihtsama töö tegemine. Keskaja Eesti linnad olid suhteliselt suured ja jõukad. Kõige suurem neist oli Tallinn, kus elas keskajal umbes 7000 8000 inimest. Tartus oli elanikke 5000 6000. Kokku oli Eestis üheksa linna: Tallinn, Tartu, Narva, Rakvere, Paide, Viljandi, Haapsalu, Vana Pärnu ja Uus Pärnu. Ka praegusel 21. saj. on need linnad säilinud, Tallinn, Tartu, Pärnu ja Narva on nendest suurimad.
Sellisteks kohtadeks olid feodaalide losside ja kloostrite lähikond, kust lisaks läks läbi mõni üldkasutatav maantee, või asetses laadakoht või/ja sadam. Sinna kerkis esialgu alev, mis kaitseks kallaletungide eest ümbritseti ringmüüriga. Linna kasvades ehitati mitmeid kordi uus müür. Esialgu olid linnad sõltuvuses feodaalist, kelle maale klooster ehitati, kuid XI sajandiks muutusid nad iseseisvateks ning korraldasid oma elu linnaõiguse alusel, mis tagas neile laialdase autonoomia nii sise- kui ka välissuhete korraldamises. Linnaelanike sotsiaalsed kihid ja linna valitsemiskord Linna elanikkond jagunes laias laastus kolmeks: 1. Kaupmehed olid linna kõige rikkamad kodanikud ehk patriitsid, kelle rikkus tulenus eelkõige ülemere-kaubandusest. Risk oli suur, kuid ka kasum oli seda. Selleks, et riske jagada paigutati kaubad laiali mitme laeva peale, lootuses, et
tänapäevast linnaehitust ning ka rajamist on sel siis palju erinevusi võrreldes keskaegsete linnadega. Rääkides linna ehitusest on ka linna valitsemine ja kord erinev. Linnad keskajal · Raad ja raekoda Linna elu juhtis linnanõukogu ehk raad mille liikmete arv sõltus linna suurusest.Rae liikme ( raehärra) staatus oli eluaegne. Raehärra pidi olema sündinud seaduslikust abielust ning omama kinnisvara linna piires, samuti ei tohtinud ta teenida elatist käsitööga, seetõttu valiti rae liikmeid kaupmeeste seast. Palka raehärra oma tegevuse eest ei saanud. Iga raehärra pidi täitma mingit kindlat raeametit. Rae tegevust juhtisid raehärrade seast valitud bürgermeistrid, kes moodustasid rae juhatuse. Rae ülesannedeks oli: linna sissetulekute, heakorra ja kindlustamise eest
Keskaja Eesti linnad olid suhteliselt suured ja jõukad. Kõige suurem neist oli Tallinn, kus elas keskajal umbes 7000 8000 inimest. Tartus oli elanikke 5000 6000. Üldse oli Eestis keskajal üheksa linna: Tallinn, Tartu, Narva, Rakvere, Paide, Viljandi, Haapsalu, Vana Pärnu ja Uus Pärnu. Tallinn, Tartu, Viljandi ja Pärnu kuulusid Hansa kaubalinnade liitu. Tärkavatesse linnadesse tuli elama käsitöölisi ja kaupmehi Saksamaalt. Eestlaste osaks linnades jäi lihtsama töö tegemine. Linnaelanike peamisteks tegevusaladeks olid küll käsitöö ja kaubandus, kuid kaua aega ei katkenud nende side ka põllumajandusega. Linnamüüride ees laiusid ülesharitud põllud, puu- ja köögiviljaaiad, karjamaadel käisid ringi kariloomad. Linnades elasid orduajal peamiselt sakslased, kes moodustasid käsitööliste ja kaupmeestena elanikkonna kõrgema kihi. Raske elu eest mõisnike omavoli all püüdsid talupojad linnadesse põgeneda
Keskaja Eesti linnad olid suhteliselt suured ja jõukad. Kõige suurem neist oliTallinn, kus elas keskajal umbes 70008000 inimest. Tartus oli elanikke 5000 6000. Üldse oli Eestis keskajal üheksa linna: Tallinn, Tartu, Narva,Rakvere, Paide, Viljandi,Haapsalu, Vana Pärnu ja Uus Pärnu. Hansa kaubalinnade liitukuulusidTallinn, Tartu, Viljandi ja Pärnu.Suurematele linnadele ehitati röövrüütlite kallaletungide eest kaitseks kõrge ja tugev müür, mida ümbritses kraav. Linnamüürm ääras ära linna territooriumi.Väljaspool müüri asusid eeslinnad-agulid,kus elas lihtrahvas, tavaliselt eestlased. Keskaja linnade kõige vägevamad ehitisedolid kirikud,millepüstitamisekskulus palju aastaid. Kirikutesse telliti kunstiteoseid parimatelt maalijatelt ja kiviraiduritelt.Kõige tähtsam ilmalikehitis oli raekoda,kus pidas oma istungeid linnavalitsus.Raekoja esisel platsil peeti turgu. Turuplatsilt
