50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2013-12-01
Kuupäev, millal dokument üles laeti
10 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
dokument
Õppematerjali autor
Talupoja elu muutumine keskajal: kasvasid talupoegade koormised, eriti teotöö, sest mõisapõllud vajasid töökäsi Talupoegade vastupanu vormid rõhumisele: esitati kaebusi mõisnike peale, ei täidetud koormisi, hakati vastu mõisasundijaile, asuti mujale elama. Rae ülesanded: *sissetulekute, *heakorra ja kindlustamise eest hoolitsemine, *kaubanduse ja käsitöö soodustamine, *linna huvide kaitsmine, kirikute ja koolide eest hoolitsemine jne. *Raad pidas ka kohut. Kaubandus: Eesti eksportis teravilja, peamiselt Flandriasse ja Hollandisse, kala, karusnahka( Venemaalt teravilja vastu, ka vaha), kive. Läbi Eesti viidi Venemaale soola, kalevit, lõuendit, heeringaid, veine, õlut, vürtse, metallitooteid, luksusesemeid. Tartut, Viljandit ja mõlemat Pärnut ühendas jõelaevatee. Käsitöölised: Enamik eluks vajaminevaid saadusi toodeti kohapeal 16. saj Tallinnas 20 tsunft (ühe linna ühe eriala käsitööliste ühing), tsunfti elu juhtis skraa (põhikiri)
o Kõige suuremas sõltuvuses Lõuna-Eesti, palju soodsamad tingimused Saaremaal ja Läänemaal. (Saarlastel õnnestus 1236 oma maa vabastada ja alles 1241 õnnestus ordumeistril nad alistada ja leping sõlmida, valitsemine jäi kohalikele vanematele, foogt käis vaid kohut pidamas. 1255. aasta lepinguga säilitati ka oma poliitilised õigused, võeti kohustus ordut toetada.) Eestlaste olukord halvenes: · o kaubandus ja meresõit jäeti linnakodanike hooleks (Sellest kannatas Lääne- ja Põhja-Eesti rahvas ning saarlased. o Eestlastel tuli feodaale ja vaimulikke üleval pidada: 1) Kehtestati kümnis alguses kümnes osa viljasaagist, hiljem võeti ka karjalt. 2) Hinnus kindlaksmääratud naturaalmaks. 3) Pidi üleval pidama preestrit ja maksma erilist kirikumaksu kümnendikku kümnisest. 4) Kirikute ja teede ehituse kohustus
Saaremaal ja Läänemaal. (Saarlastel õnnestus 1236 oma maa vabastada ja alles 1241 õnnestus ordumeistril nad alistada ja leping sõlmida, valitsemine jäi kohalikele vanematele, foogt käis vaid kohut pidamas. 1255. aasta lepinguga säilitati ka oma poliitilised õigused, võeti kohustus ordut toetada.) Eestlaste olukord halvenes: · o kaubandus ja meresõit jäeti linnakodanike hooleks (Sellest kannatas Lääne ja PõhjaEesti rahvas ning saarlased. o Eestlastel tuli feodaale ja vaimulikke üleval pidada: 1) Kehtestati kümnis alguses kümnes osa viljasaagist, hiljem võeti ka karjalt. 2) Hinnus kindlaksmääratud naturaalmaks. 3) Pidi üleval pidama preestrit ja maksma erilist kirikumaksu kümnendikku kümnisest. 4) Kirikute ja teede ehituse kohustus
teokoormisi. Üksjalad tekkisid seoses uute maade kasutuselevõtuga, adratalupoegade nooremad pojad, kes asutasid väikese talu kuhugi ääremaale, tegu tuli teha üks jalapäev nädalas, maksid maa eest, ei jaksand palgata tööjõudu. Vabatalupojad olid ennast osaliselt või täielikult adratalupoegade kohustustest raha eest lahti ostnud, tasusid koormisi rahas, olid teotööst vabad. Maavabad muistsete eesti ülikute järglased, omasid talu läänikirja alusel, sõja korral teenisid feodaali sõjaväes, muid koormisi ei olnud. VÕÕRVÕIMUDE JA EESTLASTE VALLUTUSJÄRGSED SUHTED: Eesti ala vallutamise järel sõlmiti eestlastega lepingud. Lepped sõlmiti maakondade kaupa; lepete sisu võis maakonniti erineda ning sõltus sageli sellest, kui vihast vastupanu oli vallutajatele osutatud. Alistumislepingutes fikseeriti eestlaste kohustused ja õigused.
