Kuidas tagada Eesti jätkusuutlik areng? (1)

Kuidas tagada Eesti jätkusuutlik areng?
Eesti on demokraatlik riik ja peab hoolt kandma, et järgmistel põlvedel oleks sama hea või isegi paremad elutingimused – tähendab Eesti areng peab olema jätkusuutlik. Kuid mis on jätkusuutlik areng? See on arengutee , mis rahuldab praeguse põlvkonna vajadused ja püüdlused, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade samasuguseid huve. Selles arutluses tulebki juttu Eesti jätkusuutlikust arengust ja selle tagamisest.
Esimest korda hakati avalikult jätkusuutlikust arengust rääkima 1970. aastatel, kui Rooma klubi oma ettekandes osundas, et maailma majandusekasv ohustab meie planeedi kliimat ja loodust. Eesti võttis vastu oma jätkusuutliku arengu arengukava vastu 2003. aastal ja kandis see pealkirja „Säästev Eesti 21”. Selle neli põhieesmärki on heaolu kasv, eesti kultuuri elujõulisus, ökoloogiline tasakaalustatus ja ühiskonna sidusus.
Selleks, et riik oleks jätkusuutlik, peab olema alustuseks jätkusuutlik riigi valitsus. Riigivalitsus saab olla jätkusuutlik vaid siis, kui võim on legitiimne ehk õiguspärane, see tähendab, et võimul olijad hindavad samu väärtusi, mida rahvas. Kuna Eestis on elitaardemokraatia ja rahvas valib enda esindajad, siis peavad saadikud kaitsma valijate huve, vastasel juhul kaotab ta rahva usalduse ja valitakse järgmine kord keegi teine. Samuti peab olema võim efektiivne ehk tulemuslik . Rahvas tahab näha tulemusi, mitte lubadusi. Efektiivsus avaldub selles, kui hästi suudetakse erinevate sotsiaalgruppide huve rahuldada, kärpimata teiste gruppide huve. Näiteks ei tohi lasteaia kohti luues kärpida vanaduspensione või vastupidi.
Kultuuri elujõulisuse säilitamiseks on vaja tagada eestlastele omaste traditsioonide, kommete , folkloori jms säilitamine. Selle tagamiseks on loodud muuseume , raamatukogusid, ja arhiive, kus hoitakse meie rahva kultuuripärandit – rahvaluulet ja -muusikat, mälestusi, dokumente, kirju, pilte ja maale, mis kõik näitavad meile, kust me tulnud oleme ja kes olid meie esivanemad .
Heaolu kasvu aitab tagada majanduse pidev areng ja riigi sekkumine majandusellu. Riik toetab abivajajaid. Näiteks vanuritele, kes enam tööl ei käi, maksab riik vanaduspensioni. Ka vanurid on inimesed ja piisava sissetulekuga suudavad nad anda oma osa ühiskonna ellu. On palju pensionääre, kes on aktiivsed ja tahavad muuta ka teiste elu paremaks: mõned mittetulundusühingud, kuhu kuuluvad vanurid, riisuvad sügiseti parkides lehti ja puhastavad teid. Samuti on paljudele lastele vanavanemad suureks eeskujuks. Vanavanemad tahavad oma lapselastega võimalikult palju koos aega veeta ja õpetada neile oma elutarkusi.
Jätkusuutlik rahvas peab olema stabiilne või kasvav populatsioon . Noortele emadele makstakse emapalka, see tähendab, et noor ema saab poolteist aastat samasugust tasu riigilt kui firmalt või asutuselt, kus ta enne emaks saamist töötas. See on aidanud Eesti iibe kasvule tugevalt kaasa. Eesti iive on pikka aega negatiivne ja eestlaste arv kahanes iga aastaga mitme tuhande inimese võrra. Sellest ajast peale, kui võeti kasutusse emapalk , on iive hakanud tõusma. Käesoleval aastal, kui on olnud halb majandusolukord, pole inimesed pereloomisest loobunud . Viimase viie aastaga on iive järjest paranenud ning stabiilsusest on puudu veel vaid veidi alla 600 lapse. Kui veel 2007. aastal oli iive negatiivne – ligi miinus 1800, siis möödunud aastal kasvas sündide ja surmade vahe pea 600ni. Olukord muutub paremaks tänu sündide kasvule ja surmade vähenemisele.
Surmad vähenevad tänu riigi toetustele tervishoiu valdkonnas. Inimesed elavad kauem tänu tervislikele eluviisidele, mida on viimasel ajal palju propageeritud. Eestlased on hakanud tervislikumalt toituma, spordisaalid ja –staadionid on rahvast täis, tööle jalutajaid on palju rohkem kui mõne aasta eest. Võib-olla on sellises trendis süüdi majanduslik olukord, mis paneb inimesi vaatama, kuhu nende raha kaob. Ometigi Eesti meeste keskmine oodatav eluiga on 68,59 ja naistel 79,23 aastat. See näitab et on palju arenguruumi. Eestlane ei näe seda, et suurimad eluea lühendajad ja rahakoti tühjendajad on halvad harjumused – ülekaalulisus, alkohol ja suitsetamine . Inimesed ei teadvusta endale nende harjumuste riske, milleks on tõsiseid haigused või surm. Selleks, et eestlased jätaksid need halvad harjumused, on jätkata teadustuskampaaniad ja tõsta aktsiise, siis ehk mõistab eestlane, et tapab end iga sigareti või viinalonksuga, mida tarbib.
Surmad on vähenenud ka liikluses . Kui mõni aasta tagasi oli olukord selline, et aasta peale jagades liikluses hukkunute arv, sai iga päeva kohta vähemalt ühe surma. Nüüdseks on olukord paranenud ja 2008 oli surmade arv liikluses vähenenud 130ni.
Selleks, et ühiskond meie riigis oleks sidus, peab siinne elanikkond olema ühtne tervik. Eestis on umbes 60% eestlasi, 30% venelasi ja 10% teistest rahvustest inimesi. Et kõige rohkem on eesti ja vene keelt kõnelevaid kodanikke, on loodud ja käiku lastud mitmeid lõimumisprojekte. Neid proovitakse omavahel sõbrunema panna ja luua ühtset ühiskonda. Projektide raames korraldatakse väljasõite, kontserte, konverentse jne. Kõik selleks, et Eesti kodanikud tunneksid end ühtsena ja ei korduks 2007 aasta Aprillimässu laadset kaost.
Viimaseks , kuid mitte vähem tähtsaks jätkusuutliku arengupunktiks on ökoloogiline tasakaalustatus. Kõik majanduslikud otsused, mida vastu võetakse, peavad olema kooskõlas loodusega. Ajal, mil Eestis valitses Nõukogude võim, ei mõelnud loodusele keegi. Loodi tööstusi, kaevandusi ja kolhoose, mis rikkusid Eesti pinnast pöördumatult. Kirde-Eestis on peaaegu 10 000 hektarit maad muudetud kasutuskõlbmatuks tänu põlevkivi kaevandamisele. Nüüd, kui saadakse aru, et on vaja minna üle alternatiivsetele energiaallikatele, mis loodust ei reostaks, ehitatakse siia-sinna tuulegeneraatoreid ja mõeldakse isegi tuumaelektrijaama rajamisele. Kas viimane on väga otstarbekas ja kas plussid ületavad miinuseid, jäägu see otsus ekspertidele.
Eesti on demokraatlik ja jätkusuutlik, sest meie riigis kaitstakse inimhuve, säästetakse loodust, arendatakse heaolu kõigis valdkondades, samuti säilitatakse kultuuri ja püütakse rahvast ühendada üheks tervikuks.