Ka sellistesse kohtadesse, mis olid looduse poolt vaenlase vastu kaitstud. Linnade taastekkimisele avaldasid olulist mõju varakeskaja lõpus toimunud majandusolude paranemine. Keskaegsete linnade kujunemisloost võib esile tuua 4 võtmesõna: 1)käsitöö- uuendused käsitöös, käsitöö eraldus põllumajandusest 2)kaubandus- Feodaalide võimu all elamine oli kulukas, kaupmeestel oli soodne elada ja kaubelda oma äranägemise järgi 3)turvalisus(linn oli kaitstud müüriga)- müür pidi tagama linna püsimise ja võime määrata ise oma käekäiku, linnakodanikud olid vabad inimesed 4)soodne asukoht- linnad tekkisid liiklusteede sõlmpunktide juurde. Sageli kasvasid linnadeks mõnele aadlile kuulunud linnuse naabruses paiknenud alad IX sajandil hakkas Euroopa tasahilju muutuma. Kasvas rahvaarv, täiustusid põlluharimisviisid ja tööriistad. Uuendused soodustasid käsitöö eraldumist põllumajandusest. Kui varem
Keskaegne linn Keila kool 7.c klass Linnade isandad Igal linnal oli oma isand ehk maahärra, ta oli linna asutaja Selleks oli tavaliselt mõni valitseja Ta mõistis kohut, kehtestas makse ning määras kindlaks turul kasutatavad kaalud ja mõõdud Isandal oli ka kohustus tagada aus kauplemine ja kaupmeeste julgeolek linnas Isandad said linnadest suurt tulu Linlased asusid isandaga võitlusse, et saada suuremaid vabadusi ja privileege Linnade suurus ja elanike arv Linnu oli erinevate mõõtudega Euroopa suurimad linnad olid Pariis (100 000), Milano,
olid ametlikult vaimulikust seisusest. Samas tõi keskaja lõpu poole toimunud ilmalikustumine kaasa selle, et peaaegu kõik kõrgemad positsioonid läksid aadlipäritolu inimeste kätte. 2. Linnad, kaubandus ja käsitöö Linnade valitsemine: Keskaegses Eestis oli 9 linna, mille õiguskord oli korraldatud naabermaade linnade eeskujul. Lisaks linnadele oli Eestis ka 14 alevit. Nende muutumist linnadeks takistas väikesearvuline sakslastest elanikkond ning olemasolevate linnade vastuseis, sest linnaõiguse omamisega kaasnesid mitmed peamiselt kaubanduslikud privileegid (eesõigused), millest ei tahetud loobuda. Keskaegsed linnad olid oma mõõtmetelt (müüridega piiratud alalt) mitte eriti suured ja suhteliselt väikese elanike arvuga: Mõisted: Linnaõigus: õigusnormide kogum linlastele, mis reguleeris linnade valitsemist ja linnaelanike omavahelisi suhteid (Taani valdustes asunud linnades Lüübeki õigus, Liivi ordu aladel olevatel linnadel Riia õigus).
Linnakodanikke kutsuti BÜRGERITEKS. Linnavalitsuse moodustamiseks oli mitu võimalust: · Raeliikmed valiti linna lugupeetumate meeste seast (naised ei saanud raeliikmeks kandideerida). Raadi võisid kuuluda nii kaupmehed kui ka käsitöölised. · Mõnes linnas olid rae liikmeteks ainult rikkad kaupmehed, käsitöölisi ei peetud rae (linnavalitsuse) vääriliseks. · Linna mõjukamate (rikkamate) perekondade kiht - PATRITSIAAD, kelle hulgast raehärrad valiti. Teised raadi kandideerida ei saanudki. Raeliikmete hulgast valiti valiti rae etteotsa üks või mitu BÜRGERMEISTRIT ehk linnavanemat. Bürgermeistril oli vastutav roll linna valitsemisel, tema valduses oli linna pitsat. Ametisse astuv raehärra pidi andma ametivande. Rae ülesanneteks olid: · määruste koostamine need pidid tagama avaliku korra linnas, lämmatama luksuse ning tagama headest kommetest kinnipidamise.