Essee Keskaegne linn õiguslikud, majanduslikud ja kultuurilised aspektid Peale maa vallutamist hakkasid Vana-Liivimaal tekkima linnad.Linnadeks kujunesid kaubateedel asuvad keskused. Kutsuti kohale vajalikud kaupmehed ja käsitöölised. Keskaegse linna õiguslikuks aluseks oli linnaõigus. Eesti linnad said linnaõiguse Saksa linnadelt. Linnakogukonna kodanikuks võis saada igaüks, kes elas püsivalt linnas ja maksis kodanikumaksu. Linna võimuorganiks oli raad, selle liikme seisus oli eluaegne. Rae ülesanneteks oli näiteks heakorra ja kindlustamise eest hoolitsemine, linna huvide kaitsmine, kirikute ja koolide eest hoolitsemine jne. Linnad olid tavaliselt ümbritsetud müüriga või valliga. Rikkamaid linnu ümbritses kivist müür, aga vaesemaid muldvall ja puitkindlustused
KESKAEG Vana-Liivimaa riigid ja põlisrahvad Eesti jagati üksikuteks osadeks, mille eesotsa said enam-vähem sõltumatud valitsejad, nn. maahärrad. Nende valdused kujutasid endast väikeseid feodaalriike. Feodaalse killustumise ajajärku Eesti nimetatakse Vana-Liivimaa ajaks. Ilmaliku võimu kehtestamiseks oli suur sõjaline jõud - Liivi orduriik (1237). Orduala jagunes komtuur- ja foogtkondadeks. Tähtsat kohta ordus omasid kiriklikke talitlusi pidavad preestrivennad. Vaimuliku poole tähtsaimaks võimukandjaks V-Liivimaal oli Riia peapiiskop. Põlisrahva õiguslik olukord halveneb. Kes ristiusu vastu olid võrnud, kuulutati isiklikult vabadeks.
vabadusvõitluse lõppu? – Ordualad, Taani alad( Põhja-Eesti ehk Eestimaa hertsogkond), Tartu piiskopkond, Saare – Lääne piiskopkond, Kuramaa piiskopkond, Riia peapiiskopkond. Taani müüs oma alad ordule. 2. Kuidas muutusid piirid peale Jüriöö ülestõusu? (vt kaardid õpikust lk. 54 ja lk.72) – 1343 - 1345. Kehtima jäid muinaseesti tavaõigus ja kombed. Kes ristiusu vastu võisid jäid isiklikult vabaks. Eesti talupojad ei tohtinud väljaspool eestit kaubelda. 3. Kuidas muutus eestlaste õiguslik olukord vallutuste järel? (Õ.lk.55-56) – pinged ordu ja Riia peapiiskopi vahel. Vana-Liivimaa oli killustunud (mitu erinevat väikest riiki) Ei tahtnud omavahel koostööd teha. Talupojal tekkisid uued kohustused: kümnis, hinnus (kindla suurusega maks), andam (mitte-rahaline), kirikumaks (1/10 kümnisest),
Suuremate ristteede ja sadamate juures asunud külad hakkasid järk-järgult muutuma käsitööliste asulateks. Ümberkaudsete külade talupojad tõid sinna toiduaineid müügiks ja ostsid endale vajalikke esemeid. Nendes kohtades võisid käsitöölised müüa isevalmistatud tooteid ja ostsid tööks vajalikke materjale. Sinna tulid sageli ka sissesõitnud välisriikide kaupmehed, kes müüsid kalleid idamaa kaupu. Erinevalt külast, mille elanikud tegelesid põllumajandusega, oli linn käsitöö ja kaubanduse keskus. Varakeskajal mõjus Lääne-Rooma keisririigi häving hävitavalt ka linnadele, kuna sel ajal kadus vajadus linnade ja neis pakutavate kaupade ning teenuste järele. Linnad säilisid, kuid nende mõju Lääne-Euroopa barbarirahvastele oli tühine. Toimus linnade pidev rüüstamine rahvasterände käigus, käsitöö ja kaubanduse allakäik, mis oli linnade peamiseks sissetulekuks. Naturaalmajandus ei soodustanud linnade teket. Alles 11. saj. kui hakkas
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid