Kas Eestil on tulevikku? (11)

Kas Eestil on tulevikku?
Eestlased on ajaloo vältel olnud väga kokkuhoidvad. Meie rahvuskaaslased on hoidnud Eesti lippu kõrgel nii heas kui ka halvas ja pole lasknud oma meelsust rikkuda isegi mitte teiste rahvaste agressiivsel pealetungil. Eestlase rahvustunnetus on vastavalt vajadusele olnud erinev. Praegu on meil seljatatud juba 18 aastat taasiseseisvust ja eestlane tunneb end päris kindlalt. Kindlustunne võib aga muuta inimese laisaks ja seada seeläbi ohtu riigi.
„Rahvus eeldab ühist minevikku , ühtekuuluvustunnet olevikus ja soovi tulevikus midagi ühiselt ette võtta.“ Nii on öelnud 19. sajandil tegutsenud prantsuse teadlane ja filosoof Ernest Renau. Eestlastel on ühine minevik . Rahvusriigi eest olid valmis paljud mehed andma oma elu, selle püsimise eest taheti võidelda, aga kõrgemad võimud ei lubanud. Riigi taastamise eest tuldi ühisel rindel välja terve rahvaga. Rahvustunne on olnud tähtis Eesti ja eestlaste arengus. Ilma selleta poleks kunagi saanud maarahvast eestlasi ja praegu polekski võib-olla Eesti riiki. Tänu rahvusmeelsetele liikumistele kogu Euroopas nakatusid iseolemise tahtest ka siinsed elanikud ning soovisid saada rahvaks ja tuua end maailmakaardile.
Nüüd on Eesti juba 18 aastat jälle iseseisev olnud ning rahvas tunneb end päris mugavalt . Oleme liitunud Euroopa Liidu ja NATO-ga ning seetõttu paistab eesti rahvas rahulolev. Ma arvan, et liitumine nende ühendustega ei toonud endaga kaasa mitte ainult positiivseid muudatusi. Eesti on küll saanud Euroopast palju toetusrahasid, aga samas on piiratud eestlaste tegevust erinevate euronormidega. Ühe normiga määrati kurgi kõverus. Teiseks on 2,5%-lise piima asendamine 1,5%-lisega. Rasvasem piim on eestlaste eripära ja minu meelest ei tohiks seda niimoodi hävitada. Siiski usun, et hoolimata igasugustest keeldudest, aitab suurde liitu kuulumine edendada Eesti majandust ning kaitsta julgeolekut tulevikus.
Tänapäeva maailmas on palju erinevaid võimalusi. Liitudesse astumine loob neid ainult juurde. Minu meelest leiab eestlane tänu erinevatele kommunikatsioonivahenditele ja keelteoskusele liiga palju võimalusi välismaal. Sealsed paremad tingimused ahvatlevad meie rahvast ning eestlased tahavad seetõttu minna mujale õppima või tööle. Selle asemel, et põgeneda Eestist peaks hoopiski mõtlema sellele, kuidas hoida eestlasi ja jätkata traditsioone teiste rahvaste abiga. Ka eestlasel ja venelasel on üksteiselt palju õppida. Eestlane võiks võtta eeskuju venelaste lahkusest ja venelane eestlase töökusest. Iga rahvas võiks mõista, et kõige parem on olla kodumaal ja oma rahva tuleviku heaks pingutada.
Varjuks meie tulevikule on ka päris kaua negatiivne püsinud iive. Loomulikult tekitab muret rahva aeglane kasvamine, aga minu meelest ei tohiks sellest nii suurt probleemi ka tõstatada. Rahvaarv kasvab lihtsalt lainetena. Minu vanavanemate põlvkonnas oli vähe lapsi, sest nemad sündisid sõja ajal ja siis oli laste suremus suur ja sündimus väike. Minu vanemate põlvkonnas oli samamoodi vähem lapsi, sest nemad olid sõjaaegsete laste lapsed. Seetõttu ei usu ma, et eestlased on tõeliselt väljasuremisohus. Kui me soovime rahvaarvu tõsta, siis peab tõesti iga naine saama vähemalt kolm last. Arvan, et seda eesmärki on peaaegu võimatu teostada, sest pole just väga palju noori naisi, kes suudaks kolme last üles kasvatada.
Probleemiks on ka eesti keele hääbumine. Ja seda just töökeelena. Kuigi ajaloost teame eesti meest kui töökat inimest, siis praegu soovivad eestlased teha rohkem tööd, mis oleks seotud raha, paberi ja jutuga . Spetsialistitööd ei taheta enam, sest seda ei peeta piisavalt prestiižseks. Seetõttu jäetaksegi sellised alad rohkem võõrkeelsete tööliste teha. Kui aga mõni eesti mees tahab saada spetsialistiks, siis satub ta hätta. Ta leiab end olukorrast, kus kaastöölistega suhtlemine on raske keelebarjääri tõttu. Eestlasel võib olla tehastes raske oma emakeeles hakkama saada. Sellise probleemi vältimiseks peaks haridussüsteem rohkem propageerima noorte hulgas spetsialistiametit.
Eestil on tulevikku, kui me ainult ise hoiame oma riiki, kultuuri, traditsioone ega lase teistel rahvastel rahvustunnet rikkuda. Me peame omavahel kokku hoidma ja aitama teistel rahvustel integreeruda meie ühiskonda. Meie riigi tulevik on meie endi kätes. Vaatamata välismaailma survele, tuleb säilitada Eesti riik ja kaitsta oma põhivara – eesti keelt.