liialt lähedal tihti vaenulikele Vene vürstiriikidele ning asus eemal veeteedest, Lihula aga ei sobinud looduslikult suuremaks sadamaks. Nii Tallinna kui ka Tartu puhul võib oletada, et algne linnaline asula kujunes kindluse (Tallinnas ordulinnuse ja piiskopi residentsi ning Tartus piiskopilinnuse) ümber välja 13. sajandi keskpaigaks, kuid täpsemad allikad nende varaste asulate iseloomustamiseks puuduvad. Mõlemad linnad said linnaõiguse arvatavasti juba 13. sajandi keskpaigaks, Tallinn kasutas Lübecki, Tartu aga Riia õigust. Linnaõigus eristas linna territooriumi juriidiliselt ümbritsevatest maapiirkondadest ning tagas linnaelanikele kindla õigusliku staatuse. Tallinna ja Tartu jõukuse eelduseks oli võimalus arendada kaubandust, mis sõltus otseselt nende linnade geograafilisest asendist -- Tartu jäi läänest Pihkvasse ning sealt Novgorodi
Keskaja ühiskond Eestis- linnad ja kaubandus Keskaeg kestis 5.-15. sajandini. Keskajal hakkasid tekkima linnad. Linnad tekkisid asulatest ning alguses olid need küllaltki algelised, kuid ajapikku arenesid suuremaks ja tugevamaks. Linnades oli olulisel kohal kaubandus ja käsitöö. Keskaegse linna õiguslikuks aluseks oli maaisanda antud linnaõigus. Eestis sai üheksa asulat linnaõiguse. Kodanikuks sai hakata vaba inimene, kes elas püsivalt linnas ja maksis kodanikumaksu. Linna valitses raad. Rae võim oli väga suur ja omandas reformatsiooni järel peaaegu piiramatu täiuse. Raele kuulus kõrgeim kohtuvõim nii tsiviil- kui ka kriminaalasjus. Väiksemates linnades pidi raad aga oma võimu jagama maaisanda määratud linnafoogtiga ehk põhikohtunikuga. Rae võimkonda ei kuulnud aga linnade juures paiknevad maaisandate residentsid. Raad sekkus tugevalt
mitmed teised vabanesid senjööri eestkoste alt juba XI-XIII sajandil. Enamikul linnadel õnnestus maaisandailt vaid teatud järelandmisi või privileege välja kaubelda (Kõiv, Raudkivi 1996: 73-74). Keskaja linnu oli mitmes suuruses, nende elanike arv oli äärmiselt kõikuv. XIV sajandi algul leidus Euroopas mõningaid tõelisi suurlinnu, mis elanike arvu poolet andsid isegi tänapäeva linnade mõõdu välja. Veneetsias ja Firenzes oli näiteks 120 000, Pariisis 80 000 elanikku. Samas anti linnaõigus ka üsna väikestele linnadele. Näiteks Saksa-Rooma keisririigis oli üle 200 linna vaid 2000-10 000 elanikuga (Kõiv, Raudkivi 1996: 75). Elu keskaegses linnas Linna südameks oli turuplats, kuhu viisid kõik tähtsamad tänavad. Seal müüdi käsitöökaupu, peeti pidustusi ja viidi täide kohtuotsuseid. Enamasti laienes keskaegne linn mitmes järgus. Turuplatsil seisis tavaliselt kõige esinduslikum ja tähtsam hoone - raekoda. Sinna kuulusid
Elu keskaegses linnas polnud sugugi nii lihtne nagu me arvame. See erines paljuski tänapäeva elust. Kui võrrelda keskaegset linna külaga, siis on vahe tohutu suur. Kõrged kirikud ja tornidega linnamüür paistsid rändajale juba kaugelt silma. Linna pääses hästi valvatud väravate kaudu. Linna südameks oli turuplats, kuhu viisid kõik tähtsamad tänavad. Veel oli linnas raekoda, mis oli linnanõukogu hoone ja ka hospitalid ehk hoolitsusasutused, kus põetati haigeid. Levinumad haigused keskajal olid leepra ehk pidalitõbi ja tuberkoloos. Linna elu juhtis linna nõukogu ehk raad ja selle liikmeks said ainul jõukad linnaelanikud, tavaliselt kaupmehed
