Eestlaste elu keskaja linnas (0)

Eestlaste elu keskaja linnas
Keskaeg  on ajalooperiood vanaaja ja uusaja vahel. Tavaliselt paigutatakse keskaeg ajavahemikku 5. sajandist 15. sajandini ja see oleneb nii vaadeldavast piirkonnast kui ka tõlgendajast. "Keskaeg" tuli kasutusele renessanssi-aegsete autorite poolt, kes nägid oma ajas antiikkultuuri taassündi ning hakkasid "vahepealset" aega halvustama.
Eestis tekkisid esimesed linnad varsti pärast vallutust. Suuremate kivilinnuste ümber kujunesid asulad, millele peagi anti linnaõigused. Keskaja Eesti linnad olid suhteliselt suured ja jõukad. Kõige suurem neist oli Tallinn, kus elas keskajal umbes 7000 – 8000 inimest. Tartus oli elanikke 5000 – 6000. Üldse oli Eestis keskajal üheksa linna: Tallinn, Tartu, Narva, Rakvere, Paide, Viljandi, Haapsalu, Vana – Pärnu ja Uus – Pärnu. Tallinn, Tartu, Viljandi ja Pärnu kuulusid Hansa kaubalinnade liitu. Tärkavatesse linnadesse tuli elama käsitöölisi ja kaupmehi Saksamaalt. Eestlaste osaks linnades jäi lihtsama töö tegemine. Linnaelanike peamisteks tegevusaladeks olid küll käsitöö ja kaubandus, kuid kaua aega ei katkenud nende side ka põllumajandusega. Linnamüüride ees laiusid ülesharitud põllud, puu- ja köögiviljaaiad, karjamaadel käisid ringi kariloomad.
Linnades elasid orduajal peamiselt sakslased, kes moodustasid käsitööliste ja kaupmeestena  elanikkonna kõrgema kihi. Raske elu eest mõisnike omavoli all püüdsid talupojad  linnadesse põgeneda. Eestlased, kes pääsesid mõisnike surve alt linnadesse elama, töötasid halvematel ja vähem tasuvamatel tööaladel. Usun siiski, et eestlaste elu sellel ajal ei olnud küll kiita, kuid kõige halvem see ka ei olnud. Mõisnikel oli õigus põgenenud talupoegi taga ajada, kinni võtta ja karistada ning oma maa peale tagasi tuua. Kui oma isanda juurest põgenenud talupojal õnnestus linnas end varjata üks aasta ja üks päev, siis sai ta vabaks inimeseks ja mõisnikul ei olnud enam õigust teda tagasi nõuda. Linnad ei tahtnudki alati talupoegi välja anda, sest linnas oli lihtsamate tööde jaoks inimesi vaja, mis on minu arvates väga hea, kuna see näitab, et kui inimene sellel ajal väga üritas, ta sai parema elujärje peale. Maalt linna tulevad inimesed suurendasid linnarahvastikku. Keskaja Eesti kõigis linnades elas rohkem eestlasi kui sakslasi.
Kõige lugupeetavamad linnakodanikud olid keskajal jõukad kaupmehed , kes valisid endi hulgast linnaelu juhtimiseks raehärrad ja bürgermeistrid. Keskajal olid moes mitmesugused ametiühingud: abielus kaupmeeste ühenduseks oli Suurgild, vallalistel  Mustpeade gild. Käsitööliste ühendusi kutsuti tsunftideks ja neid oli väga palju. Ühe eriala käsitöölised, kes elasid ühes ja samas linnas, moodustasid ühingud -  tsunftid , kus valvati selle järele, et igaüks teeks korralikult ja eeskirjade järgi oma tööd. Ilma ühingu loata ei olnud kellelgi võimalik meistriks saada ega oma töökoda avada. Oma tsunft oli näiteks rätsepail, lihunikel, seppadel, müürseppadel ja paljudel teistel. Tsunfti kuulumine oli käsitöölistele kohustuslik. Käsitööliste tsunftide ühenduseks linnas oli Väikegild. Kaupmehed ja lugupeetavamad käsitöölised olid põhiliselt sakslased. Eestlastel ei olnud linnaasjades õigust kaasa rääkida. Nende hulgas oli palju voorimehi, kandjaid , müürseppi, majateenijaid ja muid lihtsamate ametite pidajaid.
Eestlasi elas keskajal linnas üsnagi palju. Nende käes oli paljudel erialadel käsitöö, ning ka seppade seas oli neid palju. Oleviste kildis töötasid valdavalt eestlased. Nende käes oli ka kaubavedu . Eestlasi nimetati keskajal linnahallideks. See nimi saadi külge riiete pärast. Nad kandsid valgeid riideid , mida pesti ja leotati tuhavees ning need läksid halliks . Sellest olenemata eestlasi taga ei kiusatud. Iga pühapäev oli linnahallidel isegi eestikeelne jumalateenistus. Arvan, et linnas elavad eestlased võisid olla palju jõukamad kui taludes elavad eestlased.
Inimeste elu polnud keskajal kerge. Sagedased sõjad, haigused ja arstiabi puudulikkus olid põhjuseks, et surm oli tol ajal sage külaline. Üldise sanitaarse olukorra tõttu levisid laastavad nakkushaigused, neist kõige hirmsam oli katk. Leeprat ehk pidalitõbe oõdevad inimesed paigutati spetsiaalsetese hospitalidesse. Neid linnast veidi eemale rajatud asutusi nimetati ka seekideks.
Euroopa keskaja kestuseks loetakse tavaliselt aastaid 476 (Lääne- Rooma riigi langus) kuni 1500 (renessanssi, humanismi ja tsentraalvõimuga riigikorra laiema leviku algus). Sagedasti dateeritakse keskaja lõpp aastaga 1492, mil Kolumbus jõudis Ameerikasse. Keskaeg lõppeb 1558 – Liivi sõja algusega.