Linn Keskajal Esialgu oli linn kaubanduslik sõlmpunkt, turg. Igal linnal oli oma isand ehk maahärra, kes oli linna asutaja. Keskajal rajati Euroopas tuhandeid uusi linnu. Linnad olid tähtsad kaubanduskeskused, seal tekkisid uued käsitööharud. Linnadest kujunesid ka tähtsad kultuurikeskused, kus töötasid koolit ja tegutsesid teatrid. 11.-12. sajandul haarasid linnakodanikud ehk bürgerid kontrolli linna üle maahärra käest enda kätte, ning ametisse astus linnakodanike omavalitsusorgan raad. Üldjuhul valiti rae liikmed ehk raehärrad linna kaupmeeste ja käsitööliste seast. Raad esindas linna ja juhtis selle välispoliitikat. Veelgi tähtsam ülesande oli hoida kontrolli all linna väljaminekud ja leida vajaduse korral uusi sissetulekuid. Rae käes oli enamasti ka linnas toimepandud kuritegude eest karistamine. Raehärrade ülesanne oli ka uute kodanike vastuvõtt.
transiitkaubandusele, Tallinn, Tartu, Viljandi ja Uus-Pärnu olid Hansa Liidu liikmed. Hansa Liitu kuulunud Liivimaa linnad olid vahendajaks Ida ja Lääne vahel. Idast läände toimetati nahku, vilja, mett, vaha, lina, vilja jm. Läänest itta riiet, soola, heeringaid, metalle, veini ja õlut Miks oli hansakaubandus kasulik Liivimaa linnadele ja kaupmeestele, mõisnikele, talupoegadele? Transiitkaubandus, Vana-Liivimaad läbinud kaubanivood. Linnaõigus Linnaõigus linna õigusnormide kogum, linna õiguslik korraldus. Lübecki linnaõigus : Tallinn, Rakvere, Narva Hamburgi ehk Riia linnaõigus : Tartu, Uus-Pärnu,Viljandi, Paide, Haapsalu Piiskopiõigus : Vana-Pärnu Linnaõiguse tuumaks oli linnakodanike isikliku vabaduse , eraomandi ja pärismisõiguse kaitse. Raad, koosseis, rae ülesanded. Raad ehk magistraat keskaegse linna valitsus, mille liikmeteks võisid olla vaid jõukad ( saksa soost) kaupmehed. Uued liikmeid nimetas raad ise
kaubandusest sai raha, siis muutusid linnad rikaks ja linnadesse suundus rohkem inimesi · Käsitöölised tekkis linnaturu nõudlusele spetsialiseerunud käsitööliste kiht, mille tegevus pani aluse kaubatootmisele ja linna jõukusele. · rahvaarvu kasv paljud inimesed suundusid linna, sest polnud kuhugi mujale minna. 15) Mis rolli omasid keskaegse linna kujunemisel linnamüür ja linnaõigus? Selgitage mõne lausega. Keskaegse linna kaks olulist tunnust on linnamüür ja linnaõigus. Julgeoleku tõttu piirati linnad müüriga. ja linna ehitati tihedalt täis. See, kummal pool linnamüürist sa elad, näitas sinu staatust: linnamüüri ees elasid vaesemad ja sõja korral toodi need ohvriks, linnamüüri taga elasid rikkamad ja need, keda KAITSTI. Kui sa oled elanud aasta linnamüüride taga, muutusid vabaks. linna tunnuseks on on dokument ,,Linnaõigus"
Linna valitses linnanõukogu ehk raad. Raad oli linna omavalitsus ja kohtu organ. Nõukogu ei olnud valitav, vaid koosnes kõige jõukamatest kodanikest ehk patriitsidest. Maaisandad lootsid linnade kasvavalt elanikkonnalt makse kogudes rikastuda. Senjööri ja linna vahekord määrati lepingutega. Enamasti said linnlased õiguse kaubelda ja käsitööd teha. Nad jäid linna kohtumõistmisele. Senjöör võis linnalt kauplemise eest nõuda tolli ja muid makse, Senjöör kinnitas linnale linnaõiguse. Läänemere maades levis Lübecki õigus. Linnaomanikeks võisid olla maahärrad ehk feodaalid nagu oli kunagi ka Rakvere ja Viljandi omanikeks maahärrad. Osad linnad oli kuningalinnad ehk süseräänid ning vahel võis linn end ka omanikult vabaks osta, siis sai sellest linnvabariik. Omanikelt ostsid end vabaks näiteks Veneetsia ja Genova. Arvan, et raad valitses linna suhteliselt kindlakäeliselt, näiteks linnavõimud andsid välja luksusmääruseid
Sisukord Sissejuhatus ...............................................................................................2 Keskaja kaubandus ....................................................................................2 Keskaja kaupmees......................................................................................5 Eesti kaubandus .........................................................................................7 Kokkuvõte .................................................................................................8 Kasutatud kirjandus ...................................................................................9 Internetiallikad ...........................................................................................9 1 Sissejuhatus Kaubanduse käsitlusel majandusteaduses ja -praktikas on pikk ajalugu. Uutes muutuvates oludes on aga selgunud, et mõiste, mida oleme korduvalt kasutanud, on avatud teoreetiliselt ühekülgselt. Eri aegadel on kaubandust
kolmeväljasüsteemi. Tööloomadena kasutati hobuseid ja härgi. Tööriistad olid puust. 5. Eesti linnad keskajal Linnade asukohaks valiti muistsed kauplemiskohad tähtsamate teede sõlmpunktides. Väiksemaid asundusi tekkis teede ristumiskohtadesse, linnuste või kihelkonnakirikute kõrvale, kuid linastaatusesse ei tõusnud neist keskajal ükski. Muinasaegsetest varalinnalistest asulatest eristas keskaegseid linnu siiski iseseisev õiguslik staatus, mille tagas maaisanda antud linnaõigus. Linnade piirides muutusid senised sõltuvussuhted kehtetuks ja elanikud moodustasid iseseisva omavalitsusliku linnakogukonna. Asutamisel oli kaalukaim roll maaisandal, kes andis linnaõiguse. Linnaõigus Hamburg (Põhja-Eesti), Lübeck (Lõuna-Eesti). Linnaelanike koosseisu kohta on allikate puudusel vähe teada, aga arvatakse, et tuuma moodustasid Saksamaalt saabunud käsitöölised ja kaupmehed. Kaugkaubanduses ei suutnud eestlased sakslastega konkureerida,
abistamiseks ja puuetega inimeste eest hoolitsemiseks. Linnas ei olnud vaja karta näljasurma ning ka töötuse ja viletsuse perioodil oli seal võimalik hinge sees hoida. Kuigi linnas elati pead- jalad koos oli maapiirkonnas aga ohtlikum elada ning seal võis tabada inimesi näljasurm või röövlid ja rüüstajad, mistõttu paljud talupojad suundusid linnadesse elama. Linnade valitsemise aluseks oli senjööri poolt antud linnaõigus mis põhines kohalikul tavaõigusel, senjööri poolt antud privileegidel ja rae poolt välja antud määrustel. Raad oli linnanõukogu. Raad juhtis linnade elu ja see koosnes raehärradest, bürgermeistritest Saksamaal ja meeridest Prantsusmaal. Raehärrad olid tavaliselt jõukad kaupmehed ning nende liikmete arv sõltus linna suurusest. Toimis ,,istuva" ja ,,puhkava" rae süsteem, kus poolt koosseisust valitses ühel ja teine pool teisel poolaastal
vana keskuse kõrval. Eeslinnad. Isegi pidevuse korral on suured keskaja linnad üldiselt just väikeste antiik- või varakeskaja linnade järeltulijad. Vorm sarnane, sisu erinev. Erinevalt vanadest linnadest, mille õigused pärinesid iidsetest aegadest, loodi uued linnad eesmärgipäraselt, kahepoolsete õiguste ja kohustuste alusel vandeühenduse abil (coniuratio). Sellised linnad ei tekkinud kirjalikust aktist, linnaõiguse kirjapanekust, vaid vastastikusest ühisest vandest (ei tea missugune see vanne võis olla). Linnade tekkelt oli Euroopa kolmes tiivas. · Itaalias ja Prantsusmaal olid linnad kogu aeg olemas läbi varakeskaja. · Püreneedest põhjapool oli Rooma-aegseid linnu, aga neid tekkis ka juurde. · Põhja- ja Ida-Euroopas pole Rooma-aegseid linnu kunagi olnud, sinna tekkisid linnad hiljem. Kogu maa kuulus keskajal maaisandatele. Nad üldjuhul soosisid linnade teket, lootes nende
vana keskuse kõrval. Eeslinnad. Isegi pidevuse korral on suured keskaja linnad üldiselt just väikeste antiik- või varakeskaja linnade järeltulijad. Vorm sarnane, sisu erinev. Erinevalt vanadest linnadest, mille õigused pärinesid iidsetest aegadest, loodi uued linnad eesmärgipäraselt, kahepoolsete õiguste ja kohustuste alusel vandeühenduse abil (coniuratio). Sellised linnad ei tekkinud kirjalikust aktist, linnaõiguse kirjapanekust, vaid vastastikusest ühisest vandest (ei tea missugune see vanne võis olla). Linnade tekkelt oli Euroopa kolmes tiivas. Itaalias ja Prantsusmaal olid linnad kogu aeg olemas läbi varakeskaja. Püreneedest põhjapool oli Rooma-aegseid linnu, aga neid tekkis ka juurde. Põhja- ja Ida-Euroopas pole Rooma-aegseid linnu kunagi olnud, sinna tekkisid linnad hiljem. Kogu maa kuulus keskajal maaisandatele
Keskaegsed linnad Linnad said Saksa linnade eeskujul linnaõigused. · 1248- Tallinn saab linnaõiguse · 1262- Tartu Linnades olulised: · Kaitserajatised, müürid, tornid, vallikraavid, linnaväravad · Sadamad, turuplatsid · Kirikud, raekoda. Kaupmeeste ja käsitööliste elamud. Linnadele ohtlik: · Rüüsteretked, sõjad · Suur kuritegevus, inimesed elasid tihedalt koos · Tulekahjud · Haigused, epideemiad Linna juhtimine: Valitses raad ehk linnanõukogu. Tallinnas 12-14 meest, amet eluaegne. · Tavaliselt kaupemehed
Lääne-Euroopas tekkisid linnaõigused alates 11. sajandist, kui linnad vabanesid feodaalide võimu alt. Linnaõiguste väljatöötamisel tugineti nt kohalikul tavaõigusel, privileegidel (nt turuõigus) ja raemäärustel. 2) Eesti keskaegsete linnade linnaõigused pärinesid Saksamaa linnade õigustest. Nt Tallinnas kehtestas Taani kuningas Erik IV 1248 Lübecki õiguse. See õigus kehtestati ka 1302 Rakveres ja 1345 Narvas. Riia sai 13. sajandi II poolel Hamburgi linnaõiguse ning selle põhjal tekkis Riia linnaõigus, mis levis Tartusse, Haapsallu, Paidesse, Uus-Pärnusse ja Viljandisse. Eesti linnades kehtisid linnaõigused 1877. aasta linnareformini. Keskaegsete linnade elu toimus tavaliselt erilise linnaõiguse alusel. Selle andis tavaliselt kas maahärra valitseja, kelle vasalliks maahärra oli. Linna õigus-valitseja või maahärra poolt linnakogukonnale antud eesõigused ja õigusnormid
Talupoeg andis ära kindla osa oma saagist, mis tavaliselt tasuti teraviljaga. Sunnismaisus- Üks pärisorjuse põhitunnuseid, kus talupoeg oli aheldatud maa külge ning tal puudus elukohavalik. Mõisnikud vahetasid või müüsid omavahel sunnismaiseid talupoegi maast lahus. Pärisorjus- Talupoegade maaisandast ja kohustustest täielikult sõltuv aste. Talupoegi võis müüa maast ja perekonnast lahus. Kehtis ka surnud käe õigus. Linnaõigus- Õigusnormide kogumik.Valitseja või maahärra poolt linnakogukonnale antud eesõigused ja normid. Määratleti linna omavalitsus, territoriaalne ulatus, kaitserajatiste ehitamise õigus, patronaadiõigus kirikute üle. Esimesene sai õiguse Tallinn ehk Lübecki linnaõiguse 1248. a. ,,Linnaõhk teeb vabaks"- Kui oma isanda juurest põgenenud talupojal õnnestus linnas end varjata üks aasta ja üks päev, siis sai ta vabaks inimeseks ja mõisnikul ei olnud enam õigust teda tagasi nõuda. raad- Juhtis linna elu
eluasemeid ja laoplatse väljapoole müüregi. Linnad kasvasid järkjärgult. Sageli kasvasid linnadeks mõnele ilmalikule võimukandjale kuulunud linnuse naabruses paiknenud alad. XIII saj aga hakkasid maaisandad ise uusi linnu rajama. Peamine asi mis eristas linnasid sel ajal maa-asulatest oli linnades valitsenud linnaõigus. Selles kirja pandu sõltus paljudest asjaoludest. Vahel polnud vajadust seda ise koostama hakatagi. Tallinn laenas oma linnaõiguse nt. Lübecki linnalt. Keskaja linnu oli mitmes suuruses, nende elanike arv oli äärmiselt kõikuv. XIV sajandi algul leidus Euroopas mõningaid tõelisi suurlinnu, nt. Veneetsia ja Firenze (120000 el.) ja Pariis (80000). Samas anti linnaõigus ka üsna väikestele linnadele. Kuidas tekkis Tallinn? Muistsel iseseisvusajal oli Tallinnas Toompeal eestlaste linnus. Vanalinna alal paiknes kaubitsemiskoht ja võibolla ka asula, millel puudusid aga Lääne-Euroopa linnadele omased tunnused. 1219
Linnade õiguslik korraldus:Tallinnas, Narvas ja Rakveres Lüübeki linnaõigus, Tartu, Viljandi, Paide ja Uus-Pärnu said Riia linnaõiguse, Vana-Pärnus ja Haapsalus kehtis piiskopiõigus|Linna võimuorganiks oli raad, mille liikmete arv oli linnati erinev, lisaks kuulusid sinna ka bürgermeistrid(Tallinnas 4)| sündik (tundis hästi seadusi). Rae liikme seisus oli eluaegne|Rae ülesanded: *sissetulekute, *heakorra ja kindlustamise eest hoolitsemine, *kaubanduse ja käsitöö soodustamine, *linna huvide kaitsmine, kirikute ja koolide eest hoolitsemine jne. *Raad pidas ka kohut|Kaubandus:
pakkusid suuremat turvalisust: kaubateede ristumiskohtadesse traditsiooniliste laadaplatside juurde kirikuelu keskustesse (N: kloostrite juurde) linnuste lähedusse · Kuni 11.saj. tekkisid linnad Itaalias ja Prantsusmaal enamasti Rooma aegsetele linnaasemetele. · Alates 13.saj. rajasid uusi linnu ka maaisandad (feodaalid) · Linnade võitlus senjööridega: NB! Linnad asusid senjööride (feodaalide / kiriku) maadel: senjöör andis asulale linnaõiguse (mis määras kindlaks linna valitsemise korra ja inimeste vahelised õigusnormid) senjöörid polnud huvitatud linnade mõjuvõimu ja iseseisvuse suurenemisest (P: linnadest saadav tulu) · Linnad saavutasid iseseisvuse: sõdadega senjööride vastu osteti end senjööri võimu alt vabaks NB! Kõige kiiremini iseseisvusid Itaalia linnad 11.-13.saj. (P: seos aktiivse kaubandusega ja sellest saadavate tuludega) Näiteks: · Genua kujunevad iseseisvateks linnvabariikideks:
külaks - Suur osa saksa linni jäi agraalinnadeks - Lübecki rajamise näide 9. Saj oli seal slaavlaste asula, mis oli kinldustatud. See hävitati 12. Saj Heinrich lõvi 1159 asutas vana lähedusse uue turukoha, millest kujunes välja hansalinn. 1226 sai see vabalinnaks. Lõvipoiss asutas ka Müncheni - Saksa linnad olid pisilinnad, P-itaalias suurlinnad - Linn jagunes kaheks: müüriga piiratud osa ja eeslinn. Linnal oli ka oma saras, ehk maapiirkond, kus kehtis linnaõigus - Müüriga piiratud oli suurtel linnadel u. 200 edgarit, tallinas u. 30 - Suurlinnas 20 100 000 elanikku - Keskmised u. 10 000 kanti - Väikelinnad alla 2000 (neid u. 90%) - Linnad koosnesid vahel eriosadest, nagu Praha. Eri osad olid juriidiliselt iseseisvad üksused. Ka tallinnas toompea ja all-linn - Linna valitses raad see oli hiliskeskajale iseoomulik - Varakeskajal domineeris maahärra linnavalitsemine kui mõisavalitsemine
Hansakaubandus Eestis Eesti linnade kaupmehed ja peenemate alade käsitöölised pärinesid peamiselt Alam-Saksa aladelt. 14. sajandi jooksul hakkasid linnaelus olulist osa etendama kaupmeeste ja käsitööliste gildid ja tsunftid ning usulised vennaskonnad. Ilmselt tekkisid nende ühenduste alged juba 13. sajandil, dokumentaalset tõestust sellele aga pole. Nii Tallinnas kui ka Tartus kujunes välja kaupmeeste Suurgild ning käsitöölisi ühendavad väiksemad gildid. Gildide ja tsunftide skraad (statuudid), mis rangelt reguleerisid ühenduse siseelu, eriti põhjalikult ühiseid pidustusi ja usulisi toiminguid, tuli raes kinnitada. Seega olid linnaelanike ühendused pidevalt rae kontrolli all. Samas arvestas raad jõukamate linnakodanike ühenduste arvamusega olulisemate küsimuste otsustamisel. Kaubanduse areng soodustas linnade teket ja linnad omakorda soodustasid kaubanduse arengut. Kuna kaubandus andis suurt tulu muutusid ka linnad jõukamaks. Pärast ristisõdasid elavnes kaub
Keskaegne Tallinn Tallinn sai linnaõiguse kuuludes veel Taanile ning sai selle Lüübeki koodeksi näol 1248 aastal. 13. sajandil astus Tallinn Saksa kaubalinnade liitu ning Läänemere kaubalinnade Hansa liitu. Praeguse vanalinnana tuntud piirid sai Tallinn 14. sajandi keskel. 14. sajandi lõpul sillutati tänavad, ehitati vee- ja kanalisatsiooniseadmed ning keelati tulekahjude kartuses uute puitehitiste püstitamine. Kuna Tallinn kuulus hansaliitu oli tal tähtis roll Läänemere ääres ja
käsitöötooteid, teisest küljest aga muutusid linnad kaugkaubanduse keskusteks. Kaugkaubanduse eesmärgiks oli eelkõige mitmesuguste vajalike toor- ja toiduainete aga ka luksuskaupade vahendamine. Peamised kaubateed kulgesid mööda meresid ja siseveekogusid. Läänemerekaubanduses mängis olulist rolli XII sajandil kujunenud Hansa Liit. Hansa Liidu tähtsamaks keskuseks Läänemerel kujunes 1159. a. rajatud Lübeck. Tallinnas olid peamised gildid Püha Oleviste gild ja sakslaste Kanuti gild. Gildi esialgne põhimõte seisnes üksteise vastastikuses abistamises, ühistes usutalitustes, perekondlike tähtpäevade pühitsemises, haigete, orbude ja leskede eest hoolitsemises. Oleviste gild koostas uue põhikirja, mille järgi ,,meie ametisse ei saa ükski saksa mees". Magistraat seda ei kinnitanud ja Kanuti gild vaatas Oleviste gildile ninakalt ülevalt alla, pidades oma ameteid paremaks ja õilsamaks kui Oleviste gildi omi. Ka magistraat ei lubanud Oleviste gildi
Probleemi lahendamiseks jagasid (e läänistasid) valitsejad (süseräänid kõrgeimad feodaalid) oma ustavatele alamatele maad (feood e lään) koos talupoegadega.Maa saaja (feodaal e läänimees) kohustus talupoegadelt saadava sissetuleku eest muretsema omale varustuse, ilmuma sõja korral väeteenistusse ja vajadusel toetama ka rahaliselt (n sõjavangist lunastamisel). Feodaal- e läänikorraks nimetatakse seega isanda / maahärra (senjööri) ja tema sõjamehest sõltlase (vasalli) kokkulepetel põhinevat süsteemi. Vasalli kohustused senjööri ees kinnitati vasallivandega. Kuna paljudes maades hakkasid vasallid neile läänistatud maid edasi läänistama, siis muutusid nad oma vasallidele senjöörideks. Samas oli mandri-Euroopas tavaks, et senjööridel puudus õigus käsutada oma vasalli vasalle (,,minu vasalli vasall pole minu vasall"). Kui
annaabi.ee 
